Maarin Mürk kirjutas 19. oktoobril Kumus avatud näitusest "Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik" Postimehe tellimusel loo, mis ilmus paberversioonis 01. novembril 2012. Kuna lugu ei ole (veel) jõudnud netiväljaandesse, siis saab seda ka siit lugeda.
Sissejuhatuseks - näituse pressiteade: http://www.kumu.ee/et/naitused/hetkel/eesti-kunstiskeenede-arheoloogia-ja-tulevik
Kumus värskelt avatud näitus tegeleb kaasaegse kultuuri killustatusega, mida üha rohkem iseloomustab paralleelsus, protsessi- (mitte objekti)põhisus, kollektiivsus, identiteetide paljusus ja põimumine jne. Kunst libiseb institutsionaalsest haardeulatusest välja ning loomingulise tegevuse väljundiks ei ole enam ainult kunstiteosed, vaid ka elustiil, peod, muusika, niššiüritused jne. Püüdes selles segaduses mingit korda luua, on kuraatorid Eha Komissarov, Rael Artel, Kati Ilves ja Hilkka Hiiop vanu töid kontekstualiseerinud uues, „skeene“ võtmes.
Skeenesegadus
Vaatama sellele, et „skeene“ on kõnekeeles tihedas kasutuses, peaks muuseumi sktruktureerimise ja ülevaate andmisega tegelev näitus tegema rohkem pingutusi selle sildi mõtestamiseks, mitte serveerima seda nii enesestmõistavalt. Pressiteates ühe lausega viidatud sotsioloog Pierre Bourdieu väljateooria vajaks põhjalikumat lahtiseletamist, samuti näiteks skeenede toimimine popkultuuri, muusika, elustiili jms kontekstis. Kuigi Ilvese, Arteli ja Komissarovi valikute üle võib loomulikult vaielda, siis kõige irdsemalt kogu ülejäänud näituse loogika suhtes mõjub Hilkka Hiiopi kaasaegse kunsti säilitamise problemaatikaga tegelev osa. Teemapüstitus on igati oluline – kuidas tegeleda teostega, mis ongi mõeldud olema ajutised? Hiiopi restaureerimise ja konserveerimise filosoofiaga tegelev väljapanek oleks võinud olla põimitud rohkem ülejäänud skeenede sisse (sellele viidatakse pressitekstis ju kui näituse “mentaalsele nurgakivile”) või siis lahendatud täiesti eraldi näitusena, mille see täiesti välja kannaks.
Sildid külge
Skeenet võiks mõista vihmavarjuna, mille alla mahuvad erinevad isikud või grupid, kes jagavad siiski teatud arusaamasid, hoiakuid, strateegiaid, eesmärke. Seega peaksid nad üksteist kuidagi „ära tundma“, tunnistama kuuluvust mingisse kitsamasse mõttelisse ühisruumi kui lihtsalt „kaasagene Eesti kunstielu“. Kohati tundub aga, et kuraatorid on tahtnud tegeleda lihtsalt neid huvitavate kunstnike/teemadega ning nimetatud need siis „skeenedeks“ – näiteks Rael Arteli kureeritud „Vanad uudised“, mis eksponeerib rida sotsiaalsete/ühiskonnakriitiliste teemadega tegelevaid kunstnikke nagu Marge Monko, Peeter Allik, Flo Kasearu, Anna-Stina Treumund jt. Need kunstnikud jagavad küll teemaderingi, kuid ei moodusta kuidagi ühtset „skeenet“: Monko võiks paigutada pigem fotokunstnike (ühenduse) või feministliku kunsti skeenele, Treumundi LGBT-queer skeenele jne. Samuti tundub kahtlane ühe-kahe inimese nimetamine skeeneks nagu on juhtunud näiteks Eha Komissarovi kureeritud „Köler Prize`iga“, mida esindab uhkes üksinduses Jevgeni Zolotko installatsioon.
Terra incognita
Kumus skeenede vahel ringi jalutades tunnebki külastaja puudust just kuraatori valikuid ja otsustusi avavatest tekstidest. Püüdes kunstiajaloolises/museaalses plaanis käsitleda “skeenelikke” praktikaid, on enamasti kõrvale jäetud nende sotsiaalne aspekt ning keskendutud pelgalt tegevuse käigus tekkinud artefaktidele. Kati Ilvese kureeritud “Tallinn-Amsterdam graafilise disaini telg” paneb küll ilusasti näpu peale ühele eristuvale ringkonnale, kuid selle „skeenelikkusest“ on väga raske aru saada. Teadlikum osa publikust võib oletada, et Hollandi kooliga disainerid eristuvad, tegeledes eelkõige kultuuri- ja alternatiivste ürituste kujundamisega (vs reklaamibüroodes kapitalismi glamuurne promomine), esitavad kriitilisi küsimusi disaineri rolli ja ühiskondlike ootuste suhtes jne – kuid kõike seda pelgalt väljapandu põhjal ei järelda. Väga hästi on selle taustaga disainerite meelsust, hoiakuid jms avanud näiteks Kristjan Mändmaa „Sisu ja vorm“ näituse puhul artiklis „Tulevik on täna“ (Sirp, 14.06.12).
Rohkem mahla
Skeene, mis annab tervikliku ülevaate nii jagatud kogemustest kui tulemuseks olnud teostest, on Arteli kureeritud „Plahvatus Pärnus“. Tihedalt täis ruumis on loodud ülevaade omaalgatuslikust, lo-fi esteetikal baseeruvast üliaktiivsest tegevusest, kus põimus kõige lihtsamalt väljendudes elu ja kunst – elustiilid, performace, maal, graafika, sündmused, haridus jne. Kasutades seltskonnafotosid, kajastust ajakirjanduses jne, antakse edasi jagatud meelsus, mis vormistaski eraldi skeene. Pärnu oma intensiivsusega on eripärane juhtum ning kõiki skeenesid ei pea sellisel ülekülluslikul kujul tutvustama, kuid ainult artefaktide eksponeerimise puhul ei hooma vaataja jällegi seal taga olnud „skeenet“ - ka Pärnus loodu ei sarnane üksteisega vaid visuaalsel vaatlusel.
Praeguse väljapaneku põhjal jääb kuraatoritest mulje kui arheoloogidest, kes on käinud välitöödel, leidnud terve hulga asju, mis neile huvitavad tunduvad ning on need nüüd vaatamiseks välja pannud. Kogunenud Wunderkammerit on püütud kuidagi formaalselt süstematiseerida, aga läbimõeldud publiku valgustamisest on asi veel kaugel – skeened jäävad võõrale pilgule suletuks ning jääb üle oodata ainult tulevikku ja täiendavaid ekspeditsioone.
Sissejuhatuseks - näituse pressiteade: http://www.kumu.ee/et/naitused/hetkel/eesti-kunstiskeenede-arheoloogia-ja-tulevik
Kumus värskelt avatud näitus tegeleb kaasaegse kultuuri killustatusega, mida üha rohkem iseloomustab paralleelsus, protsessi- (mitte objekti)põhisus, kollektiivsus, identiteetide paljusus ja põimumine jne. Kunst libiseb institutsionaalsest haardeulatusest välja ning loomingulise tegevuse väljundiks ei ole enam ainult kunstiteosed, vaid ka elustiil, peod, muusika, niššiüritused jne. Püüdes selles segaduses mingit korda luua, on kuraatorid Eha Komissarov, Rael Artel, Kati Ilves ja Hilkka Hiiop vanu töid kontekstualiseerinud uues, „skeene“ võtmes.
Skeenesegadus
Vaatama sellele, et „skeene“ on kõnekeeles tihedas kasutuses, peaks muuseumi sktruktureerimise ja ülevaate andmisega tegelev näitus tegema rohkem pingutusi selle sildi mõtestamiseks, mitte serveerima seda nii enesestmõistavalt. Pressiteates ühe lausega viidatud sotsioloog Pierre Bourdieu väljateooria vajaks põhjalikumat lahtiseletamist, samuti näiteks skeenede toimimine popkultuuri, muusika, elustiili jms kontekstis. Kuigi Ilvese, Arteli ja Komissarovi valikute üle võib loomulikult vaielda, siis kõige irdsemalt kogu ülejäänud näituse loogika suhtes mõjub Hilkka Hiiopi kaasaegse kunsti säilitamise problemaatikaga tegelev osa. Teemapüstitus on igati oluline – kuidas tegeleda teostega, mis ongi mõeldud olema ajutised? Hiiopi restaureerimise ja konserveerimise filosoofiaga tegelev väljapanek oleks võinud olla põimitud rohkem ülejäänud skeenede sisse (sellele viidatakse pressitekstis ju kui näituse “mentaalsele nurgakivile”) või siis lahendatud täiesti eraldi näitusena, mille see täiesti välja kannaks.
Sildid külge
Skeenet võiks mõista vihmavarjuna, mille alla mahuvad erinevad isikud või grupid, kes jagavad siiski teatud arusaamasid, hoiakuid, strateegiaid, eesmärke. Seega peaksid nad üksteist kuidagi „ära tundma“, tunnistama kuuluvust mingisse kitsamasse mõttelisse ühisruumi kui lihtsalt „kaasagene Eesti kunstielu“. Kohati tundub aga, et kuraatorid on tahtnud tegeleda lihtsalt neid huvitavate kunstnike/teemadega ning nimetatud need siis „skeenedeks“ – näiteks Rael Arteli kureeritud „Vanad uudised“, mis eksponeerib rida sotsiaalsete/ühiskonnakriitiliste teemadega tegelevaid kunstnikke nagu Marge Monko, Peeter Allik, Flo Kasearu, Anna-Stina Treumund jt. Need kunstnikud jagavad küll teemaderingi, kuid ei moodusta kuidagi ühtset „skeenet“: Monko võiks paigutada pigem fotokunstnike (ühenduse) või feministliku kunsti skeenele, Treumundi LGBT-queer skeenele jne. Samuti tundub kahtlane ühe-kahe inimese nimetamine skeeneks nagu on juhtunud näiteks Eha Komissarovi kureeritud „Köler Prize`iga“, mida esindab uhkes üksinduses Jevgeni Zolotko installatsioon.
Terra incognita
Kumus skeenede vahel ringi jalutades tunnebki külastaja puudust just kuraatori valikuid ja otsustusi avavatest tekstidest. Püüdes kunstiajaloolises/museaalses plaanis käsitleda “skeenelikke” praktikaid, on enamasti kõrvale jäetud nende sotsiaalne aspekt ning keskendutud pelgalt tegevuse käigus tekkinud artefaktidele. Kati Ilvese kureeritud “Tallinn-Amsterdam graafilise disaini telg” paneb küll ilusasti näpu peale ühele eristuvale ringkonnale, kuid selle „skeenelikkusest“ on väga raske aru saada. Teadlikum osa publikust võib oletada, et Hollandi kooliga disainerid eristuvad, tegeledes eelkõige kultuuri- ja alternatiivste ürituste kujundamisega (vs reklaamibüroodes kapitalismi glamuurne promomine), esitavad kriitilisi küsimusi disaineri rolli ja ühiskondlike ootuste suhtes jne – kuid kõike seda pelgalt väljapandu põhjal ei järelda. Väga hästi on selle taustaga disainerite meelsust, hoiakuid jms avanud näiteks Kristjan Mändmaa „Sisu ja vorm“ näituse puhul artiklis „Tulevik on täna“ (Sirp, 14.06.12).
Rohkem mahla
Skeene, mis annab tervikliku ülevaate nii jagatud kogemustest kui tulemuseks olnud teostest, on Arteli kureeritud „Plahvatus Pärnus“. Tihedalt täis ruumis on loodud ülevaade omaalgatuslikust, lo-fi esteetikal baseeruvast üliaktiivsest tegevusest, kus põimus kõige lihtsamalt väljendudes elu ja kunst – elustiilid, performace, maal, graafika, sündmused, haridus jne. Kasutades seltskonnafotosid, kajastust ajakirjanduses jne, antakse edasi jagatud meelsus, mis vormistaski eraldi skeene. Pärnu oma intensiivsusega on eripärane juhtum ning kõiki skeenesid ei pea sellisel ülekülluslikul kujul tutvustama, kuid ainult artefaktide eksponeerimise puhul ei hooma vaataja jällegi seal taga olnud „skeenet“ - ka Pärnus loodu ei sarnane üksteisega vaid visuaalsel vaatlusel.
Praeguse väljapaneku põhjal jääb kuraatoritest mulje kui arheoloogidest, kes on käinud välitöödel, leidnud terve hulga asju, mis neile huvitavad tunduvad ning on need nüüd vaatamiseks välja pannud. Kogunenud Wunderkammerit on püütud kuidagi formaalselt süstematiseerida, aga läbimõeldud publiku valgustamisest on asi veel kaugel – skeened jäävad võõrale pilgule suletuks ning jääb üle oodata ainult tulevikku ja täiendavaid ekspeditsioone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar