Pühapäev, juuni 17, 2012

JUMALA HULLUD / GOD`S MADMEN

Jumala hullud - näitusel osalejad


Kaia Otstak annab ülevaate Rahvusvahelisest Pärnu (m)Moodsa Kunsti Näitusest
JUMALA HULLUD / GOD`S MADMEN
Pärnu Linnagalerii Raekojas (Uus tn 4)
26. 05 - 23. 06. 2012

Kuraator Andrus Joonas
Kunstnikud: Janno Bergmann, Jasper Zoova, Billeneeve, Sorge, Sandra Jõgeva, Andrus Joonas (Eesti); Pedvale vabaõhukunstimuuseumi looja Ojars Feldbergs (Läti) ja skandaalse kuulsusega Evaldas Jansas (Leedu).

PS! Loe ka Sirami artiklit "Jumala hulludest" 15. 06. 2012 Sirbist: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15252:vaega-tagurlik-ja-vanamoodne-naeitus&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3398

Pärnu (m)Moodsa kunsti näitus on end läbi aastate tõestanud nii Eestis kui välismaal olulise kunstisündmusena, hoides jätkusuutlikuna kaasaegset kunstielu Pärnus. Seekordne pealkiri „Jumala hullud“ kätkeb eesti keeles erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Alati on olnud oma ajast ees olevaid kunstnikke, keda õpitakse hindama alles tagantjärele. Avakõnes kõneles näituse kuraator Andrus Joonas, et kunstnik on kunstnik igal maal – ta on ühtemoodi hull kõikjal. „Narritarkuse igavikuline väärtus on ennast sajandite vältel tõestanud.“


Näitusel „Jumala hullud“ on pea kõik tööd mingitlaadi pikemaajalisema protsessi või seeria osad. Tegemist ei ole seega üksikteostega, vaid pikemalt väldanud tegevuse ülevaadete või hetketega neist, mis kõik ühilduvad näituse kontseptsiooniga. Avaperformantsi tegi Billeneeve, kes kandis raamatkleiti, mis oli tekstidega täidetud nõnda, et ta ise võis jääda vaikivaks, mida sümboliseeris suu puudumine. Sõnatult sõnadega serveeris Billeneeve külalistele jooki, mille katkestas hetkeks Sorge happening, kes endale joogi omal käel ja volil kallas.

Esinema on kutsutud kunstnikke nii Eestist, Lätist kui Leedust, kelle puhul on oluline sisemine kaemus ja inspiratsioon, mitte hetketrend (või kelle kunst on näituse kontekstiga kohalduv). Näitusel võib näha pea kogu kaasaegse kunsti tehnilist arsenali alates maalist, lõpetades performantsi ja videoga. Meediumid on tihtipeale erinevad, mis ei vähenda sõnumi tähendusrikkust. Sellisest kunstist peaks saama alateadlikult alati aru, oluline on samastatus ja äratundmine. Mari Kartau sõnul on eesmärk see, et mahukad kontseptuaalsed tööd saaksid Pärnus esindatud.

Janno Bergmanni poolt on esitatud kaks suurt õlimaali lõuendil, mille Esildisel kõlab soov teha midagi huvitavat, mis muudab kunsti ilusaks. Hoiatatakse liikuva mõtte ehk uurimise ja avastamise eest. Bergmanni looming vaatleb kultuuriutoopiaid, müüte ja märgilisi visuaale neid teisendades, dekonstrueerides ja uusi luues. Märksõnaks on arhetüüpsus ja asjade põhiolemus. Tema „Kirjanduslik must ruut/ Literary Black Square“ (2010) on hoopis punane valge tähestiku, kirjavahemärkide ja numbrite loeteluga. „Musta päikese sünd/ Birth of the black Sun“ (1998) kujutab must-valge-hall tonaalsusega põrnikaid meenutavaid päikeseid, mille järjekord kajastab keerustumise protsessi – lihtsamast vormist keerulisemani. Selliste töödega esineb kunstnik julgelt maailma tõlgendaja vahetul positsioonil.

Evaldas Jansas (Leedu) esitas must-valge video performantsist „Tähenduslikkuse lühiantoloogia/ Short Anthology of Meaningfulness“ (2003), milles iroonilisel kombel esitatakse hoopiski mõttetut tegevust. Nimelt püüab kunstnik joosta kaugele seinast, mille külge ta nööriga kinnitatud on. Nöör takistab ja ta kukub. Ometi kordab ta seda protsessi ka väsimuse kiuste. On midagi olulist, mis teda seda tegema paneb. See mitte-allaandmise hullus, mis kuidagi häiritud ei saa.

