Saskia Järve näitusest „Süütuid mälestusi ei ole“ kirjutab Tanel Rander
(18.01. – 10.02.13 Tartu Kunstimajas)
2009. aasta oktoobris kirjutasin ma Artishokile Saskia Järve näitusest "Psühhedeelia" (Draakoni galeriis 12.10-24.10.09) ja tema töid kirjeldasin ma tookord nõnda: „Märgatavalt sisaldub neis kohalolemine ja kellegi äratuntav pilk maailmale, rahulik ja soe, kergelt kummaline viivitus ja seletamatu eksootiline element.“. Nii tõepoolest ongi, ent lisaks on midagi veel. Toona süvenesin ma sellesse poeetilisse tõlgendusse, mis minus tekkis, ja Järve endaga rääkides tundus, et sellel, justkui mu enese sisemaailmal on nii-öelda tõepõhi all. Mis see siis on? Hästi õnnestunud poeetiline kunst! Siseilmade ristumine! Ja lisaks aimatav liikumine tõepõhja kohal ehk teisisõnu adekvaatne suhe välisilmaga. Kirjutan kunstist harva, peamiselt siis, kui tunnen end kõnetatuna ja arvan, et on asju, millest kindlasti teataval moel rääkima peaks. Rääkimise viis ongi kõige olulisem, ja ma arvan, et just Saskia Järve puhul. Arvan, et tema tõlgendamisel ei piisa formaalsest „visuaalkunsti keelest“ – minu arvates on see enamasti suvalise subjektiivse singulaarsuse sümboolne ühendamine formaadiga, mis praegu valitsevas olukorras võrdub turunõudlusega. Pean Järve puhul vajalikuks rääkida sellest, mis toimub – nii tema töödes kui ümberringi. Sellest, mis on praegu õhus ja mis meid mõjutab, ning kuidas on tema tööd olulised selle kõige mõistmisel.
„Süütuid mälestusi ei ole“ on seotud kahe eelmise näitusega – „Psühhedeelia“ ja „Tervisevetel“ (2012. a Draakoni galeriis). „Psühhedeelia“ oli seotud Järve magistritööga, mis põhines tema enda peal teostatud sotsiaalpsühholoogilisel eksperimendil, seoses mina-konstruktsiooniga ja minateadvusega. Sellest näitusest kasvas lineaarselt välja „Tervisevetel“ – lineaarselt selles mõttes, et Järve jätkas teekonda oma minateadvuses, ilma katkestuseta, ning uus näitus sisaldas töid eelmisest näitusest. Seda võib pidada suhte säilitamiseks oma teekonna alguspunktiga ja ka mälustruktuuri vormimiseks – mõned asjad jäävad, mõned langevad unustusse. Näituste puhul on aga võimalik neid valikuid täpselt jälgida. Seetõttu on näituseformaat Järve minauuringute teenistuses. Mulle meeldib, et see pole vastupidi.
Näituse „Tervisevetel“ tekstis tsiteeris Järve Alfred Adlerit järgneval viisil:
„Individuaalpsühholoogia ühe põhialuse kohaselt ei saa ükski inimene mõelda, tunda, tahta, isegi mitte unistada, kui see kõik poleks määratud, tingitud, piiritletud, välja valitud ja suunatud taotletava eesmärgi poolt. Kui mõned inimesed pole oma eesmärgi suhtes ise selgusel, siis Alfred Adleri teooriast lähtuvalt on võimalik liigutustest järeldada taotletavat eesmärki. Inimese mõistmiseni võib jõuda, kui püüda ühendada ta elus eri aegadel esinevaid käitumisviise ja väljendusvorme. Olulisel kohal on mälestused, sest alles mälestuste olemasolu laseb hoolitseda tuleviku eest. Kõik mälestused kannavad endas (mitteteadlikku) lõppeesmärki, nad hoiatavad või innustavad. Päris „süütuid“ mälestusi ei olegi“.
Niisiis on selge praeguse näituse lähtepunkt. Seetõttu on see ühenduses ka „Psühhedeeliaga“ ja võib-olla saabki kõiki kolme näitust pidada triloogiaks, sõltuvalt muidugi Järve edasistest plaanidest. Kõik kolm näitust, mille tööd osaliselt kattuvad, on toimunud viimase kolme-nelja aasta jooksul. Ja kahtlemata on need Järve eneseväljenduse aktid, mistõttu võiks teda nüüd ja kohe asuda analüüsima. Kuid, nagu öeldud, pean ma mõttetuks taandada näituse lugemist autori subjektiivsuse uurimisele ja selle väljendusvormeli legitiimsuse kinnitamisele. Nii nagu Järve poolt tsiteeritud Adler oli seisukohal, et individuaalsetel vaimuseisunditel on sotsiaalsed põhjused, tuleks Järve subjektiivsus asetada laiemasse sotsiaalsesse konteksti. Ja seda asuksin ma tegema kõigepealt läbi mu enese tõlgenduste ja seoste, kuivõrd ma ise olen enamvähem juhusliku vaatlejana esimene aste laiema konteksti suunas.
Tüdruk
Kõigil kolmel näitusel on esinenud üks pilt väikesest tüdrukust vohava hernetihniku taustal. Tüdrukul on käes suur arbuusilõik, millest ta on paar suutäit hammustanud. See on külluse ja rikkumatuse aed ning aeg, mis on tardunud ikooniks ja läbistab kõiki kolme näitust. Seda võiks käsitleda näituste kontseptuaalse alguspunktina, millel puudub enesereflektsioon. Olgu see kas peidetud ja töötlemata jäänud mälestus (näiteks trauma), mis võib mingil hetkel taas esile kerkida, või oma loomulikku olekusse tardunud mälutagune lapsepõlvemaa. Kui hakata pildilt trauma märke otsima, leiab lõikehaava tüdruku huulelt. Trauma positsioneerimine on poliitiline küsimus, samamoodi ka lähenemine antud pildile, millele tuleks leida adekvaatne koht ajas ja ruumis. Julgen väita, et pildi visuaalkeel viitab sotsrealismile. See paigutab tüdruku Nõukogude Liitu, näiteks selle külluseperioodil, 1960ndatel. Pildil avalduv lopsakas taimestik, arbuus ja päikeseline jume viitavad stepi- ja mustmullavööndile (Ukraina, Moldova). Need seosed tekivad just isikliku kogemuse ja päritolu tõttu. Ma ei tea, milline on Saskia Järve suhe mustmullavööndiga aga ma tean, et ta on pärit Nõukogude Liidust nagu minagi. Meie identiteet ja meie vanus ei aseta tüdrukut kaasaegsesse konteksti, kus looduse viljakust võiks seletada näiteks GMO-ga. Küsimus on selles, kuidas me käsitleme selle pildi kui mälestuse süütust ja kuhu me asetame trauma! Kindlasti ei leia me traumat kõnealusest pildist – lõikehaav huules ei ole võti, mis avaks nõukogude koleduste laeka. Ida-Euroopa rahvusriikide ideoloogia põhineb trauma asetamisel tervele nõukogude perioodile – iga lõikehaav on seal võrdne kuuliauguga. Selline asetus põhineb küll juriidilisel formuleeringul, ent totaalse tõena esitatult on see propaganda. Mälestuse süütuse üle otsustab paljuski mälestuse kontekst – Järve puhul on selleks külm sõda ja tänapäevane globaliseerunud Ida-Euroopa.
Poiss
Sinivalge rannamaja või -kuuri taustal seisab kikilipsuga noormees. Teda ümbritseb soolakas, kajakalauluga täidetud ookeaniõhk ja avar vaade ookeanile, kaldal kaks naist. Unistav, vabaduse järele lõhnav miljöö, mille kontekst asub kauges minevikus, selles, mida romantiseerima kiputakse – Lääne minevikus, võitjate minevikus. Pildi õhustikuga meenuvad mulle Doctorow`i romaan „Ragtime“ ja Salingeri lühijutt „Parim päev banaanikala püügiks“ – puhas Lääne ikonograafia, mis on saanud üheks osaks minust. Asukohaks määrab mu intuitsioon USA idaranniku Põhja-Carolinast lõunas (pelgalt ookeanivee värvist lähtudes). Kuidas seda pilti käsitleda – kas on see mälestus või ettekujutus (või mälestus ettekujutusest)? Nõukogude aeg möödus isoleerituna Lääne arengutest, ent nende kaudsetest mõjudest polnud pääsu. Nõukogude paralleelmodernism oli pidev reageerimine Lääne arengutele. Kaudne kontakt Läänega oli kui võimendatud või kõverdatud peegelpildi jälgimine. See sulas kokku vanemate põlvkondade minevikukogemusega vanast Lääne maailmast ja seetõttu arenes nõukogude inimestes vanas vaimus idealiseeritud maailmanägemus, mis väljendus vanamoodsates ikonograafiates. Pilt noormehest kannab pealkirja „Süütuid mälestusi ei ole“. Kui võrrelda kaht ikonograafilist pilti – tüdrukut ja poissi – on märkimisväärne, et mälestustel on sooline erinevus. Just meessoost mälestus kuulutab, et süütuid mälestusi ei ole. On maskuliinsed mälestused (isegi, kui need ei olegi mälestused, vaid ettekujutus), millest saab ajalugu, ja on feminiinsed mälestused, mis marginaliseeritakse ja unustatakse. Nii nagu seda tehakse Nõukogude mälestustega.
