Näitus 07-13.01.2013 projektiruumis Katarsis, Müürivahe 30, Tallinn
Näitusel osalesid: Mari-Leen Kiipli, Kulla Laas, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek
Artist talk, 13.01.2013 projektiruumis Katarsis, vestluses osalesid: Maarin Mürk, Mari-Leen Kiipli, Kulla Laas, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek
Maarin: Palun rääkige lähemalt oma näituse ning selle aluseks olnud Laura Tootsi poolt Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas antud loomingulise projekti lähtepunktidest ning lühidalt ka oma töödest.
Kulla: Esmane ühine idee, mis meil tekkis, oli nägemine ning nägemisega seotud hinnangulisus, millega tegelikult kõik siin olevad tööd ka tegelevad.
Maarin: Aga kas see oli otseselt teie ülesanne, tegeleda nägemisega?
Kulla: Ei, nii huvipakkuvad teemad kui ka lõplik ülesanne - teha näitus - kujunesid välja loengu ja arutelude käigus.
Mari-Leen: Me lugesime ka tekste, vaatasime filme ja loenguid, mis viitasid huvialas olevatele teemadele.
Maarin: Nimesid, palun.
Mari-Leen: Näitekunstnikest oli mulle kõige sümpaatsem belgia kunstnik David Claerbout.
Kristina: Tutvusime ka Berit Teeääre magistritööga “Ootused - kogemus - pettumus”, kus on juttu ka eksituse momendist, ootuspärasusest ning selle lõhkumisest.
Kulla: Kui otsustasime näituse teha, rääkisime palju ka ruumis ideede esitlemisest. Näiteks oli üks vaheülesanne proovida mõtestada valget kuupi ja kuidas selles ideid esitada. Lugesime siis ka Maria Arusoo kureeritud näituse “Continuum_The Perception Zone” kataloogi tekste, millest näiteks Kristina sai oma töö jaoks mitmeid pidepunkte.
Maarin: Äkki räägitegi paari sõnaga enda töödest?
Kulla: Üks hetk palus Laura meil selle kursuse käigus tutvustada oma vanu ideid ja nii nagu ka Kristina puhul, on minu siinne töö ühe vanema idee edasiarendus. Mind huvitas ja huvitab jätkuvalt ruumi konstrueerimine kaadri jaoks, täpsemini objektiivi jaoks. Kuidas oleks võimalik luua kolmemõõtmelises ruumis mingisugust kahemõõtmelise kujutise illusiooni? Olen saanud palju mõjutusi käies filmivõtetel pildistamas ning olleks assistendiks filmikunstnikule. Olen mõtisklenud selle üle, kuidas kaamera ette luuakse teatav ruum, mille reaalsus eksisteerib ainult selle filmi jaoks, mida tehakse. See on kaduv ruum, mis ehitatakse üles kontreetseks ajaks, see teenib ideed, mida loob film ning väljaspool filmi see ei kehti.
Mari: Minu töö “We Are In This Together” tegeleb vaatamisega lähtudes kontekstist. Minu töö sündis ehk kõige enam siin koha peal, lähtuvalt selle konkreetse projektiruum Katarsise tingimustest. Mingid lähtekohad olid mul olemas juba varem, kuid ideed teostama hakates sain aru, kui tähtis on näituseruum ise ning kui oluline on mulle endale konteksti ja ruumiga arvestamine. Lähtun siinkohal ideest, et ka konteksti ennast võib käsitleda kui teost. Minu töö seisneb väikses žestis - suunasin väikese kelmusaktina vastasmaja öö- ja stripiklubi värvilised reklaamprožektorid galerii akendesse ja tõin selle abil väliskeskkonna näitusepaika. Kasutades võimalikult palju ära olemasolevat keskkonda, sai see, mis oli niigi olemas, minu žesti läbi võimendatud ja omandas galeriikontekstis uue tähenduse.
Kristina: Minu töö nimi on "A Copy of a Copy of an Original Copy". See teos räägib koopia ja originaali suhtest - kuidas need omavahel toimivad ja sümbioosis on. Koopia millestki on teises meediumis esitatuna originaal, kuid originaali pole olemas, kuna see on alati millegi koopia. Näeme ühe ruumi reproduktsiooni galeriiseinal oleva foto ning sellele projitseeritud video näol. Nii see video kui ka foto on tehtud samast vaatepunktist ehk need kaks kaamerapõhist meediumit tunduvad esitavat sama vaadet. Aga seda kuni hetkeni, kuni need kaks pilti hakkavad omavahel aina enam nihkesse minema. Ma ise olen selles videos ja kannan seal seda tööd, täpsemini siin seinal eksponeeritud fotot, justkui ruumi, enda käes. Töö oluline komponent on heli, mis annab meile aimu selle ruumi omapärast. Oleme harjunud, et kui inimene kaugeneb meist, siis teeb seda ka tema liikumisel tekkiv heli. Selle töö puhul on aga videopilt ja heli lahus, heli tuleb minuga kaamerast eraldudes kaasa ning muutub liikuvaks "silmapiiriks".
Mari-Leen: Minu töö koosneb kahest videoprojektsioonist ja nendevahelisest tühimikust, milleks on ukseava teise ruumi. Minu töö tegeleb lisaks vaatamiskogemusele ka heli- ja ruumikogemusega. Idee hakkas kasvama samuti sellest hetkest, kui pidime selle loomingulise projekti käigus oma varasemaid või pooleliolevaid ideid tutvustama. Mul oli selleks üks kindel isiklik kogemus, mida tahtsin taasluua galeriis. Võtsin idee arendamise aluseks just need ruumid siin, kus on palju huvitavaid kohti - soppe ja avausi. Tahtsin siinse arhitektuuri abil anda projektsioonile, mis on kaduv ja õhukene, juurde massi ja teatavat füüsilisust. Samamoodi soovisin ka, et heli muutuks füüsiliselt tajutavaks ning et vaataja tunneks, et ta on selles töös kohal. Ukseava abil on inimesel võimalus siseneda sellesse töösse, niiöelda vaadata projektsiooni taha ning siseneda paika, kust tuleb heli. Videos nähtava maastikuvaate valisin selle põhjal, et näidata kohta, mis võib asuda ükskõik kus ning mis on just selle universaalsuse tõttu meile kõigile kuidagi tuttav. See võib olla niiöelda kollektiivne kujund - turvaline, kodune rahulik paik, milles on võimalik väga väikese sündmuse või nihestusega tekitada kogemus.
Aap: Minu teose aluseks on tunnetus, teadmime, et mul puudub enesekaitse kogemus. Minu ainsaks väljaõppeks on see, mida olen visuaalselt kogenud läbi ekraani, mida olen näinud filmide kaklustseenidest. See töö esitab küsimuse, et mis siis juhtub, kui mul ongi vaja rakendada enesekaitset. Kas olen selles pädev või mitte? Üks esimesi eeskujusid selle töö puhul oli Tõnu Tunneli teos "Common Tactics", kus kunstnik, kes on sõjaväeteenistusest puhkusel, tunneb linnas ringi liikudes sõjaväes õpituid taktikalisi reflekse. Minu puhul on sarnased mõttelised refleksid pärit ekraanilt.
Maarin: Ma loodan, et sa ei saa seda kunagi teada, sest kakluses pole midagi nii huvitavat.Tean, et selle kursuse käigus arendasite oma ideid teatud maani ja siis seda kommenteerisid erinevad tegevkunstnikest külalised. Tahaksingi küsida, kui palju teie algsed ideed muutusid? Lisaks tunnen huvi teie töötaktikate kohta, kui kaua te olete võimelised ühe ideega pidevalt töötama? Minu meelest peab seda väga kaua õppima, et suuta veel ja veel tagasi pöörduda oma töö juurde, kuigi on tunne, et endast on juba kõik antud ja tulemus on enda jaoks valmis. Kui palju on kõnealuse projekti puhul ja teie töös üldiselt selliseid olukordi ette tulnud? Ma arvan, et see külaliste kutsumine ja toormaterjalile kommentaaride saamine on väga hea võimalus, kuidas sellest krambist “mu töö on valmis, mida te enam tahate” üle saada.
Aap: “Aknast ei näinud muud kui taanduvat halli” on mu esimene näitus, seega ei saa ma rääkida eelnevatest kogemustest näituse ettevalmistuse osas. Kuid pärast seda külaliste-kommentaatoritega kohtumist mõtlesin, et pean tõepoolest kõigega uuesti otsast peale alustama. See oli hea võimalus oma tööprotsessi kõrvalt näha, arutada, mis on hästi ja mis halvasti. Soovitan kindlasti ka teistel tudengitel kutsuda kokku õppejõud, kes kursusel toimuvaga kursis ei ole ja teha nendega selline vahevestlus. Meid kõiki kommenteerisid mõne tunni jooksul järjest personaalselt viis erinevat kunstnikku, kes kõik andsid me töödele erineva hinnangu.
Maarin: Ma arvan, et see on väga suur luksus, et keegi tuleb ja viitsib sinu ideedega suhestuda. Kuidas teistel oli?
Kristina: Minu töö on üllataval kombel väga sarnane oma esmasele ideele. Ainus asi, mis tööprotsessi käigus muutus, oli arusaam heli vajalikkusest ja heli kvaliteedist, millele ma töö algusfaasis eriti ei keskendunud. Käisin seejärel mitmeid kordi AS Tallinna Sadama territooriumil filmimas ja lindistamas. Olles üksi selles pikas tühjas reisijate koridoris ning keskendudes helile ja selle salvestamisele, hakkasin tajuma seda ruumi hoopis teisiti. Tundsin põranda kääksumist oma jalge all ning seda, kuidas autod minu alt läbi sõitsid ning kuidas tuul akende vahelt sisse puhus. Aeg-ajalt kostus kõlaritest sadama administraatori kutse mõne eemaloleva laeva pardale minekuks. Heli muutus eraldi infoks, mis edastas ruumi olemust, minu kõndimise rütmi ja ka seda, kas selles rütmis oli eksimusi.
Mari-Leen: Minul oli huvitaval kombel samamoodi, et esimene ettekujutus tööst teostus ka siin. Mõtlemist oli muidugi palju, sest oli nii palju detaile, millele oli vaja tähepanu pöörata. Näiteks kommenteeriti sellel vahekohtumisel, et minu parempoolsel projektsioonil justkui ei toimu midagi. Võrreldes vasakpoolse projektsiooniga, kus toimub väga kindel sündmus, pole nad tasakaalus. Väga huvitav oli kuulata kõigi variante, kuidas seda olukorda võiks parandada ja mis seal “puudulikus kaadris” võiks veel olla. See pani kõigil kommentaatoritel fantaasia tööle ja siis ma sain aru, et kõige parem lahendus olekski jätta see võimalus lahtiseks, nii nagu see on.
Aap: Üks külalistest Anu Vahtra rääkis mulle oma varasematest kogemusest, et tuleb olla natuke ülbe ka, tuleb teada, mida sa igaühe kommentaarist võtad ja mida mitte.
Maarin: Muidugi peab nägema, et igal ühel on oma agenda - tuleb teada ka tema positsiooni, tema enda praktikat. Aga kuidas sul, Kulla, töö valmimise protsessiga oli?
Kulla: Peale seda kohtumiste seeriat oli küll tunne, et juba oli töö ju enam-vähem tehtud, kuid nüüd tuleb siis uuesti alustada. Enamuse ma filmisingi uuesti, mis oli aga hea, kuna nii sain teada, mille juurde täpselt ma oma töös kindlaks jään. Algusfaasis kasutasin oma videotes illusiooni loomiseks maastikku, kuid tööprotsessi käigus läksin täpsemaks ning jõudsin maastiku mõiste juurest miniatuuri mõisteni. See pani väga hästi paika töös kasutatava skaala. Tahtsin millegi väga väiksega luua illusiooni millestki suurest, millestki avaramast ja laiemast. Mulle isiklikult tundus, et need kohtumised toimusid natukene hilises järgus, kuna olin oma mõtete otsas juba pikalt istunud, kuid kokkuvõttes see oli värskendav.
Maarin: Mari, kuidas toimus sinu idee muutumine? Sul oli kindlasti palju praktilisi vaheetappe ja läbirääkimisi.
Mari: Minu idee jäi samuti püsima. Vahekohtumise ja näituse vahele jäi kolm nädalat, mille ajal oli mul tunne, et peaksin oma tööd veel edasi arendama. Katsetasin erinevaid variante ja tegin enda jaoks suure protsessi läbi, aga tegelikult jäi lõplik tulemus üsna sarnaseks algsele ideele. Võib-olla oli mul seda kõike tarvis, et saada aru, et see, mis mul juba alguses oli, oligi see, millest piisas. Nagu Mari-Leen juba mainis, on hea, kui vaatajal endal on võimalikult palju vabadust interpreteerida tööd nii, kuidas ta tahab.
Maarin: Kunstnikuna loodad ju oma töödele pidevalt uut konteksti, et neid valitaks järgmistele näitustele. Kas te näete, kuhu ja kuidas võiks neid töid edasi arendada? Kas te tahaksite kellegiga koos töötada? Aap, sina näiteks viitasid Tõnu Tunnelile. Kuhu te edasi liigute?
Kristina: Tegelikult on meil selle sama grupiga uus näitus Hobusepea galeriis, vahemikus 17.04-29.04.2013, mis ilmselt tõukub nendest töödest, mis siin on eksponeeritud. Siis on aga meie juhendajateks Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo.
Kulla: Need ideed siin projektiruumis Katarsis on paljuski alguspunktiks, ka õpetuseks.
Maarin: Kas see, et te tegutsete grupina, tuleb kindlast struktuurist, et te kõik olete bakalaureuseõppe viimasel kursusel? Või kas saab teile olulistest ühistest märksõnadest järeldada, et tunnete end ka sisulises mõttes kollektiivina ja tahate ka väljaspool kooli koos töötada?
Kulla: Hakkasime seda näitust ikkagi koos ette valmistama seetõttu, et õpime ühel kursusel ning võtame osa samast loomingulisest kursusest. Töö käigus aga tuli välja, et meil on ühiseid mõtteid päris palju.
Mari: See taust, mis me koolist oleme saanud, töötades sama materjaliga ja kuulates samu loenguid, annabki juba paratamatult ühise pinna, millelt on hiljem kergem ka koostööd teha.
Maarin: Mis selle näituse puhul kõige keerulisem oli? Või mille kohta te arvasite, et see on hoopis teistmoodi? See ruum siin projektiruumis Katarsis on väga spetsiifiline, lisaks pole siin tugistruktuuri selle tavapärases tähenduses. See on kindlasti hea õppus teie eesootavaks näituseks Hobusepea galeriis.
Kristina: Arvan, et me saime kätte kõik õppused A'st Z'ni, mis kaasnevad ühe näituse korraldamisega. Alustades kõige mustematest koristus- ja värvimistöödest, mis kõik olid samuti meie teha.
Aap: Kuna meil puudusid tehnikud ja meistrid, siis tuli ka kõik installeerimine ise teha. Kindlasti ei taha keegi meist enam püssiplaadi kallale minna.
Mari-Leen: Saime üsna varakult aru, et kõigi tööde ära mahutamiseks on meil ruumi juurde vaja. Kuna minu projekt laienes selle korruse teistesse ruumidesse, tuli meil mugavaks liikumiseks juurde teha üks ukseauk. Selle uue ukse me avastasime tänu lahketele Namaste töötajatele teiselt poolt seina ja lõhkusime selle siis krohvi alt välja. See on muidugi väga suur eelis, et me saime seda teha.
Maarin: See on päris tore, et te muutsite Katarsist. Kui siin toimuks veel näitusi, siis võiks iga näitus laieneda, lõhkuda maha seina ja avastada terve uue korruse. Ning see info, et te avastasite “salaukse”, võiks olla näitusel väljas ka vaatajatele.
Kuid veel, püüdes mõista seda näitusekogemust teie üldisemas taustas, kuidas need antud tööd paigutuvad teie ülejäänud praktika konteksti? Sellel näitusel olete te grupina väga ühtne, tegelete kõik mingil määral nihete, näilisuse ja tunnetusega.
Kristina: Need märksõnad, mida sa just nimetasid, on näiteks ka minu varasemate tööde puhul olulised olnud. Konkreetne töö tõukus ka minu õpingutest Berliini Kunsthochschule Weißensee’s, kus kevadsemestril õppisin visuaalse kommunikatsiooni osakonnas. Seal olles sain end täiendada rohkem video ja heli vallas, mis andis mulle julguse neid ka oma tööpraktikas rohkem kasutada. Usun, et tulevikus kasutan oma tööde teostamisel veel kahe meediumi, liikuva ja liikumatu pildi, vahel balansseerimist.
Mari-Leen: Oluline on kindlasti ka see, et Laura mainis meile selle kursuse alguses, et see projekt võiks tegeleda liikuva pildiga. Mina õpin tegelikult Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafia erialal ja teen hetkel Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas vahetussemestrit. Mulle on see väga värskendav kogemus olnud ja mulle kohe sobisid need kursuse käigus arutuluse all olnud teemad. Tundub, et need on ideed, millega ka edaspidi tegeleda.
Maarin: Kas sa näed ka mingit vahet nende koolide õpetamismeetoditel või nende koolkondadel?
Mari-Leen: Ma ei tea, millised on muud EKA kursused, aga see loominguline projekt oli hästi intensiivne ja aktiivne ning ma läksin sellega kohe väga hea meelega kaasa. Meil olid kindlad etapid, mis tuli läbida ning see oli kindlasti väga oluline. Tartus olin ma harjunud sellega, et viimasel hetkel tehakse midagi hindamisteks valmis.
Kulla: Kui rääkida veel tööde üldisemast kontekstist, kavatsen mina edaspidi kindlasti tegeleda ruumiga. Mind ootab ees võimalus teha filmikunstniku tööd ning just üritada konstrueerida ruumi kindla läbimõtestatusega. Mu eelnevate tööde puhul on samuti olnud tähtis just side ruumiga ning arvestamine ruumi eri võimalustega.
Aap: Minu töö siin näitusel on kindlast kujuteldavast kogemuseeelsest hetkest ja see saaks jätkuda ainult pärast kaklusesse sattumist. Laiemalt huvitab mind lisaks keskkonnaesteetikale samuti ruumikogemus ja -tunnetus. Tundub, et ruum huvitab meid kõiki. Oma tööde kontekstis laiemalt püüan pidevalt mõtestada, miks ma olen siin, miks ma õpin fotograafiat?
Maarin: Seda ma tahtsingi just küsida, et miks te õpite just fotograafiat? out of all things in life, miks te tegelete fotograafiaga? Millised võimalused see teile annab? Sellega haakub kohe mu teine küsimus - kuidas te suhtute sellesse, et kunstnik valib oma meediumi vastavalt ideele? Mul on tunne, et taas väärtustatakse üht distsipliini, et enne kui kunstnik saab olla interdistsiplinaarne, siis tal peab olema oma distsipliin, milles ta on pädev. Kuidas te tunnete ennast liikudes ühe või teise meediumi poole? Isegi teiste kaamerapõhiste meediumite, nagu video või filmi, lisandumine fotograafiale toob kaasa juba täiesti teise maailma.
Kulla: Fotograafia on minu jaoks kokkusaamiskoht. Pildistan palju endale näideteks, töötlusmaterjaliks ning teiste projektide aluseks. Kasutan fotograafiat pigem abivahendina.
Aap: Kuid sa oled iseloomult ka rohkem nokitseja ja katsetaja. Mulle näiteks ei meeldi näputöö üldse. Ma ei peaks seda laiskuseks, aga fotograafial on võime...
Maarin: Kiiresti saada kätte?
Aap: Ei, mitte just seda. See võib öelda kõike ja mitte midagi. Mulle meeldib sellega mängida.
Maarin: Aga skulptuur või maal sulle ei sobi?
Aap: Ei, ma ei karda meediumit. Aga oluline on ikkagi idee, miks ma otsustan kindla väljendusvahendi kasuks.
Maarin: Oleme ilmselt kõik nõus, et teose taga on kõige olulisem ikka idee. See kriitiline küsimus ennekõige. Mind huvitabki, et miks te valisite selleks peamiseks eksponeerimise kanaliks just nimelt fotograafia, mitte skulptuuri või midagi muud?
Mari-Leen: Fotograafia tundub väga tugev meedium seepärast, et ta endiselt pretendeerib reaalsusele. See, mida sa fotol näed, on kunagi olemas olnud ja see on justkui päris. Foto staatilisuses on ka kindlasti oma jõud. Mind huvitab väga foto ja video vahepealne “olek” ehk video, mis liigub nii vähe, et tundub olevat foto.
Kristina: Mulle on ka oluline see aspekt, et foto pretendeerib siiani tõelisusele. See on see aspekt, millega mulle meeldib mängida. Esitada ebareaalset reaalsena või mõelda, mis see reaalsus üldse on. Siinkohal saab luua väga palju illusioone ja erinevaid kihte. Näiteks on Aapi töö puhul oluline see, kuidas me näeme pildistatud televiisoriekraani ja kuidas me oleme üldse oleme harjunud ekraani nägema, õigemini seal toimuvad vaatama. Aapi fotodel on ekraani peal on tolm, mis aga tundub hoopis olevat tolm foto ees oleva klaasi peal. See on veel üks lisakiht tema niigi kihilistele fotodele. Mulle sümpatiseeribki foto puhul tema võime olla kihiline, kuigi ta on vormilt enamjaolt tasapinnaline.
Maarin: Lisaks eelnevalt mainitud näilisusele ning originaali ja koopia suhetele, mis on teie hinnang selle kihilisuse suhtes? See tundub veidi maailmaavastamise teema - kõik on üks illusioon, tõsikindlat maailma ei pruugigi olemas olla ja ka see, kas tegu on koopia või originaaliga, sõltub vaatepunktist. Kulla, sind huvitab see niiöelda kaadri jaoks loodud maailm, mis on väga spetsiifiline ja kaduv nähtus. Kas sinu töödes on ka mingi hinnang selle suhtes?
Kulla: Mulle on tähtis vaatajale näidata võimaluste rohkust ning pakkuda endapoolseid variante, kuidas ümbrust vaadelda. Ja kui see on maailmaavastamise teema siis ka see sobib- maailma peakski pidevalt uuesti avastama, sest justnimelt need kaduvad nähtused jäävad muidu täitsa tähelepanuta. Kasutame ja näeme igapäevaselt palju fotosid ja filme, mis kõik on algselt üles võetud ruumilises keskkonnas, kuid kantud konkreetse kadreeringuga kahemõõtmelisele pinnale. Pildi väliselt on keskkonnad aga vastupidiselt väga muutlikud. Minu jaoks on põnev tegeleda selle pildiruumiga kuskil pildi ja ruumi kohtumiskohas.
Mari: Oluline on teatavate küsitavuste tekitamine, just meediumite vahel või nende üleselt. Oluline on näidata erinevate kaamerapõhiste meediumite kokkupuutepunkte ja/või ühtsusi.
Maarin: Mari, kuidas sina sattusid fotograafiat õppima?
Mari: Ma tulin kunsti õppima tunduvalt hiljem kui mu kursusekaaslased. Seda on võib-olla tobe välja öelda, aga mingis mõttes on foto esimene laialdaselt kättesaadav vahend, et hakata kunsti tegema. Enda jaoks olen selle aga sõnastanud nii, et ma õpin kaasaegset kunsti, mitte ainult fotograafiat. See, et ma õpin fotograafia osakonnas ja just selle ühe meediumiga süvitsi tegelen, mõjutab kindlasti mu loomingut ja lähtuvalt sellest teen ma teatavaid valikuid. Aga muidu ma usun, et vahend ise ei ole kõige olulisem.
Kristina: Meie osakonna professor Marco Laimre ütleb meile samuti, et me õpime kaasaegset kunsti, mitte ainult fotograafiat. See on lihtsalt üks meedium, mida me kasutame ja süvitsi õpime, aga kokkuvõttes on see ikkagi ainult abivahend.
Mari-Leen: Me võime ka öelda, et õpime kaamerapõhist kunsti. Selle puhul on kindlasti oluline tehnilisus ja see fakt, et sa oled oma loomingus seotud masinaga.
Maarin: Aga kui enesekindlalt te tunnete ennast teistest meediumites? Kuidas te suhtute dogmasse, et meediumeid ei ole enam olemas ja oma meediumist väljaastumist ei pea kartma?
Kulla: Fotoosakonnas oleme vabad valima ükskõik millist väljendusvahendit, kõik põhineb ideel ning selle põhjendusel.
Maarin: Kõrvalt vaadates on tunne, et EKA fotograafia osakond on koos graafilise disaini ja võib-olla ka arhitektuuri osakonnaga kooli üks huvitavamaid. Tundub, et seal midagi toimub. Kas te tunnete, et olete justkui mingi koolkonna, liikumise või laine osa? Või kui te suhtlete teiste tudengitega teistest EKA osakondadest, kas te tunnete, et teie õpingud on kuidagi intensiivsemad?
Kulla: Ma ei tea, kas me just mingi liikumise osa oleme, aga mingi grupi osa kindlasti. Osakonnaga seotud tudengid, õppejõud ja külalised on kindlasti grupp, millesse me kuulume.
Kristina: Oleme hetkel Toompeal Rüütelkonna hoone ühes nurgas, justkui korteritüüpi osakonnas, tihedalt koos. See kindlasti ühtlustab meid ning tekitab grupitunnet. Kuid teaduskondade paiknemised eri hoonetes hoiab meid teistest osakondadest eemal, millest on kahju, kuna koolisisest integreerumist on üsna vähe.
Maarin: Seda on minu teada EKAs alati küllaltki vähe olnud. Minu kogemus EKA vana maja aegadest oli ka selline, et uksed hoiti üldjuhul ikka kinni, minul kui kunstiteaduse instituudi üliõpilasel polnud voli minna teistesse osakondadesse uksi lahti tõmbama ja vaatama, mis seal toimub. Ametlikul tasandil võiks tõesti olla rohkem projekte osakondade vahel. Tahtsin veel teie osakonna kohta küsida, et kas te tunnete, et teile kehtivad mingid kirjutamata reeglid, millega te peate arvestama? EKAs on ju tegelikult professoripõhine õpe, igal professoril on oma käekiri ja kuigi see võib nii tunduda, pole see ainuvõimalik viis kunsti teha. Kas te tunnete sellega seoses mingeid ootusi või teete te mingit teatud tüüpi kunsti, millega peate millelegi vastama?
Kulla: Mingi mõju meile kindlasti on, aga see on võib-olla ka see põhjus, mispärast me seal osakonnas oleme.
Kristina: Samas võib alati teha oma asja, aga see peab olema mõtestatud. See on võib-olla üks olulisemaid nõudmisi meie osakonnas, et sa pead oskama oma tööst rääkida ja olema selles kindel.
Kulla: Laimre paneb hästi palju rõhku ideede sõnastamisele ja siis võivad tekkida need hetked, kus mõni tudeng ei suuda vastata sellele, mida talt oodatakse. Kui sa näiteks räägid minimalismist, siis sa pead oskama seda lahti seletada või selle seotust põhjendada.
Maarin: Oi, ma kujutan juba ka ette, kuidas sellest saab hästi kinni võtta... (naerab)
Kulla: Mingil hetkel see võib natuke takistavaks muutuda, kuna oled tegemise asemel mures hoopis selle pärast, kuidas peaks midagi tegema. Aga ka balansi leidmine on omaette oskus.
Aap: Seda avastadki tegelikult läbi aastate, kuidas asju lahendada. Alguses tundub, et intuitiivsus kaob kuskile ära, aga siis see tuleb jälle tagasi. Teise aasta lõpp oli minu jaoks küll selline aeg, et ma ei teadnud, kust oma töödega alustada..
Maarin: Selle tunde eest ei ole vist keegi kunagi kaitstud, see tababki kogu aeg. Võib-olla siinkohal ongi hea küsida, kes on teie eeskujud või kes on teie suurimad mõjutajad? Kes teile meeldivad eesti kunstnikest ja välismaa kunstnikest?
Aap: Eesti kunstnikest on minu jaoks üks olulisemaid Dénes Farkas oma anonüümsete paberist ruumidega. Ta oli meil õppejõud ning siis sai tema mõtteprotsesse jälgida. Lisaks Wolfgang Tillmans.
Kulla: Mina tooks ka Farkase välja. Ilmselt ka seetõttu, et ta oli meil õppejõud ja siis ta paljastas viise, kuidas ta töötab ning tutvustas oma mõttekäike, millest tahaks isegi lähtuda.
Mari: Mulle meeldib Neeme Külm ning tunnetuslikkus tema töödes. Samuti Jevgeni Zolotko. Välismaistest kunstnikest on üks viimase aja lemmikuid Francis Alys.
Kristina: Ma lisaksin Külma kõrvale ka Krista Möldri ja Anu Vahtra, kellega ma hetkel kõige tugevamat sidet tunnen. Siis veel soome kunstnik Santeri Tuori, kes kasutab samuti koos fotot ja projektsiooni. Samuti ka Bruce Nauman, tema ruumiinstallatsioonid köidavad mind.
Mari-Leen: Miklos Gaál.
Kulla: Mõned minu eeskujud on Uta Barth, Jeff Wall ning Anthony Lachlan.
Maarin: Mul tekib paratamatult soov küsida, kus on mäss, revolutsioon, vastuhakk, kirg? See kõik, mida te olete täna kirjeldanud, need märksõnad ja enamus neist kunstnikest, keda olete välja toonud ning teie endi praktika, see on hästi esteetiline, puhastatud – nii sisu kui vormi mõttes. Kõrvalt vaadates paigutute te ka hästi oma nimetatud eeskujude juurde või lähedale.
See kõik on kuidagi nii mõistlik ja nii tore, mis muidugi iseenesest ei ole üldse halb. Ma lugesin täna Elin Kardi teksti, mille ta kirjutas siis, kui Hobusepea sai viieaastaseks. Soovitan lugeda, see on väga hea tekst, mis annab hea ülevaate sellest, mis on eesti kunstis toimunud. Elin kirjeldab seal ka kõiki noori kunstnikke, kellega ta on aastaid kokku puutunud ja sealt tulebki välja, et kõik sellised omamütoloogilised, ritualistlikud, mässulised kunstnikud jäid 90ndatesse ja nüüd toimub pigem selline rahulik uurimine. Kuidas te näete üldist kunstielu ning oma positsiooni selles?
Kulla: Äkki ikka varsti tuleb mingi mäss ka, praegu on see rohkem selline pinnase kompimine, aga mul on ammu juba selline tunne, et varsti hakkab midagi juhtuma. Võib-olla tõesti praegu on liiga rahulik.
Mari-Leen: Mulle tegelikult meeldib selline tundlikum ja mingis mõttes tagasihoidlikum lähenemine.
Kristina: Võib-olla see annab laiema pinnase tööde lahtimõtestamiseks, et sa ei ütle otse kõike ära. Kui see on selline otse näkku kunst, siis ei ole tihtilugu mingit muud sügavamat teemat.
Maarin: Jah, otse näkku ei ole tegelikult üldse hea, pigem on see kunstis tüütu.
