Konspekteeritud ruum

Rubriigis loe kolleegi, oli Kunstiministeeriumis 21.01.2013 eetris Indrek Grigori Tartu möliseb saade, mis heitis pilgu raamatule “Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”, mille autoreina on arvele võetud Tõnis Saadoja kui laemaali autor, Paul Kuimet kui laemaali valmimisprotsessi dokumenteerija ja raamatus mainitavate monumentaalmaalide pildistaja, Gregor Taul kui teoreetilise sissejuhatuse ja kõigi maalide kommentaaride autor, Aliina Astrova kui Tõnis Saadoja intervjueerija, Indrek Sirkel kui kujundaja ning Eero Epner kui järelsõna autor.
Alljärgnevalt toome teieni saate täispika versiooni.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

KÕIK MÄLESTUSED ON POLIITILISED

Saskia Järve näitusest „Süütuid mälestusi ei ole“ kirjutab Tanel Rander
(18.01. – 10.02.13 Tartu Kunstimajas)

2009. aasta oktoobris kirjutasin ma Artishokile Saskia Järve näitusest "Psühhedeelia" (Draakoni galeriis 12.10-24.10.09) ja tema töid kirjeldasin ma tookord nõnda: „Märgatavalt sisaldub neis kohalolemine ja kellegi äratuntav pilk maailmale, rahulik ja soe, kergelt kummaline viivitus ja seletamatu eksootiline element.“. Nii tõepoolest ongi, ent lisaks on midagi veel. Toona süvenesin ma sellesse poeetilisse tõlgendusse, mis minus tekkis, ja Järve endaga rääkides tundus, et sellel, justkui mu enese sisemaailmal on nii-öelda tõepõhi all. Mis see siis on? Hästi õnnestunud poeetiline kunst! Siseilmade ristumine! Ja lisaks aimatav liikumine tõepõhja kohal ehk teisisõnu adekvaatne suhe välisilmaga. Kirjutan kunstist harva, peamiselt siis, kui tunnen end kõnetatuna ja arvan, et on asju, millest kindlasti teataval moel rääkima peaks. Rääkimise viis ongi kõige olulisem, ja ma arvan, et just Saskia Järve puhul. Arvan, et tema tõlgendamisel ei piisa formaalsest „visuaalkunsti keelest“ – minu arvates on see enamasti suvalise subjektiivse singulaarsuse sümboolne ühendamine formaadiga, mis praegu valitsevas olukorras võrdub turunõudlusega. Pean Järve puhul vajalikuks rääkida sellest, mis toimub – nii tema töödes kui ümberringi. Sellest, mis on praegu õhus ja mis meid mõjutab, ning kuidas on tema tööd olulised selle kõige mõistmisel.

„Süütuid mälestusi ei ole“ on seotud kahe eelmise näitusega – „Psühhedeelia“ ja „Tervisevetel“ (2012. a Draakoni galeriis). „Psühhedeelia“ oli seotud Järve magistritööga, mis põhines tema enda peal teostatud sotsiaalpsühholoogilisel eksperimendil, seoses mina-konstruktsiooniga ja minateadvusega. Sellest näitusest kasvas lineaarselt välja „Tervisevetel“ – lineaarselt selles mõttes, et Järve jätkas teekonda oma minateadvuses, ilma katkestuseta, ning uus näitus sisaldas töid eelmisest näitusest. Seda võib pidada suhte säilitamiseks oma teekonna alguspunktiga ja ka mälustruktuuri vormimiseks – mõned asjad jäävad, mõned langevad unustusse. Näituste puhul on aga võimalik neid valikuid täpselt jälgida. Seetõttu on näituseformaat Järve minauuringute teenistuses. Mulle meeldib, et see pole vastupidi.
Näituse „Tervisevetel“ tekstis tsiteeris Järve Alfred Adlerit järgneval viisil:
„Individuaalpsühholoogia ühe põhialuse kohaselt ei saa ükski inimene mõelda, tunda, tahta, isegi mitte unistada, kui see kõik poleks määratud, tingitud, piiritletud, välja valitud ja suunatud taotletava eesmärgi poolt. Kui mõned inimesed pole oma eesmärgi suhtes ise selgusel, siis Alfred Adleri teooriast lähtuvalt on võimalik liigutustest järeldada taotletavat eesmärki. Inimese mõistmiseni võib jõuda, kui püüda ühendada ta elus eri aegadel esinevaid käitumisviise ja väljendusvorme. Olulisel kohal on mälestused, sest alles mälestuste olemasolu laseb hoolitseda tuleviku eest. Kõik mälestused kannavad endas (mitteteadlikku) lõppeesmärki, nad hoiatavad või innustavad. Päris „süütuid“ mälestusi ei olegi“.
Niisiis on selge praeguse näituse lähtepunkt. Seetõttu on see ühenduses ka „Psühhedeeliaga“ ja võib-olla saabki kõiki kolme näitust pidada triloogiaks, sõltuvalt muidugi Järve edasistest plaanidest. Kõik kolm näitust, mille tööd osaliselt kattuvad, on toimunud viimase kolme-nelja aasta jooksul. Ja kahtlemata on need Järve eneseväljenduse aktid, mistõttu võiks teda nüüd ja kohe asuda analüüsima. Kuid, nagu öeldud, pean ma mõttetuks taandada näituse lugemist autori subjektiivsuse uurimisele ja selle väljendusvormeli legitiimsuse kinnitamisele. Nii nagu Järve poolt tsiteeritud Adler oli seisukohal, et individuaalsetel vaimuseisunditel on sotsiaalsed põhjused, tuleks Järve subjektiivsus asetada laiemasse sotsiaalsesse konteksti. Ja seda asuksin ma tegema kõigepealt läbi mu enese tõlgenduste ja seoste, kuivõrd ma ise olen enamvähem juhusliku vaatlejana esimene aste laiema konteksti suunas.

Tüdruk
Kõigil kolmel näitusel on esinenud üks pilt väikesest tüdrukust vohava hernetihniku taustal. Tüdrukul on käes suur arbuusilõik, millest ta on paar suutäit hammustanud. See on külluse ja rikkumatuse aed ning aeg, mis on tardunud ikooniks ja läbistab kõiki kolme näitust. Seda võiks käsitleda näituste kontseptuaalse alguspunktina, millel puudub enesereflektsioon. Olgu see kas peidetud ja töötlemata jäänud mälestus (näiteks trauma), mis võib mingil hetkel taas esile kerkida, või oma loomulikku olekusse tardunud mälutagune lapsepõlvemaa. Kui hakata pildilt trauma märke otsima, leiab lõikehaava tüdruku huulelt. Trauma positsioneerimine on poliitiline küsimus, samamoodi ka lähenemine antud pildile, millele tuleks leida adekvaatne koht ajas ja ruumis. Julgen väita, et pildi visuaalkeel viitab sotsrealismile. See paigutab tüdruku Nõukogude Liitu, näiteks selle külluseperioodil, 1960ndatel. Pildil avalduv lopsakas taimestik, arbuus ja päikeseline jume viitavad stepi- ja mustmullavööndile (Ukraina, Moldova). Need seosed tekivad just isikliku kogemuse ja päritolu tõttu. Ma ei tea, milline on Saskia Järve suhe mustmullavööndiga aga ma tean, et ta on pärit Nõukogude Liidust nagu minagi. Meie identiteet ja meie vanus ei aseta tüdrukut kaasaegsesse konteksti, kus looduse viljakust võiks seletada näiteks GMO-ga. Küsimus on selles, kuidas me käsitleme selle pildi kui mälestuse süütust ja kuhu me asetame trauma! Kindlasti ei leia me traumat kõnealusest pildist – lõikehaav huules ei ole võti, mis avaks nõukogude koleduste laeka. Ida-Euroopa rahvusriikide ideoloogia põhineb trauma asetamisel tervele nõukogude perioodile – iga lõikehaav on seal võrdne kuuliauguga. Selline asetus põhineb küll juriidilisel formuleeringul, ent totaalse tõena esitatult on see propaganda. Mälestuse süütuse üle otsustab paljuski mälestuse kontekst – Järve puhul on selleks külm sõda ja tänapäevane globaliseerunud Ida-Euroopa.

Poiss

Sinivalge rannamaja või -kuuri taustal seisab kikilipsuga noormees. Teda ümbritseb soolakas, kajakalauluga täidetud ookeaniõhk ja avar vaade ookeanile, kaldal kaks naist. Unistav, vabaduse järele lõhnav miljöö, mille kontekst asub kauges minevikus, selles, mida romantiseerima kiputakse – Lääne minevikus, võitjate minevikus. Pildi õhustikuga meenuvad mulle Doctorow`i romaan „Ragtime“ ja Salingeri lühijutt „Parim päev banaanikala püügiks“ – puhas Lääne ikonograafia, mis on saanud üheks osaks minust. Asukohaks määrab mu intuitsioon USA idaranniku Põhja-Carolinast lõunas (pelgalt ookeanivee värvist lähtudes). Kuidas seda pilti käsitleda – kas on see mälestus või ettekujutus (või mälestus ettekujutusest)? Nõukogude aeg möödus isoleerituna Lääne arengutest, ent nende kaudsetest mõjudest polnud pääsu. Nõukogude paralleelmodernism oli pidev reageerimine Lääne arengutele. Kaudne kontakt Läänega oli kui võimendatud või kõverdatud peegelpildi jälgimine. See sulas kokku vanemate põlvkondade minevikukogemusega vanast Lääne maailmast ja seetõttu arenes nõukogude inimestes vanas vaimus idealiseeritud maailmanägemus, mis väljendus vanamoodsates ikonograafiates. Pilt noormehest kannab pealkirja „Süütuid mälestusi ei ole“. Kui võrrelda kaht ikonograafilist pilti – tüdrukut ja poissi – on märkimisväärne, et mälestustel on sooline erinevus. Just meessoost mälestus kuulutab, et süütuid mälestusi ei ole. On maskuliinsed mälestused (isegi, kui need ei olegi mälestused, vaid ettekujutus), millest saab ajalugu, ja on feminiinsed mälestused, mis marginaliseeritakse ja unustatakse. Nii nagu seda tehakse Nõukogude mälestustega.

Kirurgia ja külm sõda
Identiteedi-, sealhulgas mälupoliitikat saab vaadelda läbi kirurgia metafoori, mida Järve töödest leida võib. Tema mõistes esindab kirurgia elu organiseerimist võimupositsioonilt, ebaloomulikul ja vägivaldsel teel. Juba mina-konstruktsioonidega tegelev „Psühhedeelia“ näitus tegeles kirurgiliste kontrastidega – arstlik või tehniline sekkumine oli vastandatud naise kehaga. Naine on Järve puhul läbivalt esindatud läbi lapselikkuse või ema-tütre suhte. Ikka on naine see, kes on kirurgia pihtide vahel, või on ema ja tütar viirusetõrjet saamas. Meelde tuleb Marge Monko töö „Studies of bourgeoisie“. Ent lähtudes kahest eespool loodud eeldusest, on see sooline eristus seotud geopoliitikaga Lääne ja Ida (esimese ja teise maailma) vastandumise kontekstis. Selle eristuse juured ulatuvad külmast sõjast kaugemale minevikku ja põimuvad orientalismiga. Seoses viitega Monko tööle – pärast seda, kui Sigmund Freud 1898. aastal Sloveenias käis, tegi ta järelduse, et Austria piirist lõuna pool elavad inimesed asuvad väljaspool psühhoanalüüsi mütoloogilist tsooni, neil puudub sümboolne autoriteet, nad on anaalsed ja analüüsimatud. Freudi kabinetis istuv hüsteerik oli siiski valge naine, sest mittevalgetel polnud võimalustki sinna kabinetti pääseda. Nende päralt oli aga kirurgia – ühelt poolt kui vanim ja levinuim raviviis, teiselt poolt kui paljude rassiliselt eristatud eurooplaste saatus 20. sajandil (tuues näiteks dr Mengele katsetused). Võiks oletada, et Järve tüdruk-karakteri võitlus kirurgiaga on ühelt poolt kui idaeurooplase ajalooline igapäev, teiselt poolt kui postsovjeetlik võitlus läänestamisega. Kuid see viimane on juba kaotatud võitlus, kui see kunagi üldse eksisteeriski. Ida-Euroopast on saanud osa kokkuvarisevast, pidevas meretaguses sõjaseisukorras olevast Läänest. Me ei tea täpselt, mis toimus kabinetis number 219 – me näeme vereplekke uksel ja ukselingil, ning põgeneva tüdruku varju. Me ei tea, kas Ida tüdruk lõigati vägisi Lääne posiks (pildil „Süütuid mälestusi ei ole“ on noormehe selja taga samuti number 219) või ta pääses traumeeritult. Kamp suitsetavaid mehi mustade pilvede all on justkui ühist eesmärki teenivad lihunikud ja arstid läbisegi. Ühel neist on punane rist varrukal. Sõda käib. Kaasaegne sõda, läbi kasvanud ajalooga, mis on kaasaegsete rahvusvaheliste suhete aluseks. Pilt „Viirusetõrje“ sisaldab pinget turva- ja ohutunde vahel. Miljöö on külma sõja aegne ja meenutab tuumasõjaks valmistumise juhendeid. Esiplaanil vilksatava musta linnu vari libiseb üle auravate tasside, taustal oleksid justkui purjekad, mis võib sama hästi olla ka lööve. See on katastroofieelne moment. Katastroof ise vallandub pildil „Rahe sünnipäeval“, justkui ootamatu torm. Mõlemad pildid meenutavad Alfred Hitchcocki filmi „Linnud“, mis koondab külma sõja aegset tuumarünnaku hirmu. Hiroshima tuumapommi üleelanud inimesed on kirjeldanud tuumaplahvatust nõnda, et kõik, mis inimest ümbritseb, muutub ühtäkki relvaks, klaas muutub imepisikesteks osadeks, mis inimese elusalt nülivad. Niisiis võivad mistahes hetkel koonduda ka linnud ja prügi võib ootamatult õhku täita. Kõik need ohud on olemas ka praegusel hetkel, pole välistatud, et need muutuvad peagi veelgi ilmsemaks.

Akaatsiad
Kummaliselt hübriidne maastik (oleks nagu põhjamaine roostikune ala, ent seal kasvavad puud, mis meenutavad akaatsiaid) kahe lapsevankriga. Selliseid vankreid tänapäeval enam ei näe, sellistest on pärit minu ja Saskia Järve generatsioon – külma sõja „päikesepoolne“ põlvkond. Kontrast vankrite ja maastiku vahel (sealhulgas maastiku enese kontrast) seisneb põhja ja lõuna vastandumises, kokkusulatamises, ning viitab seega imperialismile. Kuigi vankrite sisu pole teada, ent vankreid on siiski mitu, võib rääkida imperiaalsest erinevusest külma sõja kontekstis. Imperiaalne erinevus ei ole artikuleeritud läbi soolise erinevuse, ehkki potentsiaal selliseks erinevuseks on ju olemas – võib oletada, et ühes vankris on Nõukogude Liidu tüdruk ja teises Ameerika Ühendriikide poiss. Kolmanda maailma ja mistahes koloniseeritu seisukohalt on kapitalism ja kommunism võrdsed Lääne leiutised ja nende rakendamine toimib läbi maskuliinsete vägivallaaktide. Seetõttu võib Saskia Järve töö „Raskerelvastus“ alusel avada uue diskursuse, mis vaatleb Lääne ja Ida suhteid dekoloniaalsest perspektiivist. Maastiku roll selle diskursuse avanemisel on võtmeline.
Ent siin avaneb veel üks aspekt. Kui väita, et need puud ei ole akaatsiad, ja et lapsevankrite välimus on juhuslik vintaaž, on sellel juhuslikkusel siiski mingid kalduvused. Üks kalduvusi on pildi ajalise ja ruumilise ulatuse võimendatus – liikumine minevikku, liikumine kaugusesse. Teise kalduvuse avamiseks räägin ühe isikliku loo, seoses akaatsiate ning kaugustega. Käies ringi Kesk- ja Kagu-Euroopas, nägin kõikjal kasvamas ja kohati lausa võsana vohamas mingeid puid, mille liiki ma ei osanud määrata. Hakkasin neid Ida-Euroopaga seostama ja nimetasin nad „Balkani puudeks“. Asjaolu, et need ka Viinis kasvasid, seletasin ma imperiaalse minevikuga. Üpris häirituna tundsin ma end aga siis, kui neidsamu puid Hollandis ja Belgias (tõsi, need on globaalse ulatusega imperialistlikud riigid) nägin. Ja kui ma lõpuks avastasin sellesama puuliigi kasvamas Tartus, 40 meetri kaugusel minu koduaknast, mõistsin, et olen tegelenud liigse, üle jõu käiva lokaliseerimisega. Tegemist on robiiniaga (robinia pseudoacacia), kõikjal vohava Ameerikast pärit „võõrliigiga“, mida akaatsiale sarnanemise tõttu valeakaatsiaks on nimetatud. Niisiis, 40 meetri kaugusel minu aknast kasvab (ilmselt juba alates minu sünnist saadik) mingi võõras ja vale puu, mis, ilmselt nagu minagi, on sündinud Nõukogude Liidus. Valeakaatsiate (nimetagem neid puid Saskia Järve maalil edaspidi selliselt) taustal eksponeeritud lapsevankrid kui „raskerelvastus“, viitab globaliseerunud olustikule, milles leidub väga vastuolulisi kalduvusi. Üheks kalduvuseks on „võõrliigid“ – erinevuse rassistamine läbi „õigete“ ja „valede“ akaatsiate eristamise. See kalduvus on osa taas-läänestamise protsessist, mis sisaldab uuspatriotismi laineid ja konservatiivseid pöördeid koos kõikvõimalike iivet tõstvate projektidega (jutt käib eeskätt Ida-Euroopa rahvusriikidest). Selle protsessi raskerelvastus on enamasti tühjad aga hästi disainitud, nostalgilised lapsevankrid.

Kindlasti ei seisne mälestuste süü vaid nende politiseerituses ja käesoleva teksti valguses on kahtlemata võimalik astuda samme laiemast sotsiaalsest kontekstist singulaarse subjektiivsuse suunas ning seeläbi teema depolitiseerida. Apoliitilisus pole aga näitusesaalis võimalik.

TANEL RANDER

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kooskõlastatud kirjeldus ja eneseküllane monoloog

Uue kunstikriitika meetoditest Jevgeni Zolotko teose “Asjad” näitel kirjutab Indrek Grigor
(Artikli lühendatud versioon ilmus Müürilehes 24: pööripäev 2012.)

Kunstiajaloos on juba üle kümne aasta kasutusel mõiste uus kunstiajalugu, mis tegeleb muutunud ajaloo distipliini mõjudega sellele, kuidas kirjutatakse või kuidas peaks kirjutama kunstiajalugu. Suure üldistusega öeldes, on kunstiajaloo kirjutamises toimunud nihe ennekõike vormipõhiselt stiiliajaloolt kunsti sotsiaalse ajaloo suunas.
Kunstikriitikal, erinevalt kunstiajaloost ja -teadusest ei ole kunagi olnud akadeemilist katet, nii on ta eksistenstiaalses kriisis vaevelnud juba sisuliselt sünnist saati, sest kriitika teoreetiliste probleemide käsitlemises puudub järjepidevus, mis võimaldaks rääkida sõnastatud probleemist, veel vähem siis positiivsest programmist, mida kunstikriitika võiks oma edasises arengus aluseks võtta.
Kuid vajadus uue kunstiajaloo kõrval ka uuest kunstikriitikast kõnelda on kahtlemata olemas. Milles see uus kriitika aga täpsemalt seisnema peaks, on täiesti lahtine, mis, nagu ma juba viitasin, on seotud sellega, et kriitikal puudub akadeemilise kaanoni kate. Nii on uue kriitika esimeseks teesiks tõdemus, et kriitika peab oma sisulise rolli sõnastamiseks ja edaspidise jätkusuutliku arengu tagamiseks saama eraldiseisvaks akadeemiliseks distsipliiniks. Selle saavutamine on aga ennekõike akadeemilist bürokraatiat puudutav probleem, ega ole tegevkriitika sisuliste küsimuste vaatepunktist iseensest eriti huvitav.
Huvitavad küsimused on uue kunstikriitika metodoloogia ja veel enne seda kunstikriitika funktsioon.
Mõnevõrra jonnaka sõjakusega on siinkõneleja väitnud, et kunstikriitika funktsiooniks ei ole ei hinnangu andmine teosele, millist ülesannet kandis kriitika 19. sajandil kunstikriitika sündides ega ka kunsti vahendamine publikule, millist rolli on kriitika üritanud ebaõnnestunult kanda avangardi sünnist saati. Kunstikriitikal on iseseisev roll meie kunstiväljal. Ent milline? Eesti kunstiteaduse klassik Boris Bernstein, kes on üks väheseid kohalikke autoreid, kes on kunstikriitika rolli ja funktsiooni süsteemselt käsitlenud, kirjutas artiklis “Kunstikriitika kaasaegses kunstielus” järgmiselt: “Täiesti seletatav aberratsioon sunnib meid, kriitikuid, asetama kunsti meie professionaalse maailma keskpunkti... Ent kui püstitada küsimus kogu meie tegevuse mõttest ja eesmärgist, osutub "kunstitsentrism" ekslikuks...”. Rakendades teadlikku vägivalda Bernsteini seisukohatade suhtes jääb siinkohal vastuseta küsimus, milline täpselt kriitika ülesanne on, ent tsentraalsena jääb püsima seisukoht, et kunstikriitika peaks olema autonoomne ja seda isegi kunsti suhtes.
Uue, sõltumatu kunstikriitika üheks, tänu hiljuti lõppenud, kriitiku rolli rõhutavale näituseprojektile Artishoki Biennaal ka laiemalt käibele läinud meetodiks on eneseküllane monoloog. Eneseküllase monoloogi näol on tegemist kunstikriitika meetodi, või žanriga, kus analüüs keskendub objekti kõrval väga suures ulatuses ka analüüsile enesele, taandades algse objekti ehk kunstiteose teisejärgulisele kohale.
Sellel, juba oma nime poolest provokatiivsel meetodil on olemas kandev sisu ja funktsioon, mida alljärgnevalt tõestada üritatakse, ent see see ei saa olla kindlasti ainus meetod, millele uut kunstikriitikat ehitada. Teine metodoloogiline lähenemisvõimalus, mille siinkohal mängu tooksin, sai umbmääraselt sõnastatud 15. oktoobril juba mainitud Artishoki Biennaali raames kunstnike Madis Katzi ja Toomas Thetloffi ning kriitik Indrek Grigori vahelises avalikus vestluses, ning seda võiks tinglikult nimetada kooskõlastatud kirjelduseks. Idee seisneb selles, et kriitik töötab kunstnikuga võimalikult tihedalt koos juba teose idee sünni juures ja üritab lõppkokkuvõttes võimalikult autoritruult vahendada looja kavatsusi teose loomise juures. Ehk selle asemel, et programmiliselt ignoreerida autorit ja teost ning sulguda oma autonoomse monoloogi analüüsi, millele alusetult viidatakse kui objektiivsele distantsile, püüab kriitik võimalikult täpselt vahendada autoripoolset ideelist tausta, tühistades sellega küsimuse kriitiku sõltumatuse kohta. Kriitik ei ole, ei saa olla ega tohi olla selles olukorras sõltumatu, vaid peab igati painduma kunstniku ütluste järele.
Kuid taoline kirjeldus ei saa jääda ainsaks kihistuseks, sellele peab järgnema eneseküllase monoloogi vormis analüüs, mille pädevust lugeja saab võrrelda kirjelduse suhtes.
Järgnevalt on püütud nied uue kunstikriitika meetodeid rakendada Jevgeni Zolotko teose “Asjad” käsitlemisel.
Jevgeni Zolotko hiljuti lõppenud kuueosaline teos “Asjad” vältas Tartu Kunstimaja pööningul kuus kuud 19.03.-06.10. 2012. Teose idee sündis Kunstimaja poolt Zolotkole tehtud ettepaneku järel töötada maja pööninguga. Ettepaneku aluseks oli siiras, ent siiski ka mänguline tõdemus, et ühtlase halli tolmuga kaetud pööninguruum meenutab Zolotko installatsioonide monokroomset hüljatud keskkonda. Sisuliselt võiks uksele panna sildi “Zolotko office” ja olekski teos tehtud. Zolotko loomulikult nii labase avantüüriga kaasa ei tulnud, ent mõte töötada pööninguga oli sellega üles seatud ja see viis ca. pool aastat hiljem “Asjade” esimese osa avamisele.
Zolotko näol on tegemist kunstnikuga, kes on prestiižkeele sõnavara suhtes, mida tema teostest rääkides tihti kasutatakse, väga kriitiline. Nii ei ole kunstniku sõnul “Asjade” näol tegemist installatsiooniga, kõnealune teos ei uuri midagi (kõige vähem ruumi) ning paralleelid arheoloogiaga kõigist kiusatustest hoolimata on väärinterpretatsioon. Samas, olenemata sellest, et kunstniku maailmapilt on otseselt religioosne, ei ole “Asjade” näol tegemist ka klassikalises tähenduses religioosse kunstiga, vaid siiski Zolotko isikliku maailmapildi kajastusega.
Kombinatsioon Zolotko vormilt tänapäevasest, ent sisult kohati väga arhailisest maailmapidist lähtuvast kunstist ja kunstnikust, kes on korduvalt keeldunud avalikult oma teostest rääkimast, ent on siiski väga teadlik sõnade tähendusest, on suurepärane materjal ülalviidatud kooskõlastatud kirjelduse esitamiseks. Seda enam, et siinkirjutaja on Tartu Kunstimaja galeristina selle teosega seotud olnud alates idee sünnist läbi kõigi installeerimisetappide ning autoriga tema teose erinevatest aspektidest nii tehnilistest, vormilistest kui sisulistest tunde rääkinud.

Kooskõlastatud kirjeldus
Zolotko sai alljärgneva kuue peatüki kirjeldused enne publitseerimist üle vaadata ja kõik tema soovitatud parandused viidi sisse.

I peatükk. “Kõne”
Üks loomismüütide arhetüüpseid kujundeid on nimetamine. Nii algas ka Zolotko töö pööningul asjade nimetamisega. Pööning, kogu oma proosalisuses, sellisel kujul nagu ta oli, aktualiseeriti kunstilise ruumina läbi selle, et kunstnik nimetas seal leiduvad asjad. Kõlaritest kostus monotoomsel kõmiseval häälel esitatud loetelu… Piisavalt pikk, et sümboolselt katta kogu tegelikkust, samas lisas huvitava kihistuse hääle väsimine ja kähedaks muutumine loetelu lõpu osas.



II peatükk. “Kaotus”
Vahetult pärast maailma loomist jäetakse meid sellest kohe ka ilma, millega on püstitatud teose keskne intriig - inimese suhe asjadesse. Pööning on veider tsoon, kus asjad ei ole ei ära visatud ega ka päriselt enam olemas, piltlikult öeldes: mälukolikamber.
Kunstnik koristas pööningult kõik seal olnud asjad ja täitis ruumi tema varasematest teostest tuntud peenestatud paberimassist vormitud raamatutega. Sisuliseks võtmeks peatükile oli video, kus pööningu akna ees istuv noormees luges Moosese raamatust tekstikatkeid, mis esitasid inimkonna genealoogiat alates Aadamast (1Ms5). See on Zolotko sõnul üks kõige kummalisemaid katkendeid Piiblis, sest selle esimese inimese juurde tagasiviiva sugupuu tähendusest on tänapäeval sisuliselt võimatu aru saada. On olemas tekst, mis seostab meid kõige algusega, ent sõnad on kaotanud oma rolli, mida sümboolselt tähistasid pööningule kuhjatud seosetust, loetamatust tekstimassist koostatud raamatud.
Asjad pööningul on mälukihistus, mille ära võtmine tekitab küll lünga, kuid selle tagajärjed jäävad esialgu hoomamatuks.



III peatükk. “Asjad”
Teose nimipeatükk “Asjad” oli visuaalselt vast üks mõjusamaid. Kaks astangut eksponeerimiseks ja sõel, mille abil oli pööningu põrandat katvast põrmust väljasõelutud väikseimad asjad ja need meile näha seatud. Tinglikult oli tegemist asjadega, mida ei saanud nimetada ja mis seega kujutasid pööningu teispoolsust.
Viimse kohtupäeva kujundid astmestiku ja sõela kujul on autori sõnul küll osaliselt teadlikud, ent mitte lõpuni tähenduslikud. Asjade sõelumine on tõepoolest viide teispoolsusele, kuid samavõrd ka puhtpraktiline või ka eetiline küsimus: kuidas, mille alusel eraldada põrmust eksponeerimisele minevad asjad ja kuidas neid eksponeerida?
Väljapaneku fooniks kõlas hällilaul orvule, mis rõhutas teo sentimentaalset väärtust. Pööning kui kolikamber, mille põrmus aga leiduvad asjad, mille olemasolu isegi pööning on unustanud.



IV peatükk. “Tuvi”
IV peatükiga algab teises peatükis püstitatud intriigi - inimeste ja asjade vahelise suhte - tinglik lahendamine. Kui juba eelmises peatükis võis näha viidet arheoloogiale ja katset muuta nimetamatu tähenduslikuks, siis nüüd viiakse rekonstrueerimiskatsed lõpule. Pööningul, mille seinad olid nüüd valgeks värvitud, eksponeeriti I osast pärinevaid objekte ja katseid neid taasluua. Kusjuures keskseks objektiks on tuvi kui ainus elusolend, kelle puhul esitati nii fotot leitud skeletist, skeletti ennast, selle 3D rekonstruktsiooni kui lõpuks ka skulpturaalsesse vormi viidud tuvi.



V peatükk. “Ecco Homo”
“Ecce Homo” oli oma staatilisuses nii sisuline paus kui intriigi lõplik lahendus. Suureformaadiline projektsioon kujutas teises osas arusaamatut genealoogiat loetlenud noormeest väljumas seisvast veest, süles isa, kelle ta surnute riigist tagasi tõi. Inimest defineerib oma juurte mäletamine. Ei ole juhus, et pealkiri viitab inimesele ainsuses, foto aga kujutab isa ja poega, inimene on inimene vaid suhtes teistega.
Peatüki võtmetekstiks oli seekord lõik Nikolai Gogoli “Surnud hingedest” kus kirjeldati Pljuškini mõisas valitsenud asjade kihistusi, mis kirjeldas taas liigagi kujundlikult tavapärast olukorda pööningul. Kuid kandis samas ka moraalset hinnangut - see, kuidas me suhtume asjadesse, peegeldub tagasi meie inimsuhetesse. “Toa nurka oli põrandale kokku kuhjatud terve hunnik lihtsamat rämpsu, mis ei ole väärt laudadel olema. Mis nimelt selles hunnikus oli, seda oli raske otsustada, sest tolmu oli sellel niisugususes külluses, et iga puudutaja käed oleksid kinnaste taoliseks muutunud, kõigest muust silmatorkavamalt ulatusid sealt välja puulabida küljest murtud tükk ja vana saapatald. Mitte kuidagi ei oleks võinud ütelda, et siin toas elutseb keegi elusolend, kui selle olemasolust ei oleks tunnistust andnud vana kulunud mütsilott, mis lebas laual.” (Nikolai Gogol “Surnud hinged”)



VI peatükk
Kõik asjad, viimse detailini, olid asetatud tagasi oma kohale. Helifooniks kõlas Helena Tulve heliteos “Stella matutina”, mille sõnadeks on Maarjale pühendatud Loreto litaania.
Pealkirjata VI peatükk toob meid inimeste ja asjade suhete juurest kõiksuse juurde. Zolotko oponeerib vaimse ja materiaalse maailma vastandamisele. Maarja oli kõige puhtam osa materiaalsest maailmast, läbi kelle ka jumal sai materiaalseks. Kuid Maarjale pühendatud litaania taustal on pööning endiselt samasugune nagu ta oli, midagi ei ole muutunud. Ei ole jälkust, kõik on ühtmoodi õilis. Mis toob meid tagasi kogu teose moto juurde: “Armastage kogu Jumala loomingut, nii tervikut kui iga üksikut liivatera. Armastage iga lehekest, iga Jumala päikesekiirt. Armastage loomi, armastage taimi, armastage iga asja. Kui sa iga asja armastad, mõistad sa ka Jumala saladust asjades.” (Fjodor M. Dostojevski “Vennad Karamazovid” (staarets Zossima vestlusest)).



Eneseküllane monoloog
Kui eelnenu näol oli tegemist kooskõlastatud kirjeldusega, siis alljärgnevalt üritatakse põgusalt välja joonistada võimaliku eneseküllase monoloogi vormis analüüs sellele samale teosele.
Jättes kõrvale Zolotko teose religiossed allhoovused, hakkab silma, et kunstnikku huvitavaks küsimuseks, mitte ainult “Asjade” puhul, vaid ka üldisemalt, on materiaalse maailma suhe keelelisse maailma, mis ilmselt seletab ka teravdatud tundlikkust tema teostest rääkimise juures kasutatavate mõistete suhtes.
Keeleline maailm on tähenduslikku potentsiaali kandev, ent oma kommunikatiivse võimekuse kaotanud. Nagu võis näha “Asjade” teises peatükis “Kaotus”, lugejaga sisulise kontakti ja seekaudu oma tähtsuse minetanud Piibliteksti näol.
Materiaalne maailm, usaldades autori ütlusi, mis näib õigustatud olevat, seob eneses nii keskkonna objektid kui potentsiaalse inimese. Viimane on potentsiaalne just seetõttu, et inimese puudumine on üks Zolotko teoste silmatorkavaim tunnus, mis autori intensioonist sõltumata kipub domineerima teose tähendusvälja, andes alust rääkida düstoopiast ja hüljatusest, samas kui autor lähtub asjade ja inimeste vahelisest isomorfimist. Asjad Zolotko teostes ei tähista mitte inimest sümboolselt, vaid on inimesega lahutamatus seoses. Selle suhte võib öelda olevat Zolotko teoste poeetika võtmeks.
Võttes näidismaterjaliks teose, mida lugejail käesoleva artikli ilmumise ajal ka reaalselt näha on võimalik, nimelt Kumus näitusel “Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” eksponeeritud, Köler Prize`iga pärajatud installatsiooni “Üks päev riigiarhiivi töötaja elust”, tuleb seega öelda, et kuigi teose keskseks sündmuseks on arhivaari kadumine, on teose sisuliseks sõnumiks arhivaari lahtiütlemine ja põgenemine tekstimassiga vooderdatud putkast prelingvistilisse maailma. Ent veelkord, tegemist ei ole mitte lahtiütlemisega maailmast, vaid selle akommunikatiivseks muutunud tekstilisest kuvandist. Arhivaari metamorfoos varblaseks.
Taoline võiks olla väga põgus katse rakendada Zolotko suhtes eneseküllase monoloogi võtet. Kas ja kuivõrd uue kunstikriitika kaks meetodit, eespool esitatud kooskõlastatud kirjeldus ja eneseküllane monoloog teineteist täiendavad, jääb lugeja otsustada. Olgu aga vabanduseks öeldud, et tegemist oli esimese katsega taolises žanris ning selle potentsiaal ja piirid on ka siinkirjutajale veel avastamata.

Indrek Grigor Tartu, Tallinn 2012

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishok aitab levitada: Erki Kasemetsa väljapakutud kunstiharidusprogramm isiknäitusele "Hullud päevad" Tallinna Kunstihoones!

Hetk näituse avamiselt, kus reibas akordionimuusika saadab nööbipintsaku demonstratsiooni Tõelise Vabaduse Kella taustal! Foto: MMürk.


Hea Õpetaja!

Olen kunstnik Erki Kasemets ja kutsun Teid koos õpilastega oma näitusele "Hullud päevad" Tallinna Kunstihoones, Vabaduse väljak 6.

Eksponeeritud on mitmekümne aasta looming, mille alusmaterjalina on põhiliselt kasutatud meid igapäevaselt ümbritsevaid pakendeid, mis suures osas üle maalitud. Väikestest elementidest on moodustatud suuremad tervikteosed. Näitus on kujundatud selliselt, et üks suur töö, mis koosneb tuhandetest maalitud piimapakenditest, läbib Eesti ühe väärikaima kunstipaiga kõiki nelja saali ja jõuab lõpuks tagasi oma lähtepunkti. Ühe protsessi algus ja lõpp peaaegu kohtuvad.

Mis siis näitusel toimub? Külastuse esimeses osas tehakse õpilastele üldine tutvumisring ja selle käigus saab iga osalenu endale ülesande leida näiteks oma sünnipäevaga pakk või siis otsida mõni endale rohkem meeldiv ja põhjendada oma valikut, et miks talle just see maalitud pakk huvitav tundub.
Jalutamise käigus tehakse peatus ka objekti "Tõeline Vabaduse Kell“ juures, kus kõik saavad ise kunstiteose loomisel osaleda. See on tabloo, millel saab luua ja muuta täppidest piltkujutist. Täpid aga on maalitud purgipõhjad, mille asendeid ükshaaval ümber tõstetakse. Purkide ladumisest saab väike tegevuskunsti etendus. Valminud tulemus jääb näha ka õuest, tabloo on valgustatud ja tehtud lahendus püsib nähtavana niikauaks, kuni see asendub uuega.
Kui ühine ringkäik tagasi suurde saali jõuab, ootab seal ees meisterdamislaud, varustatud viltpliiatsite ja kleeppaberitega. Iga grupp saab võimaluse kujundada üks ainulaadne piimapakk, mis valmides asetatakse installatsiooni hulka. Ettevalmistatud pakid on olemas kohapeal.

Aga see pole veel kõik! Garderoobis toimub nööbipintsaku demonstratsioon, kus ühele rõivastusesemele on õmmeldud üle kümne tuhande nööbi!

Näituse autorite poolt juhendatavate ringkäikude kestus on 30-40 minutit. Kunstihoone külastus ja ringkäik on sellel näitusel algklassi õpilastele-õpetajale TASUTA, suurematele õpilastele maksab 1 euro. Soovitava külastuse aja peaks eelnevalt kokku leppima (telefonil 537 65552).  Näitus on avatud 9. jaanuar-10. veebruar 2013, kolmapäevast pühapäevani kell 12-18.

Olete oodatud!
Erki Kasemets
Näituse kuraator on Johannes Saar, kujundaja Villu Plink

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Erki Kasemetsa hullud päevad kunstihoones

Foto: Tanel Meos

Kuraatori intervjuu kunstnikuga - küsib Johannes Saar, vastab Erki Kasemets. Esmatrükk: Eesti Päevaleht 9. jaanuar 2013 (loetav siit: http://www.epl.ee/news/kultuur/erki-kasemetsa-hullud-paevad-kunstihoones.d?id=65505232), Artishok avaldab intervjuu täisteksti.

Erki, kunstihoones läheb täna lahti sinu isiknäitus "Hullud päevad". Mida hullu seal siis näha saab? Kas midagi antakse poolmuidu ära?
Asi on hulluks läinud ja ülepea kasvanud. Minu kunstitegemine nimelt. Ja seda juba puht vormiliselt, kuna teoseid moodustavate osakeste arv, millest näitus koosneb, ulatub kümnetesse tuhandetesse. Näituse kestel kasvab see number veelgi. Teiseks, kõik need osakesed ükshaaval võetuna igapäevaselt tuttavad, kuid hulgakesi enam niiväga mitte. Väikestest harjumuspärastest asjadest moodustuvad suured ja tundmatud. Näituse keskse töö valmimiseks on kulunud veerandsada aastat, koosneb see liitristest joogipakenditest. Esimesest, üksikust ülevärvitud papist piimapakist on nüüdseks saanud märkamatu täpike ühes hiigelsuures ja teistsuguses pildis. See pilt ongi midagi uut ja hirmutavat. Palju väikeseid ja lihtsaid normaalsusi võib koos tekitada üsna hullu tunde.

Oli seda nüüd vaja? Seda aastatepikkust olmekultuuri kollektsioneerimist ja vääristamist, mille tulemus Sulle endalegi hirmu nahka ajab?
Minu enda jaoks on ta oluline eelkõige sellepärast, et lõpuks on õnnestunud kõik need ühikud koondada ühtseks massiiviks ja terviklikuks näitusekomplektiks. Kogu selle kadumisele määratud kraami säilitamine ja vääristamine on kulgenud tõusude-mõõnadega nagu elu ikka. Lõpuks on see korraga olemas ja vaadeldav. Kas asi oli seda vaeva väärt? Igatahes võib nüüd ütelda, et minu silmad on seda näinud. Nii võib ütelda igaüks, kes näitusele tuleb või seda näha soovib. Igapäevaselt, oma elutegevuse käigus tühjendame me oma pead igasugu tarbetust mõttemürast ja viskame osad esemedki prügikasti. Normaalsus, mis vajalik elutegevuse loomulikuks kulgemiseks, et päeva alguses oleks sisemisel kõvakettal ja eluruumis piisavalt ruumi. Seda lihtsat argipäevasust näitusekülastajatelt vastu võetaksegi ja valatakse tagasi kontsentreerituna ja uuel kujul. Poolmuidu nagu pühadejärgselt ikka.

Näitusega koos on ilmavalgust näinud ka ajalehe "Kasemetsa Hääl" esimene number. Sealt leiame ühe üleskutse Eesti rahvale, ja see on esitatud üsnakesti "Teeme ära!" talgute vaimus. Kas ootad rahvast appi oma ülekäte kasvanud kunsti viljelema?
Vägagi ootan. Kusjuures panused ei pea olema suured ja mägesid ei pea liigutama. Laeni ulatuvad seinakuhilad on juba moodustatud kümnekonna inimese ühistööna, mis algas möödunud aastal. Ootus külastajale peitub eelkõige osalemisfaktis kui sellises, väikeses, kuid kindlasti mitte nähtamatus liigutuses. Näiteks vaid ühe tabloopunkti muutmise tulemus võib samas koheselt, sõltuvalt silmanägemisest, olla nähtavale saja meetri taha. Ilma igasugu vigurita. Kohapeal on täpsemad selgitused, kuidas eri eksponaatide puhul võiks toimida. Mõistagi võib ka kõike niisama uudistada, kuid milleks lasta käest võimalus katsetada ka ise sedasama piimapaki-kunsti, mida ma ise olen teinud üle poole elust. Jäädvustada hetki nende kestuses. Just iga kohapeal täiendatud pakk on viimane lüli selles lõputus ketis. Külastaja tehtud taies on mõneks ajaks see teravaim sabaots või kirss tordil. Kuni järgmise kirsini. See, mis viimane, on ikka kõige paremini meeles ja hetkeks oluliseim. Samal ajal saba vaikselt kasvab. Ühistöö-meetodit olen oma tegemistes kasutanud ohtralt ennegi. Näiteks polügoonteater, mille inspitsent olen, põhineb suuresti vaid inimeste kaasalöömisel. On talguteater, mis toodab küla vabastavat hullust.

Kui see ei ole üldmobilisatsioon, siis mis see on? Vabadussõja lõpus pandi püssi alla kõik, "kel vähegi inimese nägu peas" (Laidoneri sõnad vist). Pressiteade räägib lisaks veel haridusprogrammist lastele ning ekskursioonidest Sinu ja kuraatori juhtimisel ... Mida neist oodata või arvata? 
See on asjade kokkuviimine, sund ja võimalus, meisterdamine käepäraste vahenditega. Pesumasinale peedist trumli ehitamine. Kui on lõpuks selline näitus, aastakümnete töö, heas asukohas ja -ruumides üles saanud, oleks patt jätta kogu kraam sinna omapead vedelema. Sestap põlegu praht, mille ellu tagasikutsumine hirmpalju pingutust on nõudnud, lõpuks heleda leegiga. Näituse ajal vabaneb ehk mõndagi sinna kunagi topitust ja valgustab viivuks elukaamost. Katsun ka ise kohal käia. Kui leidub neid, kellele asi huvi pakub, siis ka nendega kohtuda ja seletusi jagada. Koolilastele kehtib erakordne hullude päevade allahindlus, algklasside lapsed pääsevad näitusele lausa tasuta.

Nii et need kaks telefoninumbrit pressika lõpus polegi sinna suusoojaks visatud? Ma mõtlen 53765552 ja 56156555? Et koolide ja lasteaedade kunstiõpetajad nagu võiksidki Sulle helistada?
Jah, kindlasti. Oleks ju hea, kui lapsed juba varakult saaksid teada, milleni viib elukestev tegelemine kunstiga. Puhas elukooliharidus, mida aabitsast ei leia.

Kas sellel on mingi seos prügikonteineriga, mille saabumist sa näituse viimasel päeval tõotad? "Kasemetsa Hääl" kirjutab, et mingi performance on tulemas siis ... 
Noh, oleks ju võinud ka kirjutada, et näituse viimasel päeval saabub suur kirst või midagi. Aga see oleks olnud veel hirmutavam. Kõik, mis siis toimub, on ikkagi minu ja konteineri vaheline asi. Tavaline arveteklaarimine. Külastajaid ja nende loomet see ei puuduta.

Aga ega midagi. Saan aru, et homme täitub Sul täpselt 15900 elupäeva. Soovin Sulle palju õnne juubeli puhul ning jaksu ja õnne järgmiseks sajaks!
Tänan heade soovide eest, teile sedasama.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back