reede, juuli 25, 2014

Kuhu kuulub Kunstiteaduse Instituut?


Kehva kvaliteediga, aga ajalooline foto: pilt EKA Tartu mnt majas toimunud viimaselt peolt, kus ampsati tükke ka EKA kujulisest tordist. Parajasti siis just selle koha pealt, kus asus KTI. MMürk.


Kolmapäeval, 23. juuli hommikul paiskas Eesti Rahvusringhääling (ERR) avalikkuse ette uudise, millest on kunstiteadlased varem rääkinud peamiselt kuluaarides. See puudutab EKA Kunstiteaduse Instituudi (KTI) võimalikku institutsionaalset muudatust:

TLÜ tahab EKA-lt kunstiteaduse instituudi üle võtta: http://uudised.err.ee/v/eesti/7fbbb3a3-d2dd-47bf-81ab-097e7eaab6e9

Mari Kartau: Kunstiakadeemia lahustumine on märgiline: http://kultuur.err.ee/v/kunst/94b0abff-d1f1-4633-ae13-4adfd3eb4240

Kui Postimees pöördus kommentaari saamiseks algallika ehk Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi poole, osutus sõnum võrreldes eelmiste artiklitega pigem vastupidiseks:
Tallinna Ülikool ei planeeri EKA instituuti üle võtta: http://www.postimees.ee/2865395/tallinna-ulikool-ei-planeeri-eka-instituuti-ule-votta

Miks on ERR-il vaja keset suvepuhkust üles võtta teema, mille kohta puudub lõplik otsus ka asjaomastel instantsidel? Uudise laiemaks kontekstiks on varasem arutelu nii Tallinna Ülikooli kui ka Tartu Ülikooli plaanitavatest reformidest, mis on päevakorral mitmes kõrgkoolis üheaegselt ja mille objektiivse põhjenduse toob ära Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land: „Kuna tulevikus võib tudengite arv langeda küllaltki dramaatiliselt, siis on loomulik, et teadusgruppide vahel tehakse koostööd“ (viidatud artiklis).

Võib-olla on KTI-ga seotud vastuolulistel meediauudistel vähemalt üks positiivne külg – sotsiaalmeedia ehk Facebook on täis arutlusi, milles osalesid nii kunstnikud kui kunstiteadlased.

Artishok paluski FB diskussioonide jätkuks kirjutada lahti-täiendada võimalikke vaatenurki KTI rollile ja positsioneerimisele. Heie Treieri artikkel käsitleb kunstiajaloo / kunstiteaduse eriala õpetamist nii Tartu Ülikoolis kui EKAs; Maria-Kristiina Soomre toob välja vähemalt kolm põhjust, miks KTI kuulumine EKA juurde on oluline. Lõpukommentaarid lisaks Maarin Mürgilt. 





Kunstiteadus: haridus ja eriala.
Kuidas tänane haridus konstrueerib homset eriala

Heie Treier

Seni on kunstiteadlaste avalik erialane arutelu toimunud põhiliselt ettemääratud formaadis Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastakonverentsidel, millest on ilmunud Sirbis ülevaateid. Küsimuse all pole olnud võimalikud eriala tulevikustsenaariumid, ometi võivad just need kaasa tuua palju pöördelisemaid muutusi kui näiliselt formaalne mõne kõrgkooli siseelu ümberkorraldus.

Kunstiteaduse enda lähiajalugu asub peamiselt asjaosaliste mälus ning see kõik tundub „endastmõistetav“. Kui võtta aga periood alates 1980ndate algusest kuni tänapäevani, saame ca 30 aastat, mille käigus on toimunud kolossaalseid muutusi, paralleelselt kunsti enda muutustega ning rahvusvahelise teoreetilise baasi muutustega.

Seda, kuivõrd suured muutused tõi jooksvas kunstielus tervikuna kaasa KTI asutamine EKA juures 1992. aastal, tuleks märgata. Kuna lähtekoht, 1980ndate kunstiteaduse haridus, või tegelikult kogu pakett „kunst(iteadus) + haridus“ on analüüsi potentsiaalina alahinnatud, kirjutan tänaste päevauudiste kontekstis just sellest, et aidata küsida ja kaasa mõelda: milliste mudelite alusel on Eestis kunstiteadlasi õpetatud ja kuidas mõjutavad muutused kõrgkooli pedagoogikas ning institutsionaalses raamistuses eriala edaspidist arengut tervikuna.

Muutusi on võimalik märgata millegi suhtes. See tähendab, vajalik oleks adekvaatne lähtekoht ja komparatiivne lähenemine. Käesoleval juhul paneks siis kõrvuti kaks mõneti vastandlikku kõrgharidusmudelit kunstiteadlaste õpetamisel Eestis – 1980ndate Tartu (TRÜ), nimetagem seda tinglikult modernistlikuks, ning sellest väljaarenenud 1990ndate jj Tallinn (EKA KTI), nimetagem seda tinglikult modernismijärgseks. Vaatluse alt jäävad siinkohal kõrvale teised võimalused omandada kunstiteadlase kõrgharidust Eesti Vabariigis.

Kõrvutuse mõte on arutleda kunstiteadlaste mõju üle nüüdiskunstielu kujundamisel. Siit tulenevalt võiks küsida, mis on aastakümnete jooksul muutunud, millised on praeguseks muutunud vajadused ja tingimused ja millised oleks võimalikud tulevikumudelid. Ja rõhutagem veelkord – fookus on eelkõige kunstiteadlaste suhestumisel kaasaegse kunsti väljaga.


Modernistlik mudel, 1980ndad. Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ), Ajalooteaduskond, ajaloo osakond

1980ndatel (nagu ka varasematel aastakümnetel) oli Tartu Alma Mater ainus kõrgkool, kus õpetati eesti keeles kunstiteadust. Riigikord oli võrreldes praegusega teine, paradigma oli teine. Tulenevalt institutsionaalsest kuuluvusest defineeriti kunstiteadust (kunsti)ajaloona, st Ajalooteaduskonna külge haagitud alam-erialana. Ainus palgaline õppejõud, dots. Mart Eller rääkis, et Nõukogude võimu tulekuga olla tahetud kunstiajaloo eriala Tartus üldse sulgeda kui mitteoluline. Huviline mingu õppima Leningradi või Moskvasse – ja mõned tõesti läksid. Aga emakeelne kunstiajaloo haridus jätkus ikkagi tänu prof. Voldemar Vaga ja dots. Mart Elleri missioonitundlikule võitlusele oma närvide hinnaga. Neile tuleb au anda.

Kunstiajaloo üliõpilased läbisid ajalookursuse ilma hinnaalanduseta (vana-, keskaja-, uusaja ajalugu, uusim aeg, Eesti ajalugu, Aafrika ja Aasia maade ajalugu), nad õppisid ladina keelt, arhiivindust, allikakriitikat, pedagoogikat, filosoofiat. See viimane oli 1980ndatel erakordne – ajalootudengid olid terves Eestis ühed vähestest, kellele õpetati filosoofiat, sest üldiselt peeti seda ainet väljaspool marksismi „ohtlikuks“. Õppejõud imestas, et filosoofia eksamil said kõrgeid hindeid enamasti kunstiajaloo tudengid.

Aga põhiprofessorid olid ikkagi ajaloolased, kes rõhutasid tsunftisisest üliolulist printsiipi „sine ira et studio“ („ilma viha ja erapoolikuseta“). Eriliselt rõhutati, et ajaloolane ei tohi võtta pooli ning ta ei tohi olla motiveeritud vihast.

Ajalooteaduse puhul tekib loogiline küsimus: millal algab ajalugu? Sellele vastati tookord lihtsa matemaatilise tehtega: praegune reaalaeg miinus 50 aastat. Alles selle astme minevikust saab rääkida tõsiseltvõetavast uurimistööst „sine ira et studio“. Selleks ajaks olid ajaloosündmustes osalenud isikud enamasti lahkunud, nii et sõltumatu uurimine võis alata. Niisiis vahetu kaasaja teemade, sh kunsti uurimist ei peetud teaduseks, vaid koguni ebateaduseks.

Ajaloolaste tsunfti „sine ira et studio“ ideaal läks ometi vastuollu valitseva marksistliku paradigmaga, mis oli informeeritud ideoloogiatest ja nende mõjust uurimisele. Marksismi ennast kui materialistlikku filosoofiat peeti riiklikus paradigmas ainsaks „objektiivsuse“ alustalaks, millel seista („tõde“). Tema vaenlasteks olid idealistlikud filosoofilised voolud („religioon“). Kuna esteetikal ja kunstiteadusel pole võimalik piirduda kitsa materialistliku maailmapildiga, tekkis pidevalt konflikte. Näiteks kui eksamikomisjonis istuv kommunist küsis kunstiajaloo üliõpilaselt: milline on selle või teise graafikatehnika klassikuuluvus? [Toona polnud Walter Benjamini, kellele viidata.] Probleem oli koguni Eestimaa pinnal asuva mõisa- ja kirikuarhitektuuriga, kuna see asus ajalooliselt ja ideoloogiliselt „valel poolel“. Just nendele hoonetele keskendusid tavaliselt Kunstilooringi suured ja väikesed ekskursioonid.

Objektiivseks ajalooallikaks peeti põhiliselt vanu pabereid ja arhiivimaterjale, klausliga, et nendesse tuleb suhtuda allikakriitiliselt. Elava inimese tunnistus langes kategooriasse „subjektiivne“. Pilt või foto või esemeline kultuur langes kategooriasse „ajaloo narratiivi passiivne illustratsioon“ – eriti aga kunstniku loodud pilt langes kategooriasse „subjektiivne“. Piltidega ja visuaalsusega tegelejaid peeti varjatult „imelikeks“, sest see oli tõsise ajaloolase silmis kontrollimatu „uina-muina“. Kunstiteadlased omasid enamasti ka fotoaparaati ja pildistasid enda tarbeks näiteks ekskursioonidel, aga suhteliselt vähe – toonase fototehnoloogia tingimustes.

Kunstiteadust tehti suuresti stiilianalüüsi põhiselt, kunstiajalugu (maal, graafika, skulptuur, arhitektuur) allus stiiliajaloole. Kuna see ei olnud marksistlik (materialistlik) käsitlus, võimaldas see vabaneda pealetükkivast kommunistlikust retoorikast ja tunda end oma ala eksperdina – sõna „stiil“ jm spetsiifiline kunstiteaduslik terminoloogia ja teooria legitimeeris mittemarksistliku retoorika.

Ometi oli probleem seoses stiilianalüüsiga suur – stiiliajalugu oli tugevalt kaldu metropolide ja suurrahvaste poole, kuna just sealt said alguse kõik suured stiilid ning just seal asusid füüsiliselt kõik „stiilipuhtad“ teosed. Väärtushinnanguid langetati vastavalt sellele, kui „stiilipuhas“ oli üks või teine hoone, maal, skulptuur jne. Kuna Eesti kohta oli juba ette teada, et siin pole ega saa ka iial olema ühtki stiilipuhast teost, oli kogu siinsel territooriumil asuv arhitektuuri- ja kunstipärand juba ette „väheväärtuslik“. Olla eesti kunstiteadlane sellises paradigmas tähendas olla n-ö tähtsusetu, seda enam et originaalis sai „stiilipuhtaid“ teoseid vaadata ainult niivõrd, kuivõrd nad asusid füüsiliselt Nõukogude Liidu pinnal. Riigipiiridest väljapoole reisimine oli välistatud. [Näiteks sotsialistlikus Jugoslaavias elav noor Marina Gržinić sai küll 1980ndatel terve Euroopa läbi rännata.] Nii tehti Tartus igal kevadel refräänina nalja, et järgmine Kunstilooringi ekskursioon tuleb Lõuna-Prantsusmaa kirikutesse (millest prof. Vaga oli loengus rääkinud oma isiklike mälestuste põhjal 1920ndatest). Garanteeritult õnnestunud nali.

Kunstiteaduses kajastus marksistlik vaatenurk aga siiski. Selleks tuli kätte võtta toona kehtiv mitmeköiteline „Eesti kunsti ajalugu“, mille käsitlus jõudis välja 1965. aastani ning kus perioodiseerimine oli tehtud mitte stiilide alusel, vaid poliitilise ajaloo alusel.

Kunstiajaloo üliõpilaste uurimishuvid kaldusid enamasti 1920-30ndatesse kui „keelatud“ perioodi, sest see legitimeeris arhiivi ja raamatukogu erifondi pääsemise. Selles ajavahemikus tegutses ka mitmeid „ideoloogiliselt ohtlikke“ kunstnikke, kes olid välismaale emigreerunud; nende valimine uurimistööks nõudis otsustavust. Arhiivi pääsemiseks tuli võtta ametlik luba osakonna pitsati ja õppejõu allkirjaga. Arhiivitöötajal oli käsk kontrollida üle märkmed, mida uurija arhiivis oli teinud, et takistada keelatud info väljapääsemist. Kopeerimismasin oli kümne luku taga kui potentsiaalselt ohtlik aparaat. Kogu vajalik materjal tuli käsitsi ümber kirjutada.

Elava kunstieluga puututi kokku näituseavamistel, Kunstikabinetis (ülikooli peahoone keldris), üritustel, väljasõitudel. Selles osaleti vabatahtlikult, õppetööväliselt, seltskondliku läbikäimise korras. Vahel kirjutati selle põhjal kunstikriitilisi artikleid ja harva valiti isegi kursusetöö uurimisteemaks. Aga üliõpilase elukorralduses jooksev kunstielu ei domineerinud, see oli pigem Tartus elamise lisaväärtus, nagu põhitoidu juurde kuuluv maitseaine.

Valitses kirjutamata reegel, et kunstiteadlane „ei tohiks“ olla kunstnik. Need kaks identiteeti tuli hoida lahus, et jääda kolleegide silmis tõsiseltvõetavaks. Seetõttu tabas kõiki paras šokk, kui prof. Voldemar Vaga tuli 1980ndate algul n-ö kapist välja kunstnikuna. Tema noorpõlve ja hilisema elu värvipliiatsi joonistused, mis kujutasid Prantsusmaa loodust ja ehitisi, pandi välja Kadrioru lossi. 1899. aastal sündinud üle 90-aastane austatud professor oli juba niivõrd väljaspool hinnanguid, et võis teha, mida süda kutsub.

Viie ülikooliaasta lõpetuseks anti igale noorele „ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja“ diplom. Ametlik kord nägi ette lõpetajate töölesuunamise kooli õpetajaks, mõnede eranditega. Kõikide Eestis õppinud kunstiteadlaste haridus-cv oli nagu copy ja paste, vaheldusid vaid aastaarvud – niimoodi nägi välja modernistlik universaliseerituse ideaal. Need kunstiteadlased rääkisid omavahel enam-vähem sama keelt, neil olid ühised mälestused ja enam-vähem ühesugused arusaamad.


Modernismijärgne mudel, 1990ndad jj. Kunstiteaduse Instituut ehk KTI

Tartu Alma Materi kunstiajaloo taustaga kolleegid panid 1990ndate saabudes aluse eriala laienemisele. Idee tasandil oli asi õhus juba kaua aega varem, 1980ndatel. Siis aga muutus korraga kõik – riigikord, humanitaarteaduste paradigma, kunst jm.

Mida muutis [praeguse nimetusega] KTI asutamine ja kunstiteaduse eriala toomine [praeguse nimetusega] EKA alla, mille eesmärk oli ja on koolitada noori kunstnikke? Nimetagem mõned: praktilised ümberkorraldused, liikumine tulevikku, vaatamine väljapoole eri suundadesse (nii geograafilises kui ka teiste erialade mõttes), n-ö piiride laiendamine, ekspansioon eriala sees (uued spetsialiseerumised, näiteks kureerimise defineerimine nõudlikul ja kaasaegsel tasandil), formaatide laiendamine (uurimuslike näituste tulek) jms.

Võttes võrdlusaluseks eelneva mudeli märksõnad, vaatame neid siis ükshaaval uuel ringil:

- Kunstiteadlaste suhtlemine kunstnikega?
EKA kontekstis oli uudne ehk see, et ametliku õppeprotsessi raames suunati kunstiteaduse tudengid läbi proovima erinevaid materjale ja kunstitehnikaid. Samas koolis õppimise käigus kuidagi tihenes ka suhtlemine kunstitudengitega. Strateegiliselt on see kaasa toonud suurepäraseid tulemusi reaalses kunstipraktikas ja publitseerimises. Ent tekitanud ka teatud tendentsi elada vaid omaealiste reaalsuses, metafoorselt öeldes „mullis“, kus valitsevad teatud kokkulepped, mille kohaselt on varasem paradigma ja sellega seotud edasiarendased kunstis või suhtlemises midagi arusaamatut, kauget ja võõrast, välistades dialoogi.

- Suhestumine nõukogude aja ning marksismi / marxismiga?
Loeti ingliskeelsest vm kultuuriruumist pärinevat kirjandust, mille ajaloolisest taustast puudub sügavam suhestumine nõukogude ajaga. Või siis vastupidi – (läänepoolsel) marxistlikul kriitilisel teoorial põhinev ingliskeelne vm kirjandus laseb tagantjärgi kogu nõukogude perioodil paista uuel ringil hoopis šikimana kui see tegelikkuses ehk oli. Teisalt on kena, et KTI-s on esile tõusnud mitu lainet nõukogude perioodi kunsti ja arhitektuuri uurijaid. See materjal ongi objektiivselt oodanud oma järjekorda. Aga 1920-30ndate kunst on uurimisteemana jäänud, vastupidi, vaeslapse staatusesse.

- Kujuteldav ühiskeel ja arusaamad?
Samas jooksevad eakaaslaste endi vahel teatud erinevused keelekasutuses. Need, kes on õppinud erinevates rahvusvahelistes tõmbekeskustes, kus on igal omad kunstiteaduse koolkonnad, konventsioonid ja traditsioonid – tuues õpitu tagasi eesti keelde ja konteksti, ei pruugi see siin konverteeruda, et luua viljakat dialoogi. Isegi Eesti siseste kõrgkoolide kunstiteadlastel omavahel võib tekkida suhtlemisraskusi, kuna siingi tulevad esile juba keeleerinevused.

- Ajalugu või kunstiajalugu?
Õpetuses on rõhk nihkunud KUNSTIajaloole ja vastavale rahvusvahelisele teooriale. See haagib kunsti rohkem lahti ajalookäsitlustest, konstrueerib kunstiajalugu nii, et keset üldisi majanduslikke, poliitilisi jms protsesse tõuseb kesksele kohale kunsti kujuteldav autonoomia. Samas on uurimise meetodite ja allikate menüü otsustavalt laienenud, samuti koostöö erinevate ekspertidega. Pigem võivad tahaplaanile jääda vanad head arhiiviuuringud koos oma spetsiifikaga. Ent sõltub muidugi teemast.

- Millal algab kunstiajalugu?
Seda küsimust pole vist isegi mitte küsitud. Järelikult pole ka vastatud. Kui püüda kangekaelselt ikkagi küsida, siis ilmselt ühemõtteline vastus puudub. Aga võib-olla defineeritakse asjade kunstiajalooks muutumise algust juba eelmise aastaga või möödunud kuu või päeva või tunniga? Ajataju ongi teisenenud. Võib-olla koguni tagurpidiseks, st minevik suhestub tänapäeva noore silmis mitte toonase reaalaja konteksti kaudu, vaid praeguse reaalaja konteksti kaudu?

- Kunstiajalugu kui stiiliajalugu?
No sellel punktil pole mõtet peatuda, niisugune püstitus on ammu eilne päev. Pigem võib küsida, mida „kunstiajaloo kui stiiliajalooga“ tagantjärgi peale hakata, kui sellest on raamatukogudesse ja inimeste peadesse salvestunud nii palju kinnismõtteid? Äkki õpetatakse tavakooli kunstiajaloo tundides stiiliajalugu ikka veel edasi? Ja mida peaks tänapäeva kunstiteadlased stiiliterminitega peale hakkama – kuulutama need tabuks või panema jutumärkidesse või mida? Kui stiiliterminid üldse elimineerida, kas siis muutub modernistlik kunstiajaloo-käsitlus omakorda arusaamatuseks, taastootes lisaks olemasolevatele veelgi rohkem arusaamatusi?

- Sine ira et studio?
Eesti iseseisvumine 1991. aastal langes kokku ajastusega, kus rahvusvaheliselt tõusis esile nn postmodernistlik ja poststrukturalistlik teooria, millesse on omakorda kodeeritud teatud nihilism. Mis on selles kontekstis saanud „sine ira et studio“ printsiibist? Kas kaasaegse kontseptuaalse kunsti ja sellega seotud kunstiteaduse kontekstis võib äkki olla legitiimne rõhutada nihilistlikku „viha“ ja „erapoolikust“?

Foto tõus kogu kaasaegse kunsti keskmesse [senise maalikunsti asemele] on kaasa aidanud arusaamale, et „üleüldiselt“ ja „erapooletult“ pole võimalik kunsti teha ega vaadata, vaid iga kunstnik / kriitik / kunstiteadlane peab alati lähtuma teadvustatud vaatenurgast. Nii nagu fotograaf oma kaameraga ei saa konkreetse foto pildistamisel füüsiliselt viibida erinevates ruumipunktides samaaegselt [maalikunstnik näiteks saab küll lõuendi taga maalimisel esindada eri vaatenurki samaaegselt] – kas analoogiliselt fotograafile peab siis ka kunstiteadlane ja -kriitik valima ühe väga kindla vaatenurga?

- Kunstiteadlane kui kunstnik?
Kuna kaasaegses kontseptuaalses kunstis saab edukas olla suuresti teooria ja filosoofia baasil, olid eriti 1990ndatel ja 2000ndate alguses eesti ühed huvitavamad kunstnikud pigem kunstiteadlased, sest nende kunstitegemine lähtus kaasaegsest teooriast ja analüüsist.


Seisuga 2014 on olukord ses mõttes tasakaalustunud, et EKA kõrgharidus on tasandanud vahet kunstnike ja kunstiteadlaste informeerituses. Praegu lähevad juba ka kunstnikud ühiselt ja edukalt rahvusvahelisele areenile, samas kui kunstiteadlased ei pretendeeri enam niivõrd kunstnikuks olemisele, vaid tegelevad taas oma liistudega (kureerimine, manageerimine, uurimine, kriitika jms).

***

Tulles tagasi algusesse ehk ERR ja Postimehe artiklite juurde, siis õhku on heidetud ikkagi küsimus võimalike tulevikustsenaariumide kohta. Tundub, et mingil tasandil ollakse kunstiteaduses jõutud teatud spetsialiseerumise soovini, kus teooria (akadeemiline uurimus) tahab institutsionaalselt vabaneda seni enda poolt alahinnatud praktikast (kureerimine, kunstikriitika, kunstiajakirjandus, haridus, museoloogia jms), mis aga omakorda tahaks spetsialiseeruda, et jõuda mingigi uue eneseväärikuseni. Samas on Eesti riik kõigi näitajate järgi väike ja kunstiteadlaste tellimus selline nagu on. Samas on kaasaegse kunsti rahvusvaheline standard muutunud võrreldes 1990ndatega veelgi rohkem teooria- ja filosoofiapõhiseks ning vajab oma seljataga igal juhul kunstiteaduse tuge. Eesti väiksuse juures on unikaalne see, et varasemate sajandite uurijadki on niivõrd lähedalt informeeritud kaasaegsest kunstist ja vastupidi.

Kunstnikke õpetatakse EKA-s ning senine KTI toimimine EKA-s on olnud täiesti unikaalne ja viljakas. Mis sest, et seestpoolt vaadates ei pruugita seda alati tajuda, kuna ideaalid on alati kuskil silmapiiri juures. Et kui praegune EKA ei tundu enam olevat seesama institutsioon, mis varem, kui KTI armas hoone vanalinna serval pannakse müüki, kui struktuurid tunduvad lagunevat, äkki ikka osutub see ajutiseks raskuseks, kui vaadata kujuteldava tuleviku perspektiivist. Olla kunstiakadeemia üks ja ainus asendamatu kompetentsikeskus on ehk parem kui sulanduda suurema struktuuri konteksti ja olla lihtsalt üks paljudest? Äkki annab kokku ja lahku liitmisi tekitada KTI enda sees ja koostöös teiste vajalike struktuuridega?

23.-24. juuli 2014, Tallinn


--------------------------------------------------------------------------------------

Maria-Kristiina Soomre
Autori poolt täiendatud versioon algselt Facebooki arutelus avaldatud kommentaarist

(Vastuseks Markus Toompere küsimusele): argumente, miks KTI võimalik „üleminek“ TLÜ alla oleks problemaatiline, on vähemalt kolm.

Esiteks. KTI koordineerib ja tagab suures osas EKA üldainete õpetamise, st kõik kunstiajaloo, -teooria jm kursused tulevad läbi selle üksuse.
1990ndatel tähendas see teiste seas näiteks Leo Gensi, Boris Bernsteini, Mart Kalmu, Krista Kodrese, Jaak Kangilaski, Kaia Lehari, Johannes Saare, Heie Treieri, David Vseviovi, Juhan Maiste jpt kohalike superstaaride kohati legendaarseid loenguid. See muidugi on aeg-ajalt tähendanud ka “sõda” teiste osakondadega teemal, et mida siis ikkagi kunstnikud, disainerid jt peavad teooriast ning ajaloost teadma ja kui mitut raamatut lugema; aga usun, et üldjuhul on see olnud ikkagi vastastikku väga kasulik koostöö. Kõik sõltub inimestest, õpetuse tase sõltub nii õppejõududest kui üliõpilaste motivatsioonist, sealhulgas koolis laiemalt valitsevast mentaliteedist (kui oluliseks teadmisi, sh teoreetilise mõtlemise oskust peetakse).

Iseenesest on ülemajaliste teooriaainete koordineerimine lihtsa liigutusega muudetav vastutusala, nende pakkumine toimiks ilmselt sama edukalt eraldi mingi uue allüksuse kaudu EKA struktuuris; küllap jätkuks ka häid loengupidajaid, kunstnikud otseselt ilmselt harimata ei jääks. Aga päris suur kogemus ja mitu väga head oma ala eksperti läheks kahtlemata ära. Ega sellestki midagi suurt lahti oleks, eks siis saaks ärksamad kunstnikud nende ja nende kolleegide loenguid TLÜs kuulata, nagu praegu käiakse Marek Tamme, Tiina Kirsi, Tõnu Viigi jpt ainetes. Massilist “kompenseerimist” üldainete osas ei suuda aga kõrvalseisjana ette kujutada, EKAski on tänapäeval siiski päris suured õppegrupid. Seega on siiski ka oht, et keskmine tase lihtsalt langeb (veelgi) ja ongi kõik. Suure pildi ehk EKA teooriaainete tervikliku, läbimõeldud ja läbivalt kõrgetasemelise õpetamise osas sõltuks seega kõik inimfaktorist ehk sellest, kuidas ja kes täidaks KTI-st jääva lünga.

Teiseks. Küsimus kaasajast.
KTI on algusaegadest peale lähtunud nö sünergilisest lähenemisest kunstiteadlaste õpetamises. 90ndatel ja 00ndate alguses käisid kunstiteaduse BA tudengid läbi kõik EKA osakonnad ja said erinevate erialade, valdkondade ja tehnikate osas "käe valgeks", aimu sellest, kes, kuidas, mida ja võibolla isegi, et miks teeb. Eri kunstialade baastehnikaid õpiti EKAs töötavatelt noortelt ja vanadelt klassikutelt, seda toetas omakorda eriala ajaloo ja teooria, kunsti- ja arhitektuuriteose analüüsi baaskursus. Ühes majas õppimine, kuni seda maja oli, aitas kunsti-arhitektuuri-disainimaailma sukeldumisele muidugi veelgi kaasa: kunstiteadlased õppisid ja kasvasid koos (kohati tõesti pead-jalad koos - ühiselamus, sööklas, raamatukogus, üldloengutes) tulevaste kunstnike, arhitektide ja disaineritega. Kooskujunemine käis tihti läbi vägagi sisuliste vaidluste, vaimustuste, põhimõtteliste vastasseisude ja päris inspireeriva dialoogi. Mingit “mulli” on siinjuures siiski raske näha - vaid kitsalt oma põlvkonna “hääletoruks” ei ole KTI lõpetanud kunstiteadlastest jäänud ju keegi.

