(TEKSTI)MASSIGA PEALE! Jass Kaselaane näitusest "Objektid väljal"

EKA kunstiteaduse magistrandid kirjutasid kriitikaseminari raames Jass Kaselaane isiknäitusest "Objektid väljal". Mammutpostitusest leiab seminari läbiviija Maarin Mürki selgituse ülesande püstitusest, viie magistrandi tekstid (Hannes Aava, Marika Agu, Merilin Talumaa, Shalini Mody-Pauts, Marie Vellevoog) ning ühtlasi ka Jass Kaselaane vastukaja kirjutatud tekstidele, mida võib pidada kunstniku ja kriitiku omavahelises suhtes haruldaseks nähtuseks.

Jass Kaselaane isiknäitus "Objektid väljal" Draakoni galeriis 18.02.-02.03.2013

--------------------------------------------------------------------
MAARIN MÜRK kommentaariks - taustainfoks

Jass Kaselaane näituse kohta kirjutatud tekstid valmisid EKA kunstiteaduse magstritele antud aine "Kunstikriitika seminar" raames kevadel 2013. Antud kursus oli jagatud kaheks osaks - kunstikriitikas laiemalt esil olevate probleemide kaardistamine käsitluste, arutelude, arvamuste jms kriitilise lugemise kaudu ning ise kirjutamine; need kaks osa toimusid nädalast nädalasse vaheldumisi. Kirjutamisharjutusi tuli kokku kolm - kõigepealt 2500 tähemärki Tõnis Saadoja värskeltvalminud laemaalist, grupiga arutelu tulemusena koos endale püstitatud positsioonilt 2500 tähemärki Jass Kaselaane näitusest Draakoni galeriis ning lõpuks 5000 tähemärki vabalt valitud näitusest Indrek Grigori nõudmistele vastavalt.

Kuna kirjutamisharjutus Saadoja laemaali kohta näitas, et selline üldine ülesandepüstitus - kirjutage! - et tudengid ise ei pane endale paika mõttelist raamistikku, kellele, kuidas nad kirjutavad, vaid tõesti lihtsalt kirjutasid, siis olid tulemuseks ... lihtsalt ära kirjutatud tekstid, milles kõigis oli küll huvitavaid mõtteid, aga mis olid ka vähe "õhus rippuvad", püüdes teha liiga mitut asja korraga. Kuna me olime ka palju arutanud erinevaid võimalikke kriitikupositsioone, lähenemisviise, otsustuse (judgement) problemaatikat kaasaegses kunstikriitikas jne, siis Kaselaane juurde asudes püüdsime mõelda välja juba kitsama lähtepositsooni. Selleks sai kriitika, millelt on võetud kohustus ja vastutus kõigepealt selgitada, tutvustada, vaid mis liiguks kohe kirjutaja arvamuse juurde ning kehtestaks ennast iseseisvana näituse suhtes. Kuna me kirjutasime eelkõige üksteisele spetsiaalselt kunstikriitikat käsitleva aine raames ning olime kõik näitusega kursis, siis jäi kirjutajale vabadus keskenduda sellele aspektile, mis kõige rohkem kõnetas, allutada tervik ühele elemendile või vaatenurgale, mis kõige intrigeerivam tundus ning sellega siis mängida, argumenteerida, seda laiendada jne. Seega ei olnudki algusest peale eesmärgiks kirjutada arvustust, mida avaldada näiteks päevalehes, vaid mõte oli sundida artikuleerima oma seisukoht ning jätta selleks ka piisavalt mahtu. Tavaliselt on kriitikul kohustus kõigepealt kunstniku/näitust tutvustada, sisse juhatada ning kriitikast on saanud pressiteadete ümberjutustamine, nii et kirjutaja saab kuni viimase lauseni edukalt peitust mängida ning vältida igasugust oma positsiooni väljendamist.

Kirjutamisprotsess toimus nõnda, et seminaris loeti läbi kõigi tekstid ning igaüks pidi kommenteerima ka teiste tekste, nii et tagasisidet ei saadud mitte ainult minult, vaid ka kaaskirjutajatelt - ning lisaks ka Andreas Trossekilt, kes ühe korra seminari külastas. Etteplaneerimatult kujunes harjutus oma teksti mitmekordseks ümberkirjutamiseks - kokku kolm või neli korda, kuidas keegi jõudis. Kuna iga kord kirjutatut arutades leidus kõigi tekstide puhul alati nii palju konkreetset tagasisidet, siis tundus loogiline veelkord ja veelkord ja veelkord see ümber kirjutada. See oli hea harjutus, et saada üle tüdimusest enda teksti vastu, mis tihti paneb seda ära saatma enne kui tekstiga kätt-südamele-pannes ka ise rahule saab jääda. Kusagil protsessi käigus lisandus minu initsiativil ka mõte, et kõik tekstid võiksid saada ka Artishokis avaldatud, kuna hirm avalikustamise ees tundus lisavat ülesandele tõsiseltvõetavust ja kirjutamisele enesedistsipliini.

Mis siis välja tuli. Mitu nädalat sama tekstiga tegelemine osutus (ettearvatavalt) raskeks ülesandeks ja ilmselt iga kirjutaja ise teab, kui palju ta tegelikult seda lõppkokkuvõttes tegi - üle paari nädala tekstidega jälle kohtudes mina ja teised detaile enam ei mäletanud. Teine raskuspunkt oli (samuti ettearvatavalt) oma vaatenurga väljakujundamine ning selle jõuline artikuleerimine - lõpuks valminud tekstid on enamasti siiski üsna "korralikud" arvustused, millest enamikust saab teada ka kunstniku varasema loomingu jms kohta, mida ei olnud tegelikult kohustust katta. Põhimõtteliselt oli ülesanne kirjutajatelt välja pressida hinnang või oma arvamus, kuid iga näitus ei tekitagi mingit kirglikku positsioonivõttu. Kuigi kõigile Kaselaane näitus meeldis, siis polnud see ikkagi kuigi nö orgaaniline olukord ning see paistab mõneti ka siin avaldatud tekstidest välja.

-------------------------------------------------
HANNES AAVA "Tekstid väljal"

Teksti ja taju vaheline ambivalentne, vastastikkusel sõltuvusel ja konkureerimisel põhinev suhe tundub olevat üks inimkonditsiooni suuri paratamatuseid. See suhe meenutab nö paja ja katla konkurentsi loogikat, milles kumbki teineteist üleliigseks peab ning endi seotud saatuste paratamatust tunnistada ei taha. Tekst üritab tajutavat maailma loogiliselt meie jaoks sõnastada, taju näib aga võitlevat sellise lahterdamise vastu, mis muudab kogemuse vaesemaks ning asetab ta ahistavatessse keelelistesse raamidesse. See sama konflikt kerkis üles Jass Kaselaane Draakoni galeriis toimunud näitusel „Objektid väljal“, mis jätkab tema traditsiooni kasutada segatehnikaid, luua paeluvaid, segadusse viivaid ruumilisi lahendusi ning vältida konkreetseid vastuseid või isegi küsimusi.
Näituse kaastekstis avab Kaselaan oma kontseptsiooni: seintel eksponeeritud metsavaadete fotodega on galeriis taastoodetud keskkond, milles kunstnik algselt uuritavaid objekte koges. Fotodel jäädvustatud ruum saab sünteetilise jätku galerii põrandal, ent toimunud on võimatu: väljal kogetud hämarusest on sündinud ja materialiseerunud füüsilised objektid. Kunstnik on oma nägemise akti materialiseerinud, andnud sellele tahke vormi, kogetud pimeduse ja prožektorite valgusmäng lõi kolmikstruktuuriga musta objekti, mis mõjub väikses galeriis ahistavana. Tajulist dissonantsi võimendab asjaolu, et metsavaadetega fotod, mis peaksid „avarat“ välja kujutama, on mõõtmetelt väga väikesed. Olukord on ebaloogiline ja desorienteeriv, ent avatud võimalikkustele, nagu alati nendel harvadel puhkudel kui taju suudab eirata mõistuse katseid kogetavat verbaliseerida. Objektid väljal/ näitusesaalis põhjustavad sõnadega seletamatut afektiivsust, nad lummavad meid eelkõige seetõttu, et me ei oska neid teksti abil „ära lahendada“. Seda võiks võib-olla hästi võtta kokku oksüümoronlikuna mõjuv sõnapaar viljakas ängistus.
Sõnalisuse, täpsemini meeleliste kogemuste verbaliseerimiskatsete vastu näib kohati võitlevat ka Kaselaan ise, näituse kaastekstist leiame laused: Ja siis meenus mulle ühe ammu lahkunud sõbra luuletus. Aga hommikuks läks see jälle meelest ära. Siis saab aga hakkab kunstniku enese loodud tekst taju üle võimust võtma ning üleliigseid selgitusi andma. Võimalikke tõlgendusi loendavad read meenumisest, unustamisest, kaduvusest, igatsusest millegi salapärase, püsiva ja igavikulise järele mõjuvad seejärel juba poeetiliste klišeedena. Hiljem tõmbub tekst/kunstnik tagasi, üritadse algset olukorda taastada: Samas on väljapanek vaadeldav ka lihtsalt sellena, millele pealkiri viitab: objektidena väljal. Ta näib nüüd nõudvat vaatajalt äsjaloetu unustamist, mis eeldaks võimatut mälumanipulatsiooni – teksti juba lugenuna, on meil võimatu unustada kunstniku öeldu ning taastada esialgne viljaka kujutlusvõime ja teadmatuse seisund, mis valdab galeeriisse „puhta(ma) lehena“ sisenenud külastajat.
Võib-olla on Kaselaane eksimine näilik ja tema eesmärgiks kommenteerida olukorda, millele inimene teksti kasutusele võtmisega tee avas. Adudes teksti piiratust, laseme tal siiski tungida kõikjale ning üritame selle abil seletada kõike, ka seletamatut. Nagu näiteks olematuid objekte väljal.

-----------------------------------------------------------------------------
MARIKA AGU "Jass Kaselaane semantiline labürint"

Klassikaline kommunikatsioonivormel eeldab sõnumi sihipärast edastamist võimalikult väikeste informatsioonikadudega. Kuid nagu ikka, peab arvestama teatud hulga müraga, mille sekkumise tulemusena ei jõua sõnum oma algsel kujul vastuvõtjani. Jass Kaselaane isiknäitusel „Objektid väljal“ pürgis esitletud skulpturaalsete vormide puhul esiplaanile kommunikatsioonis kaasavarana antud müra. Müra domineerimisest tulenevalt pidi vaataja arvestama lõpmatu hulga tähendustõenäosustega – midagi jääb alati ebakindlaks, varjatuks, autorile reserveerituks. Jass Kaselaane loomingu puhul kehtib printsiip kes otsib, see ei leia.
Kunstniku kompromissitu enesetäius avaldub labürindis, milles ekslemine ei pühitse abinõud selge eesmärgi poole liikumisel, kõik pingutused tuletamaks loogilisi tähendusi jooksevad liiva. Kaselaane süsteemi sisenenuna leiab vaataja ennast üha raskemini väljapääsetavas olukorras, ta püüab tähendusloomes veerida kokku mingisuguseid arusaadavaid sõnaüksusi, kuid välja kukub agrammatiline jäljendus visuaalsetest vormidest. Kunstnik küll viitab tuttavlikele objektidele, kuid nende reaalne esitus on nihestatud. Ratsionaalselt põhjendamatu nägemuslikkus on vormi moondavaks jõuks. Niisiis leiavadki näitusesaalis üksteise kõrval oma koha olluslikud miinid sulandumas ruupori suuks, raudkonstruktsioonidel klastrina kõrguvad prožektorid ning endassesulgunud puidust kiriku makett, mille külge monteeritud elektrikapp tekitas pininat nagu tiirleks kärbes näituseruumis ringi.
Kaselaane eneseväljendus naudib oma isepäist olemist, oma mikronarratiivi – seepärast ei tohikski liigselt vaevelda teoste tähenduste otsimisega, vaid kogeda nende kohaolu – kuidas nad ruumis toimivad, millise keskkonna suudavad tekitada. Ometi toimib Kaselaane näituse „Objektid väljal“ puhul Draakoni galerii liiga turvalise paigana, kus oma kohaoluga ruumis manifesteerida. Tulenevalt ruumi kammitsetusest, osutus galeriipind pigem vaese mehe väljaks.
Ekspositsioonipinnana paneb valge kuup proovile kunstiteose kvaliteedi, selle vaadeldavuse – kas toob hukatuslikult esile selle puudujäägid või vastupidiselt paneb teose särama. Kas Kaselaan püüabki rõhuda antud näituse puhul klaustrofoobilisele efektile, mahutades oma mastaapsed skulptuurid võrdlemisi väiksesse ruumi? Tühjad lumised väljad näitusel esitletud fotodel viitavad parema akustikaga paigale, mis lubaks Kaselaane skulpturaalsete objektide edastatava sõnumi summutaval müral paremini kõlada. Kuid paljas viide ei loo täisväärtuslikku kogemust, mis lubaks vaatajal langeda täielikult kunstniku omailma.