Huvitava ülevaate oma viimaste aastate (2007-2012) tegevustest andis Ojars Feldbergs (Läti) performantside fotodokumentatsioonina „Kivide istutamine/ Stone planting“. Ülespanek koosneb fotoseeriatest, millel on näha rännakuid erinevatesse riikidesse (nt Norra, Belgia, Itaalia). Jäädvustused jutustavad turistiliku pildikeele abil istutavate esemete, milleks üldiselt on kivid, rännakut Lätist teistesse riikidesse. Näiteks saadeti üks kivi Lätist Iisreali teele kuumaõhupalliga. Lisaks kividele istutatakse ka kalu, mille juurde käis ka kalapüügi jäädvustus, või puuokaste istutamine linnaparki, pärja vettelaskmine. Tegemist on pikaajalise rituaali kajastamisega, kus kõigepealt kutsuti sõbrad ja tuttavad kokku ning igaüks neist pani oma soovi vaikides kivi sisse, et see siis kusagile teistsugusesse keskkonda maha matta. Soovide materialiseerimise taotluse sümbol. Rituaali juurde kuulus ka uue asukohaga tutvumine – jäädvustatud on kohalikud kultuuriväärsused, inimesed ja loodusmaastikud. Istutamise idee sai alguse, kui Ojars Feldbergs lõi Vabaõhumuuseumi, kus kaevas kivid maa sisse ning neid hiljem seal käega katsus. Samuti kavatseb ta korraldada istutamise ka Eestis Saaremaal Kaali kraatris.

Alalist performance't „pidav“ Billeneeve, kelle jaoks õiget ning lõplikku tähendust ei eksisteerigi, esitas teose „Sõda. Surm/ War. Death“ (2012), mis kujutab traadist (või muust säärasest materjalist) punutud tühja naise figuuri. Justkui kest oleks ainult alles jäänud, sest luuletus sealjuures algas: „Panin keppimise muusika peale ja suudlesin ennast läbi elu.“ Kuid tegemist ei ole hinnangu andmisega, vaid nendinguga eluolust.

Kõige otsesemalt näituse mitmekihilisele kontseptsioonile „Jumala hullud“ viitab Jasper Zoova videodokumentatsioon „Saabastega Kassiprintsess. Dramaatiline suveetendus, Pärnu/ The Cat-Princess in Boots. Dramatic Summer Play, Pärnu“ (2011), kus siis näeb Jumla kirjut loomaaeda tänaval söögilaua taga veiderdamas, pilli mängima ja tekste lugemas.

Näitusele sisse tulles kohtab kõigepealt Sandra Jõgeva videot stand-up tragöödiast "Nimeta"/ "Untitled" (2012), milles loetletatakse (siiski) humoorikalt stand-up komöödia ja tragöödia põhierinevusi. Sandra Jõgeva viimase ajal (alates 2011) üles astunud seeria stand-up tragöödiatega erinevatel teemadel. Teine tekstipõhine etendus esitatud Von Krahlis filmitud videoga „Keskea kriis/ Middle Life Crisis“ (2012). Sandra kõneleb sellest, mida ta keskeakriisi juures pelgab, kasutates selleks ühte teist internetist leitud videot, milles kutsutakse saavutama terviklikku holistilist maailmapilti. Kõneldakse ka näitlejatest ja nende staatuse vahetumisest ühiskonnast – veiderdajatest (narridest) arvamusliidriteks, mida näitlikustatakse suvaliste ajakirjade esitamisega, mille esikaantel figureerivad eranditult näitlejad. Nagu Sandra puhul tavaks, on ka see esitus äärmiselt avameelne, milles on kajastatud detaile eraelust ratsionaalse selguse ja loomulike ülekäikudega ühelt teemalt teisele. Punkti paneb Sandra tulepuhumine.

Andrus Joonas viib meid taas maailma „ehk vastus on Aledoia“ kahe maali ja ühe performantsi dokumentatsiooni kaudu, et purustada illusoorne tegelikkus ning näitlikustada inspiratsiooni järgimist. Pidev rännak. Ülespandud müstilised hiigelmaalid on: „Aledoia. Sinise Vere performants/ Aledoia. Blue Blood performance“ (2011) ja „Aledoia. Kuldne Buddha Pärnu Raamatukogu kohal juunis 2011/ Aledoia. Golden Buddha Above the Pärnu Library in June 2011“. Lihtsate töövõtetega on esitatud tugeva laengu ja „hullu“ sümboolikaga teadvuse retked. „Aledoia. Imelind ja kuri kits (Venemaa)/ Aledoia. Wonderbird and Evil Goat (Russia)“ (2011) performantsidokumentatsioon edastab Imelikku (jalas kuldsed püksid) teekonna rongkäiguna, kus hägustatakse piir kunsti ja mitte kunsti vahel osutades pealtnäha sarnastele asjadele, kuid jagatav hinnang on erinev.

Üldiselt performance-kunstnikuna tuntud Sorge (Margus Tiitsmaa) on esitanud maalid, mis on valminud aastatel 1989-2011. Tegemist on rännakuga läbi erinevate emotsioonide ja katsetamiste, kus kohtab portreid ning esoteerilise maiguga teoseid.


Kõiki neid erinevaid meediume valdavaid kunstnikke seob tugev isiklik side oma loominguga, mis pole otseselt teema ja projektipõhine, vaid pigem kulgemine vastavates teemaringides. Piir looja ja loodava vahel on vaevumärgatav. Seega näib, et näitus esitab võimalikkuse, kus kunstnik on oma kunsti ja ümbritsevaga üks.


Billeneeve avaperformance

Kuraator Andrus Joonas

Sandra Jõgeva ja Evaldas Jansas



1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Suurepärane!