III Artishoki Biennaali kataloogi esitlus ja vestlusring

21. veebruaril toimus Tallinnas Apollo raamatupoes AB III kataloogi esitlus. Vestlusringis "Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist" osalesid Maria-Kristiina Soomre, Rebeka Põldsam, Krista Kodres, Marek Tamm, Andreas Trossek ja Margus Tamm; modereeris Liisa Kaljula. Fotoreportaaži toob Artishoki lugejateni Maarin Mürk.

Ürituse pressiteadet on võimalik lugeda siit: http://artishok.blogspot.nl/2013/02/kuidas-kirjutada-kaasaegsest-kunstist.html ja NB! kataloogi ennast on võimalik tellida siin leheküljel paremal ribal asuvate linkide kaudu.

PS. Kogu üritust salvestas ka Artishok TV, nii et ümarlauaga on lootust kohtuda ka kõigil neil, kes esitlusele ei jõudnud.

Rahvast oli kohale tulnud palju, nii et sujuvalt võeti üle ka kohvik.

Hullud päevad


III AB kuraator ja vestlusringi moderaator Liisa Kaljula saadab publikule naeratuse ning let`s go!

Kõlavad seisukohad, avaldatakse arvamusi, meeleolu on viisakas ja reserveeritud - nagu neil aruteludel siinmail ikka.

Publik on ka viisakas, kuulab tähelepanelikult.


Sõda oli posti taga

Ilmselgelt on Marek Tamm öelnud midagi vaimukat... näiteks, et kunstikriitika käitub tihti nagu Tuhkatriinu filosoofide ballil vms.

Tuleb teha märkmeid!

Hea tuju võib tulla ka hoopis ette sattunud kokaraamatust.

MC MK

Mikri on haaranud kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek.

Misiganes see ka ei ole, mida Liisa antud hetkel mikrofoni räägib, igatahes on see Trosseki kulmu kortsu tõmmanud. Liisa seljatagust kaitseb aga igal juhul kõrge virn värskeid AB katalooge.

Natüürmort käte ja THE raamatuga.

Räägitu on publiku mõtlikuks teinud - mitmed pead vajavad toetamist.

Arutelu väike lisaosa - Liisa ja Marek vestlevad sellest, kuhu kirjastamine tänapäeval liigub ja mis koht võiks selles olla print-on-demandil.

Hahaaaaa, aeg anda kätte värskeid raamatuid!!!

Võidukas kuraator šokolaadi ja trükisega


Paremalt ilmub kaadrisse käsi, mis hakkab värsket kaupa käest sikutama

Mis minu käes, see minu oma

Õnneks jäi AB katalooge Apollo raamatupoodi veel, küll peidetuna, aga ega tõelised huvilised end sellistest väikestest takistustest heidutada lase ning leiavad värske kraami varemete, konserveerimisbiloogia, kadunud kaheksakümnendate jms vahel üles!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sigrid Viir - New York (ja palju muud), VOL 2

Sigrid Viir ja Karin Laansoo Photoville`il, NY, juuni 2012. Foto Maarin Mürk.


Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

VOL 1 saab näha siit: http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-vol-1.html
Järgnevalt aga VOL 2 ehk Maarin Mürgi intervjuu Sigrid Viiriga - tema rahvusvaheliselt edukast aastast 2012, soolo-projektidest, Visible Solution OÜst ja paljust muust. Jutuajamine leidis aset oktoobris 2012 ning sai transkribeeritud-ülevaadatud jaanuaris 2013.


Alustuseks – sinu tööd seeriast "Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru, jt." ringlesid eelmisel aastal koos Temnikova&Kasela galeriiga mitmetel messidel, viimati septembris 2012 Viinis. Kuidas on läinud? 
Müügi mõttes mitte just kõige edukamalt, ses mõttes, et ega “Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru, jt” seeria kõiki töid ära müüdud pole – keegi kollektsionäär Saksamaalt ostis kataloogi põhjal „Lauakaru“ ja kaks tööd sellest seeriast ostis Indrek Kasela ise. Kuna need on skulpturaalsed fototööd, siis nad võtavad rohkem ruumi ja inimesed ilmselt pelgavad, et kuidas ma neid ikkagi lahti ja kokku panen; võib-olla on sellepärast osaliselt ka neid raskem müüa. Samas ma ka ei eelda hetkel tohutut müügiedu. Kunsti ostmine on üpris otsustusterikas toiming.
New Yorkis Pulse`i messil märtsis 2012 torkas sinu seeria ülejäänud, üsna traditsioonilise "messikunsti" hulgast küll igati silma. Nii et see skulpturaalsus, mille sa müümise tõrkena välja tõid, töötas väga hästi – sa pälvisid ka ju Pulse`i noore kunstniku preemia. 
Tore kuulda! See skulpturaalsus ongi väga oluline osa sellest tööst ja müügile orienteeritus ei olnud ka omaette eesmärk.
Kuidas sa neid tegema hakkasid? Mul kerkib vaimusilmas kohe ette kujutlus, kuidas sa neid ehitad, konstrueerid, leiutad...
Need konstruktsioonid on ikkagi peas ja paberil enne välja mõeldud, peale fotode lavastamist. Kahjuks mul ei ole stuudiopinda, nii et need on tehtud isa töö juures – käisin seal nädalavahetustel ja ehitasin need koos isa abiga ühe hooga. Ma ei saanud oma jooniseid ka kellelegi teisele anda, et tee nende järgi valmis, selleks ei olnud eelarverida ja tegelikult meeldib mulle ise ehitada. Minu jaoks on oluline selles valmistamis-protsessis osaleda, sest kõige peale ei oska paberil mõelda. Samas puudub siiani ka teistsugune töötamis-kogemus.
Kust ja miks üldse huvi selliste masinavärkide vastu?
Masinad peaksid justkui inimese midagi jaoks lihtsamaks tegema – nagu ka igapäevased normid ja reeglistikud, mida kasutame selleks, et toimida. Masinal on enamasti ka üks arusaadav funktsioon, milleni korduvate käikude abil jõutakse; masin on midagi ettearvatavat, ühes konkreetses rütmis ja ühe konkreetse eesmärgi nimel töötav. Samas tasuks hoiduda liigse masinlikkuse eest ning vahel küsidagi, aga miks nii? Objektid mida oma nö. düsfunktsionaalsete masinate ehitamiseks kasutasin, olid needsamad igapäevaesemed, mis nendes keskkondades olemas olid. Konstruktsioonid rõhutavad asjasust, masinlikkust, funktsiooni ning lisaks on vaataja sarnases olukorras minuga ehk ta peab kükitama, otsima, uurima selleks, et näha.
Sellest on saanud hittseeria, mis tundub töötavat igas kontekstis – messidel, näitustel jne. Milliseid projekte sa ise veel oma loomingust kaalukamaks pead?
Kindlasti „Koridori“ projekti koos Taaniel Raudsepaga ning Visible Solution OÜd koos Karel Koplimetsa ja Taaniel Raudsepaga. Aktiseeria vanematega oli endale suureks väljakutseks. „Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru jt.“ ehk needsamad masinad on olnud kõige pikaajalisem sooloprojekt, see on küpsenud vahemikus 2008-2011.
Oled sa koolis ka veel?
Jaa, ma olen EKA foto magistrantuuris. Hakkasime Visible Solution OÜd tegema just magistrantuuri alguses ja seega läkski nii, et ma mingil perioodil paljudesse loengutesse ei jõudnudki.
Kui te VSga alustasite, tundus see mulle ausalt öeldes liiga lihtne nali. Kogu loomemajanduse retoorika on nii ilmselgelt absurdne nagu uus nõuka-aeg, kus ülevalt poolt pannakse mingid nõuded peale, mida siis „peab“ täitma, et edukas olla...nii et kogu projekt selle pilamisele üles ehitada, tundus natuke nagu lahtisest uksest sissemurdmine. Samas on sellise projekti järele kunstimaailmas ilmselgelt nõudlus. Mis sulle endale selle lähenemise juures väljakutseks oli? Miks te seda teete?
Me teeme seda, sest see on situatsioon, kust me endid leidsime ehk et on tugev surve kunstnikku raha teenima panna. Alguspunktiks sai Indrek Grigori loeng fotokatele, kus analüüsisime Kultuuriministeeriumi tegevust – et mida me kogu aeg vingume, et Kultuuriministeerium ei tööta, tegelikult me ei teagi, mis seal täpselt toimub! Siis tuli ka just loomemajandus hästi jõudsalt peale, et kui sa ei müü, siis sa oledki nobody, luuser, sa ei saa endaga hakkama. Just sellel hetkel mõtlesime ka sellele, et mis meist edasi saab kui me koolist ära läheme; me ei taha hakata loomemajandus sektoris tööle, me oleme ikkagi erialalt kunstnikud ja meie eesmärgid on erinevad. Nii et tundsime vajadust kritiseerida riigi kultuuripoliitikat; sellel ajal juhtus just ka see galeriide rahastamise juhtum.
Me ei plaaninud Visiblet nii pikalt teha, aga see ongi jah osutunud edukas, on tulnud mingid ettepanekud, millele sa ei saa ära öelda, a la Manifesta küsib, kas me tahaksime osaleda – loomulikult me ei ütle ei!
Neile, kes Manifestal ei käinud - milline oli Visible Solution OÜ väljapanek? 
Me ei teinud spetsiaalselt midagi uut, peale trükise ja raamatuautomaadi. Läksime Manifestale olemasoleva nelja kunstiteos-toote, lippude ja tooteesitlus-perfokaga rongijaamas. Väljapaneku nimi oli „Trading Post“, koht kus saab asju osta, müüa ja vahetada. Seal oli faks, külastajad said teha omapoolse pakkumise kui neile midagi meeldis; see võis olla rahaline, aga ka sümboolne, mingit sorti vahetuskaup. Me ei ole faksidele veel vastanud, kogusime need kokku ja kui leiame sealt midagi, mis tundub nii atraktiivne, et raatsime mõne oma kunstiteos-toote ära anda, siis vahetame. See oleks tegelikult huvitav järgmine samm – lasta need asjad ringlusesse ja just pigem kodudesse ja kontoritesse.
Siis meil oli väljas ka raamat, mis algab tekstiga, mille tellisime Armin Kõomäelt, kus üks firma, kes ei saa endaga hakkama ehk Visible Solutions OÜ, palub meilt kui omanikelt eutanaasiat ja raamatus on ka ära toodud meie vastus. Raamatu jaoks tegime ka spetsiaalse raamatumüügiautomaadi.
Ah jaa, ja nähtamatu käega Belgia lipu heiskasime ka avamisel, performatiivselt esmakordselt publikule. See lipp jäi üles suurde saali, muidu asus meie nö. müügikiosk koos kohviku ja raamatupoe ja piletimüügiga keldrikorrusel, et tekitada segadust, et kas see on nüüd kunstiprojekt või mis.
Eestist vaadates on alati olnud soov jõuda sellesse “päris” rahvusvahelisse ringlusesse, kus kunstnik olemine oleks respekteeritud töö ja positsioon. Sina oled viimase aasta jooksul saanud mitu sellist ringluse kogemust, kuidas on olnud?
Ma ei ole muidugi päriselt seal rahvusvahelises ringluses. Olen osalenud Manifestal ja võitnud Pulse`i auhinna, millega kaasnes üks galeriinäitus NYs ja Photoville`il osalemine; lisaks on minu töid näidatud kahel kunstimessil ja lisaks varasemalt ka mõned välisnäitustel osalemised...
Manifestal oli meil fikseeritud eelarve, mis kattis reisi ja elamise ja kunstnike töötasu. Kunstniku eest hoolitseti ja produktsiooni arvelt kehvemasse hotelli ei oldud nõus panema ega töötasust loobuma. Produktsiooniraha on kõik Eesti riik kinni maksnud, sellega Manifesta ka tegelikult arvestab. Selles mõttes oli tõesti mõnus tööd teha, et saime Kultuuriministeeriumilt ja Kulkalt summa, mida küsisime ja sai maksta töötasu inimestele, kes aitasid – ei pidanud nuiama, et kuule isa, tule aita ehitada. Saime kõik kolm ka aastase Kulka stipendiumi, nii et ei saa tõesti viriseda. See peaks olema muidugi pigem tavaline kui erandlik, et saad töö tegemise eest raha ja inimestele maksta. Samas oli eelarve ikkagi piiratud ja tuli otsida sobivaid materjale jne, mitte kõik ei olnud võimalik. Kuigi meil olid seal väljas enamasti olemasolevad tööd, siis mõte oli ikkagi kogu aeg selle projekti juures ja teha oli hullult palju, väljapanekule mõelda, parandada, jne. Samas oli ka suurem vastutus, et appi, me ei tohi seda kuidagi ära rikkuda, raha oleme ju saanud jne.
Kuidas oli Manifesta tagasiside ja kontaktide mõttes? 
Üks Austraalia kunstiajakiri (Un Magazine) kirjutab meist lugu, mõnes kohas mainiti, keegi veel meilitsi uuris meie tegutsemise põhjuseid, aga põhjalikult keegi Eestist väljaspoolt käsitlenud pole. Nii et väga mingeid kontakte ei saanud... fakse oleme paarilt muuseumikuraatorilt saanud, aga midagi konkreetselt ei ole pakutud.
Milline oli teie projekt Veneetsia Biennaalile – kuudavasti oli napp kaotus Denes Farkasile? 
Plaan oligi välja mängida OÜ tegevuse senisel kujul lõpetamine, et võtta kasutusele mingi täiesti uus retoorika. Visible ongi natuke skisofreeniline situatsioon ja oleme endid ka ise omaenese lõksust avastanud, et kas me peaksime võtma siis firmaomanike või kunstnike positsiooni. Aga kuna võib-olla plaanime Veneetsia-projekti muus kontekstis elustada, siis ma rohkem ei täpsustaks.
Teie osaühing on nüüd mitmekordselt auhinnatud ettevõtmine. Millised suunad teil praegu töös on?
Töö Visible uute võimalike suunadega vaikselt käib, ei taha enam samal põhimõttel kunstieos-tooteid valmistada. Aga see uus võtab aega – meil võttis ligimale aasta, kuni me lõpuks esimeseks näituseks oma kunstiteos-tooted valmis saime.
Selline kriitika nagu te teete loomemajanduse suhtes – kas seda ei peaks tegema hoopis kuskil a la turunduskonverentsidel? Kunstinäitustele jõuab ikkagi see publik, kes pigem jagab teie vaateid. 
Esimesel Hobusepeas toimunud näitusel, nö kontori avamisel oli kohal ka selliseid inimesi, kes uskusid, et avamegi kontorit ja ürituse reklaam oli üleval Loov Eesti kodukal. „Adam Smithi Lemmik Nähtamatu Käsi Puuris“ oli kohal Kultuurikatlas toimunud turunduskonverentsil. Aga meie probleem on ikkagi jah see, et me oleme kunstnikud. Alguses oli meil omavahel juttu ka loomelinnakutesse inkubaatoritesse minekust – seal tegutseda oleks olnud päris kummaline. Aga Taanielil on kolm last, ta peab sellisel tööl käima, mille eest saab fikseeritud palka. Kokkuvõttes me ei saa endale lubada, et Taanielil pole igakuist kindlat sissetulekut. Kahjuks kunstnikel sellist kindlat sissetulekut pole ja Kulka stipp 500€ kuus ei ole just suur ning seegi on ainult üheks aastaks, ilma Haigekassa kindlustuseta. Nii et hetkel on Visible rohkem kunstiprojekt, mitte seal majandusväljal tegutsev; see pool on meil kõige nõrgem.
Kui mõelda, et mis suunas seda arendada, siis minu esimene loogika olekski teha päris firma, mis pakukski tööd, aga mille kaudu saaks ka rahastada oma kunstiprojekte. Seda kattuvust võib olla päris palju ning vahe ei pruugikski olla nii radikaalne. Selline päriselus järgi katsetamine annaks ka kunsti osale võib-olla mingi uue tasandi. 
Meil ongi päriselt loodud osaühing.
Üks probleem on selles, et nende asjade tootmine on väga kallis. Meil on olnud küll mõttes teha personaalseid esitlusi vms. Näiteks Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis olnud näitusele valisime välja 49 inimest kunsti- ja majandusmaailmast ja tegime neile personaalse pakkumise – oli võimalik saada üks meie toode vahetuskaubana. Saatsime neile inimestele postiga pakkumise, plaan on uuesti saata. Vastuseid peale Sorose ja Saatchi, kes viisakalt keeldusid ja Walt Disney Company, kes läks täiesti närvi, pole tulnud. Walt Disney Company saatis pikema kirja (Miki Hiirega paberil), et peame oma kodukalt kõik meie ja nende seost näitavad dokumendid kustutama, et me ei tohi mainida, et nad on meie kliendid. Et meil ei ole nendega mingit koostööd jne. Me ei rahuldanud nende soovi. Samas tahame ikkagi pigem kunsti kui ettevõtluse vallas tegutseda.
Kas sul ei ole olnud kiusatust panna oma messikogemusi OÜ teemade alla? Näiteks Alistar Hicksi intervjuu sinu kataloogis on üsna tavaline art worldi praktika (ja see ei ole siinkohal kuidagi hinnanguline väide!) – räägitakse ära mingi maailmanimi, kelle funktsioon on olla sinu kui tundmatu kunstnikuga nö ühes lauses ja kes tunnistab ausalt, et ta ei tea sinust ega sinu töödest eriti midagi (mis oli temast sümpaatne).
See mulle ka meeldis. Ta on vist korra näinud mind ja minu töid ja küllap need asjad nii käivadki, et on selline läbijooksmine ja lennult haaramine, erialane oskus ja situatsiooni ärakasutamine.
Ma ei ole kunagi ühelgi messil ise kohal käinud ja ma natuke kardan neid – ma ei ole tohutult hea suhtleja, mulle ei meeldi selline pingutatud olukord. Aga OÜga ongi väga võimalik, et hakkame uuest otsast vaatama kunstimaailmas toimivaid suhteid.
Ma seisin eelmisel kevadel mõned tunnid Pulse`i messil Olgat asendades sinu töödega Temnikova&Kasela boksis ja kui üldiselt ma saan ka messisituatsioonis ärevushäire (liiga palju inimesi jne), siis seal mulle väga meeldis inimestega suhelda. Rääkisin sinu töödest, käigu pealt tekkis kogu aeg uusi tõlgendusi jne.
Tegelikult ongi minu puhul näiteks nii, et enamasti kujutan asju märksa hullemana ette, kui need tegelikus olukorras on. Mõtlen üle. Nagu oli selle aktiseeriaga – see tundus palju hullem, täiesti ilmvõimatu, nii piinlik ja nii ebamugav, mu vanemad ei ole nõus jne. Aga kui sa oled selles situatsioonis kohal, siis sa kuidagi harjud ära ja adapteerud.
Kuidas su vanemad muuseas suhtuvad sellesse, et see töö muudkui jätkab ringlemist? 
See on nii ja naa. Ma olen põhjendanud ka, et tegelikult on see ju igati OK situatsioon ja ma alati informeerin neid, kui see seeria kuskil väljas on. Algul oli jah jutt, et see on ainult koolitöö, aga siis oli juba Cheese`s intervjuu; siis oli mingi vahejuhtum, et Sirp trükkis ühe foto sellest seeriast ajalehes, ilma minu teadmata. Ema helistas, oli veidi mures, sest väike kogukond on igasuguste külajuttude tekkimiseks eriti soodne pinnas. Aga üldiselt on nad siiani olnud nõus selle eksponeerimisega.
Te olite Visible Solutions OÜga ka esimesed ja viimased Kumus residentuuris. OÜ sobis sinna kontoripinnale ideeliselt väga hästi, tundus lausa perfektse kontseptuaalse lükkena. Kuidas see kogemus oli ja palju sa oled ise residentuurides käinud?
Ma ei ole siiani residentuurides käinud, aga olen hakanud sellele tõsisemalt mõtlema. Näiteks mulle meeldis väga New Yorkis ning ma tahaksin sinna tagasi võib-olla just mingi residentuuri kaudu. See oleks hea viis, sest selle kaudu tekiksid uued kontaktid. Kontekstivahetus on alati hea – näiteks, kuigi mulle ei meeldinud väga minu vahetusaasta Karlsruhes, siis võib-olla sellest just kasvabki välja midagi huvitavat ja teistsugust, kuna sa otsid oma ebamugavusele lahendust.
Kumu residentuur oli selline naljakas. Ruum oli õudselt raske olemiseks, me ei suutnud seal tegelikult tööd teha – pikk, kitsas, aknad üleval. Vahel tegime Visible kohtumisi hoopiski Kumu hoovis. Super oli see, et saime kasutada töökoda, hiljem ka Manifesta jaoks – inimesed tundsid meid juba ja lasid masinate taha. Sellest oli palju abi. Kuna residentuur jäi suve-perioodi, mis ongi selline hapum töötegemise aeg, siis me väga  Kumu inimestega kohtumas ei käinud. Maria-Kristiina Soomre, kes selle residentuurimõtte algatas, oli sealt ka juba praktiliselt ära läinud ja ikkagi on residentuuris olles vaja inimest (vähemasti kunstimuuseumis), kes sind ringi juhatab. Meil olid küll kõigi töötajate kontaktid olemas, aga see päris nii ei tööta. Aga lõpuks me, või pigem meie asjad, olime seal nii kaua, et saime ka Tartu näitust Kumus ette valmistada. Ehk siis kolmest kokkulepitud kuust sai umbes pool aastat.
Tegelikult oleks residentuur Kumus väga tore suund; kunagi oli vist isegi mõte olnud, et see hoovipealne väike maja olekski residentuuri jaoks – mõnusamat ruumi kui see praegune on kindlasti vaja. Võib-olla mingi selline väga spetsiifiline ja veider kunstipraktika sobiks sinna olemasolevasse kitsasse tuppa ka.
Räägiks sinu New Yorki ja Photoville`i kogemusest ka. Lugedes alguses Photoville`i kontseptsioone, siis see tundus väga põneva ideena (trendika piirkonna DUMBO äärel konteineritest moodustuv ajutine „küla“, kus pidevalt toimuvad sündmused, kogunevad inimesed, saab süüa-juua-kohtuda-ja kunsti näha), aga kui ma nägin seda teostununa, siis minu üllatuseks oli enamus kunstnike võtnud seda kui väljakutset tekitada endale konteinerisse sisuliselt valge kuup. Pildid pandi korralikult vormistatutena seinale, toimus justkui eitamine, et kogu asi leidis aset jäätmaal, post-apokalüptilises trailerparkis. Selles mõttes ma pean jällegi ütlema, et sinu objektid sobisid sinna väga hästi, nad ei püüdnudki olla korralikud ja nende kummaline konstruktsioon haakus hästi eksponeerimis-keskkonnaga.
See oli konservatiivsem küll jah kui ma eeldasin. Keegi tõesti ei arvestanud nende konteineritega, enamasti olidki valmis asjad, mis siis lihtsalt üles pandi. Samas oli muidugi ka minu projekt juba valmis, aga konstruktsioonid võimaldavad rohkem ruumiga mängimist ja tegelikult satud sa sinna konteinerlinnakusse nii, et sul peavad juba tööd kaasa olema. Võib-olla edaspidi, kui juba teatakse Photoville`i formaati, siis arvestatakse rohkem ka selle post-apokalüptilise keskkonnaga. Üks-kaks huvitavat dokumentalistika projekti ma siiski leidsin.
Kuidas oli Photoville`i küla melu - sa lülitusid ju Karin Laansoo kaudu, kes on Photoville organiseerijate hea tuttav ja NY kohalik eestlane?
Ma ei olnud muidugi väga palju seal Photoville`il kohal. Kuna olin esimest korda NYs, siis ei raatsinud seda aega ainult seal veeta. Photoville`ist käis läbi küll suur hulk inimesi, aga enamus nendest olid lihtsalt läbijalutajad, mitte nii kriitiline publik. Kuna mul jäi selline mulje, siis ma otsustasin, et ma ei hakka seal koha peal pikalt istuma.
Mis sa tegid, kus sa käisid?
