Intervjuu Ludmilla Siimuga

Kui psühhedeelne ikkagi oli seitsmekümnendate Tallinn?


Seoses Kumus viimast nädalat lahti oleva näitusega „Üksi linnas. Ludmilla Siim ja Jüri Palm“ palus Liisa Kaljula kunstnik Ludmilla Siimul rääkida oma eksootilisest lapsepõlvest Kesk-Aasias ja seitsmekümnendate linnapiltidest - ning sai alles tagantjärele aru, et põhiküsimus jäi ju küsimata.

Olete sündinud 1938. aastal Almatõs. Mida Te varasest lapsepõlvest mäletate?

Minu elu esimesed 6 aastat (1938-44) möödusid Kazahstani pealinnas Almatõs, botaanikaaia töötajate perekonnas. Ema Salme Urb, vastava asutuse raamatupidaja ja isa Pjotr Kurbatov, seal samas aiandi sepp. Seoses elukoha erakordsusega elasime väljaspool linnakeskust, mõningaid 10 km mägede suunas. Kui meenutan lapsepõlve, pean tõdema, et sellest ajast on mul juba üsna varasest ajast erakordselt eredaid mälestusi. Meie perekonda täiendasid veel isa vennad (4) ja õed (2) ja emast noorem vend Karl, kes oli abielus isa õega. Niisiis, algusest peale ümbritses mind suur hulk lähedasi inimesi. Eriti Karl ja Valli, kellest hiljem sain endale ristiisa ja ristiema. Üks esimesi mälestusi on dramaatiline: imiku (mina) võõrutamine oma ema nii armsast rinnast. Minu eluiga siis - 6 kuud. Ärkan voodis ja märkan ehmatusega, et ema asemel on tumeda peaga naine, tädi, keda ma karjudes ja rusikatega tagudes püüdsin eemale peletada. Selle aja arstide nõuanne - kõik intiimsed suhted emaga lõpetada võimalikult vara!

Lapsepõlv jaguneb ajaks enne sõda ja ajaks sõja ajal, lisaks aeg peale sõda Eestis, Tallinnas ja Tartus. Eestis, mis tähendab minu emale kodumaale naasmist ja ülejäänud perekonnale Eestisse tulekut, jagab varased mälestused minu peas raudselt ja selgelt täiesti erinevatesse maailmadesse. Kõik mälestused ja tähelepanekud, mis toimusid Seal ja mis toimusid Siin, on nagu kaks teineteisega segunematut aineosa. Selle tõttu võin mäletada Kesk-Aasias läbi elatud meeleolusid, lõhnasid, visioone, mägesid, inimeste kombeid, loomi, kaameleid ja eesleid, eraldi elulõiguna, mis on erinev Eesti loodusest, metsast ja merest. Ainuke, mis on hämmastavalt sarnane: kuked kiremas päiksele hommikutervitust! Kas pole tore?

Mälestustele võiksin lisada veel paar eredamat juhtumit ennesõjaaegsest rahuajast. On soe augustikuu keskpäev - meie pere peab pikniku aprikoosipuu all murul, nautides sööki ja jooki. Aprikoosid kukuvad puu otsast pots ja pots. Kellelgi seltskonnast tuleb hea mõte saata laps viinamarjakobarat tooma lähedal kasvavast viinamarjapõõsast. Ilmselt ette teades, et see 1,5 aastasel lapsel ei õnnestu. Mina muidugi täidan rõõmuga käsku. Mäletan ilusat suurt viinamarjakobarat minu pea kohal rippumas, päikesest säramas. Haaran kahe käega sellest kinni ja proovin oksast lahti tõmmata - aga oh häda, mida rohkem sikutan, seda kaugemale kobar eemaldub. Kukun pikali, nutan oma ebaõnnestumise üle - teised naeravad. Lõpuks, ilmselt ema, keelab naeru ja aitab terava noaga kobara lahti lõigata. Seegi juhtum näib olevat antiigis ja mujal naudingut kujutavates maalides, mõnus meeldetuletus õnnest ja ebaõnnest - laps viinamarjakobaraga süles...

On talv Kesk-Aasias, kus, nagu teame, on kontinentaalne kliima ja külm võib saavutada -30 ja enamgi. Meie maja lähedal oli oja, mis tollal tuli otse mägedest ja talvel külmus põhjani kinni, moodustades kallakul jäälaineid. Millegi pärast mäletan, et kelgutan sellel jääojal, pealegi õhtul. Olen kõhuli kelgul, nii et kogu jäämeri on mul silmade ees. Naudin tohutult, kuidas sõidan klök-klök allapoole... allapoole.... Mõtlen, kui kohutavalt tore, kui kogu maailmas oleks ainult mulliline jää ja jää. Nagu narkoosis, milline mõnu!

