Kaia Otstak kirjutab Kadri Toomi (1984) protsessinäitusest „TELK“, mis oli MoKSi galeriis üleval 7.-30. juunini 2014. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali (BA) ning Eesti Kunstiakadeemia graafika (MA) erialal.
„Näituse keskseks kujundiks on TELK kui piiratud, kergesti tekitatav (elu)ruum. Telgi ümber ja sisse kujuneb keskkond, millest hargnevad nihkes narratiivid. Telk on kui miniatuurne vorm, kaitsekiht ja peidupaik.“ (Kadri Toom)
Milline näeb välja igatsus; milline tema kuju on? Kui kuju on sisu väline avaldus (1), siis pole muud, kui küsida, mis on igatsus; mis on igatsuse sisu? Vahetevahel igatsetakse midagi, kuid kas see mida igatsetakse on ise igatsus? Kas igatsust üldse saab raamida soovi sisuga? Kadri Toom hülgab raamid. Need peegliraamid, millised ta on kipsi valanud, on raamita. Toom soovib vabaneda maali peal mõtlemisest ja nii astuvad tema maal ja graafika tasapinnaliselt seinalt otse ruumi, kus ehitub ruumiliste objektide maailm.
Ruumilise kogemuse otsinguil sündis Toomi näitus „TELK“ MoKSis kohapeal ja selle arendamine jätkus mitu nädalat ka näituse lahtioleku ajal. Selline eksperiment andis kunstnikule võimaluse arvestada koha eripära ja mõjuga. Toom leidis Moostest uusi objekte, mida kombineeris varasemate töödega, et varasemad tööd leiaksid oma uue koha. Ülespanek sai viimase kuju alles näituse finnisage’iks. Seal nägi Draakoni galeriis esitatud kunstniku 90ndatest pärit peegliraami sisse valatud kipsist aluseid, millel on koopiatrükk visuaalsetest fragmentidest, töödeldud atsetooni ja nitrolahusega ning mille lõpptulemust on täiendatud maalingutega. Õrn ja habras kips seob kunstniku jaoks igatsuse mateeriaga; kips puruneb kergesti, mille juures Toom nendib, et tal ei oleks kahju, kui need tööd katki läheksid, kuna siis täidaksid nad iseenda eesmärki kõike täpsemini. Sel näitusel olid need tööd asetatud kipsiga harmoneeruvatele valgest puidust karkassidele, et „idee liiguks pildi pinnalt edasi välja“ ja nii lisasid need ülespoole liikuvad kujundid kõrgust ka galerii madalatele maakivist keldriseintele.
See oli ekvivalent Toomi teema ja värvilahenduse sünnipaigale, milleks oli must talv, kus kunstniku jaoks „pimedus vaheldus igatsusega“. Erksate ja heledate toonide mäng tõi keldriruumi uue ruumi – maakivi seintest sai Eesti maastiku tume pinnas, millele Toomi telk särava juulikuu taeva lõi. Lisaks eelnevale avas näituse kohaspetsiifilisus end ka kolmandast küljest: „Käisin ise ka siin telgis. Päris kummaline tunne on olla omaenda maali sees. Valgus kumab läbi. Võiksin selles ühe öö ka magada; äkki tuleb mõni imelik unenägu või juhtub midagi.“ (Toom)
Selliselt pakub tema installatsioon „TELK“ varju igatsusele, mis kuulub Toomi senise loomingu mõttelisele peateljele, mille kandejõuks on tühjus, vaikus ja hetkelisus. Teisisõnu Toomi kujutamise peamiseks motiiviks on kujutamatu. Kuidas kujutada kujutamatut ehk milline on tühjuse nägu või vaikuse või hetkelisuse ning antud kontekstis ka igatsuse nägu, kui neil pole kuju, mida esitada?
On selge, et igasugune üritus seletada eimiskit, on juba alguses hukule määratud, kuna see ei näe mitte millegi moodi välja.(2) Tühjusest rääkides omistatakse tühjusele vorm, millist tal pole. Kuidas ka ei püüaks tühjust tabada, proovides eimidagi näha, tunda, säilib kasvõi teadlikkus enese olemasolust.(3) Laialdaselt kohtab tühjuse kinnipüüdmist tumeda eimiski, teravate piirjoonteta abstraktse häguna (4), aga Toom asub helgele rajale, millel kohtab selgepiirilisi kujundeid. Toomi tööd ei seleta, mida igatsetakse, küll aga kujutavad nad igatsust; ilma viimase sisuta. Ta pole seadnud eesmärgiks tühjust ja vaikust tühja ja vaiksena kujutada, vaid edastada impulssi nende olemasolust või olemusest. Kuna tühjuses midagi ei ole ja ei ole midagi ka selle ümber, siis püütakse teda esile tuua millegi muu kaudu. Tühjust ei taba talle otse lähenedes – tuleb minna ringiga. Martin Heideggeril on selleks ristamisi läbitõmmatud Olemine (mida ei saa hääldada, kuna pole sõna, mis aga nõuab temaga erilisemasse kontakti astumist), Colin McCahon ja Mark Rothko loobuvad traditsioonilistest maalitehnikatest, et keskenduda nö uutele vormidele; selleks, et selline visuaalne eristumine üldisest kontekstist mõtlemist teistsugustele radadele suunaks. Toom soovis esialgu loobuda värvist, kuid selle loobumise ebaõnnestumises ta leidis, et nende värvidega saab seda sama heleda valge tunnet samamoodi, kui mitte pareminigi edasi anda.
Toomi looming esitab erinevaid tühjuse nimetusi. Viide surmale on märgitud tema delikaatses ent ausas pildiseerias „Botaanilised“, kus „inimene ja floora on juba segunenud.“ Kujutatud pole küll surma ennast, millest me ei tea, milline ta on (surnu on miski, mitte eimiski (5), kuid avatus teispoolsusele on mõistetav. Teispoolse otsinguil püüeldakse siinpoolse tähenduse poole. Kogu siinpoolne on avatus teispoolsele, mille läbi tühjus autoriteetseks saab. Kuigi asisus varjutab tühjust, siis see varjutamine ise viimasele osutabki. Varjatud struktuurid, nähtamatud ruumid ja tühjad väljad näitlikustasid „Hidden inside’s“ inimese sisemisele tühjusele, sisemisele häälele ja muule samast seeriast. Inimese sisemisteks tühjadeks kohtadeks võib lugeda ka mõtetevahelisi hetki, mille tundmust Toom visuaalselt „Silent Nonthoughts“ maaliseerias portree kujusse valas. Aeg peatub „Vaikses linnas“ ja vaikus ilmub ruudustlikulises pinnastruktuuris „Pikslitesse lahustunud maailm“ ehk sissesuumitud ekraanipildi sisulises tühjuses.
Toomi töödel „TELGIS“ on väljalõiked millestki suuremast – detailid millestki, millest ei tea, millega on tegu: „Kas need hobuse jalad on Pegasuse omad või ei ole?“ Nii väljendab fragmentaarsus Toomi sõnul kaugendatust, distantsi. Fragmentide jutustusjõud loob terviku, mis samas ise teadmatuks jääb. Nii viitavad ühel pildil kujutatud puutüved metsapanoraamile, kuigi pole midagi teada nende latvade ja nende juurte iseloomust ja olemasolust. Need kunstiteosed koguvad olemasolevate vormidega kokku tarviliku, et lasta paista sellel, mis paista ei saa. Kui tuttavad esemed on eriliselt välja pandud, siis nad koondavad vaataja tuttavliku olemise erilisega. Selline kokkukoonduvus, laseb teadvustada kujutatud kujutamatut. Nii pääseb esile selle kujutamatu mõjuvõim, tühjuse autoriteet. (6)
Toomi fragmentaarsus avab tervikut kujul, kus tühjus on kohal; installatsioon kujutab seda, mille kuju ta ei ole – igatsus saab nähtavaks ilma teda nägemata. Peamine motiiv, mille kaudu Toom igatsusele viitab, on romantistlikud lauajala moodi puidust nikerdused, mis kõik olid juppidena laiali pillutud. Soome kunstnik Emma Fält nägi näitusetöid lahtivõetud vanaema lillelise lauana, nii et võib vaid mõista, mida siinne igatsus igatseb või mida keegi igatsema võib hakata.
Telk kui rändamise sümbol markeerib Toomi jaoks igatsust ja unesust: „saad selle igale poole kergesti püsti lüüa“. Telk on ka eskapism, kuhu saab muu eest varjule minna, kuid sama kergelt kukub telk kokku, on õrn kui igatsus. Näitusel oli telgil kolm erinevat faasi, millest vaid viimane oli varem ette planeeritud. See telk oli neist kõige konkreetsem – suletav ja kindel telk, millele maalitud taevas oli sisemust varjav, nii et peitis telgisolija omaenda maailma. Telk kandis aja- ja paigakohaselt juunikuise Eestimaa looduse ja ööpuudumise värvitonaalsustega abstraktseid kujundeid. Ühelainsal õhtul spontaanselt sündinud teine telk kujutas eesti džunglit. Varjualuse-kujuliselt seatud roosaka alusvärviga Moostest leitud materjalil oli musta joonega taimestik. Kõige jõulisemana eristus esimene telk samaaegse õrnuse ja otsesusega teisisõnu valgetest lintidest telgikujuline raam. See meenutas liivakastimängu, kus toa piirid joonistatakse ning väljuda ja siseneda saab vaid vastavalt märgitud avaustest.
Toomi ülespanek oli veelgi mõjusam suletud aegadel, mil tuled kustus, mil töid valgustas vaid videvikuhahetus. Tumedate maakivide taustalt eemaldus müstiliselt kipsi hele kuma; meenusid Leonhard Lapini sõnad: „Hämarik on seotud (...) maailmalõpu kujundiga – hämarikuhetked on mitteolevaks saamise hetked, milles nähtava ja nähtamatu mäng loob tunde vaimse absoluudi ulatusest ka meie üürikesse ellu.“ (7) Üürikeste elumälestuste, tulevikuootuste ja minevikumälestamise „märkmetega“ nö altarit meenutav installatsioon „Longing for...“ jätkas igatsuse kujutamist Lätis, Aizpute maakonnas ühe vana kino seinal. Toomi sõnul millegi puudumine mõjutab meid akuutsemalt, kui see mis käesoleval hetkel aset leiab. Punasest tellisest hoone suur sissekäigu õõnsus oli täidetud pastelsetes toonides geomeetriliste kujundite, tahukatega, millel taas leidus ka kilde hobustest, puudest, aga ka majadest. Endiselt pole maal täielikult lahkunud, vaid täidab osa ruumilisest mängust.
Üha enam teadlikumalt sünnib Toomi looming tühjusest enesest. Kunstnik kasutab ära vaikust, et lasta sündida millelgi uuel, milleks poleks muidu ruumi: „Tühjus annab ruumi juurde; vaikuses tekivad mõtted; võimalus edasi olla“. Tühjus on kui ruumiandev funktsioon, ühelt poolt. Toom nendib, et see on riski võtmine, kuna: „Mõnes mõttes on natuke õudne ka, kui midagi ei toimu, kuid see on punkt, kus asjad saavadki juhtuda.“ Teiselt poolt on tühjuse kujutajad ise tühjuse poolt kujutatud, nii nagu kõik muugi. See tähendab, et näeme maailma ja kõiki asju eimiski vaatepunktist ning selline nägemine on see, mille all mõeldakse „eimiski optikat“. (8) Tühjus dikteerib olemise vormi; tühjus on piirjoonte piiriks. Kuid, kui ei teaks piirjooni, ei teaks ka tühjust. Tühjus on Toomi objekt ja ka meetod – lisaks selle kujutamisele, on see ka midagi, mida ta loometegevuse võimaldajana teadvustab. Kujutamatu kujutamine tähendab üheaegselt kahte tegevust: kujutamatu poolne kujutamine ja/või kujutamine kujutamatut.
Tühjuse haaramatus on õudne – teadvustab, et selle loomust on võimatu teadvustada. „Tühjus, vaikus ja hetkelisus on nagu tühjad – selles mõttes on nad jah kohutavad. Karm öelda oma loomingu kohta, et see on tühi, kuid see on poeetiline tühjus.“ (Toom). Toom ei heitu sellest ning jätkab püüdlusega kujutada kujutamatut, kuigi on küsitud, et miks me ei jäta tühjust rahule, kui ta sedaviisi kohutab? (9)
Ihab Hassan märgib, et need, kes tühjust rahule ei jäta, teavad midagi tema kohta. (10) Me ei jäta tühjust rahule, sest ta on meie jaoks juba, nii palju kui võimalik, olemas; teda on võimatu eirata. Elu tervikut otsides, leiab teiste hulgas eest ka tühjuse; ta kuulub tervikusse; nii palju, kui kuulumine talle omane on. Nii jääb alati igatsema...
„Kui näitus läbi saab, saan selle telgi põhimõtteliselt õue panna ja seal magada. See minu kunstitegemine on nagu uneskõndimine.“ (Kadri Toom)
Viited
(1) „Vorm on sisu väline avaldus ja struktuur“ (Eesti Entsüklopeedia)
(2) O. Clark,
The Optics of Nothingness. Philosophy
Today, 1972, vol 16, lk 244
(3) N. Kosoi, Nothingness Made
Visible: The Case of Rothko's Paintings. Art Journal, 2005,
Summer, lk 21
(4) Näiteks Rothko maalid kujutavad
nähtavust mittevajalikust, nagu poleks seal midagi näha; kaotavad
individuaalsused, eristavad jooned. Nii on tahtlikult harjumuspärane
pildilise ruumilisuse lugemine segadusse aetud, mille eesmärk on
kõrvaldada igasugune ruumiline aisting. Segadust külvab ka Rothko
värvikasutus, kust ei leia värvipindade vahel tegelikke piirjooni.
(N. Kosoi, Nothingness Made Visible..., lk 26-28)
(5) N. Kosoi, Nothingness Made
Visible..., lk 25
(6) Tühjust on
võrreldud mõjuvõimu, autoriteedina (I.
Hassan, The Authority of
the Void: A Kenotic Meditation in Five Parts. Third
Text, 2005, Vol. 19, lk 1-13),
mis ei ole tühi võrdlus, sest tühjus on see, mis seab piirid ja on
vormiandvaks jõuks. Tühjus ise suunab tühjust uurima. Mõjuvõim
haarab kaasa maailma, kutsub välja maailma asjad. Kui üldse miski,
siis on see lihtsalt mõjuvõim, mis valgub ära temast enesest,
millegi poole, mida me ei saa teada, ega millest rääkida (Ibid).
(7) L. Lapin,
Tühjus ja ruum II. Tallinn:
Printon, 2004, lk 28
(8) O. Clark, The Optics of
Nothingness..., lk 245
(9) I. Hassan,
The Authority of the Void..., lk 1-13
(10) Ibid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar