Edeva ja tühise surev loomus

Foto: Arne Maasik

Kaia Otstak kirjutab Krista Sokolova (snd 1980) näitusest „Edev ja tühine“ galeriis Metropol (Vana-Kalamaja 46, Tallinn), 29. juuni – 12. juuli.

Galerii Metropol esisel tänaval on hall neljaastmeline trepp. Tühjas kohas. Sellel üles astudes jõuab eikuhugi. „Edevad inimesed tunnevad end treppi mööda tõustes hästi.“ Sokolova äratab üles juba aastasadu uinunud klassikalise kunstiajaloolise motiivi – vanitas'e. Viimane sisaldab eneses kahetähenduslikult nii edevust kui tühisust. Algupäraselt Piibli terminina tähendab vanitas maise omanduse edevust ning heebrea termin „aur“, „suits“ viitab inimese mitte-substantsiaalsusele. Euroopas hakkas vanitas 17. sajandi algupoolel tähistama asjade komplekti (vaikelu).


Krista Sokolova „Edeva ja tühise“ asjade komplekt:
kaks treppi (skulpturaalne installatsioon galerii ees tänaval; maal trepikojast), kolm akent (+ galerii aken), sarved, kaks raamatut, viis kella, taimeleht, viis kooritud sidrunit, kolm (inimfiguurilist) küünlajalga, kala, potitaim punase lillega, vaas taimedega, kaks postamenti, uks, kujukesed (kolm „selgepiirilist“), tähed ja numbrid, kolm naist, loendatamatu arv abstraktseid äratundmatuid objekte.

Sünnib dialoog ikonograafilises diskursuses kõige enam kasutatud(1) vaikeluga, kuskohal lisaks sümboolsete objektide kasutamisele on kaasa haaratud ka eksponeeritava ümbrus. Tahes-tahtmata sooviks Sokolova vaikelulisse komplekti lugeda ka galeriisse viiva trepikoja, mis Sokolova enda trepikoja maaliga hästi harmoneerub. Seda teravamalt liidab see külastaja „Edeva ja tühisega“ ühte, mis meeldetuletusena toimima peaks. Vanitas't on siiski kasutatud moraalse väljundina ja kultuurilise hoiakuna(2).

„Edev ja tühine“ pole galerii pinnal paigutatud traditsioonilisel viisil, kus iga maal hoiab eraldiseisvat rolli. Maast laeni on töödega täidetud ainult üks sein (v.a. üks maal akna all). Sellise paigutusega moodustavad maalid ühtse terviku, mis viitab teravamalt ikonograafilisele(3) lugemisviisile. Teisisõnu toimib ülespanek iseäraliku voolava tekstina. See on mõtte esitamine asjade kaudu, mis on vaikelu-maalija töö(4). Ruumi jaotamist täidetuks ja tühjaks saab võrrelda vanitas'e enese tähendusega, kus vaba pind tähendab tühisust ja täidetud pind edevat maisust. Seda võib lugeda ka kõikide asjade koos-eksisteerimiseks, mille vastu seisab surm kui eimiski.

Vanitas'e näol on tegemist maalimisviisiga, mis on seotud inimese nõrkuse, tema soovide ja naudingute maailmaga, milles objektide kollektsioon sümboliseerib surma vältimatust ja lõplikkust(5). Tüüpilised elemendid on näiteks vaas lilledega (koos kalli, kuid mädaneva tulbiga), raamatud, küünlad, kellad, seebimullid, suitsu-urn ja nõnda edasi, millest paljud on esindatud ka Sokolova maalidel. „Edev ja tühine“ rõhutab pilguga üle libistades kõige enam aja möödumist ja mõõtmist üldisemalt oma kellade rohkusega. Maalidega kõrvu on seinal ka tavaline õige ajanäiduga kell, mis tekitab vastava sümboliga vahetuma kontakti. Lihalikkust esindavad kooritud sidrunid, mille erootilisus on tingitud õhus keerduva koore spiraalist ning koore eemaldamisest, mis avab vaate ühele kihile teise kihi all(6). Sokolova vaikelu lugedes kohtame üksteisele asetatud raamatuid, mis vanitas'e maali puhul seostuvad omandatud tarkuse ja õppimisega. Lisandub ümar pinal kui (tavapärane) viide kunstile enesele.

Eelpool väljatoodud objektide valik läheneb varasemale vanitas'ele, mille fookus oli enam teaduslikul, religioossel ja filosoofilisel põhjal, kus oluline on objektide assotsatsioon moraalsete kvatliteetidega. Kaduvusele osutamisel on Sokolova pannud rõhu tehislikule keskkonnale, millele klassikalises vanitas'e maalis on eelistatud looduslikke objekte – lilli ja erinevaid mutukaid. Kurikuulus tulbimaania(7) on Sokoloval kajastatud ainult ühe sümboolse punase lille kujul ning seegi on peitunud potitaime juurde. Kaasaeg lubab potitaimede kasutamist tõlgendada kunstliku keskkonna sümbolina ning loomulikust keskkonnast välja tiritust See on märk loodusest võõrandumisele ja samal ajal ka sellele lähenemise püüdest.

Sokolova maalidel omandab inimene asjade staatuse kuuludes nendega ühtsesse komplekti. Sellega astub ta justkui tavapäraselt kasutatud lõigatud lillede asemele, andes surnud looduse asemel asu surevale loodusele. Lõigatus on tehniline surm(8). Nature mourant (surev) kirjeldab täpsemalt kui nature morte (surnud)(9). Selgusetuks jääb, kas maalil akna all on uinunud või surnud/suremas naine. Mõlemal puhul on tegemist piiriloleku ja transformatsiooniga ühest olekust teise. Laip kehastab kunagi olnud elu, mis nüüdseks lahkunud on. Uinuja kui teadvuslikkuse erinevaid astmeid ja üleminekuid. Nii omandab ka kasutusel olev trepikujund oma astmelisusega uue tähenduse. Ka aken/ aknad hakkavad nõnda ilmselgemalt „teksti“ kohanduma. Sellise teekonna käigus ühe vihje juurest teise juurde selgineb „Edeva ja tühise“ nii sisemine kui vormiline terviklikkus.

Siin esitatud ja teistele elementidele lisaks ei sisalda Sokolova vaikelu ainult äratuntavaid objekte, vaid pea kõikjal tungivad pildile ka abstraktsed äratundmatud kujundid. Neid on võimalik võrrelda klassikalises vanitas'e maalis tihtiesinevate tõukudega, mida näitusel ei leidu. Tõugud ei sümboliseeri enam vanitas't vaid teise kohalolu(10), mis „Edeva ja tühise“ puhul on otsetähenduslikult määramatu ja võõra kuju omandanud. Lisaks pole kõne-all oleval näitusel kasutatud üht tüüpilisemat vanitas'e elementi – pealuud, mis on kõige ilmsem surelikkuse ja igavikulise elu lootuse embleem (seotud vanitas'e meelisfraasiga – memento mori). Aga pealuu kasutamine ongi paigutatud „mitte-pretensioonika“ vanitas'e vaikeelu juurde, kuna teised elemendid (nt toiduained) ei vajagi enam nii tugevat semantilist mõju(11).

Sokolova vaikelulistel maalidel ja ülespanekul on tugev rõhk interjööril ja ruumilisel sügavusel, mida omakorda võib lugeda viitena kultuuri- ja keskkonna sõltelisusele ja sellest tulenevale. Nõnda on „Edev ja tühine“ loonud soodsa pinnase tõlgenduste seeriatele ja omaenda väärtuste järelekatsumiseks, mida sunnib tegema ajalooliste sümbolite äratundmine. Tegemist pole vanade motiivide kaasaegsema maalitehnikaga kajastamisega, vaid kindlate küsimuste esitamisega uuesti, mis toob kindlasti kaasa täiendusi ja ka rõhuasetuste muutmist. Kõige kohal varitseb eelmise sajandi hõng oma iseäraliku tonaalsusega.



(1) Berger, JR Harry 2011. Caterpillage: Death and Truthiness in Seventeenth-Century Dutch Still Life Painting.- Go Figure: Energies, Forms, and Instituitions in the Early Modern World. Ed by Judith H. Anderson, Joan Pong Linton. Fordham University Press, lk 92
(2) Ibid, lk 92
(3) Ikonograafia on piltidest „kirjutamise“ praktika ja piltide kui tekstide lugemine (Berger 2011: 91). Pildi kirjutamine: eikon (pilt), graphein (kirjutada) (kr k).
(4) Doty, Mark 2001. Still Life with Oysters and Lemon: On Objects and Intimacy. Boston: Beacon Press, lk 9
(5) „Vanity of vanities“ väljendab selgelt analoogseid Piibli tsitaate, mis näitavad inimelu loomust kui nõrka, lagunevat ja ajutist, mida on võrreldud Aja, Jumala võimu ja Ajalooga (psalmid 39: 6–7; 94: 11; 102: 4–12; 103: 15–17; 109: 23; Koguja 41: 11 ja Iisak 40: 6–8).
(6) Doty, Mark 2001. Still Life with Oysters and Lemon: On Objects and Intimacy. Boston: Beacon Press, lk 7-8
(7) Tulp on olnud vanitas'e maalis eriliselt populaarne oma lühikese õitsemisaja ja lisaks ka 1637. aasta finantskriisi tõttu.
(8) Berger, JR Harry 2011. Caterpillage: Death and Truthiness in Seventeenth-Century Dutch Still Life Painting.- Go Figure: Energies, Forms, and Instituitions in the Early Modern World. Ed by Judith H. Anderson, Joan Pong Linton. Fordham University Press, lk 101
(9) Ibid
(10) Ibid, lk 96
(11) Berger, Harry 2011. Caterpillage: Reflections on Seventeenth Century Dutch Still Life Painting. Fordham University Press, lk 16

Foto: Arne Maasik