ARTISHOK: märts 2013

Okasroosikese lossis (Uus tn 19) mustas saalis 8. – 15. märts üleval olnud Liisi Eelmaa (snd 1982) ja Minna Hindi (snd 1981) ühisnäitusest „THIS SIDE UP" kirjutab Kaia Otstak.

„Tead sa, et kunagi tuleb kesköötund, mil kõik oma maskid eest heitma peavad? Arvad sa, et elu laseb end haneks tõmmata? Ja mõtled sa tõesti, et saad veidi enne keskööd minema hiilida, et sest kõigest pääseda?“ (Søren Aabye Kierkegaard)

Selle tsitaadiga eksistentsiaalselt filosoofilt tutvustab end „THIS SIDE UP“, kus seisid pappkarpide lademed. Pruunid tarneks mõeldud pappkarbid. Need kergesti kättesaadavad, odavad ja kõikjal-vedelevad karbid, mille üleküllust näitlikustas samasuguste karpide vahele üles seatud video nende ladusalt kulgevast tootmisprotsessist. Masin tegi muudkui tõkk-tõkk ja väljusid üha uued ja uued papid, millest kärmete liigutustega uued karbid volditi. Ühel hetkel tekkisid katkestused sellesse puhtasse ja ehk isegi ilusasse tootmissüsteemi: kusagile ladestuvad jäägid; karpe valmistavad töötajad, kellel endal on samasugused karbid peas. Karp toodab karpe – see on liinitöö absurd ja eksistentsiaalne äng. „Karbivabrik“ ei jutusta enam pappkarpide tehnilisest tootmisest, vaid sellest saab igapäeva elu metafoor. Tõkk-tõkk, see rütm käib läbi lihast ja luust ning kaikub üle näituse. Tõkk-tõkk – peatus – ja läks uuesti lahti! Uued värsked papid ja karbid, millega asendatakse vanu ja katkisi. Mida see aga (selles mitmetähenduslikus) tegelikkuses tähendab?

Tegemist oli residentuuris valminud lavastusfotode, video installatsiooni ja skulptuuriga. Kunstnikud jäid näituse lahtioleku ajaks ise koha peale kastimasina sisse külastajaid üllatama. Lavastusfotode seerias omandavad need pappkarbid uue funktsiooni ja seega ka uue tähenduse maskide näol. Iga pilt jutustab igapäevaelulisest olukorrast tööl, kodus, poes ja mujal. Nende realistlike situatsioonide loomuse avamiseks ja rõhutamiseks kannavad piltidel osalejad peas kollaažilikult kujundatud karpe. Iga selline mask väljendab selle kandja tegelikku tundmust vastavas situatsioonis:

Kui metsas küttimas ei käi, siis võib olla ablas kütt poeriiulite vahel.

Kas on koosolekuid, kus end lollakana ei tunneks?

Tülitsemise ajal tekib kaagutades paras kana tunne.

Kas striptiisiklubis, või üldse klubis, midagi peale alkoholi ka pähe mahub? Ahjaa – mõningad elemendid, mis sugulisele läbikäimisele viitavad.

-- Ja nii edasi.

Niiviisi jutustavad Eelmaa ja Hindi loodud maskid seda, mida kõikide oma sotsiaalselt ettetõmmatud maskide all tuntakse. Kas tõesti on nii, et selleks, et kajastada seda, mis millegi all toimub tuleb hoopiski veel omakorda kõige peale mingi lisakiht võõbata? Või... (taaskord) tekivad küsimused vastavas reas: mis on alguses; mis on tegelik; ja nõndaviisi edasi. Ühe tõlgendusliinina jookseb läbi ka alternatiiv, kus tegelik tunne ja tõeline pale on ise samasugused konstruktsioonid, väljamõeldised, need samad maskid. Mask toodab maske – see on eluliinitöö absurd ja eksistentsiaalne äng. Sellisel kujul on korraga kohal nii pappkarbi tühisus kui ka selle tähenduslikkus, mida see ise toodab. Kui midagi peale maskide maskide endi all ei ole, siis tühistavad nad sellise üleküllusega oma otstarbe. Nad ei loo uut tähenduslikku kihti millegi muu peale, mis nende eesmärk olema peaks. Küll aga luuakse iga sellise simulatsiooni käigus igale olukorrale mingi tähendus, mis kogu tervikule selle üldise tähenduse omistab.

Kas sellisele tegelikkusele eelneb midagi? Kas pappkarpe toodab keegi või miski ka ilma karbita? Milline näeb maailm välja, kui maskid on eest võetud? Tsiteerides Minna Hinti: „Tuleb välja, et sellest maskide süsteemist on väga raske lahti saada. Aga, kas peakski? Kas me tegelikult tahame näha neid siiraid ja tõelisi palgeid?“ Jah, võib-olla polegi muud vaja ja tegemist on hea lahendusega, nii et ainsaks tegelikkuseks ongi karbivabrik ilma mõisteteta „enne“ ja „pärast“. Teisalt aga märgib Liisi Eelmaa: „Mõte on selles, et kas me saame niiviisi elu lõpuni ära elada ilma neid maske eemaldamata?“

Milline klišee! Ja milline samastumine selle klišeega! Nähes küll läbi seda, miks nende töödega samastumine toimub, tekib ometi küsimus: millest selline äratundmine? Kui klišeelik küsimus. Seega, kas on midagi tõelist, mis ei taanduks klišeele? Võib-olla taandub või üleneb „klišee“ siinkohal etteantud mudeli tasandile. Nii võib kogu ettevõtmist pidada julguse avaldumiseks. Julguseks esitada klišeed samaväärses klišeelikus võtmes. Eelmaa ja Hint on lihtsalt ja tabavalt kajastanud seda masinavärki, kus parimaks realismi esitamiseks tuleb appi sürrealism. Huvitav sünergia tekib nende erinevate tasandite vahel, kus dokumentaal-tüüpi video ja fotod kui „realistlikud kajastused“ esitavad midagi, mida tegelikkuse pealispind välja ei näita ning samal ajal nende kunstlikud lisandused uhuvad pinnale selle nii öelda tõelise tegelikkuse.

Voldi lahti / Unfold

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

Järgnev pildireportaaž tõmbabki kolmeosaliselt seerial otsad kokku, eelmiste osadega on võimalik tutvuda siit:

VOL 1 aka NY Sigridi enda sõna ja pilgu läbi:

http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-vol-1.html

VOL 2 aka Maarin Mürgi pikk intervjuu Sgridiga, mitte ainult NYst: http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-ja-palju-muud-vol-2.html

Järgnevalt aga siis natuke nostalgitsemist "mulluse lume" teemadel - Maarin Mürk kaevas oma arhiivist välja Photoville jäädvustusi ja kirjutas (väga subjektiivseid, üldse mitte kunstikriitilisi) muljeid juurde.

Phtoville ellukutsujaks on New Yorkis Brooklynis baseeruv artist-run-organisatsioon „United Photo Industries“, mille peamiseks eesmärgiks on ebatavaliste ja ootamatute fotonäituste ning sündmuste loomine. Juunis 2012 esimest korda toimunud ambitsioonikas ettevõtmine tekitas Brooklyn Bridge Parki ajutise "fotoküla": kokkusaamis-, suhtlemis-, vaatamis- ja näitamiskoha. Trendikas pop-up formaadis pandi rõhku nö erilistele eksponeerimis-tingimustele - kõik näitused toimusid konteinerites, mille vahele oli pikitud lette ja laudu, kus olid kohad sisse võtnud kõikvõimalikud fotosse puutuvad organisatsioonid ja väljaanded. Nälga ja janusse ei pidanud seal trailer park`is ka kannatama ning pidevalt toimusid vestlusringid, skriiningud, töötoad jms melu. Sihtgrupiks olid selle küla puhul nii professionaalid (fotoga tegelevad kunstnikud, kuraatorid, kriitikud, kollektsionäärid) kui ka nö tavapublik, vaatamist ja hängimist jätkus kõigile. Kokkuvõttes oli üritus midagi messi, näituste-kobara ja kohtumispaiga vahelist, mis iseenesest formaadina on täitsa huvitav. Võib-olla näituste pool oli natuke igavam kui ma oleksin oodanud - enamus kunstnikke püüdis konteinerist teha lihtsalt valget kuupi, aga konteiner ei lasknud end niisama lihtsalt allutada ning nii jäigi sisse teatav hõõrdumine vormi ja sisu vahel; st mõned projektid oleksid kindlasti tugevamini mõjunud just klassikalises galerii-formaadis. See on tegelikult eelkõige kivi kunstnike-kuraatorite kapsaaeda, kuna enamasti jäeti kasutamata Photoville eripärane profiil, võimalus teha midagi natuke vabamat, mängida formaadiga jne - koha atmosfäär oli selleks valmis. Ehk see juhtub järgmistel Photoville`idel - 2013. aastal kerkib küla kümneks päevaks septembris!

Photoville`i koduleht: http://photovillenyc.org/about.html

Sigrid Viir astus Photoville`il üles järgnevalt:

näitus „Routine Crusher“, eksponeeritavad tööd:

Seeria:

Routinecrusher no: PRO-160S-1597-B10

Wanderlust no: REALA-J64-4051-B15

Archievement counter no: RXP-1186-C8

Up pointer no: KODAK-400NC-1206-2

Compromise no: RXP-1209-18

Lisaks:

Nude With Parents (2009)

Näituse saatetekst Maarin Mürgilt:

Sigrid Viir esitleb Photoville näitusel kahte projekti, mis tõid talle hiljuti Pulse kunstimessi preemia.

Mõlemad projektid tegelevad nö asjade tavapärase seisundiga ning kompavad viise, kuidas seda „asjade seisu“ provotseerida. Kunstnik mängib tavalise, igapäevase ning laialt levinud arusaamadega, võttes neid (kohati sõna otseses mõttes) koost lahti ja konstrueerides kokku millekski uueks. Tulemuseks on perfektselt läbimõeldud ja viimistletud objekt, mis läbi oma tuttvaliku algmaterjali ja selle nihestamise õrritab vaatajat. Viir loob uusi situatsioone, mis üllatavad, lõbustavad ja panevad vaataja samaaegselt tundma ka teatud ebamugavust.

Laste ja vanemate suhted, avalik/privaatne ruum, kirjutamata käitumuslikud normid ning ühiskonnas levinud tavad seatakse kahtluse alla kui kunstnik poseerib alasti koos oma isa ja emaga. Kuigi kolm portreed on esteetilised ja siivsad, on neis ometi midagi väga häirivat. Vaatajad saavad seda näha läbi piiluaukude ning kõigist saavad tahes-tahtmata vujeristid. Olles sattunud tunnistajateks ühe perekonna intiimsuse paljastamisele, ei ole ka vaataja ise enam kaitstud, hakates märkama oma kogemusi hoopis teisest perspektiivist. Piiluja perspektiivist. Viir tuletab (endale ja teistele) meelde, et selles, mida me tajume avaliku või privaatsena, pole midagi iseenesestmõistetavat, sotsiaalsed normid on konstrueeritud ning läheb vaja tegelikult väga vähe, et neid piire irriteerida.

Vaatajad seisavad silmitsi ootamatuga ka kohtudes kummaliste skulpturaalsete objektidega, mis kujutavad mingisuguseid seninägematuid masinavärke või tegelasi. Igapäevased esemed, mis leiduvad igavates ning kindlale korrale allutatud keskkondades (näiteks fuajees, klassiruumis, köögis jne) on ümberorganiseeritud massiivsetesse installatsioonidesse ja üles pildistatud. Tundub nagu oleks kunstnik kogemata leinud natuke hullunud „väikese inimese“ – tavalise mutrikese, töömesilase – tegutsemise jäljed. Obesssiivsed konstruktsioonid on samas ka väga loovad ja leilikud. Fotodest on omakorda saanud kipakad, viltused, ebaloogilised objektid, millele on just-nagu-ametlikud seerianumbrid ja kujutlusvõimet ergutavad pealkirjad. Kõigil neil foto-skulptuuri-installatsiooni vahepeal olevatel objektidel tundub olevat mingisugune funktsioon, aga milline täpselt, jääb sõltuma vaataja valmidusest mängulise lähenemisega kaasa minna. Ettearvatav funktsionaalsus on pööratud pea peale, vaba ja loomingulist käitumist piiravad keskkonnad on ümber muundatud millekski kummaliseks, rutiin on purustatud, stress maandatud – vähemalt mõneks ajaks on igav argipäev võidetud!

Sigrid Viiri näituse Photoville`il produtseeris Karin Laansoo, teoats Eesto Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Edasi piltide juurde: