Laupäev, november 03, 2012

Süda puperdab

Margit Lõhmuse lühijutustus
Brenda! Aja ennast üles nüüd, puder jahtub ära!
Õh, uni on, komberdan vannituppa, uksel Liz, täies mustas kleidis ja Chanelli roosa huuleläige huulte säramasl, tahab juba raamatukogusse minna. Õh ma ju alles ärkasin, oota nüüd. Vahel Liz ajab mind oma närvilisuse ja rutakusega närvi.
Mul on ikka tugev kalle flegmaatikasse. Söön putru, Liz tegi, tema tehtud puder maitseb mulle alati paremini, kui enda tehtud, panen vist liiga palju vett.
Kõnnime raamatukogu suunas, Liz´ile kõik tüübid vilistavad ja ütlevad so beautiful. Tal on kontsaga kingad ka ja pikad heledad juuksed lehvivad tuules. Kõik mehed vaatavad teda! Ja ta ise ka teab, et ta ilus on. See on eriti lahe.
Mul on prillid, suusamüts ja jopi, aga noh mis siis. Mis ma nüüd tegema pean? Mina pole vau tüdruk, nii lihtsalt on.
Tore päev, päike paistab vahelduseks ja me ei kiirusta. Mõtleme, et istume City Hall' i juures ja naudime kevadilma. Istume ja kommenteerime inimesi, stiilis Hot or Not. Liz´i lemmik mäng. A kaua ma ei viitsi. Ma tegelt üldse kunagi ei viitsi.
Täna on teisipäev, aga laupäeva tunne on, nagu lazy teisipäev. Raamatukogu arvutitel on täna midagi viga, mu postkast ei avane. Ja ma ei usu, see rokkar mulle mailinud on. Mkm. Ma arvan, et sain eile temast üle, oli ka viimane aeg. Alates tänasest ei pane ta mu südant enam kiiremini tuksuma.
Aga on kiri temalt.
Süda puperdab, pummeldab, (mina ei tee midagi) vaatan ringi. Liz mu kõrval vaatab mind. Sorry Brenda, ütleb ta, mida sina siis mõtlesid, et sa lähed tüübist lahku ja ta ei kepi enam kunagi mitte kellegiga vä? Auk on auk, tüüpidel on suva, nad ei ole nii emotsionaalsed nagu meie, naised, oleme. Ei, ei ,Liz sa ei saa aru, ma ei mõelnud midagi, ma ei mõelnud midagi, ma vist ei tahtnud teada lihtsalt ja tead sina ära sülga koguaeg, kui sa räägid. Saad aru, pidevalt on mu nägu ja käsi su tatti täis ja vaata number kahe ja kuue peal on sinu sülg, vaata! Need klaviatuurid on isegi rõvedad! Pöörasin näo ära ja vaatasin seina, sinine sein. Ei meenutanud taevast. Taevas on külm. Taevas on külm. Nii veider, kaks samasugust lauset, aga tähendused on erinevad. Või ei tea. Ah mis vahet sel on, ah ma ei suuda oma rinnakorvi taluda. Vaatan ikka sinist seina. Liz on jälle oma käe mulle õlale pannud, loeb kirja ja mõnes kohas naerab nii et tatti lendab jälle, mõnes kohas muigab. Minu justkui elutu käsi, mis on ikka veel elutu hiire peal on jälle tatipritsmeid täis. Ma ei võta kätt ära.
Ma ei talu oma rinnakorvi, oma sisemist pummelungi, see võiks ka ju välimine olla, nagu temal on. Aga ta on ju rokkar ka, mina olen suht nohik. Olen mitu korda mõelnud, et mida ta minus üldse nägi. Vittu ja tisse. Hea ikka, et need ka nohikutel on. Kuidas ma üldse ei teadnud, et mehi ei tasu üldse tõsiselt võtta? Rokkareid veel eriti. Midagi seesugust juhtub minuga nii harva, et mul kammib kohe ära. Aga ikkagi. Miks keegi ei öelnud mulle? Ah, ei ei mida ma ajan, MIDA MA AJAN, me pole ju enam koos. Ja eluga peabki ju edasi minema. Ja kõik on täiesti normaalne ja inimestel ongi vajadused. Ja mul pole üldse õigust siin solvuda, et ta mulle head naistepäeva ei soovinud. Ja ma nüüd lõpetan, ma nüüd lõpetan oma ajude nussimise. Lõpetan. Lõpp. Punkt. The End. End Of The Story. Kõik. Läbi. Fin.
A miks mina rokkar ei ole? Miks mu sees kõik põleb, ilma et väljast isegi suitseks? Ei, ei ma ei saa enam nii. Ma pean ka, ma pean ka....minema, elama ja keppima. Jah! Tõusen toolilt, ütlen Lizile, et lähen pissile.
Ja mul ongi kõik hädad. Tunnen oma rinnakorvi lõhkemas, kõrvus on tugev südametuksumine koos muu pummelungiga. Kõik olen mina. Jooksen treppidest üles, ühtegi astet ma vahele ei jäta. Mu viha on kollane. Mu iha on punane. Võtan oma rindadest kinni ja pigistan, kisun omal riideid joostes ja rahmeldades seljast ära. Ma ei peatu. Ahh ma olen juba märg ja teksadest olen ka peaaegu lahti saanud. Löön lugemissaali ukse lahti ja hüppan esimesele tüübile, keda näen oma vituga näkku ja hakkan mingeid rütmilisi liigutusi tegema, ühe käega surun ta nägu omale vittu, teisega hoian oma kauboi kaabut kinni. Tüüp pigistab mu rindu, tüüp sikutab mind kaelast. Minu, minu liigutused on juba päris intensiivsed, ma olen üllatunud, endast. Ma täiega nikun mingit suvalist tüüpi näkku, tüüp vehib nüüd kätega, ja ikka ma suudan mõelda, et oo ma üllatan ennast? Ja ma olen nii tugev, ma valitsen ta pead. Mis!!? On!?, tüüp karjub appi, ai see tüüp hammustas mind! ma pole veel lõpetanud, ma käperdan teda ja tirin teda jalgevahest. Ma armastan teda. Miks tema siis rüseleb? Ah pohhui, võtan järgmise, ei neid koolivormides tüdrukuid ma ei taha. Mehi tahan. Silman seda tüüpi, kellel on laud alati ajalehti täis ja ma kunagi pole aru saanud mida ta teeb. Ründan teda üle laua, hambad ristis, olen kiskja. Lükkan ajalehed eemale. Ta on veits ehmunud, aga juba ta tahab mind. Ta tuleb minuga kaasa, tal pole veel kõva, aga ma kohe ajan. Tõmban tal riista püksist välja ja Voilaa!!! Ongi! Ta on ennast tagasi saanud ehmatusest ja on täitsa kepilainel. Jeee! Temaga on mul päris vahekord. Sooritan rütmilisi liigutusi, sooritus soorituse järel sooritan, aga see on ikka sooritus, see ei ole nagu loomulik, see mida ma teen. Üritan teda siis ka erinevatesse poosidesse sättida, see ei taha õnnestuda, mulle tundub, et ta tahab ise peremees olla. See mulle ei meeldi. Ütlen talle, et kuule tüüp sina ei tule mind sättima! Mina tulin, mina sätin! A ma räägin hingeldades ja eesti keeles, et ta vist ei saand midagi aru. Ma lähen rahmin edasi, lähen rammin seda karguga tüüpi, kes istub tugitoolis. Istun talle kaksiratsa sülle. Mina juba ei kohmetu! See vanamehenäss on nii väike, et hetkeks tundub, et ma olen üleni ümber tema ja käperdan ja suudlen ja sooritan rütmilisi liigutusi. Ma olen nii agressiivne. Jõuan oma suu ja kätega ta prillide juurde, peast käib läbi ta prillide katki hammustamine, olen ju tiiger(äsja hakanud). Aga kuhu minu prillid jäid? Hm. Ah mida?! Kurat see vana toi lõi mind karguga just. Misasja, kas ma polegi siis kuum?
Ta ajab mind minema. Siirdun kuue arvuti poole. Sellel ussinahksete saabastega neegril on juba türa väljas. Mu ind pole kuhugi kadunud. Ühe häkilise liigutusega istun juba klaviatuuri peal, ups tüübi käed jäid alla, aga juba ta pöörab oma peopesad ja haarab mind kannikatest ja tõmbab mind sülle, kus türa juba ootamas. Jõnksutame Jamaica moodi. Nõjatun taha, hoian kätega kuvarist kinni ja päris mõnus ramm on, aga liiga iizi kuidagi tegelt. Ma olen preagu ikka liiga marus tiiger. Lähen teise tüübi juurde, istun teise klaviatuuri peale, põimin jalad ümber ta näo, paiskan vitu talle näkku. A fuck klaviatuur jäi mulle perse külge kinni, need on siin ikka päris rasvased ja kleepuvad, peaks mainima. Sooritan rütmilisi liigutusi. Tal on mõnus torkiv habe, teeb päris hästi. Nüüd ta paneb oma käe mulle sügavale putsi ja läheb ka teine käsi, mu nauding on juba päris suur. A ta hakkas rääkima!. ei, dziiiisus no! sina ole vait ja laku, ütlen ma talle. Ta võtab oma käed välja, on vait ja lakub, aga mul juba tuli, tuli roheline viha, ja temal vist heleroosa hirm, mis on vist kõige hullem. Olen käpukil laua peal, pissin, minu vastas istub üks india naine, täpiga. Kui juba siis juba. Ma istun talle pähe ja terve pea kaob mu tussu sisse. Nii veider ja naljakas, et kellegi terve pea on mu tupes, et kaotasin teadvuse vist või midagi juhtus igatahes.
Ma mõtlen minema minna. Lähen. Kõnnin läbi laudade, kõik on vaikne nagu alati, aga ähm on õhus, tunnen seda. Kes piilub vargsi, kes ei vaata üldse, neeger vaatab ja muheleb, ta sai vist ainsana paugu lahti. Kaks koolivormides tüdrukut jõllitavad mind lausa, naeratan neile. Üks tüüp kelleni ma ei jõudnudki plaksutab paar korda käsi ja pühib laubalt higi. Uh ma olen nii väsinud, nii nõrk, aga pea on seest puhtam kuidagi. Korjan reite värisedes treppidelt oma riideid, leidsin prillid ka üles. Kõnnin koju. See banjo mängija ikka veel mängib(närveldab banjoga), karjun talle, et kui sa kohe oma banjot vastu seina sodiks ei löö, siis ma kepin su ajud välja, tüüp lööb banjo vastu seina sodiks. Ma kõnnin edasi.
Liz on juba kodus. Lähen oma tuppa ja viskan pikali. Hea on olla väsinud ja rahul ja jõuetu. Võtan riided seljast ära. Ja mu kõht on kuidagi imelik. Ja mul ei ole nii pikki musta värvi tutikarvu tutijuukseid. Meenub, et ju see on siis selle India naise pea mul vitus ja need on ta juuksed hoopis. Aga mul on nii, et kui olen väsinud, siis on kõik võimalik, ka et mul on tuti karvadeks pikad mustad juuksed. Tirin juukset pidi pea välja, võtan täpi ta kahe silma vahelt ära ja viskan pea aknast alla. Õh, vastik on seda mütsu kuulda. Homme olen küll koos IRAga lehtede esikaanel, mu vulva ikkagi neelas naise pea. See on uudis! Pesen, ennast kogu värgist puhtaks ja panen täpi kahe silma vahele.
Liz, me lähem homme Indiasse.
Ei, Brenda veel parem, me lähme homme taevasse, ütles Liz. Naerame ja kaome kumbki oma tuppa.
10. märtsi öö on öö, mil briti sõdurid tapsid kaks belfastis elavat eesti tüdrukut( Brenda Pärna ja Liis Veiperi). Selle teoga näitas UK üles oma pahameelt, et Eesti IRAle relvi müüs. Eestlased Iirimaal on hirmul ja ostavad massiliselt tagasisõidu pileteid. (Esilehe uudis).
Brenda! Aja ennast üles, puder jahtub!
Liz? Kus me oleme?

Kommentaare ei ole: