VOLTA mess pildis

Leia NY šopingutänavalt kunstimess

Maarin Mürk teeb abitu katse tuua Artishoki lugejani killukesi kunstimessidelt New Yorkis. Kõigepealt vol 1 - VOLTA pildis (NB! lisatud ka viited teistele kunstiblogidele, kus Voltat nii sõnas kui pildis kajastatud!)

The big shiny blue chip Armory, with all of its fur-wearing, Leboutin-heeled VIPs and celebrities, was almost outdone by the comparatively small, modest offering of little sister Volta, where each mid-tier gallery generally presented a single artist in a cohesive solo show. Volta was far more manageable and virtually all of the gallerists I spoke with remarked that in terms of snacks and wine, Volta was clearly the better choice.

Hyperallergic.com
http://hyperallergic.com/48068/2012-volta-show/






Miks abitu katse? Kunstimessid ei ole minu "tassike teed" - need on liiga suured, liiga palju sagimist, liiga palju artefakte, ma ei osta midagi, ma ei korralda suuri rahvusvahelisi näituseid jne. Ma ei jaga süsteemi, mismoodi see osa kunstimaailmast toimib ja jah, mul on ka suured eelarvamused selle osa toimimise suunas - liiga palju artefakte, mis messidel on väljas, on nõrgad kunstiteosed, mida üritatakse maha müüa röögatute hindadega.
Olles külastanud messe Berliinis, Miamis ja nüüd New Yorkis, ei ole minust veel messihaid kujunenud ja ma tunnen end selles kontekstis ikka täielikult overwhelmed ja võõrkehana, nii et ma ei oska vastata küsimustele a la "mis trendid praegu on" või "mis müüb" jne. Mis alati suurendab minu messidega seotud ärevushäiret, on see, et lisaks on samal ajal linnas toimumas alati mingi hullumaja, mida peaks ka nagu külastama - muud väiksemad/vähem kommertslikud/vastanduvad jms messid + paljud galeriid üllitavad laiemale publikule atrkatiivse näituse, et püüda oma osa linna tulnud kollektsionääridest, ostjatest, kuraatoritest jpt.
Samas ma saan aru, et "noore spetsialistina" pean ma ka selle poolega kaasaegsest kunstielust vähemalt teatud määral suhestuma, lisaks muudavad kunstimessid aasta-aastalt oma nägu, lisades messiboksidele ulatuslike diskussiooni-programme, kureeritud näituseid jne. Messide jututoad saavad endale lubada suurte nimede kohaletoomist (Armory Showl oli sel aastal näiteks Björk), samas ei tasu nendest vestlusringidest oodata mingeid eriti sügavaid asjade paikapanemisi - pigem on püünel vestlemine formaalsus ning see on eelkõige lihtsalt võimalus sind huvitav isik hetkeks pärast kinni püüda ja kontakte luua.

Niisiis, kuna jälle juhtus nii, et ma olen kuskil suurlinnas ajal, kus kogu kunstielu võngub juba tükk aega rütmis "messid tulevad-messid tulevad" ja ma tunnen tänu Artishoki pressikaardi olemasolule kohustust jagada oma muljeid ka Kodumaaga, siis järgnevalt mõned katsed Armory Week`i palavikku kombata. Etteruttavalt võib öelda, et ma jõudsin väga vähe - Amrory selleaastane spetsiaalprogramm Nordic Focus, Volta ja Moving Image. Loodetavasti mai alguses, kui tuleb Suur Messinädal nr 2 (kuna Frieze otsustas ka NYsse kolida ja osad messid haakisid end hoopis selle külge), olen ma paremini vaimselt ettevalmistunud...jääb üle loota.

Siit saab lugeda muljetest Miami messimaastikult aastast 2008:
http://artishok.blogspot.com/2009/01/peatus-nr-3-miami.html

Kaks sõna VOLTAst endast ka:
- sai alguse 2005 Baselis
- erinevalt paljudest messidest iga boks ühe kunstniku mini-väljapanek, mitte galerii kombo mitmest esindatava kunstniku töödest
- sel aastal ametlik paarik Armoryga, mis väljendus ühises piletihinnas ja shuttle-bussides
- üldmulje oli tunduvalt mängulisem kui Armoryl - palju oli kummalisi või lihtsalt humoorikaid objekte, nii et bokside vahel oli ringijalutades natuke tunne nagu Alice Imedemaal - millega sind järgmine valge kuubik üllatab. Samas on ka muidugi see, et olles väsinud korralik-olla-püüdvast messikunstist (suureformaaldilistest värvilistest bad-painting/hüperrealismi teljel balanseerivatest maalidest ja suureformaadilistest hillitsetud kompositsiooniga fotodest), hakkan ma märkamatult otsima ja leidma väljapanekute hulgast veidruseid, hälbimisi, totakusi jms.

Boksid, boksid, boksid.. lõputult...

Mõned maalid peavad ikka tagavaruks kaasas olema

















Need läbipaistvad kerad on Roberto Pugeliese & Tamara Repetto installatsioon Inside Outside (2011, galerii Guidi&Schoen Genovast). 70 puhutud klaasmulli, erineva suurusega, erineval kõrgusel, igaühe sees kõlar. Mullid ei ripu mitte laest, vaid kasvavad põrandalt, luues esteetiliselt minimalistliku "tulnuk-lilledest" keskkonna nagu autorid ise tööd kirjeldavad. Väljaspoole eksponeerimisruumi on paigaldatud mikrofonid, mis koguvad tänavamüra-melu ning katked sellest kostavadki kõlaritest. Tulemus on hakitud häältekogum, ühteaegu nii tuttavlik kui võõras, dialoog sise- ja välisruumi vahel.





Jeremy Dean (The Cynthia Corbett Gallery, London). Tutvustav bukletitekst rääkis sellest, kuidas Ameerika kunstnik tegeleb kriitiliselt oma töödes ühiskonnaga, de- ja rekonstrueerides võimu ja jõukuse ikoonilisi sümboleid ja seades kahtluse alla modernistlikud progressi-ideed. Blablabla. Tööd ise olid täitsa toredad eelkõige oma käsitööliku aspekti tõttu, mingit tõsist sotsiaalkriitilist de- ja rekonstruktsiooni ma siit välja ei loe, pigem selline "keel-põses" iroonia heal juhul.

Marlena Kudlicka (Stedereund, Berliin). Üks minu lemmiktöid Voltalt - eriti habras geomeetriliste kujundite jms kompositsioon, enamasti seinal, aga kohati ka sealt välja ruumi tungimas (NB pildi kerge roosakas varjund on tingitud minu telefonist, mitte ei ole kompositsiooni osa - kujutage ette lumivalget seina!). Tuletab meelde suprematistid jms, eriti kui eksponeerida auraatilises valges kuubis, muuseumis või galeriis. Seda oleks päris tore kodus seinal omada, teravndab tähelepanu- ja üldistusvõimet - kuidas panna kokku tervik-kompositsioon nii väikestest ja delikaatsetest tükkidest!

Andreas Johansson (Galleri Flach, Stockholm), From where the sun now stands (2011)

Kollaazidest pop-up raamat!! Hiiglasliku formaadiga, nõuab eraldi lauda ja valgeid kindaid, et lehti keerata! Igal leheküljel tekkivad maastikud on ühteaegu on tavalised - porised, mittemidagiütlevad hallid argipäevad, kui samas on nende lasteraamatu-loogikasse pressimine erakordselt haarav ja muudab need kergelt maagilisteks.

Muuhulgas kasutan siinkohal juhust, et reklaamida veel ühte enda lemmikut, pop-up raamatut täiskasvanutele:

Stefan Constantinescu. The Golden Age for Children (2008)

http://centralbookingnyc.com/galleries/gallery-1-artist-books-prints/artists-work/stefan-constantinescu/

Matthew Mccaslin (Fred [London] Limited). He or She and She or He (2009). See tiptühhon vonklevatest metalltorudest ja lambipirnidest on üks nendest teostest kaasaegses kunstist, mis paneb mind alati mõtlema, et osa kunsti võiks olla eksponeeritud klubides, pidudel vms kontekstis. Töö on vaimukas, atrkatiivne, natuke kummaline jne - omaette kunstiteosena kunstikontekstis jääb lahjaks, aga meelelahutuskeskkonnas trooniks jällegi selle konteksti tähelepanuväärsemate lahenduste sektsioonis. A la nt tavaliselt on klubides jms hea juhul üsna suvalised maalid-fotod seintel, Haapsalus on näiteks klubis Aafrika Tauno Kangro hiiglaslikud negriid-skulptuurid (mõnevõtta üllatuslikult on see tegelikkuses parem kui kirjelduse järgi kõlab) - miks ei võiks selle asemel kasutada hea kvaliteediga installatsioonikunsti ja luua keskkondi kui Gesamtkunstwerki?

Vabandust, aga ma ei tea kelle tööga ja mis galerii tegemist on. Aga tuletas meelde muuseumikülastajate käitumise kaardistused ja uuringud - inimesed vaatavad pingsa tähelepanuga paljaid seinu. Teisalt, sein on valge kuubi kontekstis vägagi iseseisev agent, nii et päris tühja nad ei vaatagi + kogu foto klaas peegeldas nii tugevalt, et tekkis mitu välismaailma kujutist pildi sisse, mida võis ka vaadata.

Mark Khaisman (Pentimenti Gallery, Philadelphia). Tavaline pruun kileteip valguskasti pleksiklaasil on siis kõik need kujutised tekitanud. Huvitav võte, pikseldamise analoog. Samas sisu on jällegi üsna tavaline - vanad filmikaadrid, meedia, fotod jne. Võibolla ikka mõlemat korraga ei saagi? Viib jällegi mõtte sellele, kus ja kuidas võiks seda eksponeerida kunstikeskkonnast väljaspool (minu jaoks jääb huvitavast võttest üksi ikkagi väheseks, võiks midagi huvitavamat sellega püüda öelda).

James Clar (Blythe Projects, Los Angeles). Jällegi suurepärased dekoratiivsed tööd (püüdlikult võib ju seostada mõningate minimalistidega a la Dan Flavin, aga milleks), eriti see ketistatud autotuledest futuristlik kera - ketistatud on ta muidugi sellepärast, et tegelikult on tegemist nagunii transformeriga.

Julianne Swartz (Mixed Greens, New York).




Nii, aga nüüd vaadake palun, mida teised on VOLTAlt üles korjanud -

Kunstnikriitik ja mõlema messi direktriss Amanda Coulson ütleb omalt poolt avasõnad:




Vernissage TV avamise päevalt:


New Mediatori podcast Volta ja Fountaini messidest:
http://newmediator.org/?p=202

ARTSnFOOD blogist reportaaž:
http://artsnfood.blogspot.com/2012/03/volta-ny-2012-arts-fair-new-york-arts.html

Arrested Motioni põhjalik fotogalerii:
http://arrestedmotion.com/2012/03/armory-week-12-volta-show-first-look/

Juba eespool viidatud Hyperallergic Voltast:
http://hyperallergic.com/48068/2012-volta-show/