Kirurgia ja külm sõda
Identiteedi-, sealhulgas mälupoliitikat saab vaadelda läbi kirurgia metafoori, mida Järve töödest leida võib. Tema mõistes esindab kirurgia elu organiseerimist võimupositsioonilt, ebaloomulikul ja vägivaldsel teel. Juba mina-konstruktsioonidega tegelev „Psühhedeelia“ näitus tegeles kirurgiliste kontrastidega – arstlik või tehniline sekkumine oli vastandatud naise kehaga. Naine on Järve puhul läbivalt esindatud läbi lapselikkuse või ema-tütre suhte. Ikka on naine see, kes on kirurgia pihtide vahel, või on ema ja tütar viirusetõrjet saamas. Meelde tuleb Marge Monko töö „Studies of bourgeoisie“. Ent lähtudes kahest eespool loodud eeldusest, on see sooline eristus seotud geopoliitikaga Lääne ja Ida (esimese ja teise maailma) vastandumise kontekstis. Selle eristuse juured ulatuvad külmast sõjast kaugemale minevikku ja põimuvad orientalismiga. Seoses viitega Monko tööle – pärast seda, kui Sigmund Freud 1898. aastal Sloveenias käis, tegi ta järelduse, et Austria piirist lõuna pool elavad inimesed asuvad väljaspool psühhoanalüüsi mütoloogilist tsooni, neil puudub sümboolne autoriteet, nad on anaalsed ja analüüsimatud. Freudi kabinetis istuv hüsteerik oli siiski valge naine, sest mittevalgetel polnud võimalustki sinna kabinetti pääseda. Nende päralt oli aga kirurgia – ühelt poolt kui vanim ja levinuim raviviis, teiselt poolt kui paljude rassiliselt eristatud eurooplaste saatus 20. sajandil (tuues näiteks dr Mengele katsetused). Võiks oletada, et Järve tüdruk-karakteri võitlus kirurgiaga on ühelt poolt kui idaeurooplase ajalooline igapäev, teiselt poolt kui postsovjeetlik võitlus läänestamisega. Kuid see viimane on juba kaotatud võitlus, kui see kunagi üldse eksisteeriski. Ida-Euroopast on saanud osa kokkuvarisevast, pidevas meretaguses sõjaseisukorras olevast Läänest. Me ei tea täpselt, mis toimus kabinetis number 219 – me näeme vereplekke uksel ja ukselingil, ning põgeneva tüdruku varju. Me ei tea, kas Ida tüdruk lõigati vägisi Lääne posiks (pildil „Süütuid mälestusi ei ole“ on noormehe selja taga samuti number 219) või ta pääses traumeeritult. Kamp suitsetavaid mehi mustade pilvede all on justkui ühist eesmärki teenivad lihunikud ja arstid läbisegi. Ühel neist on punane rist varrukal. Sõda käib. Kaasaegne sõda, läbi kasvanud ajalooga, mis on kaasaegsete rahvusvaheliste suhete aluseks. Pilt „Viirusetõrje“ sisaldab pinget turva- ja ohutunde vahel. Miljöö on külma sõja aegne ja meenutab tuumasõjaks valmistumise juhendeid. Esiplaanil vilksatava musta linnu vari libiseb üle auravate tasside, taustal oleksid justkui purjekad, mis võib sama hästi olla ka lööve. See on katastroofieelne moment. Katastroof ise vallandub pildil „Rahe sünnipäeval“, justkui ootamatu torm. Mõlemad pildid meenutavad Alfred Hitchcocki filmi „Linnud“, mis koondab külma sõja aegset tuumarünnaku hirmu. Hiroshima tuumapommi üleelanud inimesed on kirjeldanud tuumaplahvatust nõnda, et kõik, mis inimest ümbritseb, muutub ühtäkki relvaks, klaas muutub imepisikesteks osadeks, mis inimese elusalt nülivad. Niisiis võivad mistahes hetkel koonduda ka linnud ja prügi võib ootamatult õhku täita. Kõik need ohud on olemas ka praegusel hetkel, pole välistatud, et need muutuvad peagi veelgi ilmsemaks.
Akaatsiad
Kummaliselt hübriidne maastik (oleks nagu põhjamaine roostikune ala, ent seal kasvavad puud, mis meenutavad akaatsiaid) kahe lapsevankriga. Selliseid vankreid tänapäeval enam ei näe, sellistest on pärit minu ja Saskia Järve generatsioon – külma sõja „päikesepoolne“ põlvkond. Kontrast vankrite ja maastiku vahel (sealhulgas maastiku enese kontrast) seisneb põhja ja lõuna vastandumises, kokkusulatamises, ning viitab seega imperialismile. Kuigi vankrite sisu pole teada, ent vankreid on siiski mitu, võib rääkida imperiaalsest erinevusest külma sõja kontekstis. Imperiaalne erinevus ei ole artikuleeritud läbi soolise erinevuse, ehkki potentsiaal selliseks erinevuseks on ju olemas – võib oletada, et ühes vankris on Nõukogude Liidu tüdruk ja teises Ameerika Ühendriikide poiss. Kolmanda maailma ja mistahes koloniseeritu seisukohalt on kapitalism ja kommunism võrdsed Lääne leiutised ja nende rakendamine toimib läbi maskuliinsete vägivallaaktide. Seetõttu võib Saskia Järve töö „Raskerelvastus“ alusel avada uue diskursuse, mis vaatleb Lääne ja Ida suhteid dekoloniaalsest perspektiivist. Maastiku roll selle diskursuse avanemisel on võtmeline.
Ent siin avaneb veel üks aspekt. Kui väita, et need puud ei ole akaatsiad, ja et lapsevankrite välimus on juhuslik vintaaž, on sellel juhuslikkusel siiski mingid kalduvused. Üks kalduvusi on pildi ajalise ja ruumilise ulatuse võimendatus – liikumine minevikku, liikumine kaugusesse. Teise kalduvuse avamiseks räägin ühe isikliku loo, seoses akaatsiate ning kaugustega. Käies ringi Kesk- ja Kagu-Euroopas, nägin kõikjal kasvamas ja kohati lausa võsana vohamas mingeid puid, mille liiki ma ei osanud määrata. Hakkasin neid Ida-Euroopaga seostama ja nimetasin nad „Balkani puudeks“. Asjaolu, et need ka Viinis kasvasid, seletasin ma imperiaalse minevikuga. Üpris häirituna tundsin ma end aga siis, kui neidsamu puid Hollandis ja Belgias (tõsi, need on globaalse ulatusega imperialistlikud riigid) nägin. Ja kui ma lõpuks avastasin sellesama puuliigi kasvamas Tartus, 40 meetri kaugusel minu koduaknast, mõistsin, et olen tegelenud liigse, üle jõu käiva lokaliseerimisega. Tegemist on robiiniaga (robinia pseudoacacia), kõikjal vohava Ameerikast pärit „võõrliigiga“, mida akaatsiale sarnanemise tõttu valeakaatsiaks on nimetatud. Niisiis, 40 meetri kaugusel minu aknast kasvab (ilmselt juba alates minu sünnist saadik) mingi võõras ja vale puu, mis, ilmselt nagu minagi, on sündinud Nõukogude Liidus. Valeakaatsiate (nimetagem neid puid Saskia Järve maalil edaspidi selliselt) taustal eksponeeritud lapsevankrid kui „raskerelvastus“, viitab globaliseerunud olustikule, milles leidub väga vastuolulisi kalduvusi. Üheks kalduvuseks on „võõrliigid“ – erinevuse rassistamine läbi „õigete“ ja „valede“ akaatsiate eristamise. See kalduvus on osa taas-läänestamise protsessist, mis sisaldab uuspatriotismi laineid ja konservatiivseid pöördeid koos kõikvõimalike iivet tõstvate projektidega (jutt käib eeskätt Ida-Euroopa rahvusriikidest). Selle protsessi raskerelvastus on enamasti tühjad aga hästi disainitud, nostalgilised lapsevankrid.
Kindlasti ei seisne mälestuste süü vaid nende politiseerituses ja käesoleva teksti valguses on kahtlemata võimalik astuda samme laiemast sotsiaalsest kontekstist singulaarse subjektiivsuse suunas ning seeläbi teema depolitiseerida. Apoliitilisus pole aga näitusesaalis võimalik.
TANEL RANDER
Voldi lahti / Unfold
Lükka kokku / Fold back
