Okasroosikese lossis (Uus tn 19) mustas saalis 8. – 15. märts üleval olnud Liisi Eelmaa (snd 1982) ja Minna Hindi (snd 1981) ühisnäitusest „THIS SIDE UP" kirjutab Kaia Otstak.
„Tead sa, et kunagi tuleb kesköötund, mil kõik oma maskid eest heitma peavad? Arvad sa, et elu laseb end haneks tõmmata? Ja mõtled sa tõesti, et saad veidi enne keskööd minema hiilida, et sest kõigest pääseda?“ (Søren Aabye Kierkegaard)
Selle tsitaadiga eksistentsiaalselt filosoofilt tutvustab end „THIS SIDE UP“, kus seisid pappkarpide lademed. Pruunid tarneks mõeldud pappkarbid. Need kergesti kättesaadavad, odavad ja kõikjal-vedelevad karbid, mille üleküllust näitlikustas samasuguste karpide vahele üles seatud video nende ladusalt kulgevast tootmisprotsessist. Masin tegi muudkui tõkk-tõkk ja väljusid üha uued ja uued papid, millest kärmete liigutustega uued karbid volditi. Ühel hetkel tekkisid katkestused sellesse puhtasse ja ehk isegi ilusasse tootmissüsteemi: kusagile ladestuvad jäägid; karpe valmistavad töötajad, kellel endal on samasugused karbid peas. Karp toodab karpe – see on liinitöö absurd ja eksistentsiaalne äng. „Karbivabrik“ ei jutusta enam pappkarpide tehnilisest tootmisest, vaid sellest saab igapäeva elu metafoor. Tõkk-tõkk, see rütm käib läbi lihast ja luust ning kaikub üle näituse. Tõkk-tõkk – peatus – ja läks uuesti lahti! Uued värsked papid ja karbid, millega asendatakse vanu ja katkisi. Mida see aga (selles mitmetähenduslikus) tegelikkuses tähendab?
Tegemist oli residentuuris valminud lavastusfotode, video installatsiooni ja skulptuuriga. Kunstnikud jäid näituse lahtioleku ajaks ise koha peale kastimasina sisse külastajaid üllatama. Lavastusfotode seerias omandavad need pappkarbid uue funktsiooni ja seega ka uue tähenduse maskide näol. Iga pilt jutustab igapäevaelulisest olukorrast tööl, kodus, poes ja mujal. Nende realistlike situatsioonide loomuse avamiseks ja rõhutamiseks kannavad piltidel osalejad peas kollaažilikult kujundatud karpe. Iga selline mask väljendab selle kandja tegelikku tundmust vastavas situatsioonis:
Kui metsas küttimas ei käi, siis võib olla ablas kütt poeriiulite vahel.
Kas on koosolekuid, kus end lollakana ei tunneks?
Tülitsemise ajal tekib kaagutades paras kana tunne.
Kas striptiisiklubis, või üldse klubis, midagi peale alkoholi ka pähe mahub? Ahjaa – mõningad elemendid, mis sugulisele läbikäimisele viitavad.
-- Ja nii edasi.
Niiviisi jutustavad Eelmaa ja Hindi loodud maskid seda, mida kõikide oma sotsiaalselt ettetõmmatud maskide all tuntakse. Kas tõesti on nii, et selleks, et kajastada seda, mis millegi all toimub tuleb hoopiski veel omakorda kõige peale mingi lisakiht võõbata? Või... (taaskord) tekivad küsimused vastavas reas: mis on alguses; mis on tegelik; ja nõndaviisi edasi. Ühe tõlgendusliinina jookseb läbi ka alternatiiv, kus tegelik tunne ja tõeline pale on ise samasugused konstruktsioonid, väljamõeldised, need samad maskid. Mask toodab maske – see on eluliinitöö absurd ja eksistentsiaalne äng. Sellisel kujul on korraga kohal nii pappkarbi tühisus kui ka selle tähenduslikkus, mida see ise toodab. Kui midagi peale maskide maskide endi all ei ole, siis tühistavad nad sellise üleküllusega oma otstarbe. Nad ei loo uut tähenduslikku kihti millegi muu peale, mis nende eesmärk olema peaks. Küll aga luuakse iga sellise simulatsiooni käigus igale olukorrale mingi tähendus, mis kogu tervikule selle üldise tähenduse omistab.
Kas sellisele tegelikkusele eelneb midagi? Kas pappkarpe toodab keegi või miski ka ilma karbita? Milline näeb maailm välja, kui maskid on eest võetud? Tsiteerides Minna Hinti: „Tuleb välja, et sellest maskide süsteemist on väga raske lahti saada. Aga, kas peakski? Kas me tegelikult tahame näha neid siiraid ja tõelisi palgeid?“ Jah, võib-olla polegi muud vaja ja tegemist on hea lahendusega, nii et ainsaks tegelikkuseks ongi karbivabrik ilma mõisteteta „enne“ ja „pärast“. Teisalt aga märgib Liisi Eelmaa: „Mõte on selles, et kas me saame niiviisi elu lõpuni ära elada ilma neid maske eemaldamata?“
Milline klišee! Ja milline samastumine selle klišeega! Nähes küll läbi seda, miks nende töödega samastumine toimub, tekib ometi küsimus: millest selline äratundmine? Kui klišeelik küsimus. Seega, kas on midagi tõelist, mis ei taanduks klišeele? Võib-olla taandub või üleneb „klišee“ siinkohal etteantud mudeli tasandile. Nii võib kogu ettevõtmist pidada julguse avaldumiseks. Julguseks esitada klišeed samaväärses klišeelikus võtmes. Eelmaa ja Hint on lihtsalt ja tabavalt kajastanud seda masinavärki, kus parimaks realismi esitamiseks tuleb appi sürrealism. Huvitav sünergia tekib nende erinevate tasandite vahel, kus dokumentaal-tüüpi video ja fotod kui „realistlikud kajastused“ esitavad midagi, mida tegelikkuse pealispind välja ei näita ning samal ajal nende kunstlikud lisandused uhuvad pinnale selle nii öelda tõelise tegelikkuse.
