Kunsti, kunsti kõigile...ptüi, JÄÄTIST, jäätist kõigile!

Tere Artishoki lugejad,


asi oli tegelikult väga lihtne - Maarin Mürk maitses pop-up JÄÄTISEKOHVIKU "Jäätis" erinevat toodangut ja see maitses väga! Siis tekkis mõte, et võiks uurida, kuidas ja miks see kõik toimib - ning nii saatiski uuriv ajakirjandus Artishoki näol hulga küsimusi kunstnikele Sigrid Viirile ja Kristiina Hansenile, kes seda jäätist valmistavad ja voila, siin see intervjuu ongi + ahvatlevad pildid ka juures.
Kas nüüd on Artishok elustiili-, kokanduse- ja trendiblogi? Võib-olla! Kahjuks peab tunnistama, et tegemist ei ole kinnimakstud postitusega, aga reklaam on see kindlasti! Leidke neid FBst: https://www.facebook.com/pages/pop-up-J%C3%84%C3%84TISEKOHVIK-J%C3%A4%C3%A4tis/497583037042339?fref=ts



- Kuidas teie organiseeritud jäätisetegu alguse sai?

Kõigepealt, kunagi ammu, oli selline intsident, et Juku tegi Vabriku tänava köögis kardemonisaiu. Juhuslikult sattus Sigrid, kellele väga maitsevad Juku tehtud kardemonisaiad, sealt mööda kõndima. Lõhnast lummatuna ja lootuses mõned saiad saada, loopis Sigrid lumepalle akna pihta. Juku oli lahke ja viskas Sigridile aknast mõned kardemonisaiad. Sellest kuuldes tekkis Kristiinal idee, et võiks järgmistel Kalamaja päevadel midagi teise korruse akna kaudu müüa. Mõni aeg hiljem kinkis Juku Kristiinale sünnipäevaks jäätisemasina ja siis sai selgeks, et see miski, mida aknast müüa, on jäätis. Teiselt korruselt korviga jäätise müük tundus lahe ühekordne aktsioon, aga kuna seda oli mõnus teha ja see osutus popiks ehk tundus inimestele maitsvat, siis otsustasime jäätise sortidega edasi eksperimenteerida. Nii see kõik algaski täiesti juhuslikult, ootamatult, planeerimatult ja õnnelikult.





- Teil on väga huvitavad maitse-kombinatsioonid. Kuidas ühe maitse väljatöötamine käib? Mis teie enda lemmikud on?


Mulle (S) maitseb matcha-tee jäätis ja hapukoorene jäätise põhi. Mina olen pigem selline, et üks maitse pluss miskit võiks veel olla. Kui on matcha-tee jäätis, siis pisike moositörts peaks ju ka olema või siis rabarberijäätise peal krõbe leivapuru. Mulle meeldib maitsekombodele lisaks ka tekstiline isuäratav kokkukõla nagu kollase ploomimoosi törtsuga või siis karamelliste kreekapähklitega. Kõlab kuidagi isuäratavalt. Krõbisev koos jäätisega, erinevad tekstuurid ja teineteist täiendavad maitsed on mulle meelepärased. Vastandid täiustavad teineteist. Samas meeldib mulle nuputada ka selliseid natuke teistsuguseid maitseid, mida poes naljalt ei kohta ja nendega eksperimenteerida. Nagu pihlakajäätis või siis seesamijäätis, mis on lisaks maitsele ka super ilusat imelikku värvi (jäätise kohata). Maitse kombod tekivadki nii, et istume Kristiinaga köögilaua taga ja mõtleme, mida oleks endal huvitav proovida, vahel arvestame ka sellega, kuhu jäätist parasjagu müüma läheme või oleme netiavarustes mõne huvitava retsepti otsa komistanud ja ei saa mitte proovimata jätta, kuidas see maitseb. Kombineerime konteksti ja maitseid.

Mulle (K) meeldivad ka teistsugused maitsed ja kombinatsioonid, kuid ma olen rohkem selline puhta maitse austaja. Mulle tundub, et kui liiga palju mingeid väga omapäraseid ja õrnu maitseid teistega segamini ajada, siis kaob see vaevutuntava maitse võlu ära. Me peame päris palju kompromisse tegema omavahel, aga see ongi hea, tulemus tuleb huvitavam.


- Tänapäeval on väga oluline, millest toidud koosnevad. Te ei ole kasutanud kõlavaid epiteete nagu "laktoosivaba", "rasvavaba" "öko", "käsitöö" jne. Kui palju te pidite end viima kurssi mingite toidutehnoloogiliste nüanssidega ja kas te püüate (nt tulevikus) pakkuda ka midagi muud kui lihtsat kodu-tehtud jäätist?

“Käsitsi valmistatud” ehk “käsitöö” on meil aegade algusest kasutuses. Tänaseks on olemas ka veganitele ja laktoositalumatutele šokolaadijäätis maapähklivõiga ja kui keegi avaldab soovi, siis saab alati tellida seda, mida hing ihkab ja tervis lubab. Oleme paidlikud ja vastutulelikud. Samuti oleme jäätistes enamasti kasutanud Kristiina tädi peetavate kodukanade mune, kuid me ei reklaami seda välja, sest mõnikord ei ole kodumune saadaval ja tuleb ikkagi kiiresti lähimasse poodi joosta, et tellimus täita.

- Kas jäätist on koos teistmoodi teha kui kunsti / näituseid? Lihtsam / raskem?

Teistmoodi küll, sest eesmärk on hoopis muu või siis suhtumine ses mõttes, et jäätisetegu on ikkagi pigem hobi ja kunst töö/elukutse. Hobi on tegutsedes kindlasti 100% pühendumist, aga saab kuidagi kergemalt, vähema vastutustunde ja kaugema eesmärgita võtta. Samas ilmnevad sarnased jooned, sest asju teed sa ikka nii nagu oled harjunud tegema.
Raskusi esialgu ilmnenud pole, mõnus on ja toormaterjali kulu saab tagasi. Kunsti puhul on enamasti ikkagi rahamure, et ei jagu selleks, kuidas tahaks teostada, tuleb pidevalt otsida alternatiive... vahel on see hea, aga kui seda pidevalt tegema peab, siis on see väsitav, ebaaus ja tohutult nö. vale aja kulukas.
Jäätise puhul ei ole kompromisside tegemine ka nii hell kui kunsti puhul, sest jäätist tehes oled ikkagi rohkem kellegi teise teenistuses, maitse-eelistused on täiesti arusaadavalt erinevad, aga kunsti puhul on see kunstniku visoon/tõlgendus ja maitse-eelitused teiste arvestades teisejärgulised.



- Mis oskuseid te oma kunstniku jm tegevustest üle saate kanda? Tootefotod on fotokunsti taustaga tegijatel väga kenad, aga veel?

Kõik oskused. Panustada ilma tulu lootmata, detailidele tähelepanu pööramine, kummalisena tunduvate ideede ellu rakendamine, kontekstiga arvestamine, analüüsimine, metsik ebapraktilisus, loogika eitamine, ettekujutusvõime, lendavad ideed, mida saab ja mida pole võimalik ja võibolla ikkagi on ja samas on meil jalad vägagi maas. Jäätiseputkat ehitades või kusagile üles pannes lähtume ruumist, kontekstist nii nagu näitusegi puhul. Mitte midagi ei saa teha ülejala ega suvaliselt. Kui me oma putkat püsti paneme või teise korruse aknast jäätist müüa otsustame, siis siiani on selleks kulunud tohutu aeg ja eeltöö, et kõik ikka lisaks maitsvale ka äge välja näeks ja tervikuna hästi kokku kõlaks ja meile endile meeldiks. Oleme nii mõnegi öö saagides-värvides-meisterdades veetnud. See on väga mõnus osa kogu sellest protseduurist ja seal saame kindlasti oma kunstnikuoskuseid kasutada, sest kunstnik ju teab kuidas trelli ja haamrit käes hoida.

- Sildistamisest ka - kas see on nüüd loovmajandus (kunstnikud loovad omale elatusvahendeid) või epikuurlus või ootamatult suureks kasvanud hobi või kalamaja-hipsterite väikeärindus? Ja kui Visible Solutions on üsna iroonia-põhine, siis kas jäätisetegu on näiteks uussiirus?

Elatusvahendeid seni sellega loonud ei ole, miinusesse ka ei ole jäänud. Meile lihtsalt meeldib seda teha ja paistab, et sööjatele meeldib ka. Eks see on nii hobi kui ka “kalamaja-hipsterite väikeärindus”, kuigi pool meist ei ela Kalamajas. Tore ju kui ei pea kõike supermarketist ostma, vaid saab naabertänavast ja teise mekiga. Me ei näe sellel sildistamisel väga mõtet.

- Kas teil on mingid tootearenduse plaanid? Pop-up jäätisemajake teil juba on, aga veel plaane? Kui palju aega see teilt praegu võtab proportsionaalselt, kas sellest võiks kujuneda ka põhiline sissetuleku-allikas?

Meie tootearendus tekib spontaanselt. Jäätise-majake tekkis sellest, et meile tehti ettepanek osaleda ühel müügiüritusel, kus teiselt korruselt korviga jäätise müük nii nagu seni olime teinud, ei olnud võimalik. Niisama laua tagant müümine ei tundunud meile endile aga huvitav ja seega otsustasime ehitada natuke veidra jäätisekioski. Ideid meil jagub. Eks näis. See on meie mõnu, võlu ja eelis, et me ei pea midagi tegema ja võime pea kõigega katsetada.
Aega võtab see täpselt nii palju kui meil aega on. Teeme siis, kui jõuame ja hetkel on see üsna hüplik, ebaregulaarne. Vahel peame ka ei ütlema, sest miskit muud on teoksil ja selleks, et ühepäevasele üritusele müüma minna, on üsna palju organiseerimist ja ettevalmistamist, nii u poolteist nädalat.
Põhiliseks sissetuleku-allikaks saamiseks oleks vaja ikkagi palju suuremat tootmist kui meil praegu on ja see tähendab ruumi, sügavkülmikut, masinat ja aega.

- Millised on teil plaanitud järgmised maitsed, mille üle juba vaikselt vesistama võib hakata?
Jõuludeks plaanisime teha piparkoogi-sinihallitusjuustu jäätise, aga ei jõudnud. Veel on arendamisel mandariinisorbett õunaveini ja natuke švipsis granaatõunaseemnetega, üks vegan-jäätis, midagi soolast ja eile andis Krista meile ühe hea idee, mis peab küll kevadet ootama. Katsetasime kardemonise hurmaajäätisega, aga see ei vastanud ootustele.




- Ning last but not least - miks mooniseemned tulevad pihlakajäätisel eraldi kaasa, mitte ei ole kohe sisse segatud?

See on üks meie paljudest kompromissidest. Kuna Sigridile maitsevad kombinatsioonid ja Kristiinale puhtad maitsed, siis otsustasime, et paneme mooniseemned eraldi kaasa ja nii saab igaüks ise valida, kas ja kui palju neid jäätisega manustab. Sama on näiteks matcha-tee jäätise juures ploomimoositörtsuga ja rabarberijäätise rukkileivapuruga.





PS. Just for the record - intervjueerija lemmikud on pihlaka jäätis KOOS mooniseemntegea ja hapukoore jäätis krõbeda leivaga!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishok Records esitleb: Kiwa "Vaikus"

Tere kõigile!

Oleme kõvasti hoogu kogunud, et lõpuks Artishok Recordsi alt esimene näituse-soundtrack avaldada.  

Helimaterjalidele saab ligi meie Soundcloudi keskkonnast: https://soundcloud.com/artishok

Artishok Recordsi eesmärgiks on levitada ja tutvustada huviliste seas eesti kunstimaastikul esinevaid põnevaid ja tähelepanuväärseid muusikateoseid, helikompositsioone, heliinstallatsioone ja muid näitustega kaasnevaid helisalvestisi,  seda nii tänapäevast kui ka võimalusel vanemast perioodist. Meie huvi oleks esile tõsta just näitustele ja kunstile loodud heliteoseid – tihti säilib näitustest visuaalne dokumentatsioon, kuid mitte sellega koos esitatud heli. Soovime Artishokis need kaks meediumit rohkem ühendada ja „arhiveerida". 

Artishok Recordsi nimel 

Triin Niinemets

Esimeseks teoseks on kunstnik Kiwa loodud installatsioon "Vaikus" 2013 aasta kevadel Tartu Kunstimuuseumis toimunud  näitusele "Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!”.  Teos kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse.

Kuulamiseks (+fragment Kõksi teosest): 

Näituse kuraatori Tiiu Talvistu saatev tekst:

Kiwa kohaspetsiifiline heliinstallatsioon

Teose tellimiseks Kiwalt andis idee Endel Kõks, kelle eelistus kuulus elektroonilisele muusikale ning kes hindas kõrgelt eesti paguluses elava avangardistliku helilooja Udo Kasemetsa (s 1919) loomingut. Kõks ja Kasemets elasid mõlemad Saksamaal Geislingeni põgenike laagris, kust Kasemets asus 1950. aastatel elama Kanadasse, Torontosse. Seal kujunes temast üks John Cage’i eksperimentaalse muusika ideede järgijaid. Tema heliteosed on tegelenud aja ja ruumi ning muistse ja modernse vahekordadega. Kõksi hilise maaliloomingu ajendiks on paljuski sarnased küsimused, kokkulangevusi leiab ka kahe autori teoste pealkirjades.

Kiwa salvestas installatsiooni alusmaterjali Tartu Kunstimuuseumis toimuval Endel Kõksi näitusel ajal, mil ekspositsioon oli suletud. Helikandjale jäid vaid juhuslikult näitusesaali kostvad sekundaarsed helid ja vaikus. Neid vaikuse salvestuse faile protsessueeris ta  elektrooniliste vahendite abil. Nii muutus masinate sisendis olev vaikus masinate väljundites kuuldavaks heliks, seega on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potentsiaalide kuuldavaks tegemisega, nende väljaspoolse taasesitamisega. Teisalt on see omamoodi varitsuspraktika, nähtus, mida tänapäeval kutsutakse  the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu.

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile, kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Heliinstallatsioon muudab Kõksi maalide filosoofilised tagamaad aistitavaks, nö tajutavaks läbi Kiwa helide ning tekitab näituse saalides uusi seoseid aja ja ruumi vahekordades. Kõksi maalid saavad koos Kiwa heliinstallatsiooniga juurde uue dimensiooni, tekib erinevate ajastute ja meediumite dialoog. 

Kunstnik Kiwa teost saatev tekst: 

heliinstallatsioon näitusele „Vapruse, vabaduse ja rõõmuga! Endel Kõks“ 

stereoheli, 16'38 ''

Kohaspetsiifiline soundscape-installatsioon Endel Kõksi näitusele püüab ühendada Pallase-taustaga maalija loomingus olevaid kaugeid peegeldusi huvist elektroonika ja elektroonilise muusika ning väliseesti helilooja Udo Kasemetsa vastu (kes oli üks esimesi John Cage ideede järgijaid), Cage'i post-muusikalisi ideid seoses vaikusega ning Kõksi näituse toimumise fakti kontseptuaalselt vulgaarmaterialistlikust aspektist. 

Installatsiooni alusmaterjali tarbeks salvestatakse Tartu Kunstimuuseumis toimuva näituse ajal näituse vaikust ja juhuslikult näitusesaali kostvaid sekundaarseid helisid. Vaikuse salvestuse faile protsessueeritakse elektrooniliste vahendite teel. Kuna masinate sisendis on vaikus ja masinate väljundites saab sellest kuuldav heli, on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potensiaalide kuuldavaks tegemise, väljaspoolse representatsiooniga. Teisalt on tegu omamoodi varitsuspraktikaga, nähtusega the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu. 

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Selle asemel on tajumise subjektiivsus ja sisekõne iseärad, kestev ja pidevalt modifitseeruv tajumus. 

Kiwa

2013

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artsi sünnipäeva! Art`s Birthday!

(please scroll down for English!)

Juba sel reedel, kell 21.00 - 22.00 tähistavad 
Klassikaraadio ja Artishok taas Artsi sünnipäeva, rahvusvaheliselt tuntud kui Art`s Birthday! Seekord loob Artsi sünnipäevale heliteose Raul Keller.

Raul Keller on helikunstnik, muusik ja nüüd ka uuemeedia osakonna professor Eesti Kunstiakadeemias. Tema senine looming on keskendunud peamiselt kohaspetsiifilistele heliinstallatsioonidele, heli-performance`itele, muusikalistele improvisatsioonidele ja eksperimentidele raadiolainetega. Keller on huvitatud helist, kuid eelkõige vahendatud ja paljundatud helist, tehnoloogiliselt filtreeritud helist, signaalist, mürast ja informatsioonist selles.
Ruum, kus Kelleri teosed eksisteerivad, on arhitektuurne. Tavapäraselt staatiline ruum on transformeeritud kogemuslikult akustiliseks ruumiks, mis on iseeneses lõpmatu. Kuna Keller töötab ainult minimaalselt eristuvate helidega ja rütmiliste kordustega, on ajaline faktor siinkohal täielikult arbitraarne. Vaataja-kuulaja transporditakse ajavälisesse heli-ruumi suhtesse.[1] Läbi heli muutub ruum kombatavaks ja meie inimlik ruumitaju hakkab tunduma mitte enam nii iseenesest-mõistetav.
Artsi sünnipäeva tähistamine toimub Eesti Raadio legendaarses I stuudios, mis aga varsti ohverdab remondile oma ajastutruu eheduse. Hommage`na nii sellele kohale kui Artsile loob Keller koos publikuga mõjuva live-ruumiinstallatsiooni, mis edastatakse raadiolainete kaudu ka kõigile kunsti sõpradele üle planeedi Maa.

See saab olema Kunsti 1 000 052 sünnipäeva tähistamine, vähemalt kui uskuda Fluxuse kunstnikku Robert Filiou, kes 1963. aastal teatas – “Kunst sündis täna, 17. jaanuaril, miljon aastat tagasi.” Uskumatu, kuid tõsi - Filiou tüüpiliselt fluksuslikust naljast on tänaseks välja kasvanud võrgustik, mis igal aastal edastab raadioeetri vahendusel sünnipäevatervitusi Kunstile. Ole siis tervitatud, Kunst!


NB! tegemist on soovitavalt lamamiskontserdiga - st võimalusel võtta kaasa oma matt, maas on ka vaibad. Kes aga üldse lamada ei taha, võib ettevaatlikult ruumis ringi jalutada ning sellega helimaastiku loomisel osaleda!

Rohkem Raul Kelleri kohta:
http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller

Rohkem infot sündmuse kohta:
Maarin Mürk
artishokmovement ät gmail.com


[1] Ragne Nukk. Raul Kelleri võimas tulemine. Sirp, 26.09.2014;http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/raul-kelleri-voimas-tulemine/


------------------------------------------------------

Klassikaraadio and Artishok present:

Art`s Birthday 2014: Soundscape of Raul Keller!

This year Art`s Birthday in Estonia is celebrated with participatory sound-installation by Raul Keller at old studio space in National Radio building.
Raul Keller is sound artist, musician and head of New Media Department in Estonian Academy of Arts. His work has focused mostly on site-specific sound-installations, sound-performances, musical improvisations and experiments with radios. Keller is interested in sound, but mediated, multiplied sound, technologically filtered sound; sound as a signal, as a noise, information in it and lack thereof, tidbits on the empty frequencies.
Through sound space becomes tangible and human perception of it is placed into doubt. Keller has been interested in physical space`s continuity, infinities and questions of possibility. Minimal, industrial elegance that creates immerse spaces that manipulates with common understanding of the space and brings forward shortcomings of understandings of the spacial physics. While working with minimally differentiated sounds
and rhythmical repetitions, time doesn't have any role here; participant-listener-viewer is transported into sound-space outside time.

During Art`s Birthday, people present can lie down and focus on their different senses or walk around and influence with their bodies the soundscape that becomes alive. Birthday guests in front of the radios all over the world are also create comfortable situation and prepare to be carried away by minimal poetry of abstract sound.

(Synopsis uses texts by Andreas Trossek - http://www.cca.ee/kunstnikud/raul-keller and Ragne Nukk - http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/raul-kelleri-voimas-tulemine/)

NB! Because it is suggested to lie down during soundscape, please bring your yoga-mat, if possible! We have also carpets and if you do not want to lie down, you can walk around and influence live with your movement :)




Eesti Raadio esimese stuudio fantastiline lagi, mida saab siis ka lamades vahtida:

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kujutamatu kujutamine: IGATSUS

Kaia Otstak kirjutab Kadri Toomi (1984) protsessinäitusest „TELK“, mis oli MoKSi galeriis üleval 7.-30. juunini 2014. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali (BA) ning Eesti Kunstiakadeemia graafika (MA) erialal.

„Näituse keskseks kujundiks on TELK kui piiratud, kergesti tekitatav (elu)ruum. Telgi ümber ja sisse kujuneb keskkond, millest hargnevad nihkes narratiivid. Telk on kui miniatuurne vorm, kaitsekiht ja peidupaik.“ (Kadri Toom)

Milline näeb välja igatsus; milline tema kuju on? Kui kuju on sisu väline avaldus (1), siis pole muud, kui küsida, mis on igatsus; mis on igatsuse sisu? Vahetevahel igatsetakse midagi, kuid kas see mida igatsetakse on ise igatsus? Kas igatsust üldse saab raamida soovi sisuga? Kadri Toom hülgab raamid. Need peegliraamid, millised ta on kipsi valanud, on raamita. Toom soovib vabaneda maali peal mõtlemisest ja nii astuvad tema maal ja graafika tasapinnaliselt seinalt otse ruumi, kus ehitub ruumiliste objektide maailm.

Ruumilise kogemuse otsinguil sündis Toomi näitus „TELK“ MoKSis kohapeal ja selle arendamine jätkus mitu nädalat ka näituse lahtioleku ajal. Selline eksperiment andis kunstnikule võimaluse arvestada koha eripära ja mõjuga. Toom leidis Moostest uusi objekte, mida kombineeris varasemate töödega, et varasemad tööd leiaksid oma uue koha. Ülespanek sai viimase kuju alles näituse finnisage’iks. Seal nägi Draakoni galeriis esitatud kunstniku 90ndatest pärit peegliraami sisse valatud kipsist aluseid, millel on koopiatrükk visuaalsetest fragmentidest, töödeldud atsetooni ja nitrolahusega ning mille lõpptulemust on täiendatud maalingutega. Õrn ja habras kips seob kunstniku jaoks igatsuse mateeriaga; kips puruneb kergesti, mille juures Toom nendib, et tal ei oleks kahju, kui need tööd katki läheksid, kuna siis täidaksid nad iseenda eesmärki kõike täpsemini. Sel näitusel olid need tööd asetatud kipsiga harmoneeruvatele valgest puidust karkassidele, et „idee liiguks pildi pinnalt edasi välja“ ja nii lisasid need ülespoole liikuvad kujundid kõrgust ka galerii madalatele maakivist keldriseintele.

See oli ekvivalent Toomi teema ja värvilahenduse sünnipaigale, milleks oli must talv, kus kunstniku jaoks „pimedus vaheldus igatsusega“. Erksate ja heledate toonide mäng tõi keldriruumi uue ruumi – maakivi seintest sai Eesti maastiku tume pinnas, millele Toomi telk särava juulikuu taeva lõi. Lisaks eelnevale avas näituse kohaspetsiifilisus end ka kolmandast küljest: „Käisin ise ka siin telgis. Päris kummaline tunne on olla omaenda maali sees. Valgus kumab läbi. Võiksin selles ühe öö ka magada; äkki tuleb mõni imelik unenägu või juhtub midagi.“ (Toom)

Selliselt pakub tema installatsioon „TELK“ varju igatsusele, mis kuulub Toomi senise loomingu mõttelisele peateljele, mille kandejõuks on tühjus, vaikus ja hetkelisus. Teisisõnu Toomi kujutamise peamiseks motiiviks on kujutamatu. Kuidas kujutada kujutamatut ehk milline on tühjuse nägu või vaikuse või hetkelisuse ning antud kontekstis ka igatsuse nägu, kui neil pole kuju, mida esitada?

On selge, et igasugune üritus seletada eimiskit, on juba alguses hukule määratud, kuna see ei näe mitte millegi moodi välja.(2) Tühjusest rääkides omistatakse tühjusele vorm, millist tal pole. Kuidas ka ei püüaks tühjust tabada, proovides eimidagi näha, tunda, säilib kasvõi teadlikkus enese olemasolust.(3) Laialdaselt kohtab tühjuse kinnipüüdmist tumeda eimiski, teravate piirjoonteta abstraktse häguna (4), aga Toom asub helgele rajale, millel kohtab selgepiirilisi kujundeid. Toomi tööd ei seleta, mida igatsetakse, küll aga kujutavad nad igatsust; ilma viimase sisuta. Ta pole seadnud eesmärgiks tühjust ja vaikust tühja ja vaiksena kujutada, vaid edastada impulssi nende olemasolust või olemusest. Kuna tühjuses midagi ei ole ja ei ole midagi ka selle ümber, siis püütakse teda esile tuua millegi muu kaudu. Tühjust ei taba talle otse lähenedes – tuleb minna ringiga. Martin Heideggeril on selleks ristamisi läbitõmmatud Olemine (mida ei saa hääldada, kuna pole sõna, mis aga nõuab temaga erilisemasse kontakti astumist), Colin McCahon ja Mark Rothko loobuvad traditsioonilistest maalitehnikatest, et keskenduda nö uutele vormidele; selleks, et selline visuaalne eristumine üldisest kontekstist mõtlemist teistsugustele radadele suunaks. Toom soovis esialgu loobuda värvist, kuid selle loobumise ebaõnnestumises ta leidis, et nende värvidega saab seda sama heleda valge tunnet samamoodi, kui mitte pareminigi edasi anda.