Mälestusi on muidugi palju enam - kassiga ratsutamisest, rästikute tagaajamisest, mägedest jne.

Teie kunstiavalikkuse ette tulek ei toimu kohe peale kunstiinstituudi lõpetamist. Lähete hoopis 46. Keskkooli kunstiõpetajaks (1965-69). Miks?

Oma hariduselt olen kunstnik-pedagoog, nii Tartu Kujutava Kunsti Kooli kui ka Kunstiinstituudi diplom kinnitab seda, kuid enne diplomi ametlikku kättesaamist olime riigile võlgu 3 aastat pedagoogilist tööd. Niisiis, ma ei läinud vabal tahtel 46. Keskkooli, vaid kohustusest välja teenida diplom. Olin olnud selles koolis ka õpetajana praktikal 3 nädalat. Juhuslikult just selles kunstiringis oli eredalt ja teravalt tegutsev väga noor Andres Tolts. Paari aasta pärast kohtusime uuesti 46. Keskkoolis, kus teenisin aega kuni 1969. aastani.

Olite toona Toltsi ja Keskkülaga kuldne kolmik. Või on see rohkem tagantjärele tekkinud müüt? Mis teid ühendas-inspireeris?

"Kuldne kolmik" tekkis paar aastat hiljem, kui õpilased olid õnnelikud sisse saanud disaini erialale ERKI-sse, hakkama saanud paari häppeningiga ja veetnud aega Patarei vanglas.
Millegipärast oli mul asja ERKI-sse ja oma suureks imestuseks nägin Andrest paari sentimeetri pikkuse soenguga ja tulioranžis kombinesoonis. Muidugi äratas tema pikkadest juustest loobumine minus suurt huvi ja selgitasin välja selle põhjuse: kahel õpilasel oli välja teenitud viimane hoiatus. Kolmas oli Vilen Künnapu ja neljas, Leo Lapin, oli hädaohtu aimates jalga lasknud. Peale seda sündmust minu kontaktid nii erakordse käitumisega inimestega muidugi süvenesid. Pikkamööda, kunstiprobleeme arutades ja teineteisele nõu andes said meist kolleegid.

Koolist ära tulles tulite vabakutselisena ilusasti toime?

Selleks ajaks oli minul juba pikk tee seljataga - Tartu Kujutava Kunsti Kooli ja ERKI maalikateedri läbimise järel sai minust professionaalne maalija. Konkreetsed probleemid: leida ruum, kus maalida, leida minu selle aja mõttelaadile, kreedole vastav stiil, esitada maalid žüriile, mis ka paaril korral ebaõnnestus. Nimi L. Siim oli muutunud seoses abieluga ja seetõttu mind ei tuntud. Kui selgus, kes ma olen, kõik muutus.

Olite toona väga edukas Vilniuse maalitriennaalidel. Kas Teie tööd haakusid seal ka teiste töödega? Oli popist mõjutatud kunst toona Baltikumis laiemalt aktuaalne?

Vilniuse Maalitriennaalil olen käinud kaks korda. Kui vaatan nüüd katalooge, märkan, et minu maalid erinevad radikaalselt muust valikust. Näib, et muudes vabariikides valitses enam-vähem ekspressionistlik, emotsioone rõhutav maalilaad. Minu tööd äratasid tähelepanu oma selgusega ja publikut kaasa tõmmates, ka maalilise lihtsuse poolest. Esimene triennaal - Perspektiiv-retroperspektiiv. Seejärel Andres Toltsi portree, kus fooniks ei ole mitte linnaarhitektuur, vaid täpsemal vaatlusel võime näha tekstiili muutumist maastikuks. Pop võis olla ka Baltikumis tuttav, kuid mujal mitte nii nähtav kui Eestis.

1976. aastal tõlgiti eesti keelde ka väike pehmekaaneline Pop Art ja modernismi paradoksid. Kas te seda raamatukest lugesite? Või oli ta liiga ideoloogiast mürgitatud?

Lugesin küll, sel ajal oskasime võtta igast informatsioonist meile olulise ja destilleerida kanged liialdused ja mürgid kriitiliseks valimiks, peaasi oli, et see, millest räägiti, oli olemas.

Kuidas Teie suured figuraalmaalid sündisid? Kas kasutasite modelle? Või fotosid? Või ajakirjapilte? Teatav pinnalisus justkui laseb midagi sellist aimata...

Eelpool mainisin, et peale 46. Keskkoolist lahkumist ja vabakutselise kunstniku elu alustades pidin kõik oma võimed, oskused ja selle algse info kokku võtma, et lõpetada minevikuga ja alustada algusest selle kellegina, kellena võisin ennast aktsepteerida sobivaks nii teistele kui ka endale. Kuna minul ei olnud muud elukutset, siis pidin oma tööde najal toime tulema. Seetõttu underground ei tulnud minu puhul avalikult kõne alla, sellega võisid tegelda noored üliõpilased Andres, Ando, Leo, Urmas jt. Teie küsimus modellide kohta nõuab ka teatud lisakommentaare. Põhiliselt olin kõikide modellidega lähedalt tuttav, maalisin natuurist ja ka fotosid kasutades. Ajakirjapilte või muid trükis ilmunud materjale ei kasutanud. Pinnalisus on just see lihtsustamine, kuhu ka pop pürib.

Kas Te teadsite toona, kuidas näeb välja Manhattan? Teie töödes on teinekord tõelist suurlinlikkust. Ka olete maalinud Tallinna esimesi kõrghooneid nagu Viru ja Raadiomaja. Kas suurlinnatuled tõmbasid? Või oli see pigem puudus ja igatsus moodsa ning kaasaegse järele laiemalt? Olete ka omajagu rõhku pannud toona moekatele rõivastele ja soengutele.

Kui võtta objektiks Raadiomaja või Viru hotell ja vaadata tuleviku arengutele, siis nüüd võime näha tänapäeva Tallinna peaaegu just sellisena, nagu siis kujutasin. Ma ei ole isiklikult suurlinna õhustikust kunagi olnud erilises vaimustuses. Samas kui vaimustus uudse ja igatsus moodsa järele on meis loomulik omadus, jätkuvalt ka nüüd, nii moodsal geenitehnoloogia ajastul.
Minu maalid, nagu paljude kunstnike ja kirjanike looming, ei peegelda otseselt minu isiklikku elu, vaid püüdu näha ja näidata nö. maailma vaimu arengut.

Väga sageli kordub Teie töödel pikkade juustega plaatinablond tütarlaps. On see tolle vaimu sümbol? On see keegi konkreetne? Naisena huvitab mind muidugi, kas tegu on loomuliku blondiga või olid toonases Nõukogude Liidus juba plaatinablondi võimaldavad juuksevärvid?

Need blondid tüdrukud maalil "Rand" - Juta ja Eha oma pikkade loomulike blondide juustega, ka "Koduigatsuses" - äratasid minus üsna selgelt Jungiliku arhetüübi, ideaali nägemuse. Teisalt, nii paljud renesaanssajastul ja Madalmaades maalitud naistüpaažid on just blondid. Ka Kreeka Helena, rääkimata Botticelli kaunitest naisfiguuridest. Tundub, et hele naine kuidagi sobib maali objektiks. Pealegi, loomulik blond oli minu ema, kes kasutas juuste heleduse alalhoidmiseks kummeliõite teed. Juuksevärvi meil sel ajal tõepoolest ei olnud ja ka Manhattanit polnud ma näinud. Küll aga oli meil punast küünelakki - ka punast tinti - sest ilma laki ja punase huulepulgata ei olnud üks korralik sotsialistik naine päris naine! Maalil “Rand” olevad tüdrukud on tõeliselt olemasolevad inimesed, kaksikutest õed Leetsmanid, kes elavad nüüd Kanadas. Olen nendega olnud jätkuvalt kirjavahetuses. Just täna, kui kirjutan neid ridu, on nende sünnipäev, 17. veebruar, kas pole imelik, eksole? Vastandina blondile esindab tume naine mulle femme fatale`i sümbolit, passionit, kirge, vabaduse eest võitlevat naist, saatust, müstilisust, kaasajal ehk ka feministi ja üleüdse kõike ettearvamatut, võluvat ja ohtlikku.

Millisena Te mäletate toonast Tallinnat?

Tallinnas elasin aastast 1959 kuni 1977. aasta veebruari äraminekuni, seega ligi 20 aastat. Tallinn oli võrreldes Tartuga palju vähem viga saanud - Tallinna vanalinn oli peaaegu samasugune nagu see on nüüdki. Kunstiinstituudi õpingute ajal on tulnud „nautida“ kesklinnas asuvat intrit, mis koosnes kahest imepisikesest kööktoast, mida minu emal õnnestus üürida. Abielludes, 1962. aastast elasime Siimude perekonnaga ühiskorteris (kokku 3 perekonda) Tatari tänaval. Seda meeleolu, mis tollal valitses, ei saa helgeks nimetada, küll aga lubavaks. 70ndatel aastatel oli õhkkond juba teine, kogu maailm oli hakanud muutuma - suhted välismaailmaga üha tihenesid, turistid tulid Soomest, Rootsist, Kanadast, USA-st. Leidsime endale sõpru mujalt, nii käisin 1972. aastal turismigrupiga Soomes, 1974. aastal külastasime eesti kultuuritegelastega 10 päeva Itaaliat - olime Bolognas, Roomas, Firenzes, Milanos. Käies Euroopas jäime siiski eestlasteks, kõigi muuseumide ja kultuuritutvustuste järel, jäime ellu! Ka tagasiteel läbi Moskva - ei mingit erilist šokki! Mul oli nii hea meel näha kevadist Tallinnat, oma linna pole olnud põhjust häbeneda. Arvestades, et siis veel ei olnud Lasnamäe „linnaimet“. Mustamäe linnaosa oli alles värske, mõned sõbrad juba elasid seal, Mare ja Tõnis Vint, Mati Unt jt.

Vaatame pilte ka - äkki meenub mõni mälestuskild?

Hämarus (1968)?

Selleks ajaks oli elukoht vahetunud Kadriorgu - sealt sain ka vastavad motiivid maalide jaoks nagu "Park" ja vaade naaberaeda, "Hämarus". See periood minu elus langeb just vabakutseliseks olemise, vabaduse, võib isegi öelda, pingelisse aega. Mida maalida? Ja veel tähtsam, kuidas maalida? Milline maalikeel valida? Nagu öeldud, maaliõpingud läbi teinuna polnud mul mingit moraalset õigust matkimiseks, nagu noortel üliõpilastel, kuigi omad eeskujud olid minulgi. Meeldis Vasareli, Domenico Gnoli, Ernest Trova, Roy Lichtenstein, inglastest David Hockney jt. Aga kuidas ise maalida? Siin tulid appi ajastule omased muutused linnas, paralleelselt tuleb maali "tehismaastik" - need kaks asja langesid kokku. "Raadiomaja" maalipind on peaaegu ehitust täis, vaid esiplaanil lehvib popilikult tuules puude ja põõsaste hoogsalt maalitud vaba loodus.

Heinavedu (1974) - kuigi siin on tegemist pastoraalse stseeniga, meenutavad ka heinapakid vägagi kõrghooneid, panen ma väga mööda?

Sellest pildist olete õieti arusaanud. Nii see on.

Natüürmort linna foonil (1974) ja Punane gladiool (1974) – suurepärane idee, kas maalisite sedalaadi natüürmordiga segatud sürrealistlikke linnavaateid toona veel?

Punane gladiool (74) ja Linna piiril (76), mõlemas võib näha natüürmordi motiivi muutumist suuremaks, tähtsamaks, osutades sellega esemete emotsionaalsele küljele. Panen vaataja vaatama nö. läbi gladiooli - punase ja õrna - või läbi Athena purunenud kuju kauguses olevat väikest jõuetut inimest oma toimetustes. De Chirico on mind loomulikult huvitanud, kuid minu maalidel ei ole tema metafüüsikat. Tema loomingus on vaikuse, liikumatuse atmosfäär - samas kui minu töödes on inimese tegevust nähtud läbi mahavisatud lillekimbu, sealjuures uue Viru hotelli taustal. Unustatud antiik justkui valvaks ikka veel meie saatust Nemesise kujul. Nendes pealtnäha ohututes maalides on meeldetuletus ja kutse ettevaatusele! Veel ei ole kõik kaotatud. Ma usun, et siin ongi peidus saladus, mida suuremasse osasse oma töödest olen sisse maalinud. Veel pole kõik kaotatud. Sooviks on näha killuke lootust, ehk võib veel hästi minna!

Kollane tuba (1970) - see töö on maalitud peaaegu läbipaistvana, värvid on erksad, ent üldmulje kerge ja tänaseni hämmastavalt kaasaegne, kuidas Te selleni jõudsite?

See on ilmselgelt töö, mis on justkui loodud käesoleva näituse jaoks. Kuna just siin on selgelt naine ja mees vastandatud - erinevate maailmadega, mis on esitatud vastandlike taustamotiivide kujul. Eelkõige puhtformaalne võte – lillelise mustriga riietuses naine kasvab välja lilledest, samas kui ruudulises särgis mees geomeetriliste esemete valikust.

Trepikoda (1971) – selle töö puhul on räägitud stereoefektist, on see tõsi, et kaks figuuri on teineteise suhtes erinevates ruumides? Milliseid optilisi efekte Te toona veel kasutasite?

Tollal mõtlesin palju nn. stereostiili peale. Tahtsin katsetada, kas see printsiip õnnestub mul teostada maalis! Stereo ei ole figuurides, vaid eelkõige lifti läbipaistvates võrkudes. Seina ja võrkude vahel tekib strereoefekt. Lähemal ajal järgnes popile ju kineetiline kunstivool.

Perroon (1971) – kuidas Te Haapsallu sattusite? Ja mis Teid Haapsalu raudteejaama juures võlus?

Tahtsin ka selles maalis stereoefekti proovida. Perroon on roosa, kuid ka roheline. Ka maas ja rongis kordub see värvikombinatsioon. Peale Tartust lahkumist elasid minu ema ja onu Haapsalus, kus sai tihti rongiga käidud. Haapsalu raudteejaam on erakordselt huvitav ja hästi säilinud ehituskompleks. Maalimise ajal oli perroon üleni halliks värvitud, nii nõudis loomingulist mõtet ta roosaks maalida, mis ka hiljem tõelisuses minister Laari ettenägelikkuse tõttu teostus.
70ndatel aastatel oli mitteametlikes kunstiringkondades Moskvas ja Leningradis vajadus klassifitseerida ja leida uusi lääneliku kallakuga kunstnikke ja kunstivoole. Ka Eestisse saabus nn. värvarite rühm, kes leidiski laia poolehoidu peamiselt Tallinnas. Umbes nii tekkis Moskva-Talllinn-Moskva fenomen, mis määras ka omad kriteeriumid ja kodeeris kunstnikud. Olin alguses potentsiaalne kandidaat töö "Perroon" põhjal. Tutvusin sümpaatse Moskva kunstiteadlase Patsjukoviga, kelle kodu ka külastasin, ent ühise arutluse ja vestluse ajal otsustasin jääda minule lähedasema ümbruse, inimeste ja kohalike kunstitraditsioonide juurde. Sellega seoses konkreetne side Moskva undergroundiga praktiliselt lõppes.

Rand (1972)?

Proloog maalile „Rand“ kõlab umbes nii: sain lepingu maalile, mille jaoks otsustasin üle vaadata Pirita juulikuise päikesepaistelise plaaži. Pirita oli linlastele samasugune ulmekoht nagu plaažid igal pool maailmas on. Sealt ma kahjuks midagi ei leidnud. Tagasiteel, endise Kadrioru kohviku ees, vaatasin veel kord tagasi ja nägin Laululava juures kahte tüdrukut, kui õieti mäletan, nende heledaid juukseid. Palusin kohe mootorratta ringi keerata ja leidsin need neiud Laululava pinkidel istumas. Selgus, et nad on kaksikud Juta ja Eha. Peale tutvumist ja vestlust nõustusid nad minule poseerima. Nii see algas. Peale maali valmimist novembris julgesid nad mulle avaldada, et nad on saanud loa emigreeruda Kanadasse, ema kutsel enne 21 aastaseks saamist ehk siis Kanada seaduste järgi alaealistena.

Kollane valgus (1974)?

Konkreetne modell on ehtekunstnik Kaie Parts koos oma väikese pojaga. Ehtne madonna motiiv. Imeilus! Mõte on lihtne - kõik siin maailmas muutub, vaid üks on senimaani jäänud muutumatuks: ema ja laps. Nii sakraalses kui ka profaanses tähenduses! Maali taustal olen jälginud arhitektuurifragmente muutuvatena läbi ajaloo, stiilide vaheldumisena ja vaadelnud neid kuni kaasaja betoonist konstruktsioonideni välja.

Jaak Kangilaski portree (1973) – ka siin on ajaloolisi arhitektuurielemente, mida Te toona väga armastate kujutada. Juske on Teid nende tööde tõttu nimetanud varajaseks postmodernistiks.

Näib nii, et minu maalitud portreed vajasid teatud taustamotiive, mis seostuvad portreteeritava professiooniga. J. K. puhul niisiis tema kunstiajalooline taust, mis loob maalil ühtaegu postmodernistliku kujundi. Idee tekkis peale tema kunstifilosoofiliste loengute külastamist Kunstnike Liidu ruumides, kuigi olime tuttavad kohvik Pegasuse kaudu. Portreteerimist innustas tema loengute emotsionaalne esitus, määravaks oli tema erakordne täpsus, täiuslik ja sisemise põlemisega peetud loengute sisu ja vorm. Olin vaimustuses! Palusin teda portree modelliks ning õnneks ta nõustus. Loodan, et see on ennast õigustanud! Pean teda tähtsaks ja Eestile hindamatu väärtusega inimeseks nii isiksusena kui ka kunstiteaduse professorina, akadeemikuna. Positiivseks küljeks pean tema elavat huvi kaasaja kunsti, sealhulgas kunstnike vastu, see on küllalt haruldane.

Mati Undi portree (1975) – kui palju te Matiga toona läbi käisite? Tema raamatuid ikka lugesite?

Mati Unt on taas meile nii tuntud Pegasuse üks jüngritest, nagu ka sõbrad Andres Tolts, Viivi Luik, Jaan Paavle, Jaak Jõerüüt, samuti Juhan Viiding. Olen lugenud kõiki tema teoseid. Ühes loos on tema isiklik pühendus mulle - "Ratsa üle Bodeni järve". Pean tutvust ja sõprust temaga eriti kalliks, see seisnes peamiselt sarnasel arusaamisel intuitsioonist, maagiast, müstikast, ehk ka šamanismist. Ma ei usu, et ka temal oleks olnud mingi eriline armastus linna vastu, nii nagu see minulgi põhimõtteliselt täiesti puudub. Samas kui miljööd, olustikud ja linnas elavad inimesed - need huvitavad küll! Maalitud M.U. portree - kuldvärv mustal foonil - sümboliseerib ja rõhutab teatud hispaanialikku ekspressiivsust, mida temas tajusin.

Andres Toltsi portree (1971) - Toltsi taustal on lausa tulevikulinn...

Andres Tolts on minu jaoks väga hea kunstnik, erudeeritud ja intelligentne ning kõigele lisaks hea sõber. Tema portree olen maalinud oma esimeses ateljees, maalil pärinevad sealt ka põrand, lillevaas, kuid taustal on sümbolistlik tekstiillinna kujutis. Miks nii, et ei mingit konkreetset linna? See oleks olnud veidi labane A.T. maali taustaks, seejuures võiks tausta kõrvutada tema hilisemate tekstiiliseadeldiste-assamblaažidega!

Andres Ehini portree (1974)?

Väga huvitav inimene, poeet ja kirjanik, kellega koos oli lõbus vestelda nii tõe kui ka absurdi üle. Tema kuulub ka sõprade hulka.

Juhan Viidingu portree (1971)?

Juhan Viiding. Eelkõige on ta minule parim luuletaja, aga ka näitleja ja trubaduur ja palju muud. Pildi punktid on ühtlasi ka pildi sisu. Juhani silmadest algavad mustad täpid, pupillid, näevad kõike, levivad igas suunas, tekib kosmiline tihedus. Tuletikk, millega ta meid kõiki valgustab, sisaldab musta täpisüdamikku, ühtlasi kordudes mustrina tema särgil. Poeet sõna otseses mõttes valgustab meid põleva tikutulega. Tegelikkuses teame, et ta põleb umbes viis sekundit, kuid maalil põleb ta ikka veel... Viiding on meie traagiline Eesti iseseisvuse ja kultuuri eest võitleja.

Daam Hullost (1971) – mis paik see on? Ja kes on see salapärane daam?

Maastik ja daam ise on Vormsi saarelt. Kui ma teda Vormsil nägin, teadsin, nii näeb välja tuleviku naine aastal 2000. Millenniumi kangastus. Tol korral oli ta sovhoosi direktori abikaasa, kes vapustas mind oma kontrastiga - tema saare looduse taustal.

Õhtu (1975) – siin olete Ando Keskkülaga...

Õhtu kajastab irratsionaalse maailma eleegiat. Kumbki meist on eraldi mõtisklemas keerulise maailma ja mateeria salapärasuse üle. Nii võiks seda maali seletada.

Tolts, Siim ja Keskküla seitsmekümnendatel