Neljapäev, märts 14, 2013

Sigrid Viir - New York VOL 3 - Photoville!

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, siis varsti juba aasta tagasi, juunis 2012 saabus Photoville`i raames New Yorki oma näitust tegema Sigrid Viir, kellele oli omistatud ajutine Artishoki pressikaart, et ta jagaks ka siiapoole ookeani oma muljeid Suurest Õunast. Nüüd lõpuks jõuab teie ette, kallid lugejad, kolmeosaline postitus, mis hõlmab (1) Sigridi Artishokile kirjutatud ridu-komplekteeritud fotosid, (2) pikka ja põhjalikku intervjuud kunstnikuga (küsijaks Maarin Mürk) ning (3) MMürki fotosid Photoville`st.

Järgnev pildireportaaž tõmbabki kolmeosaliselt seerial otsad kokku, eelmiste osadega on võimalik tutvuda siit:
VOL 1 aka NY Sigridi enda sõna ja pilgu läbi:
VOL 2 aka Maarin Mürgi pikk intervjuu Sgridiga, mitte ainult NYst: http://artishok.blogspot.com/2013/02/sigrid-viir-new-york-ja-palju-muud-vol-2.html


Järgnevalt aga siis natuke nostalgitsemist "mulluse lume" teemadel - Maarin Mürk kaevas oma arhiivist välja Photoville jäädvustusi ja kirjutas (väga subjektiivseid, üldse mitte kunstikriitilisi) muljeid juurde. 

Phtoville ellukutsujaks on New Yorkis Brooklynis baseeruv artist-run-organisatsioon „United Photo Industries“, mille peamiseks eesmärgiks on ebatavaliste ja ootamatute fotonäituste ning sündmuste loomine. Juunis 2012 esimest korda toimunud ambitsioonikas ettevõtmine tekitas Brooklyn Bridge Parki ajutise "fotoküla": kokkusaamis-, suhtlemis-, vaatamis- ja näitamiskoha. Trendikas pop-up formaadis pandi rõhku nö erilistele eksponeerimis-tingimustele - kõik näitused toimusid konteinerites, mille vahele oli pikitud lette ja laudu, kus olid kohad sisse võtnud kõikvõimalikud fotosse puutuvad organisatsioonid ja väljaanded. Nälga ja janusse ei pidanud seal trailer park`is ka kannatama ning pidevalt toimusid vestlusringid, skriiningud, töötoad jms melu. Sihtgrupiks olid selle küla puhul nii professionaalid (fotoga tegelevad kunstnikud, kuraatorid, kriitikud, kollektsionäärid) kui ka nö tavapublik, vaatamist ja hängimist jätkus kõigile. Kokkuvõttes oli üritus midagi messi, näituste-kobara ja kohtumispaiga vahelist, mis iseenesest formaadina on täitsa huvitav. Võib-olla näituste pool oli natuke igavam kui ma oleksin oodanud - enamus kunstnikke püüdis konteinerist teha lihtsalt valget kuupi, aga konteiner ei lasknud end niisama lihtsalt allutada ning nii jäigi sisse teatav hõõrdumine vormi ja sisu vahel; st mõned projektid oleksid kindlasti tugevamini mõjunud just klassikalises galerii-formaadis. See on tegelikult eelkõige kivi kunstnike-kuraatorite kapsaaeda, kuna enamasti jäeti kasutamata Photoville eripärane profiil, võimalus teha midagi natuke vabamat, mängida formaadiga jne - koha atmosfäär oli selleks valmis. Ehk see juhtub järgmistel Photoville`idel - 2013. aastal kerkib küla kümneks päevaks septembris!

Photoville`i koduleht: http://photovillenyc.org/about.html

Sigrid Viir astus Photoville`il üles järgnevalt:
näitus „Routine Crusher“, eksponeeritavad tööd:

Seeria:
Routinecrusher no: PRO-160S-1597-B10
Wanderlust no: REALA-J64-4051-B15
Archievement counter no: RXP-1186-C8
Up pointer no: KODAK-400NC-1206-2
Compromise no: RXP-1209-18

Lisaks:
Nude With Parents (2009)


Näituse saatetekst Maarin Mürgilt:
Sigrid Viir esitleb Photoville näitusel kahte projekti, mis tõid talle hiljuti Pulse kunstimessi preemia.
Mõlemad projektid tegelevad nö asjade tavapärase seisundiga ning kompavad viise, kuidas seda „asjade seisu“ provotseerida. Kunstnik mängib tavalise, igapäevase ning laialt levinud arusaamadega, võttes neid (kohati sõna otseses mõttes) koost lahti ja konstrueerides kokku millekski uueks. Tulemuseks on perfektselt läbimõeldud ja viimistletud objekt, mis läbi oma tuttvaliku algmaterjali ja selle nihestamise õrritab vaatajat. Viir loob uusi situatsioone, mis üllatavad, lõbustavad ja panevad vaataja samaaegselt tundma ka teatud ebamugavust.

Laste ja vanemate suhted, avalik/privaatne ruum, kirjutamata käitumuslikud normid ning ühiskonnas levinud tavad seatakse kahtluse alla kui kunstnik poseerib alasti koos oma isa ja emaga. Kuigi kolm portreed on esteetilised ja siivsad, on neis ometi midagi väga häirivat. Vaatajad saavad seda näha läbi piiluaukude ning kõigist saavad tahes-tahtmata vujeristid. Olles sattunud tunnistajateks ühe perekonna intiimsuse paljastamisele, ei ole ka vaataja ise enam kaitstud, hakates märkama oma kogemusi hoopis teisest perspektiivist. Piiluja perspektiivist. Viir tuletab (endale ja teistele) meelde, et selles, mida me tajume avaliku või privaatsena, pole midagi iseenesestmõistetavat, sotsiaalsed normid on konstrueeritud ning läheb vaja tegelikult väga vähe, et neid piire irriteerida.

Vaatajad seisavad silmitsi ootamatuga ka kohtudes kummaliste skulpturaalsete objektidega, mis kujutavad mingisuguseid seninägematuid masinavärke või tegelasi. Igapäevased esemed, mis leiduvad igavates ning kindlale korrale allutatud keskkondades (näiteks fuajees, klassiruumis, köögis jne) on ümberorganiseeritud massiivsetesse installatsioonidesse ja üles pildistatud. Tundub nagu oleks kunstnik kogemata leinud natuke hullunud „väikese inimese“ – tavalise mutrikese, töömesilase – tegutsemise jäljed. Obesssiivsed konstruktsioonid on samas ka väga loovad ja leilikud. Fotodest on omakorda saanud kipakad, viltused, ebaloogilised objektid, millele on just-nagu-ametlikud seerianumbrid ja kujutlusvõimet ergutavad pealkirjad. Kõigil neil foto-skulptuuri-installatsiooni vahepeal olevatel objektidel tundub olevat mingisugune funktsioon, aga milline täpselt, jääb sõltuma vaataja valmidusest mängulise lähenemisega kaasa minna. Ettearvatav funktsionaalsus on pööratud pea peale, vaba ja loomingulist käitumist piiravad keskkonnad on ümber muundatud millekski kummaliseks, rutiin on purustatud, stress maandatud – vähemalt mõneks ajaks on igav argipäev võidetud!

Sigrid Viiri näituse Photoville`il produtseeris Karin Laansoo, teoats Eesto Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Edasi piltide juurde:









Sigrid Viiri konteiner, tõesti üks ebatraditsioonilisemaid väljapanekuid Photoville`il:




Väike spontaanne kaaperdus:
Lõpuõhtu edenedes läksid paljud sotsialiseeruma ja lauad jäid tühjaks; meil oli samal ajal vaja kohta, kus lihtsalt korraks maha istuda. AGA kuna setting oli paigas, siis võtsime sujuvalt ka Rahvusvahelise Fotokeskuse esindamise enda peale ning suhtlesime huvitatud inimestega täitsa vabalt. Lauale panime välja kogu varanduse, mis kellelgi kotis oli, sättisime kenaks ekspositsiooniks mh nt õuna, Naja käe, raamatud, vanad fotod, postkaardid jms. Lõpuks jäime vahele Photoville korraldajatele (kellele ka me enesekindlalt esitlesime end kui ICPd), aga nemad olid hoopis väga rahul, sest millisele korraldajale ei meeldiks natukene interventsiooni!

Rahvusvahelise Fotokeskuse ühed kõige viljakamad diskussioonid sel õhtul tekkisid Eesti kunstniku Sigrid Viiri ja NY elava kuraatori Karin Laansooga.

Alternatiivse Foto Keskuse inimesed oli koju või pidutsema läinud ning neid ei olnud keegi ka kaaperdanud...


Mujal karpides käis ka veel elu ja näidati kunsti.

Töö ööpimeduses

Mahnattan näitas end pimedas eriti fotogeenilisest küljest

Öine kõnnitee-pizza vädetavalt ühest parimast NY pizzakohast Brooklynis, kus ma olin just paar kuud tagasi oma Lonley Planeti järgi linna avastavate sõpradega 45 minutit ukse taga laua-järtsus seisnud...saabus mai ja soojad ilmad ning parimast pizzakohast sai rahulikult kõikke eluks vajalikku kaasa osta (pizzakoha nime ei mäleta, vaadake Lonley Planetist vms :)


Tagantjärele on raske mõista, miks meil tuli mõte metroos sellist korralikku klassipilti teha... igatahes, pildil on Photoville`il üles astunud kunstnikke, eestlasi, tudengeid, sõpru, kuraatoreid, aktiviste, kreeklasi, taanlasi, ameeriklasi, valgeid särke, musti seelikuid jne.

JOU!
Edasi on tsenseeritud, sest me jõudsime kuskile pisikesse tühja tehnobaari ja hakkasime tantsima. Aga väga tore õhtu oli kokkuvõttes!

Kommentaare ei ole: