Noppeid Moving Image`lt

Maarin Mürk jätkab tagasivaateid Armory Week`ile, seekord liikuvate piltide mess Moving Image.

Alustuseks võib vaadata Art Fag City poolt netist kokkuotsitud täispikkuses videosid:
http://www.artfagcity.com/2012/03/16/art-at-home-watch-full-length-videos-from-this-year%E2%80%99s-moving-image-fair/






Jesse Fleming (esindav galerii The Company, LA)
The Snail and the Razor (2012)
7:56
Üks tugevamaid videotöid viimasest ajast, mis silma on jäänud. Idee on väga lihtne - valges vaakumis jääb teole teepeale ette püstine žiletitera ja tigu hakkab sellest üle ronima. Edasi on puhas (teosammul kulgev) horror movie - tigu ronib piinava aeglusega meelekindlalt muudkui üles, publikul on närvid püsti ja iga hetk on tunne, et kohe hakkab nö verd ja soolikaid lendama. Seitsme minuti jooksul jõuab korduvalt mõelda sellele, KUI isekad on ikka kunstnikud, kus on loomakaitse (?) silmad, millise kunstilise vms tõe nimel on eksperimendid elusolevustega lubatud, kuidas ta küll julges/tihkas/kas ta süda on kivist, mis rolli selline suicide missioni vaatamine paneb mind publikuna - kui palju on see erinev reality TVst ja muudest vujeristlikest perversustest (minge vaadake muide kinos Hunger Gamesi!) jne. Silme ette kerkivad õudsad kujutluspildid (mida on nuumanud popkultuur oma splatteritega, eksole), kuidas kohe kukub tigu kahes tükis kahele poole žiletitera maha, otse minu silme all ja kuna ma ei ole suutnud silmi pöörata, siis ma olen kuidagi kaas-vastutav, appi!

Edasi tuleb spoiler, ettevaatust kõik, kes ei taha teada, millega see lõppeb!






Uh. Videol on õnnelik lõpp, teost ei jäägi vererida järele. Mis paneb arenaliini tulvil televaatajad kergendatult ohkama ja lisaks üldisele TÄNULIKKUSELE, et ei pidanudki sadistliku surmamist aegluubis pealt vaatama, paneb muuhulgas imetlema ka Loodust, kes on teo selliseks paindlikuks, tundlikuks ja limaseks teinud. Halleluuja Elule!

***

Julia Kul (esindab Postmasters Gallery, NY)
Passport Reading (2011)
8:44

Kunstnik oli endale välja mõelnud terve müriaadi käsklusi, mida talle kaamera tagant ette loeti ja mida ta püüdlikult täita proovis. Käsklused olid stiilis "ole flirtiv", "mine seisa nurka", "mine seisa nurka ja ole flirtiv" jne. Põhjusest, miks just selliseid käsklused olid nagu nad olid, ei olnudki aru saada. Käskluseid tuli üksteise järel robinal ning point oligi nende järgmisvõimetuses, soorituses läbikukkumises, pidevalt püüdmises, mitte väsimises, jälle-otsast-peale-hakkamises jne. Kogu video tegi vaadatavaks kunstniku isik, kes täitis neid "absurdseid" käskluseid (jutumärgid, sest midagi väga absurdset seal polnud, kuigi ilmselgelt oli just selline meeleolu video eesmärgiks) kerge enese-irooniaga, siiralt, aga mitte ülepingutades ning õnneks ka mitte maneerlikult näideldes. Ei olnud piindlik vaadata, kuigi selline žanr on väga libedale jääle minek.

***

Eelco Brand (esindav galerii [DAM], Berliin/Köln)
A.movi (2011)
1:26
Hingav/kergelt hingeldav küngas, sissepääsuga. Võimaldab erinevaid vaatamisviise alates viidetest maastikumaali traditsioonidele (galerii pressitekstist), maagilisele realismile, kergelt kummalise ja igapäeva kohtumisele kuni vulgaar-erootiliseni välja.

***

VALIE EXPORT (esindab Charim Galerie, Viin)
Perfect Couple, or Indecency Sheds Its Skin (1986)
12 min


Moving Image üllataja tiitli saab VALIE EXPORT, kes oli ka üks nimesid, millega seda Armory paralleelmessi reklaamiti. Olles kursis tema varasemate, feministlike/sotsiaalkriitiliste töödega, oli see 80nate keskel tehtud video hoopis teisest ooperist. Ooperist, kus kohutavad 80ndate popkultuuri esteetika, veider dekadentlik camp ning schwarzeneggeri-laadis mehed tupeeritud juustega kaunitaridega. Kogu meeleolu on kergelt sc-fi adult movie. Või vähemalt toimub seal mingi kummaline teineteiseleidmine. Saksa keeles. Näha selles ainult popkultuuri streotüüpide groteskseks muutmist ja naeruvääristamist, tähendaks tähelepanuta jätta kogu fun, mis videos kahtlemata on. Camp keerab võimaliku kriitika üle võlli ja vaadates seda eriti nüüd, kui kogu popkultuur on jälle lootusetult armunud 80ndate ja 90ndate maitse(vääratuste)sse, tundub see teos väga kaasaegne.

Ja ma ei suuda oma peas ikkkagi kahte erinevat VALIE EXPORTi, nö klassikalist ja seda, kuidagi kokku lappida. Kindlasti on siin paljuski mõjutajaks meedium - VE varasemad tööd jõuavad meieni maitsekate mustvalgete fotodena, samas kui see video on üle ujutatud kärtsude värvide ja liidaldustega igas mõttes. Sisulisest võrdlusest rääkimata.

***

AES+F (esindab Anna Schwarts Gallery, Melbourne)
ALLEGORIA SACRA (2011)
39:00

Treiler:



Niisiis, inspireerituna renessanss-kunstniku Giovanni Bellini vastavanimelisest maalist:

on AES+F loonud oma moodsa, sc-fi purgatooriumi, mis on triloogia kolmas osa (esimene osa oli 2007 valminud Last Riot, teine osa 2009 valminud The Feast of Trimalchio). Nagu AES+Fil tavaks, on nende sümbolid väga literatuursed ja teosed pigem sellised puust-ette-ja-punaseks, et nende sotsiaalkriitiline sõnum (kaasaegses neoliberaalses ühiskonnas we are all doooomed) ometi kaduma ei läheks. Purgatoorium on nimelt siis lennujaama kujuline, mis võimaldab loogiliselt koku tuua erinevad ühiskonnad ja erinevad kihid/grupid ühiskonna sees, kes kõik ootavad oma "lende". Kohtume kaksik-Lolitadega, kelle vanemateks on keskealine geipaar, Hiina ärinaise mehhaanlise saatjaskonnaga; näeme, kuidas asutavad end kõrvuti puhkama nii preester kui skinhead jne. AES+F demonstreerib, kuidas kõik kaasaegsed inimesed, sõltumata nende kuuluvusest, on ühtmoodi tuimad, oodates passiivselt oma kohtuotsust. Vahetevahel kerkivad esile protagonistid, näiteks üks kentaur; toimuvad kokkupõrked, veerevad pead, saabuvad tulnukad, sünnib uus messias (astlaga!) ja lõpuks purjetavad kõik päikeseloojangusse. Meeleolu aitavad luua Vivaldi, Handel, Tšhaikovski, Chopin, Schubert ja kaasaegne Jaapani helilooja Ryoij Ikeda. Teos on väga monumntaalne, nii oma sisuliste ambitsioonide poolest kui visuaalselt, koosnedes tuhandetest fotodest, mis videoks kokkupanduna tekitavad iseloomuliku, kergelt sürreaalselt jõnksuva kulgemise. AES+Fi visuaalid on jätkuvalt tugevalt mõjutatud moefotograafiast - me näeme ainult ilusaid inimesi, tugevates, skulptruaalsetes poosides a la Vogue. Mastaapne ja eepiline teos toob meelde Mathew Barney "Cremasteri" sarja - tegemist on sarnase kummalise tervikmaailmaga, kuigi AES+F on säiltanud oma sotsiaalkriitika tarbeks rohkem äratuntavaid tükke praegusest maailmast, pannes need aga püüdlikult valesti või irriteerivalt kokku. Kokkuvõttes, kui kõrvale jätta minu maitse jaoks liiga püüdlik sotsiaalkriitika, siis on tegemist kahtlmata väga kvaliteetse, meelelahutuse piire laiendava teosega, st vorm mängib praegu paraku sisu üle.

***

Susanne Hofer (esindav galerii Christinger De Mayo, Zürich)
Senor Costa (2011)
2:20

Selline lihtne nali, et kõnnib vari, aga meest ennast ei ole.

Midagi rohkemat sel päikesepaistelisel päeval, tol tühjal tänaval, ei juhtugi.

***

Kate Gilmore (esindab Braverman Gallery, Tel-Aviv)
Built To Burst (2011)
05:54
Installatsiooni ja performancei dokumentatsioon, loodud galerii tellimusel, selle ruumilisi mahte silmas pidades. Erinevatel astmetel on üle 100 keraamilise anuma valge ja oranži värviga, mida kunstnik purustab, liikudes alt üles. Tulemuseks on abstraktne maal, milles ettearvamatult on segunenud kollane ja oranž nii värvitoonide kui paksuse/tiheduse mõttes. Ruumi kolm mõõdet sulavad maalil jälle kaheks kokku. Protsess ise meenutab natuke arvutimängu (liigu erinevatel tasemetel ning purusta midagi/korja punkte vms) - kunstnik toksib anumaid, üritab mitte libastuda, värvipurgid (mis meenutavad hapraid munkoori) purunevad ilusa väikese plahvatusega, nii et värvi purskab igas suunas. Väga haarav füüsilise portsessi ja staatilise lõpptulemi (kuna eksponeeritakse ju videot, mitte näiteks ruumiinstallatsiooni ennast) segu.

***

Jaan Toomik (esindab Temnikova & Kasela Gallery)
Valik lühivideosid, nt Hüpe, Kajakad, Untitled jne.


Toomik oli üks väheseid, kes oli saanud omale suure ekraani (enamus töid olid eksponeeritud lame-telekates) pidulikult ruumi lõpus, nii et setting kindlasti toetas tööde mõjukust. Messi üldises kontekstis töötas valik Toomiku lühivideosid täitsa hästi - kuna neid oli mitu, andis see natuke parema ülevaate kunstniku erinevatest lähenemisest, kandis erinevat meeleolu jne; kuna iga video oli piisavalt lühike ja kiiresti äratabatava mõtte või "naljaga", siis jaksasid inimesed need ka ära vaadata (muidu oleks võinud asumine pika messi ruumi lõpus ka nö saatuslikuks saada). Videode enda tuntud headust siinkohal kodupublikule seletama ei hakka; mis minu arvates oleks siia komplekti veel sobinud, on tema tantsimise tööd (võibolla Kajaka asemel). Üldiselt just Toomiku varesem videolooming tundub olevat asi, mis võiks rahvusvaheliselt müüa ja müüb vist ka? Loodan tabada Temnikova&Kasela nii selle küsimusega kui üldse pikemaks intervjuuks järgmise messilaine ajal mai alguses.

***

Jesse McLean (esindab Interstates Projects, NY)
Trust Falls (2011)
10:08

Kõigepealt vaatab keegi meile ainiti silma ning ühel hetkel kukub tahapoole. Seljatagant ilmuvad kellegi käed-mingid inimesed ning püüavad kukkuja kinni. Läbi udu on nähatavad emotsioonid - naer, üllatus, kergendus.
Ühesõnaga, hetkel, kui meile tundub, et keegi tegeleb meiega, nö vaatab meile intensiivselt otsa, siis on tegelikult tegemist tühja pilguga - isik ekraanil teab, et stsenaariumi järgi peaks ta kohe nüüd kukkuma ja on keskendunud hoopis enda emotsionaalsele ettevalmistamisele. Sest et, MIS SIIS, KUI. Olles selle ära tabanud, vaatame korraliku videoportee laadis algust hoopis teisiti - otsides lähikaadris inimese näost märke sisemisest pingest, ärevusest, keskendumisest, usaldusest, minnalaskmusest jne. Püüdes ära tabada hetke, millal ta on valmis; millal see juhtub.


***

Ja veel lugemist Moving Imagest:
Jane Harrise intervjuu Ed Winklemani ja Murat Orozobekoviga, kes on MI-le alusepanijad:
http://www.huffingtonpost.com/jane-harris/post_3077_b_1319916.html

Veel fotosid messilt:
http://www.c-cyte.com/c-Blog_Visuals/Moving_Image_Fair_2012/

Artinfost:
http://www.artinfo.com/news/story/762607/moving-image-new-yorks-video-fair-returns-with-bigger-better-screens-and-more-nudity