Teisipäev, veebruar 05, 2013

KONGISEINALE JOONISTATUD MAASTIK



Tanel Rander kirjutab Maarja Nurga näitusest "Katkestus" Tallinna Kunstihoone Galeriis 03.01 – 03.02.2013 Kas kümme tuhat väikest kriipsu on kümnetuhandekordselt katkestatud kestev joon? Nii nagu kümme tuhat indiviidi kokku on rahvas – ja kas rahvas on kestus? – ning kas kümme tuhat indiviidi on selle rahva kümme tuhat katkestust? Näituse „Katkestus“ pressitekstis ütleb Maarja Nurk kohe ära, et katkestus on osa kestusest. See on kas elutark kompromiss või diplomaatiline ettevaatlikkus. Pole ime, sest kunstnikud on praegusel ajal surve all. Ühelt poolt terendab konventsionaalne kunstnikuelu, mis põhineb näilisel loomevabadusel, mille tingimused on siiski üsna konkreetselt kunstituru nõudmistega kohandatud. Teiselt poolt survestab kõikehõlmav kriis, mis on seotud ka representatsiooni ehk konkreetselt kunstnike olemasoluga. Sellisest olustikust vaadelduna on Maarja Nurga näitus väga adekvaatselt kontekstipõhine. „Katkestus“ kasvas välja Nurga magistritööst „Ajast, kordustest ja kriipsudest“, mis tegeles monotoonse tööprotsessi üle mediteerimisega, tasakaalustatud ja kergelt poeetilises vormis. Tööprotsess ise – masinlik kriipsude kandmine linale, ükshaaval, hariliku pliiatsiga – kujutas endast praktilist uurimust ja mõnevõrra kriitilist akti, mis ühelt poolt kaardistas ja materialiseeris aega, teiselt poolt instrumentaliseeris kogu visuaalkunstniku tegevuse halastamatult tööks, tuues nähtavale töö hulga ja aja. Tehtud töö jagunes kriipsudeks, nende loeteluks ja sellest tekkivaks kaootiliseks paljususeks, milles korrapära kadus ja ähmastus, ning nüüd eemalt vaadates näeme tehtud tööd kui halli ebamäärast maastikku.





Jättes kõrvale diplomaatilise jutu harmooniast, küsigem – kumb on olulisem, kas maastik või kriipsud? Kindlasti ei olnud Nurga eesmärk eksperimenteerival moel maastikke toota. Tema algupärane stiimul oli tööprotsessi uurimine, ent samas ka formaadis püsimine. Tööprotsess ise oli samuti formaadipõhine. Kriipsude pikkus, kalle ja kulgemine vasakult paremale viitab õhtumaise käekirja formaadile – kriipsud langevad „kirdest edelasse“ ja oma suuruselt on nad loetavad nagu käekiri. Võikski öelda, et Lääne kultuur algab esimesest riidele tõmmatud kriipsust. Ja seetõttu on loogiline, et kriipsude koguhulk väljendub maastikus kui Lääne kultuuri representatsioonis. Selles kultuuris võiks kogu Nurga tööprotsess olla robotiseeritud, ent siiski on Nurk võtnud kogu tööprotsessi masinlikkuse enda kanda. Küsimus ei ole maastikus, küsimus on inimlikkuses. Kuna eesmärgiks sai võetud monotoonne ja masinlik töö, ning see sisaldab palju loomulikke hälbeid ja juhuslikkust, kaardistab Nurga tööprotsess seda inimlikku elementi, mis eristab inimest masinast. Ent juhuslikkus on inimlikku elementi niivõrd programmiliselt sisse kirjutatud, et sedagi masinlikkuseks võib pidada. Nõnda võib Nurga kriipse võrrelda Varvara Guljajeva „Spam Poetry“ projektiga, mis läheneb monotoonsusele ja programmilisusele läbi tehnoloogia, kasutades kudumismasinat kui programmi elluviijat. Programmi on sisse kirjutatud e-maili spämm, mida masin kudumisse kirjutab. Võiks ju öelda, et nii Guljajeva kui Nurga puhul on tegemist plaanipärase masinlikkusega – Nurga orgaanilisest juhuslikkusest, hälbivusest ja hälvete kogumassist looduv esteetika on niisama programmiline nagu Guljajeva poolt masinasse söödetud spämm. Aga kas see instrumentaliseerib inimese pelgalt tööjõuks, masinaks? Inimese ja masina võrdlemine ja vastandamine ei kõnele probleemist, vaid on ise probleem. Täpsemalt öeldes on selleks probleemiks tööjõud. See põhineb kõige elava üle otsustamisel, kõige elava kuulutamisel ressursiks, vahendiks, jõuks. Seetõttu võiks Nurga ettevõtmist – masinlikkuse läbitegemist omaenda kehal – vaadelda kui autoagressiivset akti, mis toetab veelkord kogu näituse kriitilist iseloomu. Kriitika on suunatud kunstituru nõudlusel toimiva formaadipõhise produktsiooni vastu. Ka kunstnikkond on muutunud tööjõuks, mille eesmärk on toota, ja turuks, mille eesmärk on tarbida. Nurk justkui astuks sellest süsteemist välja, keskendudes tööle enesele. Ent töö resultaadid – maastikud – justkui välistaksid selle distantseerumise ja tooksid Nurga tootmise juurde tagasi. Seetõttu tuleks veidi rohkem mõelda nende maastike peale. Võiks küsida, miks ei otsustanud Nurk tööd mõõta teisiti, kas pikema aja jooksul või ökonoomsemalt – üks kriips päevas, iga kriips erinevas kohas? Iga tööpäeva või tööakti võinuks märkida mõnda avalikku kohta (seinad, aknad, uksed, teed, autokapotid, jne), värvipihusti, kriidi, noa või millegi muu abil. Siiski – tähelepanu peaks pöörama Nurga varasemale loomingule, milles näeme läbivalt üht teatud töömeetodit, mis sarnaneb veidi kartograafiale. Ta asetab riide mingile objektile ja võõpab selle siis üle. Riide alla jääv objekt jätab nõnda riidele oma kujutise. Kattes riide tuhandete grafiidikriipsudega, ilmub riidele samuti teatav kujutis. Ent on ebaselge, millel see kujutis täpselt põhineb – kas ainult kriipsudel ja nende juhuslikel hälvetel või riide alla jääval seinal.





Seinale viitab üks kahest näitusel olnud videost. Caspar David Friedrichi stiilis maastikuvaade – rohekashall talvine meri, vaatleja seismas esiplaanil. Asudes liikuma mere suunas, põrkub ta justkui vastu nähtamatut seina ja kukub pikali. Vaatleja liikumine viitab ühelt poolt tõlgenduse ja osaduse konfliktile ning vaatleja ihale maastikuga üheks saada. Maastik on pidevalt eemalduv ihaobjekt, mis kutsub esile representatsiooni kordused ja pideva nälja uute kogemuste järele. Kui komistav vaatleja videos pikali kukub, reageerib sellele ka kaamera – merevaade koos pikali kukkuva vaatlejaga muutub häguseks taevaks. Selleks, mida lamav vaatleja näeb. Niisiis väljendab see video representatsiooni ebaõnnestumist ja vaatleja kastreeritust, mis on täiesti asjakohane seisukohavõtt olukorras, kus kogu Lääne renessansil põhinev kultuur on vastu taevast lennanud. Taevas – kui maapealne elu on muudetud põrguks, on just taevas ainus puutumatu paik. Taevas, mis on lahti öelnud maastikust. Ühtlasi väljendab see taevas ka eskapismi – Eesti kunstielu üht olulisimat iseloomujoont. Kunstnik, suletud talumatu ühiskonna vangikongi, joonistab seinale kriipse loetud päevadest. Kriipsudest moodustub hall, ähmane maastik, justkui pääsetee. Kunstnik võtab hoogu ja hüppab peaga vastu seina – mitte mingisugust maastikku ei eksisteeri, tere tulemast reaalsusesse. See siin on ikka seesama vangikong, antud juhul Tallinna Kunstihoone Galerii. Ärge laske ennast petta silmamoondustel, vaid osake näha kriipse ja vangikongi.





Samamoodi kõneleb teine Nurga näitusel esitatud „video“ – sahiseva ekraaniga telekas. Selle töö suhe oma formaadiga on piirialane. See on eelkõige telekas, millel puudub pilt. Puudumise põhjuseks on üksnes asjaolu, et pilti lihtsalt ei ole. Ent telekas on siiski sisse lülitatud, et formaat toimiks ja ressurss kuluks. Sellest telekast võib näidata ükskõik mida – ja näidataksegi. Kõikjal üle maailma mängivad enamvähem ühesugused telekad enamvähem ühesuguseid asju. Pildilisuse üleküllus uputab maailma. Kui prantsuse antropoloog Marc Auge 2012 sügisel Eestis käis, rääkis ta, et Lääne maailm on läbi massilise pildistamise ja representatsiooni ülekülluse muutunud iseenese ohvriks. See on küll sootuks erinev teistest Lääne ohvritest, kes juba sadu aastaid järjest surevad reaalselt, ent see ohver siiski eksisteerib, toitub hästi ja vahel ostab isegi kunsti. Meeleldi näeksin Maarja Nurka järgmise Tartu kunstnike aastalõpu näituse kuraatorina, kes koguks kokku kõik aasta jooksul tehtud füüsilised kunstiteosed, arvutaks välja nende tootmiskulu ja sätiks need tihedalt üksteise otsa või rivisse, nii et sellest moodustuks ähmane, hallikas maastik, mis ulatub maast laeni. Kuna tööde mass oleks nii suur, et kunstimajja ilmselt ühtegi inimest ära ei mahuks, võiks kunstipublikule pakkuda võimalust vaadelda näitust kodus – läbi teleka, millel puudub signaal.

TANEL RANDER

Kommentaare ei ole: