Neljapäev, detsember 22, 2011

MODERNISTLIK KODU, MODERNISTLIK PEREKOND, MODERNISTLIK KUNST


Kui minna tagasi modernistliku kunstimaailma kõrgaega, 1920-ndatesse aastatesse, siis millisena nähti modernistlikku maailma, tulevikku siis? Võimalik, et pigem sellisena, nagu on näha Malle Leisi näitusel modernistliku pealkirjaga „7“ tulevikku elik moderni väljaõpetava kooli galeriis detsembris 2011. Malle Leis „7“ Tartu Lastekunstikooli Galeriis 5 – 23 detsember 2011


Kui Tallinnas tundub mõiste modernism olevat peaaegu et sõimusõna, siis Tartus paistab modernism olevat endiselt aktuaalne. Üks Tallinna noorem kunstiteadlane viitas ka sellele, tuues näiteks asjaolu, et Tartu kunsti aastanäitusel 2011 domineeris abstraktne maal ja Vabbe preemia sai Jaan Elken, keskealine valgenahaline meessoost abstrakteskspressionist.

Kui minna tagasi modernistliku kunstimaailma kõrgaega, 1920-ndatesse aastatesse, siis millisena nähti modernistlikku maailma, tulevikku siis? Võimalik, et pigem sellisena, nagu on näha Malle Leisi näitusel modernistliku pealkirjaga „7“ tulevikku elik moderni väljaõpetava kooli galeriis detsembris 2011.

Näitusel on 7 serigraafilist teost ja video, mida saab näha futuristlikult suurelt katoodekraanilt. Video on tegelikult modernistliku filmitegija Peeter Urbla 31 aastat vana dokumentaalfilm „Malle Leis 1980“. See dokk räägib just nende teoste sünnist, mis näitusel seintel ripuvad.

See film on väga oluline mitmes võtmes. Seal on peamiselt kaks sündmuspaika. Malle Leisi ja ta abikaasa Villu Jõgeva Ateljee ning nende Kodu. Malle ja Villu moodustavad modernistliku abielupaari – funktsionaalse, professionaalselt üksteist täiendava, samas bioloogiliselt optimaalselt viljaka (neil on kaks last) ning harmoonilise. Filmis näeme paralleelselt elu Ateljees ja Kodus, kus mõlemad mõlemas tegutsevad.

Malle maalib siidile pildi. Villu trükib ja tiražeerib. Nende serigraafiad on modernistliku (Walter Benjamini) kunstinägemise tõeline täitumine. Õige modern kunst on tegelikult paljundatud, siin puudub vanamoodne romantiline ainulaadsuseihalus. Ühe ja sama pildi serigraafilised tõmmised ripuvad Ateljees laes nagu tehases autod. Villu teostab neid erinevates värvitoonides, igale maitsele. Pole looduse piiranguid! Kui vaja on taevas roheline, kui meeldib, roheline. Modernist ei võta looduselt armuande!
Urbla pühendubki filmis Malle maalimisest palju rohkem Villu vilunud tootmisliigutustele, siin on masinlikkuse kaunidust, oodi täpsusele ja korrale.
Samal ajal käib elu ka nende Kodus Tallinna kõige modernistlikumas linnaosas Mustamäe kandilises korrusmajas valges korteris. Modern mehena Villu teeb ise süüa ja askeldab. Malle käib beebiga modern haiglas kontrollis. Kodus kasvab 5-aastane Sandra Jõgeva, vääriline järeltulija, kellest saab 20 aastat hiljem samuti rahvusvahelise haardega kunstnik.

Urbla on intiimne nii kodu- kui tööstseenides, rõhutades nende ühtsust. Filmi saadab mahe elektrooniline muusika, mis kõlab väga uuena ka 30 aastat hiljem.

Näituse piltide sisu pole pealtnäha eriti modern. Siin, „Võrumaa“ seerias on kujutatud taluhoonet, lapsi, kartulitaime, lapsi, maasikaid. Aga just selline vastuolu ongi eriti modern. Piltidel puudub igasugune naturaalsus, loomulikkus. Erksad, ebaloomulikud värvid rõhutavad sellise sentimentaalse maailma kadumist mälestuste ja illusioonide maailma. Inimene paneb Malle Leisi pildi seinale ja saab kohe aru, et see talumaja jms ei tule enam kunagi tagasi.

Kui 90-ndate tüüpstaari Ene-Liis Semperi retrospektiivil KUMUs leiti pere ja kodu teemat ka kõige suvalisemates detailides, siis Malle Leis, ülimodernistlike 60-ndate kõige karmim mutt paneb asjad paika: karm, modernistlik kunstnik mitte ainult ei loo modernselt, vaid ka elab modernselt!

Margus Kiis

Kommentaare ei ole: