U-st, eriti selle üheksandas numbris ilmunud arutelust

Maarin Mürk kirjutas

1. lugemissoovituse urbanistide uudiskirjale U
2. natuke sellest, kuidas urbanism tundub üldse olevat praegu popp ja noortepärane teema
3. lisas üheksandas U-s ilmunud institutsionaliseerumise teemale jätkuks Lars-Erik Olssoni mittetulundusühingute küpsemisastmed tabeli kujul
4. paar mõtet selle kohta, miks omaalgatuslike praktikate institutsionaliseerimine tekitab mitte efektiivsemalt oma missiooni elluviiva organisatsiooni, vaid lihtsalt enda taastootmisele orienteeritud organisatsiooni
5. üheksandas U-s ilmunud institutsionaliseerumise teemalise ümarlaua kommetaari

NB! Hangi endale oma U-d:
http://www.linnakeskus.ee/





U on tänuväärne ettevõtmine. Fookus urbanismil võimaldab kõike ja kõiki, keda selle sees leida, vaadata mõnevõrra teise nurga alt kui olemasolevates arhitektuuriajakirjades. Sellise vaatenurga potensiaalne sihtgrupp on avar – tundub, et viimase paari aastaga on suuremas plaanis linnaruumi peale mõtlemine tõusnud kuidagi rohkem tähelepanu keskmesse. Uue Maailma Selts, Kalamaja kujunemine elukeskkonna tõmbekeskuseks (vabandust selle mutantväljendi pärast), EKA urbanistika osakonna tegevus, Telliskivi Loomelinnak, Linnalabori tegevus, b210, jalgratturite ellujäämisvõimalused Tallinnas, kultuuripealinna raames toimunud linnaruumi kompamised, LIFT11 jne on kõik teemad, mille kaudu üha enam inimesi on ehk teadvustatumalt märganud linnakeskonda enda ümber. U on kindlasti üks selle tõusnud huvi tagajärg ja sümptom, nagu näiteks ka ajakiri ÕU.

Kes on urbanist? küsivad U igas numbris inimesed erinevatest valdkondadest. Mõnevõrra kõrvaltvaatajana tundub, et see tekkinud linnakeskkonnast teadlikumalt huvituja on üsna ühtse profiiliga – nooremapoolne, kõrgharidusega, mingit sorti kultuuriõpingute taustaga, end ära elatav (tahtsin kirjutada „hästi teeniv“, aga siis mõtlesin kõigile mitme projekti vahel prekaarset elu elavatele kolleegidele), kriitilise mõttelaadiga. Või vähemalt enesekuvandiga kriitilisest mõttelaadist. Olla urbanismi teemadel (ükskõik, kas aktiivselt või passiivselt) kaasamõtleja on natuke nagu isegi trendikas – nagu on antud hetkel Tallinnas trendikas elada Kalamajas, armastada vintage riideid, käia Mutant Diskol peol ja Berliinis puhkamas. Linnaruumi teema on popp, aga mida sellega tegelikult peale hakata – selle linnaruumiga – on hetkel veel üsna ebaselge. Nõustun näiteks Ingrid Ruudi kommentaariga "Jüri Üdi klubis" kultuuripealinna programmi kohta, et paljud üritused lisasid oma programmi justkui kohustusliku osana mingi „sekkumise linnaruumi“, aga enamasti see ei realiseerunud või realiseerus nö formaalselt. Tunnen puudust kriitiliste praktikate järjepidevusest, rohkematest nutikatest, väga täpselt kontkestist lähtuvatest sekkumistest linnaruumi teemadesse igal tasandil. Lisaks on mul tihti tunne, et kui me kõneleme urbanismist, mõtleme me ainult Tallinnat – pealinn on monopol ka siin, defineerides asju automaatselt ja iseenesestmõistetavalt. Või siis peame silmas vähemalt mõnda maailmatasemel suurlinna. Heal juhul räägime me Tartust. Aga väikelinnad ja urbanism? Jne.

