ARTISHOK: "Janums! Värske Läti maal" Tartu Kunstimajas

KASPARS BRAMBERGS, KRISTAPS ĢELZIS, ANDRIS VĪTOLIŅŠ, VINETA KAULAČA , PEETER TALVISTU, PAULA ZARIŅA, RITUMS IVANOVS

Peeter Krosmann kirjutab näitusest "Janums! Värske Läti maal" Tartu Kunstimajas.

Peeter Talvistu on teinud poolteist aastat korraliku kuraatoritööd ja toonud Tartusse ülevaate praegustest Läti maalijatest. Näitusel osalejate nimekiri on aukartustäratav ja nende jaoks, kel Läti kunstiga tihedam kokkupuude puudub või kel oleks oma tutvust vaja uuendada, sobib see komplekt suurepäraselt. Muuhulgas annab väljapanek hea näite sellest, kuidas võib olla kaasaegne ja värske sünniaastast ja valitud stiilist hoolimata.

Usun, et Peeter Talvistul on õigus ja et enamus eestlasest ei tea Läti praegusest kunstielust suurt midagi. Ja ometigi me võiksime, isegi peaksime teadma. Riia asub tegelikult vaid kiviviske kaugusel ja on täidetud suurlinliku kultuuriga.

Isiklikult tundsin pisukest puudust Läti kunsti värviküllasemast ja maalilisemast poolest ja ehk mõnest vanameistristki, kuid samas mõistan kuraatori soovi esitleda terviklikku ja seotud komplekti. Ja nii ma ei pahandagi, et Talvistu on meile Läti külluslikust varasalvest toonud vaadata suhteliselt eestipäraseid ja tuttavlikke näiteid.

Näituse kujundus on sama läbimõeldud ja selge nagu seintel ripuvad maalid. Ilma liigse edvistamiseta ja ambitsioonita, kuid liigendatud ja uusi kooslusi loov.

Teise korruse suures saalis ootavad teid Kaspars Brambergsi massiivsed monokroomsed pannood. Materjali- ja faktuuri-kesksetena ei ole need kindlasti kõige uuenduslikumad ja ma kahtlustan, et nende tegemine on palju põnevam kui nende vaatamine. Pannool “Kord 1” tekkivad pinnad ja graafika on aga juba nii nihkesse pingestatud, et sunnib mind ikka ja jälle peatuma. Suuruse arvelt Brambergs kokku ei hoia. Monumentaalsus on monumentaalne.

Vastasseinas on tasakaaluks Ritums Ivanovs ja tema pintsliga tiražeeritd plakatid popikoonidest. Perfektse pintslitehnikaga kunstnik. Hoolimata lõppprodukti monokroomsest muljest, on maalid täidetud värviga. See värv on küll allutatud hele-tumeda diktaadile, aga portreede sisse maalitud kumendused on kaugel sellest, et mõjuda tuima grafomaalina. Ritums Ivanovsiga käib kaasas müügikunstniku oreool ja seda mõneti õigustatult. Kui tehnika lummus kaob, jäävad alles tühjapoolsed ja igasse kontorisse sobivad lõuendid.

Kogu Läti kunsti iseloomustava tehnilise korrektsuse mõju ulatub oluliselt kaugemale kui viimistletud pintslitehnika või värvitaju. See on akadeemia poolt sisse harjutatud töökäik. Lõuendi korralik ettevalmistus ei näita pelgalt austust töö ja vaataja vastu, vaid ka häälestab maalijat. Professionaalse tulemuse eeltigimusteks on pingule tõmmatud alus, korralikult puhastatud pintsel ja normaalse rutiiniga tööpäev, millel pole midagi pistmist ilukirjandusest igapäeva imbunud kuvandiga nälgivast ja külmetavast kunstnikust.