Suureks plussiks (ilmselgelt luksuseks) on alati olnud EKA / KTI väikesed õppegrupid ja peaaegu individuaalne lähenemine enamikes ainetes. Tudengitele on vist tänaseni küll ette antud küllaltki selge õppekava ehk struktuur, selle sees aga jäetud, sõltuvalt igaühe võimekusest ja uudishimust pea täielik vabadus nii oma uurimisobjekti kui ainese leidmiseks ja defineerimiseks. “Kaasaeg” kui KTI kunstiteaduse õpetust ehk märksõnana iseloomustav väärtus ei ole kunagi tähendanud instituudi või õppejõudude poolset survet ega programmi tegeleda “tänapäevaga”, vastupidi, metodoloogiliselt oli vähemalt Bologna-reformi eelse õpetuse esialgne tööriistakast mitmekesine ja selle kasutamist harjutati ikka just sügaval kunstiajaloos. “Moodsamad” teooriad ja uus kunstiajalugu kui paradigmaatiline muutus toodi KTI-s sisse samuti just vanema kunstiajaloo uurimisega ja ka siin võib KTI toimimist “tänapäevas” pidada instituudi suureks plussiks, mida kindlasti on soosinud ka positsioneerumine klassikalisest (ja paratamatult konservatiivsemast) teadushierarhilisest süsteemist pisut “väljas”, “perifeerses” kunstiakadeemias, kus tulevastel kunstiajaloolastel on võimalik olnud õppida kunstnikega koos. Ehk - kui sa ka lõpuks keskaega uurima hakkad, on kaasaja mõtteviiside ja kaasaegse kunsti otsingute tajumine ning neis osalemise kogemus ikkagi suureks plussiks. Suutes siduda kaasaegse teooria ja ajalooteadmised loomingulise mõtlemisega, on sul potentsiaali olla parem teadlane.

Üks KTI õpetuse vaieldamatu tugevus on enesemääratlemise võime, mis sellises süsteemis õppinud kunstiteadlasi on aidanud hästi reageerida muutuvale maailmale, positsioneerida end vajalikuks lüliks, tihti ka vedavaks mootoriks nii omaalgatuslikes situatsioonides kui institutsionaalsetes kõrgepingetes. Selle eest suur kummardus KTI õppejõudude (elu)tarkusele mitte tingimata tudengite aktiivsust ja uudishimu liiga kitsasse teemasängi suruda, säilitades nii avastamisrõõmu ja -motivatsiooni (saan rääkida muidugi ainult iseenda eest). Suures ülikoolis, kus sa oled ka üliõpilasena küll suure ja mitmekesise ainevaliku ees, aga oma otsingutes rohkem üksi või vastupidi - instituudi uurimisteemadega selgelt piiratud - tähendab see lihtsalt teistsugust lõpptulemust. Ei saa eeldada, et noor inimene, kellele tänane haridussüsteem pigem keelab “eluaegse üliõpilase” luksust, teeks 3+2 kiirjooksu süsteemis ainult õigeid ja tema hariduspildis tingimata teineteist täiendavaid valikuid, mis aitaks kaasa enese adekvaatsele positsioneerimisele tänases kunstimaailmas; või - ammugi - kasvaks kirglikuks ja informeeritud uurijaks täites vaid juhtiva professori arhiiviülesandeid.

Enesemääratluse vabadus kollegiaalses vastastikku toetavas õhkkonnas oli vähemalt kunagi KTI võlu, mis hoidis eriala juures ka paljud need, kes EKAsse esialgu vaid huvitavat üldhumanitaarharidust otsima tulid (räägin jällegi iseenda nimel). Alahinnata ei saa ka paljuski kunstiajaloo-, kriitika- ja muuseumipraktikutest vanemate õppejõudude/kolleegide mentorlust ja individuaalsema õppetöö käigus omandatud kogemusi, sealhulgas nö õppetööväliste teadmiste ja kontaktide kapitali. Võibolla on puht-akadeemilise kaleidoskoop-hariduse tulemus lõpuks küll huvitavam ja ka kunstiteadust rikastavam uurijapositsioon, aga ei julgeks väita, et kogu praktilisele kutsevaldkonnale (kuraatoreid, galeriste, kriitikuid jt silmas pidades) tingimata sobiv ettevalmistus (kuigi muidugi - kõik sõltub lõpuks inimesest endast, nagu näitab ka põgus mõtisklus erinevate ülikoolide vilistlaste ainetel). Tartu ja Tallinna ülikoolides oma eripäradega on kunstiajalool igal juhul kunstipraktikast kaugem, distantseeritum roll. See ei ole tänapäeva kunstiteaduses aga ainus võimalus, millest jõuamegi kolmanda argumendini:

Kolmandaks. Kunstiteaduse ja kunstiajaloo mitmekesistamine ja kaasajastamine.
Nö arhiiviteaduse kõrval on KTI senine roll kunstiteadusliku mõtte mitmekesistamisel olnud kahtlemata teedrajav. Seda on paljuski tehtud teiste ülikoolide teiste erialade kogemustele (nt väga oluline 1990ndate Praha ja Budapesti täiendkoolituste laine) ja isegi uurimustele toetudes, kuid siiski iseseisvat positsiooni kujundades ja defineerides. Kunstiteadlane, kes on kunstiprotsesside sees üles kasvanud, on tihti - üllatav või mitte - kriitilisem ka ajaloolasena neid protsesse kirjeldades, ühelt poolt olles paremini (mitmekülgsemalt) informeeritud nii kaasaja kui lähiajaloo "inimlikust mõõtmest", teiselt poolt suutes erinevate kunstivaldkondade teooriat paremini seostada. Tähelepanuväärne on näiteks KTIs välja kujunenud nõukogude perioodi uurimise koolkond, mis on selgelt eristatava kriitilise diskursuseanalüüsi profiiliga, keskse ajaloolise narratiivi kõrval nähakse teisi ja kolmandaid paralleeljutustusi, staari- ja geeniusmüüte täiendatakse kollektiivsuse ja kontekstuaalsuse analüüsiga.

