Esmaspäev, november 25, 2013

KOGUMIK POPULAARKRIITIKAT, VOL 3

Indrek Grigori populaarkriitika võimalikkust ja olemust uuriva artiklite sarja kolmas osa.


Taavi Talve näitusest "Onthetitle" kirjutatud artikli "See on see “moodne kunst““ (Tartu Postimees 24.07.) näol on tegemist populaarkriitika mõttes vast kõige programmilisema tekstiga käesolevas valikus, sest tekst ei ole oma ülesehituselt mitte autorile ja teosele suunatud umbisikuline kriitika, vaid püüab – avades küll ka teost ümbritsevat probleemide ringi – vastata konkreetselt küsimusele “mida teos öelda tahab?”.

Minu jaoks isiklikult on tegemist kõige vastumeelsema formaadiga, sest nii teose kui teatavas mõttes ka lugeja suhtes võetakse patroneeriv kõrvalseisja positsioon, mis taastoodab suhtumist, et kunst on justkui midagi mõistetamatut, mida peab seletama: “Kust me ikkagi teame, millal tõest saab pilge ja vastupidi? See on see küsimus, mida autor kutsub teid üles küsima, kui tulete näitusele ja loete tsitaati seinal. Ja mitte ainult siis ja seal.” Ent nagu publiku reaktsioon näitusele näitas – avamisel kõlas hüüdlausena "See on see moodne kunst!" –, on taoline selgitamine teatava määrani vajalik. Artikkel sai küll väga vähe kommentaare, aga võib oletada, et on olemas lugejad, kes taolise formaadi tänuga vastu võtavad.

Viimasele viitab ka Sirbis ilmunud Ellen Arnoveri lugejakirja tüüpi artikkel “Kellele kirjutatakse konverentsiülevaateid?” (Sirp 10.10. 2013). Konverentsi ei saa võrrelda näitusega ja Sirp on kunstikriitika seisukohalt pigem erialaväljaanne, ent siiski torkab silma, et autor sõnastab erialakeelest taandumise positiivse programmina just reportaažiliku jutustuse: “... imponeerib see, et autor on oma muljete kirjapanekul olnud täiesti vaba ülemaailmse teaduskeele survest: mitte ühtegi ingliskeelset pealkirja, terminit, tsitaati. Seekord räägiti Sirbi küljel eestlastega eesti keeles, mis muidugi ei välista, et mingis muus väljaandes toimib sama autor hoopis teisiti. Teise äärmusse kalduvad need, kes ei võta kokku, vaid klammerduvad ettekannete loetelu külge. Järgitakse üht ja sama eeskuju: konverents oli järjekorras juba …, osavõtjaid oli … riigist, ettekannetega esines neist nii-ja-nii-palju. Sissejuhatusele järgneb kõhnuke sisu, s.t lõikan-kleebin-meetodil pannakse ritta ettekandjate nimed, keda nad esindasid ja ettekannete ingliskeelsed pealkirjad.”



Sama vaimukat näitusekriitika morfoloogiat ma siinkohal koostada ei oskaks, aga probleemi, et retseptsiooni näol on pahatihti tegemist pressiteate laiendatud ümberjutustusega, kuuleb tihti, ning terminite ja nimede kuhjumisest olen kahes eelmises populaarkriitika kogumikus samuti rääkinud. Arnoveri kommentaar aga viitab sellele, et hinnangulisus, mille puudumist kriitikast on erialaringkondades probleemina nähtud, ei pruugi seda olla populaarkriitika kontekstis: “... artikkel jäi meelde kui üldhuvitav kajastus tänapäeva filosoofide uurimisaladest.”


Hinnangust hoidumise probleemile pressiteate ja reportaažliku kirjelduse taha peitumises viitab Maarin Mürk kriitikaseminari üliõpilastele seatud ülesannet kirjeldades kogumiku “(TEKSTI)MASSIGA PEALE! Jass Kaselaane näitusest “Objektid väljal”” sissejuhatuses (Artishok 13.06. 2013): “Seega ei olnudki algusest peale eesmärgiks kirjutada arvustust, mida avaldada näiteks päevalehes, vaid mõte oli sundida artikuleerima oma seisukoht ning jätta selleks ka piisavalt mahtu. Tavaliselt on kriitikul kohustus kõigepealt kunstnikku/näitust tutvustada, sisse juhatada, ning kriitikast on saanud pressiteadete ümberjutustamine, nii et kirjutaja saab kuni viimase lauseni edukalt peitust mängida ning vältida igasugust oma positsiooni väljendamist.”



Nii Arnoveri kui ka Mürgi artiklid (ka ülaltoodud tsitaatide näol) avavad lisaks viidatud küsimustele veel rea diskusioonipunkte, ent ruumi ja aja kukkuhoiu huvides hoidun siinkohal neisse süüvimast. Naaskem pigem seekordse artikli keskse teema, Taavi Talve hiiglaslike ruumiliste jutumärkide juurde, mis näitusesaali tinglikult ümbritsesid. Tartu Postimehe veergudel näitusele osaks saanud käsitluse populaarkriitilisus seisnes ennekõike selles, et näiteks erialaväljaandesse Kunst.ee kirjutades oleksin ma käsitlenud kirjamärkide rolli kujutavas kunstis, oleksin tõmmanud paralleele Kiwa nothingoloogiliste praktikatega ja kindlasti oleksin võrrelnud Taavi tööd Margus Tamme ristide-installatsiooniga,. Viimast ma Tartu Postimehe käsikirja algses versioonis ka põgusalt tegin, viidates tööde sarnasele vormile, aga erinevale probleemipüstitusele, kuid põhjalikuks artikliks ei olnud hetkel aega ja ruumi – neid nappis isegi põgusateks paralleelideks. See tõstatab küsimuse, kas populaarkriitika kirjutamine vähendab minu kui kriitiku tõsiseltvõetavust? Diskrediteerib mind professionaalina? Sest tegemist ei ole mitte korraliku analüüsi, vaid võrdlemisi kiiresti ja põgusalt visandatud pildiga. Asjaoluks, mis lubab väita, et populaarkriitika ei tähenda tingimata sisulist labasust, on juba nii Jass Kaselaane "Jumala hääle" kui ka Kumu "Aedade järelelu" käsitluste puhul otseselt ja kaudselt viidatud strukturaalne sarnasus populaarkriitilise ja erialalise artikli vahel. Kui Tartu Postimehest võib lugeda selgitust: “Talve on näituse pannud jutumärkidesse, tekitades sellega olukorra, kus ühelt poolt on tegemist kunstniku väitega, et see on näitus, mis tsitaadina autori suust on ju kahtlemata tõene väide. Teisalt on ta aga pannud sellesama väite jutumärkidesse – grammatiline võte, mida teadupärast kasutatakse selleks, et markeerida sõnu, millel on pilkeline tähendus,” siis Reet Varblane kirjutab 1. augusti Sirbi artiklis “Mitmeti laetud paus” märksa analüütilisemas vormis, ent sisuliselt sedasama väites: “[Taavi Talve esitas] kirjavahemärgi, pausi, tähendusliku tühemiku, aktiveerides sellega pausi sisse (aga ka vahele) jääva ruumi. Aktiveeritud tsoon omandas üheaegselt nii positiivse kui ka negatiivse tähenduse: jutumärgid tsitaadi kui tõesuse kinnituse, aga ka vastupidise tähenduse, pilkelisuse tähistusena.”

Erinevus kahe artikli vahel seisneb taas ennekõike mõiste- ja kujundikasutuse osakaalus. Kui Varblane kirjutab Sirbis, et Talve esitas kirjavahemärgi, tähendusliku tühemiku ja aktiveeris sellega näituse ruumi, siis Tartu Postimehe populaarkriitilises artiklis öeldakse, et Talve on lihtsalt pannud näituse jutumärkidesse.



Kuid strukturaalsete paralleelide otsimisega võib minna veel sammu edasi ja leida neid ka Anneli Porri kirjutatud, pea kunstiteadusliku analüüsiga, mis ilmus 2011. aasta 2. Estonian Art’is, seoses Taavi Talve ja Dénes Farkase ühise, samuti kirjamärkide tähendusele keskenduva näitusega “Footnotes 2” Draakoni galeriis.

Porri alustab oma analüüsi viitega Ernst Gombrichi kuulsale joonistusele, mis kord meenutab jänest, kord parti. See Gombrichi näide on tõesti ülikuulus, ent eeldab lugejalt siiski enamat kui vaid gümnaasiumi kunstiajalootunnis õpetatut. Kuid oluline on selle kujundi juures asjaolu, et Porri toob näituse kirjeldamiseks sisse näituse suhtes täiesti kõrvalise teksti ning kasutab seda artikli keskse intriigi püstitamiseks: “Gombrich väitis, et me ei saa näha kujutist eraldi selle tõlgendusest ning et meil ei saa olla kaks illusiooni korraga samal ajal, st me näeme pildil kas parti või jänest, aga mitte mõlemat korraga. Ehitades oma töö üles esimesele väitele, lükkavad Taavi Talve ja Dénes Farkas mängleva kergusega teise seisukoha pikali.”

Olenemata sellest, et Porri alustab oma artiklit Gombrichi kritiseerimisega, annab Gombrich vaid kujundi, mille kaudu Porri illustreerib kunstiteose retseptsiooniga seotud olulist küsimust, nimelt seda, kas teose interpreteerimine tähendab tingimata teose taandamist ühetähenduslikuks (mis on Talve ja Farkase programmiliselt mitmetähendusliku teose keskne sisuline intriig).

Siinkõneleja populaarkriitiline artikkel “See on see “moodne kunst”” alustab sarnaselt Porriga kõrvalise teksti, nimelt modernismi mõiste sissetoomisega: “Moodne kunst on modernismi traditsiooni üldisem nimetus. See viitab kunstilisele praktikale, mille keskmes on hoiak, et kunst tegeleb ennekõike kunsti enesega … Seda Talve installatsioon ka ilmselt teeb … Ent samavõrd problematiseerib kunsti eneseprobleemiga kunstimaja väikeses saalis Talve näitusega ühel ja samal ajal näidatav Konrad Mägi ateljee näitus”.

Nii nagu Porri artikli keskmes ei ole Gombrichi kriitika, nii pole ka Tartu Postimehes ilmunud artikli eesmärgiks modernismi mõiste kui sellise käsitlemine, vaid püüe avada probleemideringi, mis ümbritseb Talve kirjamärkidepõhist installatsiooni: “Niisiis ei ole Talve teose keskseks probleemiks vastupidiselt Mägi ateljee näitusele esteetiline vormimäng, vaid kunstitehnikasse puutumatu sisuline küsimus – kõnealusel juhul meie arvamuste tõeväärtuse järele”.

Väljatoodud strukturaalne paralleel nende kahe, oma sihtauditooriumi poolest väga erineva artikli vahel on tõenäoliselt täielik juhus, ent mida see näide illustreerib, on tõsiasi, kuivõrd sarnane võib strukturaalsel tasandil olla populaarkriitika erialakriitikaga.


Indrek Grigor

2 kommentaari:

lassebosse ütles ...

Indrek, mina taandaks populaarkriitika probleemi ikkagi brutaalselt üldkeele ja erialakeele lahus hoidmisele. Populaarkriitika on tarbetekst, võib vist nii öelda? Siis peaks ta kasutama üldkeelt, ei? Antud võrdluses kasutate te mõlemad Anneliga erialakeelt ja erialatermineid, ehk jah, suurt erinevust pole, ehk kumbki teist ei tegele populaarkriitikaga.

Liisa

Indrek ütles ...

Üldkeel on räme üldistus! Healjkuhul võiks see tähistada kogu keelt. Nii näiteks võib populaarkriitika puhul rääkida reklaamikeele kasutamisest, ja reklaam on ju ekstreemselt tarbitav, ent võrdlemisi spetsiifiline keel mis samas väga suurele hulgale lugejatest arusaadav.

Ma ikkagi jään seisukohale, et minu artikkel on Anneliga võrreldes väga primitiivne ja lihtsustatud ja selles mõttes populaar- par excellence.
Ma ikkagi rõhun võrdlusele populaarkriitikaga, mis tähendab ennekõike lihtsustamist, üldistusi, kujundite kasutamist.