3

Artishok avaldab siinkohal EKA graafilise disaini esimese kursuse tudengi Liisa Amburi arvustuse Tom Tykweri filmist "3".
Arvustuse aluseks olev essee valmis aine "Filmiteooria" raames (lektor Tristan Priimägi).

*

Artishok ootab pikkisilmi ka teiste tudengite visuaalkultuuri puudutavaid kaastöid!





3


“Don't worry too much, you just have to say goodbye to your deterministic ideas of biology“
(Dialoog filmist)



“3” on Tom Tykweri 2010. aasta film, mis seab kahtluse alla monogaamsed inimsuhted, kuid lahkab ka teemasid nagu homoseksuaalsus, perekonnaväärtused, kunstviljastamine, ema-poja suhted ning keskealiste enese(taas)otsingud. Lugu on filmitud Berliinis, mis rõhutab teatavat vabadustunnet. Siiski pole tegemist ühest kindlast linnast kõneleva filmiga. Linn on siin pigem õige atmosfääri loomise teenistuses. Kuid hoolimata sellest, et tegevuspaigale viidatakse vaid muuseas, reedab filmi geograafiline ja keeleline kontekst, et tõenäoliselt ei esitata tegelasi holliwoodilike stereotüüpidena. Kuigi filmi algus tüüpilise keskeakriisis vaevleva paariga näib kõnelevat vastupidist.

Filmi ülesehitus on klassikaliselt kronoloogiline, kuid esineb ka kujundlikult unenäolisi vaheklippe. Katkestused pakuvad vaatajale võimaluse hingetõmbeks ja arutluseks režissööri valikute üle. Filmis esinevad dialoogid mõjuvad esmapilgul pealiskaudsete ja mõttetutena, kuid ometi kõnelevad need peidetult inimsuhete dünaamilisusest. Filmi erilisus tulenebki sellest, et Tom Tykwer ei tee midagi puust ja punaselt ette. Film on mõjub pudru ja kapsana nagu elu ise. Stseenide tajutavalt segast ülesehitust seob aga pehme loogika. Ja loogika vahel on sümboolika.

Sündmuseid esitatakse filmis üllatavalt kergekäeliselt, kuigi nii mõnigi stseen võiks tegelastele mõjuda vaimselt ja füüsiliselt rusuvalt. Režissöör ei dramatiseeri üle ega pööra asju naljaks. Peategelase ema sureb vähki, seejärel avastatakse leinajal eesnäärmevähk. Protagonist lepib saatusega ilma filmiliste grimassideta. Või varjavad elukaaslased teineteise eest salasuhteid - just nagu muuseas, just nagu elus? Mida vaataja tunda peaks? Ehk on see režissööri poolt pakutud võimalus vaatajale oma rikutuse piires valu ja häda ise juurde mõelda? Kas on seda üldse vaja teha?

Meie igapäevase draamavajaduse rahuldamiseks pakub Tykwer igal juhul piisavalt närvikõdi, pinget, kaasatundmis- ja samastumisvõimalust. Rusuvuseta esitatud perekonnadraama ei mõju pealiskaudsena, vaid vastupidi, kasvatab vaataja empaatiat. Kandnuks tegelased oma õlul tüüpilist maailmavalu, summutanuks see teose värskendava pilgu armastusele.

Tom Tykweri filmis ei mängi seksuaalne suundumus inimeste sildistamise juures vähimatki rolli. Mõnes dialoogid toovad see-eest otsesõnu välja, et seksuaalne orientatsioon on inimesest pildi loomisel aegunud viis. Siit ka põhjus, miks on filmi peategelasteks keskealine paar. See on kujund, mis esindab kõige stereotüüpsemalt traditsioonilist perekonnamudelit. Antud juhul seega kahtlust selles mudelis.

Meespeategelase elust jookseb pidevalt läbi number 3, mis esineb kuupäevadel, igasugustes juhustes jne. Režissöör vihjab ehk saatusele, mis näib ütlevat, et paarissuhe tema puhul ei toimi. Ei toimigi, kuniks osapooled avastavad, et neil on salasuhe sama mehega. Tõe paljastudes läheb paar lahku, kuid avastab seejärel teistmoodi elamise võimalikkuse. Nad annavad järele ja on õnnelikud, vähemalt sel hetkel, kui film lõppeb.