ARTISHOK RECORDS kogub kunstinäituste soundtrack`e! / Exhibition soundtracks wanted!

Artishok recordsi "Pidu ja teooria" 2010, EAST project sapce

(please scroll down for English!)

Artishok Records küsib nõu!

Netis tegutsev nö label on üheks oma eesmärgiks võtnud näitustele loodud oringaal-soundtrackide kogumise ja avaldamise. Tihti on just heli see, mis näituse dokumentatsioonist fotode, videoklippide, kunstikriitika jms kõrval kajastamata jääb.

Seega küsibki nüüd Artishok Records just sinu käest: millistel näitustel / kunstiprojektidel on olnud eriti sugestiivselt meelde jäänud helilised lisandid? Otsime inimesi, kes on ise loonud näitustele originaalhelisid või kes teavad kedagi, kelle töid võiks kajastada. Artishok ei ole endale kunagi muret teinud aja möödumisest, seega oodatud on ka näited lähemast ja kaugemast minevikust.

Ning lisaks näituse / kunstisündmuste helilisele kaardistusele on väga oodatud ka kõik muud ettepanekud ja ideed, kuidas Artishok Records võiks uurida heli ja kunsti ristuvaid teeradasid! Väljundiks on internet ja mõnikord ka lived.

 Kõik pakkumised ja ideed palume aadressile artishokmovement at gmail dot com

oleme üks suur kõrv,
tänud ette ja tervitades,
Triin Niinemets ja AR

***

Artishok Records is looking for your advice!

One goal of this so-called label is to collect and make available original soundtracks created for exhibitions. Quite often is this the part that gets left a bit aside from documentation and archiving the exhibitions.

So we are here to ask - what exhibitions / art events have had sounds that you can`t get out of your mind? We are looking for people who have created sounds or who have a suggestions where should we turn to! Artishok has never minded time passing by so we welcome sounds both from past and present.

Besides that all other recommendations how could we approach to crossroads of sounds and art (yes, we are familiar with sound art as such, but more) are also very much appreciated. Our output are virtual and occasional live events, formats depending.

Please let us know artishokmovement at gmail com
looking forward hearing from you,
Triin Niinemets and AR

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Vaata kööki!

Disinikuu, disainiöö ja disainigaalaga seoses arutleb Margus Tamm disaini olemuse üle.

Kirjutis valmis Eesti Ekspressi tellimusel.  

Viimaste kümnendite jooksul on disaini maine teinud läbi märkimisväärse tõusu. Disainist räägitakse nii majanduse, kultuuri, tehnika, isegi religiooni (intelligent design) kategooriates. Disaini mõtteline territoorium on kasvanud ja kasvab veel. Võtame või näiteks loomememajanduspoliitika uue lemmiklapse - teenusedisaini (service design). Sisuliselt võiks seda tegevusharu nimetada teenuseplaneerimiseks, service enginering-uks või lihtsalt heaks teeninduseks, kuid uudseks muudab selle kategoriseeriv sõna disain. Hiljuti sattus mulle raamatuletil silma album „Ancient Egyptian Design.“ Albumis olid juba kooliõpikutest tuttavad arheoloogilised atefaktid: potikillud, bareljeefid, sarkofaagid, kaelaehted, odaotsad... Ajalooõpikutes liigitati kogu see kirju kraam Vana-Egiptuse kunstiks. Kuid nüüd, nagu näha, on disain tunginud ka muistse Niiluse delta-aladele. Tutankhamonil võib olla ükskõik, kas hauarüüstajate järeltulijad liigitavad tema surimaski kunstiks või disainiks, kuid meil tänapäeval on tegemist kahtlemata märkimisväärse muutusega mõtlemises. Veel näiteid. 21. sajandi esimesest aastast pärinev gamechanger – iPod. Antud vidinale omistatakse muusikatööstuse kardinaalse reformimise või koguni päästmise au. Küllap õigusega, kuid kõrvalnähtusena. Muusika oli selle vidina juures teisejärguline, muusika kuulamine oli pigem igamehele sobiv sotsiaalselt aktsepteeritav ettekääne, varjamaks oma tegelikke fetišistlikke tarbimisajendeid. Kuulamiseks oli teisi, tunduvalt helikvaliteetsemaid, rääkimata kaugelt odavamaid vahendeid, kuid ükski neist ei näinud nii hea välja, ei olnud nii ihaldusväärsena eksponeeritud. Hilisem gadgetite areng on tendentsi üksnes süvendanud. Disain on nihkumas vahendist/vahendajast lõpp-produkti staatusesse. Teisisõnu: kui varem peeti õigeks, et disainimise kui protsessi tulemuseks on teatav rakendus, siis tendents on suunas, et disainimise kui protsessi tulemus ongi disain.

Antud tendentsi taustal tekib küsimus, et miks siis ikkagi räägitakse vajadusest disaini märgata.

Probleemile lähenemiseks, tuleks esmalt üritada määratleda, et millest me ikkagi räägime, kui me räägime disainist.

English Oxford Dictionary pakub disainile kui mõistele kaks definitsiooni:

1) disain on dekoratiivne muster.

2) disain on mingi tulevase objekti või ehitise planeering.

Esimese määratluse põrmustas juba 1910 aastal Austria arhitekt Adolf Loos oma, modernistliku esteetika jaoks alustrajava esseega „Ornament und Verbrochten“ (Ornament ja kuritegu). Olgugi, et ornamentaalne dekoor on praeguseks rehabiliteeritud, on tegemist ikkagi üksnes ühe disaini võimalusega, mis kaugeltki ei suuda määratleda kogu valdkonda.

Arusaam disainist kui planeerimisest ja seejärel plaanipärasest tegutsemisest oli tunduvalt elujõulisem (inglise keeles on planning ja designing tunduvalt lähedasemad, kui nende eestikeelsed vasted, eesti keeles kannab seda sidet paremini disaini vähemglamuurne sünonüüm „kujundamine“). Kirjutises „Recentness of Sculpture” arutleb Ameerika juhtiv kunstikriitik Clement Greenberg minimaalkunsti üle. Aasta on 1967, Greenberg pole enam see, kes ta oli, uus, pealetulev minimalismi-laine jääb talle võõraks, ta ei saa sellest aru, kuid ta püüab oma vastumeelsust varjata neutraalse analüüsi taha. Väide, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub, on, et minimaalkunst on väga hästi disainitud. See tähendab, Greenbergi kirjeldusel, et minimaalkunst, sarnaselt disainile, viib perfektselt ellu varemkoostatud ratsionaalset plaani, ja tulemus on tuletis (kus puudub spontaansus, vastuolulisus ja aistingulisus). Greenberg muidugi eksis minimaalkunsti osas, kuid veelgi enam eksis ta disaini osas. Oma kaasaja osas Greenberg siiski ei eksinud. 1960-70ndatel oli üldaktsepteeritud, et disaini metodoloogia seisneb ratsionaalses probleemilahendamises. Selle mõtteviisi üheks mõjukamaks ja säravamaks sõnastajaks oli mitmekülgne Ameerika intellektuaal Herbert Simon. Simoni käsitluses oli disaineri esmane ülesanne korrektselt määratleda disainiprobleem (Simon eristas hästistruktureeritud ja halvastistruktureeritud probleeme). Kui disainprobleem on ära määratud, on sellest disainilahenduse tuletamine juba ühesuunaline loogiline protsess.

Simoni käsitlus oli oma aja laps, selles heiastuvad kõrgmodernistlik puritaanlus, lisaks vaimustus nii toonaste biheivioismi-uuringute kui küberneeika edusammudest. Hilisem analüütiline kriitika näitas, et tegelikult ei eksisteeri ideaalset, Simonlikus mõttes – hästistruktureeritud disainiprobleemi. Selle asemel tegeleb disainer paradoksidega, vastuoluliste ülesannete kogumiga, mida pole võimalik taandada üheks probleemiks. Kuna ei eksisteeri üht disainiprobleemi, pole ka olemas üht disainilahendust, on hulk võimalikke lahendusi. Milline täpselt neist realiseerub, sõltub jumal-teab-millest.

Nn. ratsionaalse mudeli suurimaks nõrkuseks oli, et see ei tahtnud kuidagi sobituda reaalse disaineripraktikaga. Juba üks modernistliku disaini isafiguure, George Nelson deklareeris 1957 aastal ilmunud essees „Good Design. What is it for?”: „Funktsionaalsus on ülehinnatud /.../ Disain on seisukoht, mitte vidin,” (a statement and not a gadget). Nelsoniga eesotsas, ongi paljud disainipraktikud ise käsitlenud oma tegevust kommunikatsioonina.

Võib öelda, et iseenesest ei välista disaini kommunikatsioonimudel ratsionaalse probleemilahenduse mudelit. Viimast tuleb sel juhul käsitleda üksnes kui esimese erijuhtumit. Kommunikatsiooni vaatepunktist veel lisaks erakordselt ebahuvitavat erijuhtumit: probleemi lahendamisel 1) esitatakse probleem, 2) disainer annab probleemile lahenduse. Kõik. Aga saab ju palju rohkemat: kommunikatsioon saab olla kestev dünaamiline dialoog või debatt, mille osapooled omavahelise suhtluse käigus omandavad aina uusi oskusi. Lisaks veel lugematud retoorilised võimalused, mida pakub elav mänguline dialoog. Näiteks ei pruugi disaini eesmärgiks olla probleemi lahendamine. Saab ka vastupidi, disain võib teadlikult probleeme esile tuua või konstrueerida täiesti uusi probleeme. Seesugused disainipraktikad on täiesti olemas, neid on nimetatud lõhestavaks aka disruptiivsest disainiks (disruptive design). Tegemist on kontseptsiooniga, mida võib vaadelda 1964/2000 aasta First Things First manifestide kontekstis. FTF teadupoolest kutsus üles (graafilisi) disainereid võtma suuremat ühiskondlikku vastutust ning turunõudluse täitmise asemel haarama ise initsiatiivi ühiskonna ja elukeskkonna muutmisel. Disruptiivne disain sekkub proaktiivselt elukorraldusse, teadlikult eirates reegleid ja seadusi, eesmärgiga muuta inimgruppide või kogu ühiskonna käitumist. Disruptiivne disain võib kujutada endast näiteks komplekti „vigaseid” lauanõusid, mis läbi oma ”kasutajavaenulikkuse” sunnivad einestajaid omavahelisse suhtlusse astuma. Disruptiivse disaini alla võib liigitada näiteks gerilja-aianduse, mis küll kaunistab keskkonda, kuid teeb seda kirjapandud avalikku korda rikkudes.

Disaini kommunikatsioonimudel aitab kindlasti mõista disaini paljusust: erinevas suhtlussituatsioonis väljendume me ju erinevalt, akadeemilises vestlusringis ühtviisi, koduses seltskonnas teisiti, meeleavaldusel hoopis teisiti.

Ühes jääb kommunikatsioonimudel siiski hätta: see kirjeldab hästi disaini kui protsessi, kuid ei mõtesta disaini kui singulaarsust. Ei ütle meile kuigi palju disainiobjekti kohta. Näiteks ei selgita, kuidas saab üks ja sama objekt olla samaaegselt igapäevane tarbeese ja museaalne kultuuri-ikoon.

Essees „The Etymology of Design: Pre-Socratic Perspective” avab arhitektuuriteoreetik Kostas Rerzidis sõna disain päritolu. Algne, ladinakeelne designare võiks ümbertõlgituna tähistada olukorda, kus ilmsiks tuuakse midagi, mis on tegelikult juba olemas. Veelgi varasem kreekakeelne tüvi seob disaini avastamisega. Justnimelt avastamise ja mitte näiteks leiutamisega.

Rerzidise lingvistiline analüüs pakub huvitavat ainest edasiseks aruteluks. Tema tekstist lähtuvalt saab väita, et disain ongi vastuolul põhinev tervik: disain on küll juba olemas, kuid selleks tema olemasoluks ei piisa, disain saab olema alles siis, kui see, mis on, avastatakse ja esile tuuakse.

Antud järeldus võib olla esmapilgul segadusttekitav. Tegelikult kirjeldab see aga täpselt käesoleva kirjutise alguses esitatud olukorda: vaatamata asjaolule, et meid pidevalt ümbritseb disainitud keskkond, ei kipu me disaini märkama. Rerzidise keeleanalüüsi põhjal võib spekuleerida, et antud olukord ei ole disaini toimimishäire, vaid see ongi disaini seesmine mootor, tema dünaamika mehhaanika: olla ühtaegu etteantud ja samas ilmneda üksnes kui erakordne. Et esemest saaks disain, peab see ese olema midagi igapäevast ja iseenesestmõistetavat, kuid seejuures peab antud esemel säilima võime muutuda korrraga ka võõraks. Näiteks sünniks disain siis, kui sa tõuseksid toolilt, kus äsja mugavalt lebasklesid ja vaataksid sedasama tooli ühtäkki suurisilmi, võõristaval pilgul: „Miks see nii on?!” „Mida see minust tahab?!” „Kes selle tegi?!”. Tõsi, sellist situatsiooni on kodustes tingimustes küllaltki raske ette kujutada, veelgi enam, esile kutsuda.

Õnneks on produktiivse võõrandumise esilekutsumiseks olemas lai valik kultuurilisi abivahendeid. Mõjusamad neist on näiteks valgete seintega galeriid, koos igapäevaelust kõrgemaletõstvate postamentide ja etikettidega, mis puulastele-tohtlastele elu sisse loitsivad: annavad esemeile nime, sünnidaatumi, loojad. Lisaks kataloogid, kus disainerid avavad probleeme ja teevad steitmente, sedaviisi, täht-tähe, rea-rea pikku veelgi kasvatades distantsi eseme ja kasutaja vahel. Või gaalad, kus võib selguda, et piip pole lihtsalt piip, vaid on auhinnatud piip. Ja mõnikord piisab ka hinnasildist, et tarbeeseme suhtes tekiks võõrandumistunne.

See kõik on vajalik. Need kõik on abivahendid, mis aitavad meil märgata seda, mis juba olemas.

Kokkuvõtteks ja disianikuu alustuseks* – eelneva arutelu tulemusel saab öelda, et hüüdlausete „Daisain on kõikjal!” ja „Märka disaini!” vahel puudub vastuolu. Need on disaini kaks poolt, mis käivad kokku nagu tik ja tak, nagu zip ja zap, nagu abraka-dabra või tsap-tsarap.

Niisiis, tsap-tsarap - kõik disianikuul näitusesaali ja gaalale asju vaatama, sest siis, abraka-dabra – saab olema ka disain!

 ---------------

* artikkel ilmus esmakordselt 2014 septembri alguses

 

 
Sõna "disain" kasutussageduse hüppeline suurenemine teoloogilises arutelus

 
FTF (1964 edition)

 
Eesti Disainiauhinnad 2014 gaala

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

IV Artishok Biennale photo documentation and critics texts available online

IV Artishok Biennale
A+B=AB14
17.09. - 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas iela 42, Riga

IV Artishoki Biennaali A+B=AB14 näitus on tervikuna avatud veel 11. oktoobrini, Riias Mūkusala Kunstisalongis. Näituse kümnepäevase avamistemaratoni fotodokementatsioon ja kriitikute kirjutatud 110 teksti on kättesaadavad AB kodulehelt: http://www.artishokbiennale.org/
Salvestused avamiste käigus läbiviidud vestlustest biennaalil osalevate kriitikutega lisanduvad aja jooksul.

-----------------------

IV Artishok Biennale A+B=AB14 exhibition is in full complect exhibited till October 11 at the Mūkusala Art Salon, Riga. An extencive photo documentation of the ten day opening event, as well as all 110 texts written for AB14 can be looked at and read on AB-s homepage: http://www.artishokbiennale.org/
Audio recordings of the talks held with the participating critics during the opening event from 17.09.-26.09. are to be added. AB is an exhibition format combining ten artists with works created for AB and ten critics writing about each of the works on display. Critics' accomplishments are presented in the exhibition alongside the newly made artworks. The aim of AB is to actualize the synergy between critical and creative thinking. By placing the critics into the same space with the artists, curators make an attempt to break the traditional space-time gap between art and criticism.

Participating artists from Estonia are: Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm. From Latvia: Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krisš Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Participating art critics from Estonia are Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova. From Latvia: Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane. AB14 is curated by Šelda Puķīte (LV) and Indrek Grigor (EST). Design by Kristians Brekte.

AB program opened on September 17, 2014 when the first from the altogether ten art pieces was presented. Each artwork was accompanied by ten texts written by the critics about the particular piece. Every opening evening closed with a Critic Talk involving participants of AB14.

The fourth AB is taking place at the Mūkusala Art Salon, a private, non-commercial gallery which also owns a remarkable collection of mostly Latvian art from different periods. Curators have chosen ten works from the collection to be displayed within the exhibition alongside the newly created works. Those ten works were allocated as comments on the practice of the ten participating critics, who were then each asked to write an extra article about their work. Those texts are sectioned on AB-s homepage under the title collection.

AB as a format was born in Estonia and the first three events took place in Tallinn and Tartu, involving only Estonian artists and critics, with occasional foreign guests among the critics. Now, in 2014, AB has become a collaboration project between Estonia and Latvia involving participants from both countries.

For more information: www.mmsalons.lv and www.artishokbiennale.org

The Fourth Artishok Biennale “A+B=AB14” is supported by Culture Ministry of Republic of Estonia, Cultural Endowment of Estonia, State Culture Capital Foundation of Latvia.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back