Siinkohal on aktuaalne lisaks Heie Treieri (siinses vestluslõngas välja toodud) küsimusele, millal algab ajalugu (täna miinus 50 aastat), nö KTI-kunstiteaduse puhul küsida ka - millal algab kaasaeg? Ja üllatav küll, aga hoolimata nõukogude-uuringute küllaltki selgest positsioonist nö minevikku vaatava kunstiajaloo praktikana, on küllalt ilmne, et ka meie kaasaeg, kunstiteaduse “kaasaegne” objekt, dateerub enam-vähem samadel alustel. Eesti kaasaegsest kunstist täna võib küll rääkida ilma 1990ndatele eelnenut mäletamata, seda mõista eelnenud kümnendite kunsti ja kunstipoliitikat tundma õppimata on aga keeruline.

Seega - oma küllalt erilise, eriala sees kahtlemata eri suundades avatud interdistsiplinaarse positsiooniga on instituut täna tugevdanud nii kaasaja kui mineviku tänapäevast uurimist ja tõlgendamist, suure ülikooli instituudiks “sulgudes” võib juhtuda, et teadusgrantide kaudu juba täna küllalt selgelt ja kitsalt piiritletud “fookus” kitseneb veelgi ja sellest oleks kahju nii kunstiteaduse arengut kui eriala professionaalset järelkasvu silmas pidades. Palju täna olulist kunstiteaduslikku mõtet sünnib kunstiprotsessi seest ja selle muutumisi jälgides (konkreetse näitena nt minu enda uurimisvaldkond näituste ajalugu, mis on maailmas arenenud paralleelselt näituseformaadi esiletõusu ja kuraatorikutse professionaliseerumisega). Eesti oludes on akadeemia vähemalt oma ideaalkujul sellele reageerimiseks kindlasti parem ja mobiilsem paik, kui suur ülikool (kus eriala ühe väiksena peab oma olemasolu ja ressursi eest palju suuremat olelusvõitlust pidama ja keskenduma teistele, kindlasti samuti viljakatele dialoogidele) või näiteks muuseum (sest muuseumiteadus on juba olemuselt midagi muud).


Kokkuvõttes on kogu see võimalik “üleminek” muidugi eelkõige konkreetsete inimeste ja nende inimlike ootuste ja valikute küsimus ega peaks tingimata liiga suurt paanikat külvama, eriti kuna mõlemad ülikoolid on juhtkonna tasemel instituudi täieliku ja lõpliku ülemineku lähiaastatel välistanud. Kahjuks on Eesti liiga väike, et kasvõi ühest inimesest jääv tühi koht oleks kindlalt veel paremate ja motiveeritumate tegijatega täidetav. Kui vaadata kunstiteaduse seisu täna, siis minu jaoks tundub see paljulubav, aga võimalus KTI "üleminekust" on siiski väga suur ohu märk. EKA KTI-d võib paljuski võrrelda kunagise EHIga, mis samuti ühel hetkel Tallinna Ülikooliga liitus, kindlasti on see äratundmine üks liitumissoovi kõige sisulisemaid võimalikke argumente. Ometi teeb küsimus EHI saatusest TLÜ suures organismis täna, ettevaatlikuks ka igasuguse puht-akadeemilises plaanis ehk loogilise optimismi KTI võimalikust akadeemilisest õitsengust suurülikooli tiiva all.
Ei tasu unustada, et Tartu Ülikoolis on kunstiajaloo osakond olemas, “akadeemilisem” kunstiajalugu ja -teadus vähemalt teoreetiliselt seega kaetud. Võiks siit edasi spekuleerida, et miks ei võiks ka KTI see osa, kes end EKAs järjest vähem "kodus" tunneb, ühineda hoopis Tartu kunstiajaloo osakonnaga ja seda positiivselt täiendada? On mõneti märkimisväärne, et TÜ kunstiajaloo osakonna õppetöös ei osale täna teadaolevalt peaaegu mitte ükski KTI taustaga kunstiteadlane. See on eeldatavasti ka vastus, miks KTI-l Tartusse kolimisest mitte midagi võita ei oleks - Tallinna ülikooli humanitaarteadlaskond on kahtlemata inspireerivam pesa, kuhu võimaliku pereheitmise korral maanduda. Tartu koolkonna huvides oleks seega igal juhul seda mitmekesisust võimalikult kiiresti omalt poolt tekitama asuda (väita, et Tallinnas piisavalt häid või kvalifitseeritud spetsialiste ei leidu, ei ole tänase kunstiteaduse objektiivseid lähteandmeid vaadates küll mitte kuidagi võimalik), sest kunstiajaloo eri koolkondade ja teooriate hõlmamise osas peab seal lähiaastatel paratamatult nihkumisi ja arenguid toimuma. Tundub paratamatu, et Tallinna Ülikoolis kujuneks kunstiteaduse eriala tänases määratluses kindlalt uurimuslikumaks (vormiliselt võttes seega Tartu-sarnasemaks, kunstipraktikast distantseeritumaks) ja küsimus erialade kattuvusest muutuks esimest korda tõeliselt aktuaalseks. Dubleerimist välistava kõrghariduspoliitika tingimustes ei ole kolmes ülikoolis suhteliselt sarnase profiiliga eriala õpetada igal juhul mitte mingisugust mõtet. Niisiis kerkib siit lõpuks hoopis küsimus, kuidas mõjutaks KTI võimalik kolimine Tallinna Ülikooli alla Tartu kunstiajaloo osakonna käekäiku? Täna, ülikooli kunstiajaloo osakonna ja akadeemia kunstiteaduse instituudi erinevatest kunstiteadustest rääkides võiks ju ikka veel rõhutada pigem teineteist täiendavat haridusmudelit, mida tõestab ka päris aktiivne rist-tolmlemine BA-MA tudengite osas ning põlvkonniti erinev kuid siiski märgatav koostöö eri taustaga kunstiteadlaste vahel (hea näide siinkohal kasvõi seesama Artishok). Tartu ülikooli teiste osakondade (eelkõige semiootika) KTI vilistlaskonda kujundav mõju (nii vahetusõpingute kaudu kui olulise MA-õppesse tulijate baasina) on aga täna hinnanguliselt olulisem - ja ka see iseenesest väga positiivne inter-distsiplinaarsust rõhutav fakt võiks ehk kunstiteaduse professoritele olla oluline, miks mitte inspireeriv mõttekoht.

KTI tulevikku kujutledes vaataks mina aga Tallinn-Tartu teljest kaugemale ja otsiks loomingulisema ja kiir-reageerivama kõrghariduse inspiratsiooni kusagilt Malmö (kunagise kunstiteooria-kuraatorluse magistrantuuri) - Amsterdami (Sandberg Institute) ja miks mitte ka hoopis Peterburi (Smolny) liinilt. Tänane Eesti kunsti, arhitektuuri ja disainielu väärib kindlasti kõrgemal tasemel teoreetilist, ajaloolist, korralduslikku ja kuratoorset mõtet, et samm kõrgemale tänasest tublist keskpärasusest võiks olla võimalik. Ja muidugi - mitte kuidagi ei tahaks alahinnata ka välisülikoolides omandatud võõrkeelse kunstiteaduse “tõlkimise katseid”, mille puhul kutsuks kolleege üles kannatlikkusele ja avatumale dialoogile - kahjuks see küll mitte kuidagi tulla ei saa.


Maria-Kristiina Soomre on olnud nii KTI tudeng kui õppejõud vahelduva eduga alates 1997. aastast, täna doktorant. 2001-2003 töötas Soomre KTI juhataja abina. Välisõpingute kogemus pärineb nullindatest - Turu kunstiakadeemiast (kunstikorraldus) ja Veneetsia kunstiakadeemiast (magistriprojekt).


Maarin Mürk. Mõned kommentaarid lisaks. 
Olles KTIs õppinud kogu oma ülikooliaja (2001 BAsse sisseastumisest otse MAsse, edasi otse doktoriõppesse, olles õpetanud nii KTIs kui EKAs ning koordineerides hetkel EKA ülemajalisi teooriaaineid), püüaks segase ja palju kirgi kütva seostepuntra mõningate õhku jäänud küsimuste kaudu ära märkida.

• Arvestades mitmekesise haridussüsteemi hüvesid, mis võimaldab praegu nii akadeemilist hulkurlust, ülikoolide-ülest koostööd uurimisgruppide põhiselt, sisseastumis-võimalusi TLÜ kultuuriteooria MAsse ja doktoriõpesse (mida ka tehakse) peale KTIi lõpetamist - miks ikkagi peaks terve instituudi, millel on selge kujunemislugu, oma selge profiil, valdkondlik tellimus ja ajaloolised põhjused just EKA juures tegutsemiseks, tervenisti üle kolima teise ülikooli? Nagu ütles Margus Ott FB kommentaariumis tabavalt: Selles valguses ei tule KTI ühendada mitte TLÜ ega TÜga, vaid EKA-ga, ehk teisisõnu, et lõpeks aaviksoolik ja esterpalmilik limbo ning ta oleks jälle ühes majas kunstidega koos, luues oma eripärast sünergiat.

• Kas selle arutelu taustana peaks nägema EKA viimaste aastate nõrgestatud seisundit haridusmaastikul ja KTI enda kõikuma löönud identiteeti? Sest pigem võiks KTI ju just jõudsamalt EKA külje all laieneda ja kasvada, tuues oma õppekavas selgemalt välja ka selle valdkonna muutunud vajadused – kuraatorite, teoreetikute, kriitikute, galeristide – st laiaprofiililiste kunstitöötajate kasvatamise. KTI võiks rohkem vastata kunstielu muutunud vajadustele, käia ajaga kaasas ka muus kui kitsas ringis teadusliku uurimistöö arendamise vallas.

• Kes satuvad õppima kunstiteadust EKA kunstiteaduse instituuti ja miks? Mulle tundub, et enamasti tullakse KTIsse ebamäärase sooviga mõtestada ja uurida kunsti, suhestuda sellega teisti kui seda ise luues, „teha asju sõnadega“, aga siiski piisavalt lähedalt, olla kunsti ümber ja sees, mõelda kriitiliselt, orienteeruda erinevates kunsti puudutavates teooriates. Tihti on peamine valiku argument ka lihtsalt laiapõhjaline humanitaarharidus. See kõik on tänaseni EKA allüksusena ka väga hästi toiminud. Ilmselt vaid vähestel tudengikandidaatidel on ettekujutus kunstiteadusest kui sellisest, isegi doktoriõppes, on põhiliseks impulsiks ikkagi aines ise. Teadus on teatud väli, millel on oma reeglid, konventsioonid jms; vorm, millesse vahetevahel oma uurimisteemat valada. Küsimus ongi, millises kontekstis keegi mängida tahab, millisesse vormi oma pühendumus valada. Akadeemilises bürokraatias ja “grandisõjas” on ilmselt lihtsam võistelda “puhta teaduse” kategoorias, paljud teemad on aga sellelt positsioonilt lähenedes ligipääsmatud. Ning kas ei oleks erinevaid grandirahasid lihtsam saada just mitme kõrgkooliülestel uurimisgruppidel? Korraks tasub mõelda ka laiemalt humanitaaralade teadustegevuse „hindamise“ problemaatikale. Kas ei oleks KTI jaoks mõistlikum pigem töötada teadlikult vastu ülikoolidele pealesurutavale valdkondliku lahterdamise protsessile ja jäädagi millekski healoomulise kasvaja laadseks kunstiakadeemia küljes, sobitumata päriselt ühtegi etteantud vormi, ühendades teadustöö, süvauuringud, kunstikorralduse, -kriitika ja kuraatorluse pidevalt kohti ja autoripositsioone vahetavaks erialasiseseks paljususeks?





1 kommentaar:

Agur Kruusing ütles ...

Väga arukas nutt. Mina olen poolt.1120