Toomas Kuusingu väikesed narratiivid ja allegooriad *

Tallinnas olid hiljuti kahes kohas – Kunstihoone Galeriis ja Tam Galeriis – paralleelselt avatud Toomas Kuusingu tööde väljapanekud, pealkirjad vastavalt “Miski pole väljamõeldis” ja “Harilikud inimesed”. Selline toimumisaja koordineerimine justkui viitas dialoogile kahe näituse vahel ning pani neid vaatama nõudlikumalt, otsima nii ühisjooni ja seoseid kui ka erinevusi, mis annaksid võtme nende kahe komplekti käsitlemiseks – kas ühe kontseptuaalse tervikuna või hoopis kahe põhimõtteliselt erineva suunana ühe kunstniku loomingus, mis ei mahuks ühte näituseruumi. Seda küsimust üritab lahendada Elnara Taidre.

Igal juhul toimis situatsioon kahe paralleelse näitusega hästi juba seetõttu, et vaataja muutus tähelepanelikumaks ning ei unustanud näitust kohe sellelt lahkudes, vaid tahes-tahtmata hoidis meeles, et võrrelda sama autori teise näitusega. Kuid siiski ei jäänud see n-ö intriig näituste meelde jäämise peamiseks põhjuseks, milleks on muidugi Kuusingu tööd ise: nende isemoodi visuaalne maailm, veidrad tegelased ja omapärane huumorimeel.

Näitused olid koostatud traditsioonilisest meediumikesksest põhimõttest lähtudes – Kunstihoone Galeriisse olid koondatud graafilised lehed ja Tam Galeriisse maalid, kus viimased kindlasti kaotasid – restorani interjööris toimivas galeriis taandusid Kuusingu mõnusatele nihetele ülesehitatud kompositsioonid liiga dekoratiivseteks ja nende kummastav mõjupotentsiaal ei pääsenud esile. Ukse kõrvale “ära eksinud” graafiline leht Tam Galeriis ja üksik maal graafiliste tööde keskel Kunstihoone Galeriis olid erandid, mis pigem kinnitasid tehnikakeskset valikuprintsiipi.

Samas just linoollõigetega ümbritsetud maal osutas heale võimalusele Kuusingu maale ja graafilisi töid mitte eraldada, vaid käsitleda koos, ühe tervikuna: tehnikast tulenevaid visuaalse keele nüansse kõrvale jättes on need olemuslikult sarnased, luues naivismi ja sürrealismi sünteesis argimütoloogilisi maailmu, kus harilikus situatsioonis avaldub mingil hetkel metafüüsiline mõõde või hoopis pääseb valla maagiline realism. Lisaks maalide ja graafiliste kompositsioonide vahel rändavatele tegelastele, sümbolitele ja vimkadele on Kuusing korduvalt teostanud ühte ja sama süžeed nii maali kui linoollõikena – see lubab eeldada, et põhiline on siin teatud teema arendamine ning tehnika jääb eelkõige vaid vahendiks. Kujutaksin hea meelega ette kahe näituse asemel hoopis ühte “segaväljapanekut”, kus kõrvutav kogemus eri tehnikates jutustatud visuaalsete lugude dialoogist oleks tunduvalt intensiivsem ja täielikum.

<

</

Kuusingu tööd loovad kohati kuriositeetide kambri atmosfääri – neis on kõrvuti pintsaklipslased, indiaanlased ja indoneesia tantsijad. Loomade pead-topised interjööriseintel ilmuvad teistel piltidel hoopis inimkeha otsas, kaamelid panevad ülikonnad selga ja peavad inimesega läbirääkimisi ning kentauri meenutav tegelane tekib hoopis kahe naisekeha ühinemisest. Vassili Perovi maali “Talupoegade ristikäik lihavõttepühal” kompositsioon peegelpildis, tsitaat vanaaegsest gravüürist “Jänesed jutlustavad lõvidele valitseja kohustustest”, Soome kaljujoonise motiivile ülesehitatud töö, väikeste hollandlaste natüürmorte meenutavad lopsakad lavastused on siinkohal kas juhuslikult leitud või teadlikult ülesnopitud visuaalsed kurioosumid, mis täiendavad Kuusingu veidrate inimeste ja lugude kollektsiooni.

Kuigi Kuusing eelistab hoida lahus enda panust Non Grata kollektiivse autorlusega tegevuskunsti sündmustele ja oma individuaalset loomingut, on seos Non Grataga kaudselt tunnetatav ka tema “tahvelkunstis”, kus võib näha nii Non Grata tegelasi kui nende suurejoonelistest performance’itest pärit iseloomulikke motiive, n-ö Non Grata ikonograafiat. Kuusingu autoripositsioon on üsna tagasihoidlik, ei rõhuta kunstnikustaatust, kuid seda saadab kangekaelne huvi piltide tegemise vastu ja veendumus oma suutmises kunstist ära elada. Tundub, et naivism on talle sümpaatne just üleliigse ambitsiooni puudumise tõttu, kus siirus ja püsivus viivad eesmärgini. Naivistlikule pildikeelele omaselt ühendab Kuusing teatava nurgelisuse ja samas detaili-armastuse: rohked detailid tema töödes, eriti linoollõigetes, on hoolikalt ning tehniliselt mitmekülgselt ja põnevalt läbitöötatud. Filigraanselt teostatud grotesksed stseenid – järjekordne nihestus – mõjuvad paradoksaalselt.

Siin me ei pääse mööda Peeter Allikust kui Kuusingu ühest eeskujust – ka Alliku maale ja linoollõikeid eristab grotesksus, teatud robustsus kujutiste käsitluses. Samas Alliku iroonia areneb Kuusingul pigem huumoriks; erinevalt Alliku suurejoonelistest kompositsioonidest Kuusingul eepiline taotlus reeglina puudub, tema tööd on kammerlikumad nii süžee kui formaadi poolest. Need ei ole suured narratiivid, vaid väikesed jutustused ja allegooriad – privaatsed mõistatused, millele autor näituse saatetekstis ise lahkelt konteksti loovat kommentaari jagab, kuid mis on nauditavad ka ilma lahtiseletamiseta. Neil isepäisetel kompositsioonidel on omapärane võime kõnetada vaatajat, pannes teda looma hoopis uusi lugusid.

* Tegemist on algselt ajalehe Sirp jaoks kirjutatud artikliga
Vt ka http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17640:toomas-kuusingu-isepaeised-vaeikesed-jutustused&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3434