------------------------------------------------------------------------
SHALINI MODY-PAUTS "Igav lumi ja tühi väli"

Veebruari lõpus Draakoni galeriis esitleti Jass Kaselaane näitust „Objektid väljal“, mis tegeles suuresti must-valge fotoseeriaga ning vähesemal määral kunstnikule omase skulptuuri ja ruumiinstallatsioonidega. Kuna abstraktsete vormidega tehisobjektid ei mõjunud ruumis piisavalt kõnekalt ja õigustatult, jäävad need alloleva kirjatüki fookusest välja. Näituse domineerivaks ja kõlavamaks liiniks jäi hoopis Kaselaane puhul pigem siiani harvaesinev kommunikatsioonivahend foto.

Kaselaane fotod kujutavad üle lumise ja tühja välja laiahaardelist vaadet paksule metsatukale. Vaataja on paigutatud lumise välja teise otsa, luues metsatukaga haigutava distantsi. Metsatukk on vaatajatele justkui suletud. Vaadates kaugelt üle lumise põllu, tundub metsatukk kui ahvatlev pääsetee väljalt, kuid sinnasaamine tundub võimatu. Kaselaane objektid on justkui mingisugusel alal, ruumis, mis eksisteerib ja toimib niiöelda võimuväljast väljapool: hoopis kaugemal ja kõrgemal universumis, mis pole enam institutsioonide ja inimkonna poolt hoomatav ega kontrollitav. Väli, mis asubki väljast väljapool ning mis jätab vaatajale saladusliku ent kõleda mulje.

Vaadates fotosid, tekkivad assotsiatsioonid hirmuga jääda igavikuliseks ajaks üksinda. Kaselaan on püüdnud edastada oma fotodega talvehämaruse romantikat. Ta on öelnud:“ Pimeduse saabudes täitus tühjus pimeduse, ning pimeduses peituvate aineliste ja mitteaineliste objektidega. Siis süttisid prožektorid. Paljastusid aineliste objektide tumedad kehad.“ Kuigi teosed peegeldasid erineva hämaruseastmega talvevaateid, siis jätavad Kaselaane teosed vaataja teadlikult maha: igavasse lumme ja tühjale väljale. Fotod ei suutnud vaatajat panna positsiooni ja lennutama kohta, kus valguse ja looduse kooskõlas tekkiksid silme ette erinevad mänglevad kujundid.

Lisaks fotodele tegeles Kaselaane näitus erinevate skulpturaalsete tehisobjektidega ning sinna juurdekuuluva monotoonse ja tuima taustamüraga. Kuna näitus kõnetas fotokesksena, siis siinkohal seadsid Draakoni galeriisse paigutatud objektid Kaselaane fotode interpretatsioonile teatavad piirangud. Ruumitäitvad objektid mõjusid kohati juhuslikult üle näitusepinna laotatud ning nende paigutus pigem takistas liikuda piisavalt kaugele, et luua distants enda ja foto vahel, tajumaks paremini kunstniku soovitud müstilist valguse-hämaruse harmooniat. Lisaks avaramale ruumile vajaks selline näitus sugestiivsemat keskkonda, kus vaataja saaks hetkeks unustada reaalsuse.

Lahkudes näitusesaalist, on silme ees metsamotiiv, mis justkui juba andis midagi saladuslikku ent samal ajal jäi siiski suletuks. Ning agressiivselt kerkib mõtetes esile ikka seesama fraas: igav lumi ja tühi väli...

---------------------------------------------------------------------------
MERILIN TALUMAA "Objekt, mis kukkus Maale"

Jass Kaselaan on viimastel aastatel loonud järjekindlalt mahukaid ning raskesti hoomatavaid skulptuuri- ja ruumiinstallatsioone. Kaselaane skulpturaalsed vormid läbivad iga näituse tarbeks uuenduskuuri ja muteeruvad seeläbi näiliselt uuteks objektideks. Kunstniku viimasel isikunäitusel Objektid väljal on eksponeeritud mitmed juba varasematest näitustest (Hingede rändamine, Valgus on meie jõud, Aed) tuttavad tööd, nagu puidust kirik, hiiglaslik ruupor, prožektorid ja tuvastamatu kahest ümmargusest vormist koosnev skulptuur. Kõik objektid on seekord kaetud süsimusta värvikihiga. Lisaks imposantsetele tehisobjektidele on viimasel isikunäitusel eksponeeritud ka fotod tühjast lumisest väljast.

Väikeseformaadilised fotod, millel on kujutatud avarat lumist välja, on asetatud vastamisi tumedate endasse sulgunud objektidega. Lavastatud ruum on samaaegselt ligitõmbav ent suletud, avar ent ahistav. Näituseruumi sisenedes astub vaataja lavale, tema mõtteid summutab tugev lakkamatu heli ning tema kohalolu markeerib kõrgelt langev prožektorivalgus. Pidevalt ümber kehastudes loovad skulptuurid ja fotod vaataja ümber uusi ruume, millesse on kerge ära eksida.

Kaselaane illusionistlik mängumaa on mõneti sarnane 1970. aastate ulmefilmidele: koheselt meenuvad Nicolas Roegi kultusfilm The Man Who Fell to Earth (1976) ning Steven Spielbergi Close Encounters of the Third Kind (1977). Roegi filmi peategelane härra Newton elas paralleelselt kahes maailmas ning püüdis pidevalt ümbermaskeerudes varjata oma päritolu. Pidev liikumine ajas ja ruumis tõi aga endaga kaasa rohkete paralleelmaailmade tekkimise, mille sisse mässituna ei leidnud peategelane enam lõpuks väljapääsu koju naasmiseks ning jäi lõpuni vangistatuks, anonüümseks maskikandjaks.

Kui Kaselaane varasemaid näitusi iseloomustab terviklikkus, detailide läbimõeldus ja fantaasiaküllus, siis käesoleva näituse puhul jääb mulje nagu kunstnik oleks näitust kokkupannes valinud mugavama ja vähem riskantse tee. Juba mitmetel varasematel näitustel eksponeeritud ja mõningase transformatsiooni läbinud objektide täienduseks on kunstnik juurde lisanud vaid ühe uue fotoseeria. Draakoni galerii kitsas, kokkupressitud ruumis ei näi aga fotod ja skulptuurid üksteist täiendavat, pigem vastupidi, need loovad ebaselge ja mittetoimiva koosluse. Objekt, mis kukkus Maale jääb siiski vaid anonüümseks skulpturaalseks vormiks, selleks, millele viitab ka näituse pealkiri – objektiks väljal.

---------------------------------------------------------------------------------------------------
MARIE VELLEVOOG - "Valguse pimedus ja industriaalne poeesia"

Kõik Jass Kaselaane viimaste aastate näitused on rohkemal või vähemal määral kandnud endas poeetiliselt eksistentsialistlikku vaimsust. Tema teostest on läbi käinud hingede rändamise teema, ta on mõtisklenud surmajärgse elu üle ja loonud müstilisi ning paeluvaid installatsioone religiooni ja teaduse, loomade ja inimese suhete teemadel. Ka Draakoni galerii näitus „Objektid väljal“ jätkab sarnast müstilise poeetilisuse liini.

Näitus oli üles ehitatud ruumi, fotode ja objektide kooslusele, mille mõju määras ekspositsiooni kogemise. Fotodel kujutatud väli muutus galeriiruumi osaks või õigemini vastupidi – näitusesaal sai osaks lumisest väljast. Tehislike suuremõõtmeliste objektide ahistus vastandus välja avarusele, moodustades vastuolulise tajukogemuse – reaalsel avatud väljal tunduksid need objektid väikestena või vähemalt häiriksid vähem. Kitsasse ruumi pressituna tõusis eriti intensiivselt esile nende suur mastaap ja rõhuvusele panustav mulje sündis tänu ruumi mõõtmetega suhestumisele. Ruumi ja objektide koosmõju haaras vaataja endasse ning määras tema tajukogemuse.

Näitusesaal oli küll metafüüsiliselt transformeerunud fotodel kujutatud avatud välja osaks, kuid selle sünteesi kaudu tekkinud väli oli avatud ainult näiliselt. Fotodel jäädvustatud vabaduse ja avaruse tunne oli petlik. Tegelikult koosnes välja hämarus suuremassilistest ähvardavatest objektidest, mis näituseruumis materialiseerusid. Väljaspool nende objektide maailma, või õigemini selle eelselt eksisteeris teine, loomulik maailm. See maailm paistis veel seintel olevatelt fotodelt. Siis aga tuli miski, mille kirjeldamiseks ei piisa sõna „valgus“ kasutamisest. Tekkis mingi katkestus, aja seismajäämine. Ja seda tardumust tekitas intensiivne ja pimestav valgus, mis voolava ja häguse hämaruse enda alla mattis. Läbi selle kaotas valgus paradoksaalselt oma valguse omadused ja muutus hoopis uutmoodi pimeduseks. Selles maailmas sai valitsevaks ligipääsmatu ja suletud industriaalsus, kus kõik on vaenulik, kuid samas tumm ja ükskõikne.

Selles uues maailmas kehtivad uued reeglid. Valitsevaks saab industriaalne poeesia, mida iseloomustab eksistentsiaalne üksindus. Miski pole varjatud, aga samas midagi ka pole. Kõik mitteaineline on muutunud aineliseks, aga just see loobki omamoodi tühjuse. See, mis uue maailma tervikuks seob ja seda defineerib, on pinge. Agressiivse ülevalgustusega kaasas käiv monotoonne kõrgepingeliini pinin täiustab kõigile aistingutele suunatud rünnakut. Samas jällegi tekib erinevatele tajukogemustele rõhuvatest elementidest teatud uimasus, ärkveloleku ja une vahepealne seisund, mis muudab kõik ümbritseva osaliselt ebareaalseks. Väli hajub ja asendub galeriipõrandaga. See ongi näituse lõppvaatus.

------------------------------------------------------
JASS KASELAAN andmas tagasisidet
Tegemist on üleskirjutusega Vabaduse väljakul toimunud vabas vormis kohtumisest 04.06.2013.