Mari-Leen: Võib-olla on see tagasihoidlikkus ka mingis mõttes põhjamaine lähenemine.
Maarin: Jah, energia kokkuhoiu mõttes tuleb teha lihtsaid liigutusi, ei tasu rabeleda, temperatuur läheb kohe paigast ära.
Nüüd, kus te hakkate lõpetama bakalaureuseõpet, kas tunnete ka, et varsti tuleb mingi elluastumine või on vahe koolis käimisel ja kunstiväljal tegutsemisel juba ammu muutunud häguseks? Kuuleme pidevalt, kuidas kunstnikud visatakse üle ukse niiöelda päris ellu, kus siis selguvad mitmed tõsiasjad. Kas sellisest lähenemisest saab veel üldse rääkida? Mis tunne teil on seoses kevadega?
Kristina: Mina tahaksin edasi õppida.
Aap: Mina jälle ei tea, kas ma tahaksin kohe edasi õppida. Kuna tulin EKAsse otse gümnaasiumist, siis puudusid mul eelnevad teadmised kunstist. Tunnen alles nüüd, et ma jõuan mingisse faasi, kus ma hakkan kunstiväljast aru saama ja mu maitse kujuneb. Tahaks alles peale mõningast harjumisperioodi edasi õppida.
Mari-Leen: Mina olin end enne EKA fotograafia osakonna vahetussemestrit Tartus mugavasse isolatsiooni sättinud, millele mul oli vaja lõpp teha ja tegutsema hakata. See käesoleva näitus on vist meil kõigil esimene näituseprojekt, mis annab kindlasti hea kogemuse ja võimaluse kooli lõppedes edasi liikuda.
Mari: Väga oluline on kooli ajal hakata näituseid tegema. Siis võibolla ei teki tunnet, et sind visatakse tundmatusse vette. Nüüd ma arvan, et oleks võinud isegi veel varem saada oma esimese näitusekogemuse, sest iga järgmine kord on selle võrra kergem.
Maarin: Kui te vaatate laiemalt kohalikku kunstielu, siis millega te olete rahul ja mis on puudu?
Aap: Mulle tundub, et kaasaegsele kunstile tuleb aina rohkem vaatajaid. Lisaks olen rahul sellega, et fotoosakonnast pärit kunstnikud on viimasel ajal tuntust kogunud ja auhindu võitnud, mis annab ka tudengitele palju motivatsiooni.
Kulla: Minu arvates on kõik väga huvitav.
Maarin: Vaata, et sa seda Rein Langile ei ütle... (naerab)
Mari-Leen: Praegu tundub, et siin justkui hakkab midagi sündima. Kunstielu on aktiviseerunud ning head näitused on.
Kulla: Kõik ei ole kindlasti veel paigas, aga see tähendab, et ongi rohkem teha. Võib-olla on veel selgusetu, kuidas ja kust peaksin sellesse süsteemi sisenema, mitte et võimalusi oleks puudu.
Kristina: Aga kas sellest näitusest siin kirjutatakse midagi?
Maarin: Ma arvasingi, et see küsimus kerkib üles. See on kahtlemata üks puudusi, et ei jõuta katta näitusi ja seega ei saada tagasisidet. Kust te hangite oma kunstialase infot? Kas te loete e-flux’i ja käite kooli raamatukogus tutvumas kunstiajakirjadega? Kui palju te jõuate sellega tegeleda?
Kulla: Eile olin siin näitust valvamas ja võtsin endaga viie nädala Sirbid kaasa, mida ma ei olnud jõudnud lugeda. Paratamatult kogun ikka kõige rohkem infot selle projekti kohta, mis parasjagu tegemisel on. Tundub, et ka meil osakonnas liigub info päris hästi.
Aap: Kunstinurga kommuun Facebookis.
Maarin: Miks näitusel selline pealkiri on?
Kristina: Nime otsimine oli meil pikk protsess. Esialgne variant oli „Silma järgi“, kuid otsisime sellele veidi poeetilisemat asendust. “Aknast ei näinud muud kui taanduvad halli” on esimene lause inglise kirjaniku Anita Brookneri raamatust „Hotel Du Lac“, mille leidsime siin samas lähedal asuvast kohvikust Must Puudel, kui pidasime näitusepeakirja koosolekut.
Mari: Kõik need märksõnad, mis olid meie tööde ja kogu näituse puhul olulised, kajastusid väga sobilikult selles lauses.
Maarin: Selline väike fatalistlik komponent – leidobjekt. Näen, et teil on olnud tõesti väga täiuslik näitusetegemise pakett. Kõik etapid on läbi käidud.
.jpg)