Vasakus saalis on värskelt Läti Kunstiakadeemia maaliosakonna juhatajaks saanud Andris Vītoliņši arhitektuurist inspireeritud seeria. Seintel hõljuvad geomeetriast küllastunud ümmargused formaadid. Tühjana seisvad majad, poolikuks jäänud konstruktsioonid, varjatud lagunemine. Vītoliņš on oma nägemusest välja puhastanud kõik ebavajaliku ja andnud igale mälestusele kindla tooni väärtuse. Arhitektuurse vormi on need mälestused omandanud vaid sel korral. Seega tähendaks maalide tembeldamine pelgaks sotsiaalkriitikaks lodevat lihtsustamist. Fuajees välja pandud kataloogid ja trükised pakuvad tänuväärset lisamaterjali ja kõnealust seeriat analüüsivat artiklit lugedes jäi mulje, et Andris Vītoliņši ühiskonnakriitika ongi pigem meis kõigis peituv rahulolematus kui omaette eesmärk.

Paremas saalis Paula Zariņa, selle näituse noorim osaleja. Üheksa väikest etüüdi, mis alles otsivad oma nägu ja loodavad kunagi saada üheks suureks ja lõpetatuks. Mõned suuremad versioonid samast teemast. Keegi seisab maastikes ja ootab. Tunnen sügavat austust neiu ees, kes suudab ühe Läti kunsti dünastia järeltulijana maalida ikkagi nagu tema ise.

Monumentaalgaleriis välja pandud Inga Meldere tärpentinist küllastunud pisut porised hetkejäädvustused on Paula Zariņale sobivaks jätkuks. Nii Meldere kui Zariņa visandlikud etüüdid ei ole Läti kunstimaastikul midagi uut. Siiani on neid lihtsalt kiivalt ateljeesügavuses peidetud kui eeltööd millelegi suuremale. Kõige õrnemad maalid kogu ekspositsioonis, lihtsad ja isiklikud nagu hea luuletus.

Inga Melderele on seltsiks Vineta Kaulača oma Läti moodi hüperreaalsusega. Sarjas “Lisades kiirust 1-3” on Kaulača lasknud ennast ära võluda tehnilisi väljakutseid esitavatest eskalaatori peegelseintest. Ei olegi ju tegelikult oluline, kas kunstnik märkab värve maastikus, kumendavas kehas või ornamentides. Oluline on alusmaterjalile mitte alla jääda. Kaulača on linna motiivid endale käepäraseks stiliseerinud. Ei midagi juhusliku, täpne koloriidivalik ja täpne käsi.

Alumises väikeses saalis on Kristaps Ģelzis ja tema spetsiaalselt Tartu jaoks valminud maalid. Minu jaoks komplekti kõige põnevama arenguga kunstnik. Ģelzis ei lase ennast materjalil ja tehnikal piirata. Black light ja helenduvad värvid annavad võimaluse täita iga maalija unistuse: maalida valgusega. Ja siinkohal pean ma ausalt tunnistama, et kui poleks Ģelzise eelnevaid töid tundnud (2007. aasta Riga galerii näituse “Vesituli” suured akvarellid on mul siiani meeles), ei oleks ma ilmselt viitsinud nii kaua saalis seista, kuni silmad harjuvad hämarusega ja õrnalt kumavatele lõuenditele tekivad järjest uued nüansid. Ģelzise maalid väärivad kulutatud aega – ootamatult avastate, et olete osa tema unenäost.

Kogu näituse ühisnimetajateks on akadeemilise hariduse taust ja maalija identiteet. Lätis on maalija võrdsustatud pooljumalaga ja asub kujutava kunsti panteoni tipus. See renessansist alguse saanud ja akadeemilist liini pidi siiani jõudnud arusaam paneb maalijatele vastutuse olla oma koha ja positsiooni vääriline. Nad usuvad iseendasse ja enda jumalikusse ning see teadmine kumab läbi kõikide tööde. Lisaks näikse lätlased eestlastest selgemalt mäletavat, et osa maalimisest on mäng ja rõõmus nauding. Nad ei ole liiga tõsised. See kõik laseb neil tehniliselt keerukaid olukordi lahendada mängleva kergusega. Võib vaid rõõmu tunda, et vere maitse ning põhjamaine ahistav eksistentsialism ei ole Läti maali eesmärgid.

Peeter Krosmann