Johannes Säre SPACECHANGES

(foto MMürk)

Ellu Maar kirjutas Johannes Säre näitusest, mis avatud EKKMis 30. märts - 14. aprill 2013; pressiteate leiab SIIT.


***
Ruumiinstallatsioonide vastuvõttu iseloomustab kehalisus: kuna neid on võimalik vaadata eri nurkade alt, teevad nad vaataja teadliku(ma)ks ta enda paiknemisest töö suhtes. Siit samm edasi on ruumiinstallatsioonid, mis mõjuvad lisaks nägemismeelele ka muudele meeltele või loovad totaalse ruumilise tajukogemuse, ümbritsedes vaatajat ja haarates ta täielikult endasse, kaotades distantsi vaataja keha ja teose vahel. Johannes Säre „Spacechanges“ EKKMis on ruumiinstallatsioonide näitus, mis koosneb töödest, mis mõjuvad eri viisidel kehaliselt, olles sealjuures tavalisest sekkuvamad, ülbemad, ründavamad. Nad ei paku vaatajale ta oma ruumi, kus olla, vaid luuravad, sikutavad sabast, panevad jala taha. Pakun nüüd järgnevalt selles valguses ühe näituse vaatamise kogemuse, mis algab lihtsalt esimestest üles kirjutatud näitusemuljetest, edaspidi püüdsin natuke ka järele mõelda.

***
Johannes Säre näitus EKKMis on teemapark-ruumiinstallatsioon. Asjad, mis üllatavad, ehmatavad, ajavad juhtme kokku. Mõjuvad muuhulgas tasakaalutunnetusele, haistmis- ja kompimismeelele (ühe töö puhul patsutab alla laskuv lagi sind hellalt pähe). Väga kehalised tööd. Lähened tööle, olles juba eelnevalt saanud kogemuse, et nad võivad sind üllatada, sind kehaliselt proovile panna, lausa rünnata; ei tea, mis saama hakkab, aga oled kõigeks valmis.

Kuidas vaatajat proovile pannakse: *ehmatatakse (must kast ümmarguse avaga — vaatasin pikema jututa sisse, et mis näidatakse, mille peale tulistas riistapuu mulle tossupahvaku näkku). Mida see sulle meenutab? Eks ikka pidu, kus selle tossupilve sees tantsid ja muusikast transis oled. Spetsiifiline lõhn kaaperdab sellesse mälestusse kohale nagu Madeleine’i küpsised. *Pannakse sind mööda järsku kaldpõrandat kõndima (alla, ja tagasi üles, seekord rambivalguses, olles sunnitud olema „töö ise“ (lugesid just etiketilt, et töö seisneb kaldteest alla ja tagasi üles kõndivas vaatajas)). *Juhatatakse kitsast redelist üles turnima ja kutsutakse seejärel väiksesse kambrisse, kuhu mahtumiseks peaksid sööma kärbseseent nagu Alice imedemaal. Näidatakse seal sulle peeglist su kukalt (kavalalt teineteist peegeldavate peeglite abil). Pöörad ümber, kus on teine peegel – jälle kukal (silmanurgast näed veel oma ära pöörduvat pead). *Kutsutakse tuppa, kuhu sisenemiseks pead alguses ületama hirmu, kuna ei tea, mis nüüd siis ometi jälle saama hakkab; seejärel hakkavad valgusest kumavad pehmed (kangast tehtud) seinad ja lagi su ümber kokku tõmbuma ning lagi kopsatab sulle pehmelt vastu pead.

Ainus töö, mis sel näitusel soostub olema traditsiooniline püsiv objekt ruumis, mida vaadates võid olla kindel, et su füüsilisi piire kuidagi ei kõigutata, on üksteise peale laotud kaaluvirn, ent lõppude lõpuks on kaal ju keha mõõtmise instrument. Ainult et nüüd kaaluvad kaalud iseenast. Kaalukuhi kaalub 38 kilo (seda näed kõige alumise kaalu numbrilt), sama palju nagu inimene, kui teda kaua näljas hoida.

Teisel, vahepealsel korrusel pole näitust, selle asemel on töömehed kopsimas, saagimas, ... ühesõnaga, nad on tõsiselt remondi ette võtnud. Loed nad näituse osaks, sest kaldtee-tööga on Säre juba andnud sulle volituse olla näituse kaasautor. Rõõmustad selle üle, kui hästi nad siia ruumi loodumise näitusele sobivad, kuigi tead, et nad on siin tõenäoliselt asjaolude kokkulangemisel.

Mis õigus on mul võrrelda Johannes Säret teise väga hea ruumiinstallatsioonide tegija, Neeme Külmaga, mida ma kohe teha kavatsen? Aga muidugi see, et minu külastuse ajal olid nad mõlemad juhtumisi galeriis kohal, uksel külastajat vastu võtmas, tööde juurde instrueerimas. Mis vahe on Särel ja Külmal — Külm on poeetiline. Külm võtab ruumi ja laeb selle esteetiliselt. On nüansseeritud, tema ruumidesse tuleb siseneda ettevaatlikult, tasahilju; mitte sellepärast, et nad hakkavad sind kohe ründama nagu Säre ruumid, vaid sellepärast, et muidu võib nende tähendus või osa sellest kaotsi minna. Külma näitustel muutuvad veevirvendus ja vaikuse erinevad varjundid kõnekaks; ta näitab sulle ruumis asju, mis on alati seal (olnud), aga mida sa kunagi pole märganud.

Säre seevastu on inseneritaibuga kaadervärkide ehitaja. Eriti püsiva mõjuga juhet kokku ajav on kukalt näitavate peeglite töö. Miks pidid need peeglid olema lae all ebakindlate ehitustreppide otsas? Ma arvan, et selleks, et efekt võimenduks. Et jalgealust õõnestada. Peeglist vaatab vastu su enda kukal − peegelpilt keeldub suga suhtlemast, keeldub seal olemast, „mina“ tugi ja tõestus on kadunud, peeglifaas võtab end tagasi, ja seda hetkel, kui sa kõlgud niigi ebakindlal alusel maa ja taeva vahel. See on kehastunud Magritte’i maal „La Reproduction interdite“ (Reprodutseerimine keelatud), mis, selle asemel, et näidata, räägib vaatamisest, sellest, et objekti nägemise asemel kohtud iseendaga, vaatamas.

Ühesõnaga – näitusel on üks normaalne installatsioon (kaalud); tuba, mis võtab kokku tõmbudes su hoolitsevalt enda embusse; toss, mis viib su diskole; ning kaks tööd, mis teevad sulle täiega ära. Need on valgussõõris kaldteest üles sammuv vaataja (sina) ning kuklapeegeldus. Mõlema puhul arvad, et kohtud tööga, ent selle asemel kohtud ootamatult iseendaga. Mõlemad mõjuvad umbes nii – töö poeb sulle selja taha, ja selle asemel, et saaksid rahumeeles taiest silmitseda, silmitsetakse sind ennast. Traditsiooniline võimupositsioon on ümber pööratud. Selle asemel, et saaksid suhestuda ajas ja ruumis fikseeritud objektiga, seda tõlgendada ja hinnata, on töö sust sammukese ees, võtab su enda haardesse, jäädes ise haardeulatusest välja, pagedes pilgu ja analüüsi eest. Tööl on kontroll sinu üle, mitte vastupidi. Nagu Kim Ki-duki filmis „Tühi maja“, kus peategelane muutub nähtamatuks, tabamatuks, omandades oskuse olla alati selja taga, selles sektoris, kuhu parasjagu ei näe. Justnagu zen, aga (Säre puhul) eriefektidega.