Selle taustal U juurde tulles on urbanistide häälekandja üks roll olla kanal, aktiveerimaks neid, kes elavad linnakeskkonnas. Väga erinevaid inimesi ja väga erinevates linnades. Urbanistide uudiskirja potensiaalne adressaat on ulatuslik. Vastutus ja kohustused seega ka ning U on püüdnudki olla oma valdkonda kaardistav, tutvustav ja seletav – alates sõnastikust, valdkonnaga seotud erialade tutvustamisest, väliskorrespondendi veerust jne. Väga hea on iga numbri lõpus olev sündmuste kroonika ja lugemisoovitused – seda eriti neile lugjaile, kes ühtegi erialalisti ega -liitu ei kuulu, aga kes tunnevad, et võiks natukenegi kursis olla sellega, mis toimub. U sisesed visuaalivalikud on huvitavad, seni on lemmikud olnud Paco Ulman U-s nr 5 ja Tõnu Tunnel U-s nr 6. Ning õnneks on U ka piisavalt õhuke, mitte muutuda järjekordseks kunagi-loen-edasi-aga-ikka-pole-veel-jõudnud süümetunde allikaks.

Ainuke asi, mis mind U puhul häirib, on tema printimiseks mõeldud kujundus – samal ajal kui seda õhutatakse ka netist lugema. Ehk et netist lugedes teksti on jaotus kaheks eraldi ülalt-alla kulgevaks tulbaks kohutavalt ebamugav – miks ei võiks arvestada rohkem arvutiekraani loogikaga ning üks tekst olla pigem põiki kui pikuti jooksev? Või U teab, et seda kasutatakse peamiselt väljaprindituna?

***

Üheksas U pani kirjutama eelkõige aruteluga omaalgatuslike praktikate institutsionaliseerimisest, mis tõukub omakorda kaheksanda U artiklist, mille teemaks oli Linnalabori sotsiaalne ettevõtlusplaan linnaseketega (ja mis tekitas elava arutelu Linnalabori Facebooki lehel). Institutsionaliseerumise teema on huvitav ja puudutab ühel hetkel kõiki, kes mingi platvormi on algatanud ja neid algatusi on õnneks järjest rohkem esile kerkimas. Teemapüstitus on igati aktuaalne. Mario Lauli natuke referaadiks jäävale vabaühenduste institutsionaliseerumist käsitlevale ülevaatele soovitan lisaks veel Sofia Joonsi artiklit „Uute mittetulundusühingute organisatsiooniline küpsemine“ (kogumikus „Algatus, osalus, organisatsioonid: uurimusi Eesti kodanikuühiskonnast“. Koostanud Erle Rikman, Tallinna Ülikooli kirjastus, 2007, lk. 132–153; selle artikli juurest on võetud ka alljärgnev tabel).



Ma arvan, et organisatsiooniline areng vähemalt teatava institutsionaliseerimise suunas on vältimatu, kui tahetakse pikemas perspektiivis edasi tegutseda. Nii et küsimus ei ole mitte KAS, vaid KUIDAS. Õhinapõhisest sõpruskonna ettevõtmisest (osadele) tegijatele peamiseks elatusallikaks – selline võiks olla üks võimalik institutsionaliseerimisnool. See tähendab, et organisatsiooni viljeletava tegevuse jaoks on välja kujunenud vajadus ja turg ning see on võimeline end taastootma/end üleval pidama ning millel on piisavalt ressursse ka enda arendamiseks. Põhimõtteliselt ei ole mingit sissekirjutatud default-põhjust, miks sellisesse järku jõudnud organisatsioon peaks loobuma oma algsest missioonist või kriitilisest sisust. Miks see tihtipeale juhtub – minu meelest on seal taga enamasti nö inimlikud põhjused ja vähene tähelepanu praktika enesereflektsioonile.

Inimesed väsivad/tüdivad omaalgatuslike praktikate käigus väga intenstiivselt ja see tüdimus võib panna loobuma mitte üksnes konkreetsest praktikast, vaid ka nt kogu valdkonnast. Omaalgatuslike organisatsioonide elutsüklile tundub olevat omane, et nö esimene põlvkond (kes tegutsebki õhina-, sõpruskonna- ja missioonipõhiselt) väsib mingil hetkel täiesti ära, põleb läbi. Osad lähevad siis minema, tegema totaalselt muid asju, kuna neil on lihtsalt nii kõrini (ja need lahkumised ei ole kerged mitte kellelegi). Osadel tuleb lihtsalt elu vahele – kool, töö, pere vms. Paar tükki tunneb, et nad ei saa millegipärast ära minna ja samas tõenäoliselt nad ka väga tahaksid, aga noh, ei saa millegipärast. Siis on organisatsioon mõnda aega vegeteerimise seisundis, ei ela õieti, hoogsalt, ega sure ka. Ja siis haakub sellega teine ring inimesi – mitte enam sõpruskonnapõhiselt, vaid nüüd on need juba need inimesed, keda see praktika ise huvitab. Nad tekivad, kuna vahepeal on akumuleerunud teatav kriitiline mass sedasama praktikat – toimunud on teatud hulk sündmuseid, millel on käinud teatav hulk inimesi, kujunenud on teatav maine, aura, vaimne või füüsiline ruum jne. See teine ring on esimesele ringile nagu autasu – tagasiside, et see, mida nad õhinapõhiselt, põlveotsas tegid – et keegi tegelikult ka märkas seda, pidas oluliseks ja tahaks nüüd võibolla ka ise juba midagi teha. Kurb tõsiasi on see, et enamus esimesest ringist ei jõua nö viljade küpsemist ära oodata, jaks saab enne otsa. Ja viljad nopivad tihti mitte need, kes esimeses voorus kõige intensiivsemalt panustasid, vaid need, kes mingil põhjusel jõudsid teise ringi saabumise ära oodata. Võib-olla neil ei tulnud näiteks elu vahele vms.

Teine peamine probleem, miks institutsionaliseerumine ei lähe nö õieti ja tekib rohkem enese taastootmisele, mitte esialgsele missiooni täideviimisele keskendunud organisatsioon, on vähene tähelepanu selle protsessi käigus üldisemale enerefleksioonile. Teatud hetkest, kui hakkab juba hästi minema (see on kuskil nö esimese ringi poole peal) lõpetatakse suurte küsimuste küsimine. Suurte küsimuste esitamise all iseenda kohta võib mõista ka arengukava, SWOT analüüsi, äriplaani vms. Kergendus selle üle, et kogu aeg ei olegi kohutavalt raske põlveotsas nikerdamine, et juba tulevad esimesed toetused, publik, kajastused jne, tekitab loorberitel puhkamise just üldise visiooni osas. Järsku tunduvad küsimused a la kuhu me läheme, mis meid defineerib/eristab jne tarbetu new age. Suurema pildi asemel sukeldutakse edu toonud tegevustega tegelemisesse, kogu aja ja energia võtab ära igapäev. Suurema perspektiivi tahaplaanile lükkumine soodustabki läbipõlemist. Mul on tunne, et erasektoris on töötajate hoidmisele natuke rohkem tähelepanu pööratud (loomulikult, kuna sulle kasu tootvat töölooma on ikka vaja nuumata), aga seal on vähemalt asjad nagu arenguvestlused jms – samal ajal kui paljudes kultuuri-MTÜdes on näiteks arengukava, põhikiri jms puhas formaalsus, mitte võimalus kogu pilt enda jaoks jälle läbi mõelda. See, kus punktis organisatsioon parasjagu asub, millised on selle liikmete isiklikud vajadused/soovid/võimalused, kuidas edasi jne – sellega ei tegeleta minu meelest omaalgatuslike kultuuripraktikate juures kaugeltki mitte piisavalt, kõik kokkusaamised-koosolekud kuluvad miljoni igapäevase pisiasja äraklaarimiseks. Ja „arenguvestlus“ tundub liiga „institutsioon“ või liiga „ärimaailm“ või lihtsalt mingi nõme pseudo-avameelsuse kultiveerimine.

Ühe omaalgatusliku organisatsiooni jaoks ongi peamine väljakutse see, kuidas ennetada inimeste jaksu otsalõppemist, kuidas hoida neid motiveeritutena. Üks asi on kindlasti meeskond – teha asju kollektiivselt, tunda küünarnukitunnet, võimalust asju arutada, jagada, koos teha jne. Teine asi on laiem tagasiside, mis peab tulema väljaspoolt seda kollektiivi – tagasiside, et see, millega tegeletakse nappide vahendite kiuste, on laiemalt oluline ja läheb korda ka tegijate lähedaste ringist väljaspool. Kolmas asi on, kas praktika suudab kasvõi mingilgi määral pakkuda elatusvahendeid oma aktiivsematele liikmetele, et oleks üldse võimalik selle praktikaga järjepidevamalt tegeleda. Kui on organisatsiooni üldpilti silmas pidades otsustatud, et rahatult, õhinapõhiselt enam edasi ei saa, siis tuleb loomulikult teataval määral kohandada oma tegevust, et olla (potensiaalsetele) toetajatele arvestatavaks partneriks. Et selle valitud organisatsioonilise muundumise käigus esialgne missioon ei lahtuks, tulebki nö suurt plaani pidevalt paralleelselt kõrval jooksmas hoida. Aeg-ajalt, kuid süstemaatiliselt nende suurte, lihtsate küsimuste küsimine/arutamine hoiab organisatsiooni koos just emotsionaalselt, tuletab taas meelde, miks sellega kõigega tegelema sai hakatud, mis selle asja point on.

***

U-s ilmunud arutelu juurde. Kahtlemata on Linnalabor praegu organisatsioonina huvitavas punktis, kus tuleb otsustada, kuidas edasi – kogutud on arvestatav hulk sümboolset ja sotsiaalset kapitali, läbi oma mitmeharulise tegevuse on labor ilmselt ka urbanismikaugetele inimestele kõrvu jäänud kui altpoolt, otse vajadusest tekkinud valdkonna eestkõneleja-organisatsioon. Nii et igati aktuaalne on hetkel küsimus, kuidas edasi nii institutsionaliseerumise kui ka raha mõttes.

Ma arvan, et küsimus ei ole selles, kas üks omaalgatuslik praktika peaks raha teenima. Loomulikult! Küsimus on selles, millega. Kogu arutelu põhjus peale linnasekete äriplaani idee avalikustamist U nr 8s oli justnimelt see, et labori plaani järgi peaks raha teenima hakkama linnasekked ehk see osa labori tegevusest, mida iseloomustavad kõige enam märksõnad nagu ettearvamatus, efemeersus, kriitilisus jne. Jätkuvalt ma leian, et see on kummaline valik kogu labori tegevusteskaala hulgast.

Tegelikult on aga probleem selles, et Linnalabor ei ole seletanud, mida nad sekete all ise silmas peavad. U nr 8 artikkel oli kantseliitlik, üldsõnaline projektikirjeldus, mis – nagu Ingrid Ruudi juba Facebook`i arutelus välja tõi – ei kuulu erialaväljaandesse. Võibolla ei oleks seda teksti pidanud enne avaldama kui omavahel on täpselt selgeks tehtud, kuidas suhestuvad omavahel sekkumiste ja äriplaani diskursused jms? Ilma seketele omapoolset sisu andmata on loogilne, et see täidetakse kaasamõtlevate lugejate poolt enamlevinud sisuga – sekkumine kui interventsioon. Ja selle suuna kommertsialiseerimine saadab signaali antud omaalgatusliku praktika kriitilise potensiaali mähamängimisest. Algne missioon tundub olevat enda kui organisatsiooni taastootmisele ohvriks toodud.