Toomi looming esitab erinevaid tühjuse nimetusi. Viide surmale on märgitud tema delikaatses ent ausas pildiseerias „Botaanilised“, kus „inimene ja floora on juba segunenud.“ Kujutatud pole küll surma ennast, millest me ei tea, milline ta on (surnu on miski, mitte eimiski (5), kuid avatus teispoolsusele on mõistetav. Teispoolse otsinguil püüeldakse siinpoolse tähenduse poole. Kogu siinpoolne on avatus teispoolsele, mille läbi tühjus autoriteetseks saab. Kuigi asisus varjutab tühjust, siis see varjutamine ise viimasele osutabki. Varjatud struktuurid, nähtamatud ruumid ja tühjad väljad näitlikustasid „Hidden inside’s“ inimese sisemisele tühjusele, sisemisele häälele ja muule samast seeriast. Inimese sisemisteks tühjadeks kohtadeks võib lugeda ka mõtetevahelisi hetki, mille tundmust Toom visuaalselt „Silent Nonthoughts“ maaliseerias portree kujusse valas. Aeg peatub „Vaikses linnas“ ja vaikus ilmub ruudustlikulises pinnastruktuuris „Pikslitesse lahustunud maailm“ ehk sissesuumitud ekraanipildi sisulises tühjuses.

Toomi töödel „TELGIS“ on väljalõiked millestki suuremast – detailid millestki, millest ei tea, millega on tegu: „Kas need hobuse jalad on Pegasuse omad või ei ole?“ Nii väljendab fragmentaarsus Toomi sõnul kaugendatust, distantsi. Fragmentide jutustusjõud loob terviku, mis samas ise teadmatuks jääb. Nii viitavad ühel pildil kujutatud puutüved metsapanoraamile, kuigi pole midagi teada nende latvade ja nende juurte iseloomust ja olemasolust. Need kunstiteosed koguvad olemasolevate vormidega kokku tarviliku, et lasta paista sellel, mis paista ei saa. Kui tuttavad esemed on eriliselt välja pandud, siis nad koondavad vaataja tuttavliku olemise erilisega. Selline kokkukoonduvus, laseb teadvustada kujutatud kujutamatut. Nii pääseb esile selle kujutamatu mõjuvõim, tühjuse autoriteet. (6)

Toomi fragmentaarsus avab tervikut kujul, kus tühjus on kohal; installatsioon kujutab seda, mille kuju ta ei ole – igatsus saab nähtavaks ilma teda nägemata. Peamine motiiv, mille kaudu Toom igatsusele viitab, on romantistlikud lauajala moodi puidust nikerdused, mis kõik olid juppidena laiali pillutud. Soome kunstnik Emma Fält nägi näitusetöid lahtivõetud vanaema lillelise lauana, nii et võib vaid mõista, mida siinne igatsus igatseb või mida keegi igatsema võib hakata.

Telk kui rändamise sümbol markeerib Toomi jaoks igatsust ja unesust: „saad selle igale poole kergesti püsti lüüa“. Telk on ka eskapism, kuhu saab muu eest varjule minna, kuid sama kergelt kukub telk kokku, on õrn kui igatsus. Näitusel oli telgil kolm erinevat faasi, millest vaid viimane oli varem ette planeeritud. See telk oli neist kõige konkreetsem – suletav ja kindel telk, millele maalitud taevas oli sisemust varjav, nii et peitis telgisolija omaenda maailma. Telk kandis aja- ja paigakohaselt juunikuise Eestimaa looduse ja ööpuudumise värvitonaalsustega abstraktseid kujundeid. Ühelainsal õhtul spontaanselt sündinud teine telk kujutas eesti džunglit. Varjualuse-kujuliselt seatud roosaka alusvärviga Moostest leitud materjalil oli musta joonega taimestik. Kõige jõulisemana eristus esimene telk samaaegse õrnuse ja otsesusega teisisõnu valgetest lintidest telgikujuline raam. See meenutas liivakastimängu, kus toa piirid joonistatakse ning väljuda ja siseneda saab vaid vastavalt märgitud avaustest.

Toomi ülespanek oli veelgi mõjusam suletud aegadel, mil tuled kustus, mil töid valgustas vaid videvikuhahetus. Tumedate maakivide taustalt eemaldus müstiliselt kipsi hele kuma; meenusid Leonhard Lapini sõnad: „Hämarik on seotud (...) maailmalõpu kujundiga – hämarikuhetked on mitteolevaks saamise hetked, milles nähtava ja nähtamatu mäng loob tunde vaimse absoluudi ulatusest ka meie üürikesse ellu.“ (7) Üürikeste elumälestuste, tulevikuootuste ja minevikumälestamise „märkmetega“ nö altarit meenutav installatsioon „Longing for...“ jätkas igatsuse kujutamist Lätis, Aizpute maakonnas ühe vana kino seinal. Toomi sõnul millegi puudumine mõjutab meid akuutsemalt, kui see mis käesoleval hetkel aset leiab. Punasest tellisest hoone suur sissekäigu õõnsus oli täidetud pastelsetes toonides geomeetriliste kujundite, tahukatega, millel taas leidus ka kilde hobustest, puudest, aga ka majadest. Endiselt pole maal täielikult lahkunud, vaid täidab osa ruumilisest mängust.

Üha enam teadlikumalt sünnib Toomi looming tühjusest enesest. Kunstnik kasutab ära vaikust, et lasta sündida millelgi uuel, milleks poleks muidu ruumi: „Tühjus annab ruumi juurde; vaikuses tekivad mõtted; võimalus edasi olla“. Tühjus on kui ruumiandev funktsioon, ühelt poolt. Toom nendib, et see on riski võtmine, kuna: „Mõnes mõttes on natuke õudne ka, kui midagi ei toimu, kuid see on punkt, kus asjad saavadki juhtuda.“ Teiselt poolt on tühjuse kujutajad ise tühjuse poolt kujutatud, nii nagu kõik muugi. See tähendab, et näeme maailma ja kõiki asju eimiski vaatepunktist ning selline nägemine on see, mille all mõeldakse „eimiski optikat“. (8) Tühjus dikteerib olemise vormi; tühjus on piirjoonte piiriks. Kuid, kui ei teaks piirjooni, ei teaks ka tühjust. Tühjus on Toomi objekt ja ka meetod – lisaks selle kujutamisele, on see ka midagi, mida ta loometegevuse võimaldajana teadvustab. Kujutamatu kujutamine tähendab üheaegselt kahte tegevust: kujutamatu poolne kujutamine ja/või kujutamine kujutamatut.

Tühjuse haaramatus on õudne – teadvustab, et selle loomust on võimatu teadvustada. „Tühjus, vaikus ja hetkelisus on nagu tühjad – selles mõttes on nad jah kohutavad. Karm öelda oma loomingu kohta, et see on tühi, kuid see on poeetiline tühjus.“ (Toom). Toom ei heitu sellest ning jätkab püüdlusega kujutada kujutamatut, kuigi on küsitud, et miks me ei jäta tühjust rahule, kui ta sedaviisi kohutab? (9)

Ihab Hassan märgib, et need, kes tühjust rahule ei jäta, teavad midagi tema kohta. (10) Me ei jäta tühjust rahule, sest ta on meie jaoks juba, nii palju kui võimalik, olemas; teda on võimatu eirata. Elu tervikut otsides, leiab teiste hulgas eest ka tühjuse; ta kuulub tervikusse; nii palju, kui kuulumine talle omane on. Nii jääb alati igatsema...

„Kui näitus läbi saab, saan selle telgi põhimõtteliselt õue panna ja seal magada. See minu kunstitegemine on nagu uneskõndimine.“ (Kadri Toom)

Viited

(1) „Vorm on sisu väline avaldus ja struktuur“ (Eesti Entsüklopeedia)

(2) O. Clark, The Optics of Nothingness. Philosophy Today, 1972, vol 16, lk 244

(3) N. Kosoi, Nothingness Made Visible: The Case of Rothko's Paintings. Art Journal, 2005, Summer, lk 21

(4) Näiteks Rothko maalid kujutavad nähtavust mittevajalikust, nagu poleks seal midagi näha; kaotavad individuaalsused, eristavad jooned. Nii on tahtlikult harjumuspärane pildilise ruumilisuse lugemine segadusse aetud, mille eesmärk on kõrvaldada igasugune ruumiline aisting. Segadust külvab ka Rothko värvikasutus, kust ei leia värvipindade vahel tegelikke piirjooni. (N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 26-28)

(5) N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 25

(6) Tühjust on võrreldud mõjuvõimu, autoriteedina (I. Hassan, The Authority of the Void: A Kenotic Meditation in Five Parts. Third Text, 2005, Vol. 19, lk 1-13), mis ei ole tühi võrdlus, sest tühjus on see, mis seab piirid ja on vormiandvaks jõuks. Tühjus ise suunab tühjust uurima. Mõjuvõim haarab kaasa maailma, kutsub välja maailma asjad. Kui üldse miski, siis on see lihtsalt mõjuvõim, mis valgub ära temast enesest, millegi poole, mida me ei saa teada, ega millest rääkida (Ibid).

(7) L. Lapin, Tühjus ja ruum II. Tallinn: Printon, 2004, lk 28

(8) O. Clark, The Optics of Nothingness..., lk 245

(9) I. Hassan, The Authority of the Void..., lk 1-13

(10) Ibid

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back