Enda näituse kohta kirjutatud kriitika puhul omab tähtsust see, mida sa tahad lugeda – kindlasti ma ei ole objektiivne kõiges. Kõikides tekstides oli väga häid lauseid ja mõtteid, mida ma kindlasti kunagi millegi tarbeks kasutan. Ma ei oska väga tudengite taset hinnata, aga kirjavead ja sõnakordused häirivad mind alati õudselt. Eelkõige tuleb selgeks teha üks asi, mis käis läbi mitme teksti puhul – ma küll kasutan sama vormikeelt, kuid kunagi pole tegu täpselt samade objektidega nagu tekstidest võis mulje jääda. Kuidas kunagi – kas hiiglaslik ruupor või lehter – mahud on alati vahelduvad. Tekstidest loeb välja nagu kasutaks ma samu asju, mitte motiivi. Kõik minu näitused: „Tulge tagasi inimese lapsed“, „Aed“, „Valgus on minu jõud“ on alles, tervikud – ma ei ole neid hiljem taaskasutanud, lihtsalt vormid on sarnased. Kohati tekkis küsimus paljud seda näitust näinud on.
Hannese Aava teksti ma kaifisin, kuigi alguses häirisid mind liigsed võõrsõnad, mille kasutamine oleks justkui teab mille näitamine. Kuid hetk hiljem sain ma aru, et selline ongi tema stiil. Minu jaoks oli huvitav minu näituse kaasteksti analüüs, tuues välja sealsed küsitavused. Kui ma ise olen oma teksti hiljem üle lugenud, siis tõepoolest paistavad silma totaalselt imalad klišeed, aga selle võimalike tõlgenduste loenduse panin kirja, pidades silmas oma ema või vanaema, keda tabaks neid lugedes „ahah!“ Märksõnad puust ja punasest ette. Kuna mu näitustele heidetakse ette raskesti mõistetavust, tahtsin, et kaastekst oleks näituse üks osa – võimalikult selgitav, kuid sealjuures muutumata kirjeldavaks saatetekstiks. Väga positiivse tunde tekitas kriitiku võime leida näitusest printsiip „vältida konkreetseid vastuseid või isegi küsimusi“, mis on ühtlasi ka mu elu statement – ma ei usu, et eksiteerib konkreetseid vastuseid või küsimusi. Kui kriitik sellised asjad üles leidis, tekitab see väga positiivse tunde.
Võtsin selle näituse puhul vabaduse mitte tekitada publikule distantsvaadet kujudele, et inimene ei saaks ühestki objektist kaugemale kui meeter-poolteist. Täites näituseruumi ei pidanud ma silmas lihtsalt kvantiteeti, vaid proovisin luua olukorda, kus vaatajal tekiks tahes-tahtmata esitletud vormiga kontakt, mida ta ei saa eirata – kas need objektid meeldivad need talle või ei – igal juhul nii ta näeb nende pinnastruktuure ning ühtlasi nende mõjuvust läbi massi ja suuruse. Kogu selle väljapaneku ainuke distantsvaade oli tänavalt – vaade, mis oli raamitud Draakoni galerii ovaalse aknaga.
Püüdsin selle näituse puhul olla võimalikult lihtne, kirjeldada endale omaste võimetega sõnadega kirjeldamatuid asju. Kuid nagu iga abstraktse vormi puhul on lõpmatu hulk tähendusvõimalusi. Tolle musta majakese kohta ütleks matemaatik, et see on romb, millel on üks ots väljaulatuvalt terav. Skulptuuraalse vormi puhul meeldib mulle see, et ei ole võimalik hämada – kui kahemõõtmelise töö puhul jäävad mingid asjad tahes-tahtmata varjatuks, siis skulptuuri puhul on vorm terviklikult igalt poolt nähtav.
Kriitikateksti puhul peab alati põhjendama oma arvamust. Öeldes, et „tehisobjektid ruumis ei mõju piisavalt kõnekalt“ (Shalini Mody-Pauts), peaks siiski põhjendama oma arvamust, vaatamata sellele, et säärased abstraktsed vormid mõnda inimest ei kõnetagi.
Näitusel esitletud piltide kohta peab täpsustama, et tegemist ei olnud must-valgete fotodega. Need olid värvipildid, kuigi värve oli tõepoolest vähe. Fototöötlust ma ei teinud, tõstsin küll natukene kontraste, kuid värvide kallale ei läinud. Minu eesmärk oli teha võimalikult igavad pildid – kui keegi pani tähele, paigutasin ma horisondi täpselt pildi keskele, kuigi see on ilusate kompositsioonireeglite vastu. Raske oli leida vaadet, kus poleks ühtegi inimjälge või tehisobjekti, sest lainurkobjektiiviga jääb ikka mõni putka või muu jubin peale. „Igav lumi ja tühi väli“ – tõepoolest see oligi minu fotode point. Shalini teksti ülesehitus tundus mulle kõige nõrgem, sest enne lõppsõna kordab sissejuhatust – ta oleks võinud minna lõpuni välja rääkides ainult fotodest. Mul oli küll hea meel lugeda, et minu taotlus toimis – ta ei saanud neid pilte vaadata talle sobivast kaugusest, objektid suunasid tema liikumist.
Marie Vellevoogi teksti oli väga meeldiv lugeda, kuid sellele ei oska mitte midagi vastu öelda. Hea kriitika on see, kus tekivad vastuväited, diskussioon. Antud tekst sarnaneb näituse kaastekstiga, moodustab näitusega terviku, on elamusekirjelduseks, kuid mitte kriitikaks. See-eest tore, kui keegi kaasa tripib.