Tegelikult käisin korra iga päev sealt näituselt ikkagi läbi, käisin kontrollimas – tööd said seal natuke rohkem väntsutada, midagi oli korra alla kukkunud jne. Aga muidu – uitasin mööda linna niisama ringi, käisin suurtes muuseumites, parkides... aeg läks väga kiiresti. MoMAs oli Taryn Simoni näitus ja juhtumisi tegi ta just artist talki ajakirjanikele, sattusin seda kuulama, see oli väga huvitav. Näitus oli ka hea. Ülejäänud saalidest, kunstiajaloo klassikast jooksin suuresti läbi; lootsin komistada pigem millegi sellise otsa, mida ma ei olnud varem näinud. MoMA PS1s oli Lara Favaretto. Guggenheimis oli Rineke Dijkstra ülevaate näitus, kelle fotosid tean, aga kelle videotöödest ma ei teadnud midagi ja need olid väga lahedad. Kariniga käisime Lumen festivalil Staten Islandil, seal olid sellised pisikesed soolamäed, mille vahel ja otsas toimusid erinevad perfokad ja näidati videotöid. New Museum oli ka huvitav, parajasti oli Klara Lindeni näitus. Seal oli üks tore intsident ka – oli üks uks, mille juures rippus kirves, sellest uksest sisenedes sattusid tuppa, kus oli selline madal kapiukse suurune avaus. Keegi läks sealt läbi ja mina läksin ka, tundus loogiline sealtkaudu edasi liikuda. Sellepeale tormas kusagilt välja valvur, et nii ei tohi, see on keelatud ja püüdis samal ajal sealt läbi pugevat naisterahvast tagasi ajada. See vahejuhtum meeldis mulle, sest vahel ongi raske eristada, kus on piir ja kuivõrd tohib või ei tohi sekkuda kunstiteostesse ja muuseumi kontekst ja hirmud tulevad ka hästi esile.
Metropolitan Art Museumi katusel oli Tomas Saraceno “Cloud City”, seda käisin viimasel päeval vaatamas. See on selline modulaarne moodustis, pleksiklaasist, nöörist ja peeglitest. Taju kaob ära ehk et sa ei saa aru, kus sa ruumis paikned, väga hull kogemus.
Aga NY galeriimaastik? 
Väga palju millegi meeldejääva või erutava otsa ei sattunud. Algul ma väga ka ei valinud, mõtlesin, et käin lihtsalt järjest läbi, aga 6-8 galerii järel sain aru, et ma ei hakka seda tegema – nii palju on igasugust jama. Tekib infomass, väsid ära ja pärast ei jaksa enam sorteerida, meeldinud ja huvitavaid nüansse eristada igavast, ei jaksa lihtsalt vastu võtta.
Mis sul linnast endast veel meelde jäi? 
Paljusus! Mitmekesisus! Võimalikkus! Esimene metroosõit – oled metroovagunis ja ümberringi on koos täiesti erinevat tüüpi inimesed ja see on kuidagi nii loomulik! Meil on linnapilt palju vähem kirev ja vaoshoitum.
NY kurikuulus intensiivsus ja tihe konkurents - kas sul tekkis äratundmine, et sa professionaalselt suudaksid seal hakkama saada?
Mul ei tekkinud seda tunnet, et ma ei suudaks. Kui läheksin tagasi ja oleksin seal pikemalt, näiteks residentuuris ja üritaksin seal kunstnikuna tegutseda, siis saaksin vastata. Mina olin ikkagi 17 päeva turist ja see universum paisus kogu aeg; mida rohkem ma tegin, seda rohkem oli veel tegemata.
Me jooksime sinuga lisaks planeeritud kohtumistele korra ka täiesti suvalises metroopeatuses kokku – võiks arvata, et selliseid kohtumisi 8 miljoni elanikuga linnas naljalt ei juhtu!
See ongi lahe, et Eestis sa märkad ka inimesi, aga sa ei võta seda kohtumist kuidagi nii olulisena. Aga seal, kui sa märkad kedagi, siis sa lähed ja räägid juba midagi. See võimalus, et sa kedagi kohtad, on nii väike, et see tundubki kuidagi erilisem. Siin sa ei kasuta seda ära, sest tõenäoliselt ma kohtan teda veel ja veel.
Inimesed olid NYs väga sõbralikud ja palju tuldi ise juttu rääkima. See eelarvamus, mis on ameeriklaste kohta levinud, et nad on pinnapealsed – mulle tundus, et ei ole nad midagi nii pinnapealsed, neid tegelikult ka huvitab, mis sa arvad. Kõik otsivad selles suures linnas mingit inimlikku kontakti, kasvõi korraks. See pole lihtsalt puhas viisakus.
Mis su plaanid nüüd edasi on? 
Eks ma üritan vaikselt mingi uue projektiga peale hakata. Peale NYd võttis kaua aega, et kuidagi tagasi raja peale saada.
Kas sa tunned mingit loorberite raskust või ootuseid enda suhtes ka?
Väga ei tunne. Aga mul ei ole asjad lendleva kergusega nagunii kunagi tulnud. Kogu aeg on ikka see loomise raskus ja närvipinge enne kui sa midagi näitad. Algus on alati väga ebakindel – oled mingi asjaga tegelenud ja nüüd pead järsku seda näitama. Auhinnad ja tunnustus annab ikkagi julgust juurde, et näed, ma siin ise niimoodi mõtlesin ja kellelegi veel läheb see korda, et see on teistele ka huvitav.
Küsin veel sinu tööprotsessi kohta – on sul hea enesedistsipliin, konkreetsed tööperiood jne?
Kui ma tööd teen, siis jaksan päris palju ja pikalt tegutseda. Aga käimasaamine võtab aega. Enesedistsipliin võiks kindlasti parem olla just ideede väljatöötamise osas, sest ega need kusagilt pähe ei kuku. Arvan, et olen veidi halb aja planeerija ka, sest ühelt poolt on mul aega palju ainult endale kasutamiseks ja tihtilugu on mul võimalus toimetusi tänaselt homsele lükata; samas kui vaja, siis on intensiivne tööperiood ilma nädalavahetuse ja pika uneta.
Eluolust veel - kas sa teed modellitööd ka veel?
Ma ei tegutse enam aktiivselt modellina, välismaal ei käi, sest muidu jääks kunstniku töö soiku; ja modellindus ei ole minu jaoks kuidagi meelierutav ka. Aga vahel ikka olen modell ikka endiselt ka, raha pärast enamasti, kuigi Eestis saad sa võib-olla kogu päeva eest 30 eurot; on muidugi ka tulusamaid tööotsi ja vahel saad lihtsalt tuttavale teene osutada. Samas kuna ma palgatööl ei käi, siis ka see 30 eurot on oluline toiduraha. Nii et ma vahel olen olnud sunnitud modell olema, eriti sügisel kui raha üldse ei ole.
Kas see kogemus on andnud sulle midagi, mida sa saad kunstnikuna kasutada?
Ma arvan, et sellepärast ma üldse kuidagi julgesingi EKAsse fotot õppima tulla. Ma olen olnud teisel pool kaamerat ja ma tean, mida see tähendab. Ega ma ei osanud tol hetkel jälgida fotograafide tööd, kuidas valgust üles pannakse jne, aga lihtsalt, et sa näed palju erinevaid inimesi erinevates keskkondades ja olukordades ning see annab mingi kogemustepagasi, mida saab ära kasutada.
Lõpetuseks – mis on sulle Eesti kunstielus meeldib ja mis fustreerib? 
Tegelikult on vist nii, et see, mis fustreerib ja meeldib on sama ehk et väiksus. See on hea ja halb korraga. Halb, sest kõik toimub pisikeses oma ringis ja Eesti-keskselt ja muudab asjad, kunsti üksteisega sarnaseks. Erinevusel ei ole nii palju võimalusi ja ega näituse tegemise kohtigi ülearu pole. Hea, sest inimesteni, kes sind huvitavad, on lihtsam jõuda – arvan, et julgeksin ja saaksin kontakti, kui keegi mind erialaselt huvitaks. Nähtavaks muutumine on siin ka lihtsam.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

How to Write about Contemporary Art?

III Artishok Biennale catalogue published in Lulu and Amazon online stores

 

On Thursday 21st February III Artishok Biennale catalogue is presented in Solaris Apollo book store in Tallinn, Estonia. For the English readers and e-readers, the catalogue is concurrently published and made available in Lulu and Amazon online stores.

Artishok Biennale is an experimental exhibition format brought to life in 2008 in Tallinn, prompted by a vacuum in the noughties art criticism – especially in the generational young art criticism – but also by the wish to examine the automatic procedures of the art world and untangle the clusters of symbolic capital. 10 young artists, 10 young critics, and 10 intense exhibition days with a new show presenting one work of art and ten reviews opening each morning.

The catalogue rewinds working process of III Artishok Biennale, allowing to observe how solid final outcomes turn to sketchy initial designs, installed exhibitions in the Contemporary Art Museum of Estonia in autumn to nominations in the web platform Artishok in spring. Though lion`s share is taken by one hundred critical reviews that, side by side, make us ponder upon how to write about contemporary art? How to describe that which challenges existing language?

The foreword is written by citizen activist and cultural theorist Tarmo Jüristo, whereas New York based sociologist Alix Rule and artist David Levine ask in their notorious critique whether the International Art English that accompanies contemporary art worldwide, has come to serve anything but exclusive ends? And in the end, as we live in an era of biennales, one of the founders of Artishok Biennale, Maarin Mürk calls for organising art criticism biennales all around the world.

The 290 page catalogue with black and white reproductions is edited and published by Liisa Kaljula, designed by Tuuli Aule and Jaan Evart, and printed on demand by Lulu Press. All the texts are in Estonian and English.

The catalogue is available either in paperback or as an e-book in Lulu and Amazon online stores: http://www.lulu.com/shop/search.ep?type&keyWords=artishok&x=0&y=0&sitesearch=lulu.com&q

Contact:
Liisa Kaljula
III Artishok Biennale curator
lassebosse@gmail.com
+3725162688

III Artishoki Biennaal. Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?
III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art?
Paperback and e-book, 290 pp

Curator, editor, and publisher:
Liisa Kaljula

Designers:
Tuuli Aule ja Jaan Evart

Forewords: Liisa Kaljula, Tarmo Jüristo, Alix Rule, David Levine

Afterword: Maarin Mürk

Participating artists:
Art Allmägi (EST), Madis Katz (EST), Epp Kubu (EST), Andrus Lauringson (EST), Ats Parve (EST), Tanel Rander (EST), Triin Tamm (EST), Timo Toots (EST), Paco Ulman (EST), Anu Vahtra (EST).

Participating critics:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor (EST), Marian Kivila (EST), Mihkel Kunnus (EST), Oliver Laas (EST), Meelis Oidsalu (EST), Šelda Puķīte (LV), Gregor Taul (EST), Annika Toots (EST), Triin Tulgiste (EST).

Photos:
Paul Kuimet

Estonian language editors:
Keiu Virro, Maria Mölder, Elnara Taidre

English language editors:
Paul Emmet, Matthew Hyde, Dirk Lloyd, Peeter Talvistu

Translators:
Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Kristiina Raud, Saskia Salakka

Print and distribution:
Lulu Press

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sigrid Viir - New York, vol 1

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

Miks selle kõige avaldamine nii kaua aega võttis... Lubadus kajastada osutub tihti keerulisemaks väljakutseks kui algul tundub; intervjuude transkribeerimine, toimetamine ja edasi-tagasi pendeldamine võtab aega. Jne. Parem hilja kui mitte kunagi... Sigrid ise ja tema osalusel toimuv Visible Solution OÜ võidab muudkui auhindu (kõige viimati jagatud aastapreemia Kulka Kujutava-ja rakenduskunsti sihtkapitalilt), nii et ehk on nüüd hea hetk arhiivisahtlid avada. Asugem asja kallale, siin on
VOL 1 ehk mida Sigrid ise NY külastusest Artishokile kokku pani:



////////////////

Kokkuvõtlik kokkuvõte reisist New Yorki ehk
Sama oluline kui see, et ma...on see, et ma... 

olen hiljaks jäänud
olen aeglane.
Läheksin  tagasi,
kasvõi kohe.

Mul vedas, jälle.
Kodulehtedel lubatud kiire ei olnud minu jaoks piisav.
avastasin, et olen rumal, isegi loll
tegutsesin.
nutsin.
helistasin.
Eestlasi on vähe ja vahel on see kasulik.
magada ei saanud ja esmaspäeval olin kohal tund enne avamist
sain oma uue biomeetrilise passi 6 h-ga.

jõudsin kohale ja väljas oli valge
nägin musti, valgeid, kollaseid, pikki, lühikesi, pakse ja stiilseid, keskmisi ja inetuid, turiste, täpilisi triibuliste kingade ja ruudulise pluusiga, koera, karjuvaid, värvivaid, nutvaid, pikki, neutraalseid, lõbusaid, inimesi. Korraga. Metroos.
Jõudsin kohale, väljas oli pime.

eksisin suunaga, olin surmväsinud.
magasin elutoa diivanil ja ajavahest tingitud iseärasusi ei ilmnenud
ärkasin New Yorgis.

Jõin tohutult vett, mitte populaarsuse aga kuumuse tõttu.
pidin peaaegu minestama, mitte populaarsuse aga kuumuse tõttu
panin näitust üles ja hiljem võtsin maha.
Olin New Yorgis.

Tunne oli nagu vaataks postkaarti.
pildistasin vaheldumisi digiseebile ja filmile
ahmisin õhku, vaateid, vaatamisväärsusi, inimesi, linna.
kulutasin jalgu, raha, aega, filmi, patareisid
sain suured ja kohutavad vesivillid, tuttavaks, targemaks, kogenenumaks, avatumaks, kurvemaks, õnnelikumaks.
Veendusin, et universum paisub pidevalt ehk, et mida rohekm teed seda rohkem jääb teha.

ostsin kodutule naisele Big Mac eine, kokakoolaga
tutvusin ühe kuulsusega.
sattusin kahel korral stiiliblogi lehekülgedele
käisin kinos, peol, näitustel, turul, külas, eesti konsulaadis, Bronxis ja Cony islandil, raamatupoes, kirikus, kohvikus, pargis.
magasin peakonsuli diivanil
sõitsin taksoga, kollase ja mustaga, metrooga, praamiga, autoga, jalgratta ja bussiga.

William Lamson@Perugi galerii
Taryn Simon@MOMA
Noam Toran@MoMA
Lara Favoretto@PS1
Klara Liden@New Museum
Rineke Dijikstra@Guggenheim
Tomas Saraceno@Metropolitan

Lennujaamas, pisikeses, istusin taksosse, sõitsin suurele kesklinna väljakule, et einestada 50 m kõrgusel ja siis hakkasin aegamööda alla tulema.

 ////////////////

Vaata Sigridi fotokompositsioone NYst (klõpsates näeb galeriina suuremalt, detailsemalt, rohkem):

     

Carlos Motta: We Who Feel Differently @ New Museum

Ken Weathersby @ PIEROGI galerii

TOMAS SARACENO: Cloud City @Metropolitan Museum of Art

Maurizio Cattelan and Pierpaolo Ferrari @ Chelsea, High Line

Taryn Simon: "A Living Man Declared Dead and Other Chapters I- XVIII"@ MoMA

Klara Liden: Bodies of Society @ New Museum

Lorna Simpson: Parts @ Metropolitan Museum of Art

Lara Favaretto: Just Knocked Out @ MOMA PS1

Klara Liden, kaader videost

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?

III Artishoki Biennaali kataloogi esitlus ja vestlusring Apollo raamatupoes

Neljapäeval, 21. veebruaril kell 18 esitletakse Solarise Apollo raamatupoe avatud pinnal III Artishoki Biennaali kataloogi ning jätkatakse möödunud aasta lõpus Eesti meedias tekkinud kaasaegse kunsti diskussiooni vestlusringiga "Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?". Esitlusel kuulutatakse välja ka järgmise Artishoki Biennaali kuraator ja toimumiskoht.

Vestlusringis osalevad ajaloolane Marek Tamm, kunstiteadlane Krista Kodres, kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre, kunstiteadlane Rebeka Põldsam Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest, kunstnik ja kunstikriitik Margus Tamm ning ajakirja Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek. Vestlusringi modereerib III Artishok Biennaali kuraator Liisa Kaljula.

Eesti kaasaegsel kunstil on selja taga üks rahvusvaheliselt edukamaid aastaid, ometi on meie ajakirjanduses viimase poole aasta jooksul olnud rekordiliselt palju juttu kaasaegse kunsti närusest avalikust positsioonist. Sageli jõutakse neis aruteludes küll välja tõdemuseni, et süüdi pole mitte kaasaegne kunst, vaid kaasaegne kriitika, millel nappivat vajalikku vaimukust või lennukust, et siduda kaasaegset kunsti laiema publiku ja aktuaalsete ühiskondlike protsessidega. Levinud on ka arvamus, et kunstiringkonnal enesel puudub soov laiema publikuga kontakti astumiseks ja üldsuse kaasamiseks valitutele mõeldud mängu. Kriitikat kunsti kõrval oluliseks pidav Artishoki Biennaal on loodud just nende probleemide teadvustamiseks.

III Artishoki Biennaali kataloog sisaldab tagasivaadet kogu biennaali tööprotsessile alates kevadistest nominatsioonidest ja suvistest kavanditest kuni sügiseste väljapanekuteni Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Lõviosa võtavad enesele aga sada arvustust noortelt eesti, läti ja soome kunstikriitikutelt Saara Hacklinilt, Indrek Grigorilt, Marian Kivilalt, Oliver Laasilt, Šelda Puķītelt, Gregor Taulilt, Annika Tootsilt, Triin Tulgistelt ning kohaliku kultuurikriitika „pahadelt poistelt“ Mihkel Kunnuselt ja Meelis Oidsalult.

Trükisoojale kataloogile on eessõna kirjutanud Tallinna Ülikooli kultuuriteooria doktorant ja blogi Memokraat üks eestvedajaid Tarmo Jüristo. Lisaks on kataloogi jaoks tõlgitud New Yorgis baseeruvate sotsioloogi Alix Rule'i ja kunstniku David Levine'i möödunud aastal online-meedias laineid löönud artikkel „International Art English“, kus võetakse lähema vaatluse alla, miks on kaasaegsest kunstist kõnelemisel kujunenud välja vaid valitutele arusaadav žargoo. Kataloogi järelsõnas annab Artishoki Biennaali üks algatajaid Maarin Mürk biennaali valemi vabavaralisse kasutusse, kutsudes üles kriitikabiennaalide korraldamisele üle kogu maa.

Eesti- ja ingliskeelsete tekstide ja mustvalgete reproduktsioonidega 290-leheküljelise kataloogi on koostanud ja välja andnud Liisa Kaljula, kujundanud Tuuli Aule ja Jaan Evart ning trükkinud Lulu Press.

Kataloog on saadaval Apollo raamatupoodides üle kogu Eesti, peatselt ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatavas Lugemiku raamatupoes ja Tallinna erialaraamatukogudes.

Kataloogi saab nii paberraamatu kui ka e-raamatu kujul tellida Lulu.com võrgupoest aadressil: http://www.lulu.com/shop/search.ep?type=&keyWords=artishok&x=0&y=0&sitesearch=lulu.com&q=

Kontakt:
Liisa Kaljula
III Artishoki Biennaali kuraator
lassebosse@gmail.com
+3725162688

Artishoki Biennaal sai eksperimentaalse näituseformaadina alguse 2008. aastal, tingituna teatavast vaakumist Eesti 2000. aastate kunstikriitikas. Etteantud valemi kohaselt pannakse igal hommikul üles uus näitus ühe kunstiprojekti ja kümne arvustusega – ja nii kümme päeva järjest. Iga järgnev kuraator on biennaali valemile aga omalt poolt midagi juurde lisanud: 2010. aastal lisas Kati Ilves biennaalile kümme kunstnikuvestlust, 2012. aastal Liisa Kaljula kümme nominatsiooniesseed. Mis võiks oodata ees 2014. aastal?


III Artishoki Biennaal. Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist?
III Artishok Biennale. How to Write about Contemporary Art?
Kataloog, 290 lk.

Kuraator, kataloogi koostaja ja väljaandja:
Liisa Kaljula

Kujundajad:
Tuuli Aule ja Jaan Evart

Eessõnad:
Liisa Kaljula, Tarmo Jüristo, Alix Rule, David Levine

Järelsõna:
Maarin Mürk

Biennaalil osalenud kunstnikud:
Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman, Anu Vahtra

Biennaalil osalenud kriitikud:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (LV), Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste

Fotod: Paul Kuimet

Eestikeelsete tekstide toimetajad:
Keiu Virro, Maria Mölder, Elnara Taidre

Ingliskeelsete tekstide toimetajad:
Paul Emmet, Matthew Hyde, Dirk Lloyd, Peeter Talvistu

Tõlkijad:
Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Kristiina Raud, Saskia Salakka

Trükk ja levi:
Lulu Press

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Raoul Kurvitz. Suuremad löögid.

Raoul Kurvitzast kirjutab Margus Tamm
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel

 Raoul Kurvitz, ETV, 1993

/.../ rock stars don't die 
P Diddy


I

Raoul Kurvitzat on õigusega peetud Eesti kunsti läbi aegade suurimaks popstaariks.

Staariks olemist ei tuleks võtta kui ühiskondlikku staatust – selles on midagi püsivamat. Ei tuleks võtta ka kui poosi – selles on tunduvalt rohkem dünaamikat. Pigem võiks staariks olemist võtta kui teatavat viisi maailma näha. Nõtke erisuhe ümbritseva reaalsusega muudab staari saatuse ühtaegu heitlikuks ja samas siiski kindlat narratiivi järgivaks.

Rise 

Raoul Kurvitza (siis Raul Kurvits) tähelend sai alguse 1980ndate keskel, mil ta asutas koos Urmas Muruga “multidistsiplinaarse projekti” Rühm T. Ettevõtmine oli edukas ning 1988 aasta näitusega “Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis” Tallinna Laululaval kinnistus Rühm T performanceite kultuslik staatus ja saabus ka rahvusvaheline tähelepanu. Edasist on Kurvitz ise kirjeldanud kui “puhast künismi, täis näilist kuulsust ja kosmilisi honorare” (Leegiheide, Kadunud kaheksakümnendad, lk 160). “Die young!” on Kurvitz võtnud kokku oma toonase moto. Kuid ta ei surnud.
1997. aastal oli Raoul Kurvitz üks kolmest (lisaks Jaan Toomik ja Siim-Tanel Annus), kes lähetati Eestit esmakordselt esindama rahvusvahelisele Veneetsia Kunstibiennaalile. Tegemist oli märgilise sündmusega, mida kohalikus kontekstis võiks võrrelda astronautide saatmisega Kuu peale. 1999 teostas Kurvitz Tallinna Kunstihoones ja selle esisel Vabaduse väljakul mastaapse personaalekspositsiooni “Sümfoonia Si-b minoor (“Postapocalyptica”)”. Peale seda sõitis ta New Yorki vallutama.

Fall 

Kuskil aastatuhandevahetuse paiku muutus angloameerika kirjanduses ja peagi ka filmikunstis populaarseks veidi tragikoomiline tegelane, keda võiks kokku võtta mõistesse “endine staar”. Ka Kurvitz tegi selle transformatsiooni kaasa. New York jäi (vähemalt väliselt) Kurvitza poolt vallutamata, Peagi peale WTC terrorirünnakuid naases Kurvitz kodumaale, olles babylonis läbi löönud suurema osa oma majanduslikust ja kultuurilisest kapitalist. Järgnesid aastad obskuurseid otsinguid ja sisepagulust. 2006. aastal avati suurejooneliselt KUMU kunstimuuseum ja üks silmatorkavamaid asju püsiekspositsioonis oli Raoul Kurvitza puudumine. Kurvitz kirjutas KUMU ekspositsioonist hävitava arvustuse, ning enda sõnul “valmistus surema” (Eesti Ekspress, 17.01.2013). Kuid ta ei surnud.

Nagu juba eelpoolmainitud kirjanduslikest karakteritest teada, on staari narratiiv kolmeosaline. Rise, fall ja comeback.

Comeback 

See viimane sai nüüd kenasti vormistatud 18. jaanuaril KUMU 5. korrusel ja siseõues avatud, Kati Ilvese kureeritud suurejoonelise retrospektiiviga. Kuningas on laval tagasi.


II

 On vähe kunstnike kelle puhul puhul oleks levinuimaks representatsiooniformaadiks intervjuu. Kurvitza puhul on see ülekaalukalt nii, tema looming kipub meedias seejuures jääma pigem tema karismaatilise persooni varju. Sestap pakun järgnevalt välja isikliku top 5 Raoul Kurvitza loomingust.


“Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist.”
2008
kirjastus Valgus
pehme köide, 234 lk, 15x23 cm.

Raamat pälvis väljatulles küllalt palju kriitikat, osutati nii ohtratele faktivigadele kui ka sellele, et raamat on lihtsalt igav. Sellega võib nõusse jääda. Raamatut saab aga vuajeristlikult nautida, lugedes seda teatava krüpteeritud autobiograafiana, autori isiklike ihaluste ja hirmude peidetud pihtimusena (esimese hooga tooksin siia kõrvale, sarnase näitena Andrei Hvostovi “Mõttelise Eesti”). Kurvitza löövamateks tekstideks jäävad ikkagi need, kus ta räägibki otse, keerutamata iseendast - või noh, ütleme otse, räägib oma kesksest ja alustrajavast rollist Eesti kunstis – näiteks suurepärane, kirglik “Leegiheide” kogumikust “Kadunud kaheksakümnendad”. Mahu ja ambitsiooni tõttu nõuab “Attitude” Kurvitza tekstide hulgast siiski eraldi esiletõstmist.

4.
“Darkness, darkness”
2010
singel (orig. Robert Plant)

 

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=sKKPayE9q5U#!

Just sellist pimedust-pimedust oli vaja, et Kurvitza vahepeal tuhmunud staar saaks jälle välja paistma hakata.


2. - 3.
Projekt “Vool”
24.03. - 12.04. 2010 Tallinna Hobusepea ja Draakoni galerii

 Vool BERGSONI OOKEANIS: 01

Kui 50ndatesse eluaastatesse jõudev inimene avastab enda jaoks Bergsoni ning poststrukturalistide flow ajal, kui 21. sajand on juba hooga käimas, siis ei kõla see ülearu paljutõotavalt. Ometi suutis Kurvitz oma joonistustega leida uue viisi klassika käitlemiseks. Teadupoolest toodab informatsiooni visualiseerimine uut informatsiooni. Selle kinnituseks loetagu näiteks filosoof Margus Otti arvustust kõnesolevale näitusele ajakirjast Kunst.ee 2010 1-2.

2. - 3.
“Elustiilid”
ETV 1993 – 1996
Saate autorid: Alle Ellmann ja Raoul Kurvitz
Saatejuht Raoul Kurvitz

Romantism, 1994 

Techno, 1994

Disco, 1996

Omas ajas valgustuslik, praegu pigem camp-ina mõjuv (eriti camp on saade “Camp”). Formaat istub Kurvitzale nagu valatult ja kohati liigagi – saatejuhi lähenemine on tihti pealetükkivalt subjektiivne, näiteks saates “Disko” räägib Kurvitz peamiselt sellest, et tegelikult on ikkagi punk lahe.

1.
“When Lord Zarathustra was Young and Polite”
performance-i dokumentatsioon
1999
Billnäs, Soome

(Kurvitza seljal asetsev artefakt on KUMU näitusesaali andur)

Kui ENSVs oli 80ndate lõpus üldse midagi cooli, siis oli see Rühm T. Kurvitz oli kaanepoiss, kuid lisaks temale osales rühma tegevuses veel märkimisväärne hulk märkimisväärselt andekaid ja šarmikaid persoone. Seesugustele kooslustele tüüpiliselt hakkas Rühm T peagi peale moodustamist lagunema ning seesugustele kooslustele tüüpiliselt muutus lagunemine eriti hoogsaks siis, kui tekkis reaalne võimalus rahvusvaheliseks läbilöögiks. Üht-teist suudeti enne siiski ära teha.
Vähemalt lord Zarathustra on jatkuvalt noor ning tema löök värske ja kontsentreeritud. Isegi muldvana VHS kasseti lugematust ümberlindistamisest tulenev ultrakräpp videokvaliteet mõjub siin kui kaasaegne lo fi. Ajatu klassika.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back