Selle kõige taustal on kahju, et institutsionaliseerimise teemaline arutelu üheksandas U-s jääb natuke tuumatuks. Näiteks ei kasutata võimalust seletada korralikult lahti, millised on aruetlu keskmeks oleva sotsiaalse ettevõtluse nö positiivsed näited – kus raha liigutatakse „ebaeetilistest kohtadest eetilistesse“ nagu üks osalejaid märgib, nii, et säilib ka kriitiline sisu. Linnalabor ei kasuta ka võimalust, et veelkord avalikult mõtestada, mida nemad siis sekete all silmas peavad. Kogu jutt tundub olevat pigem nagu eneseõigustus – sotsiaalne ettevõtlus ei pruugi olla meid nö määriv, MTÜl on ka täielik õigus raha teenida jne. Loomulikult, keegi ei vaidlegi! Jätkuvalt on lihtsalt probleemkohaks, MILLEGA. Pikalt arutatakse ka terminite üle – kas kultuuriväljal/kriitilise sotsiaalse praktika puhul teatud „tabu“ sõnade kasutamine (a la äriplaan) on märk radikaalsusest, seda tulekski rohkem teadlikult teha või tuleks arendada oskus rääkida nö mitut keelt korraga. Ma olen siinkohal jällegi nõus Ingrid Ruudiga, kes selles samas Facebooki arutelus ütles, et asja sisu ja selle kirjeldamiseks kasutatud sõnavara ei eksisteeri üksteisest lahus. Seal vahel ei ole tegelikult seda turvalist distantsi, milleni U arutelu tundub jõudvat. Sõnad, mida me kasutame enda kirjeldamiseks ükskõik millises kontekstis, hakkavad meid märkamatult rohkem looma kui me seda ise jooksvalt teadvustame.

U ja Linnalabor mõlemad on olulised urbanismi mõtestajad-kanalid ning seega oleks huvitav lugeda praegu (loodetavasti) üha rohkm tähelepanu alla kerkival suunal – urbanism – tegutsevate organisatsioonide põhjalikumat enesereflektsiooni (praegu jääb närima kahtlus, et äkki oli huvitavam osa hoopis see, mida U-sse ei transkribeeritud!). Rahastamine institutsionaliseerimise indikaatorina on huvitav ja kompleksne teema, mis puudutab kokkuvõttes kõiki organisatsiooni tegevustasandeid. Praegune (euro)projektide surve tekitab just väiksematele organisatsioonidele, mis said seni kütet just oma missioonist, keerulise väljakutse, kuidas ühildada bürokraatlike taotlusvorme ja tegelikku elu. Valides nö erinevate keelte kasutamise kerkib silme ette uutmoodi topeltelu, äraspidine variant nõukaaegsest ridade vahelt lugemisest – milleks seda süsteemi ise taastoota?

Ma arvan jätkuvalt, et oluline oleks teha omaalgatuslike praktikate puhul rohkem koostööd – institutsionaliseerumise teemalisi ümarlaudu võiks toimuda regulaarselt, vahetada võiks oma kogemusi ja know-howd. Praegu on Linnalabor oma sekete plaaniga sattunud kriitilisse fookusesse ja tundub, et selline tähelepanu U 8-s ilmunud artiklile tuli kerge üllatusena (kuna ka U 9-s ei jõuta oluliselt selgemate vaatepunktide sõnastamiseni). Oluline on, et omaalgatuslike praktikate väli ei tõmbuks kaitseseisundisse nagu kipub juhtuma igasuguse avaliku tagasiside korral institutsionaalsete (ülalt alla loodud) praktikatega ning et arutelu jätkub.