Artishok Records esitleb: Kiwa "Vaikus"

Tere kõigile!

Oleme kõvasti hoogu kogunud, et lõpuks Artishok Recordsi alt esimene näituse-soundtrack avaldada.  

Helimaterjalidele saab ligi meie Soundcloudi keskkonnast: https://soundcloud.com/artishok

Artishok Recordsi eesmärgiks on levitada ja tutvustada huviliste seas eesti kunstimaastikul esinevaid põnevaid ja tähelepanuväärseid muusikateoseid, helikompositsioone, heliinstallatsioone ja muid näitustega kaasnevaid helisalvestisi,  seda nii tänapäevast kui ka võimalusel vanemast perioodist. Meie huvi oleks esile tõsta just näitustele ja kunstile loodud heliteoseid – tihti säilib näitustest visuaalne dokumentatsioon, kuid mitte sellega koos esitatud heli. Soovime Artishokis need kaks meediumit rohkem ühendada ja „arhiveerida". 

Artishok Recordsi nimel 

Triin Niinemets

Esimeseks teoseks on kunstnik Kiwa loodud installatsioon "Vaikus" 2013 aasta kevadel Tartu Kunstimuuseumis toimunud  näitusele "Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!”.  Teos kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse.

Kuulamiseks (+fragment Kõksi teosest): 

Näituse kuraatori Tiiu Talvistu saatev tekst:

Kiwa kohaspetsiifiline heliinstallatsioon

Teose tellimiseks Kiwalt andis idee Endel Kõks, kelle eelistus kuulus elektroonilisele muusikale ning kes hindas kõrgelt eesti paguluses elava avangardistliku helilooja Udo Kasemetsa (s 1919) loomingut. Kõks ja Kasemets elasid mõlemad Saksamaal Geislingeni põgenike laagris, kust Kasemets asus 1950. aastatel elama Kanadasse, Torontosse. Seal kujunes temast üks John Cage’i eksperimentaalse muusika ideede järgijaid. Tema heliteosed on tegelenud aja ja ruumi ning muistse ja modernse vahekordadega. Kõksi hilise maaliloomingu ajendiks on paljuski sarnased küsimused, kokkulangevusi leiab ka kahe autori teoste pealkirjades.

Kiwa salvestas installatsiooni alusmaterjali Tartu Kunstimuuseumis toimuval Endel Kõksi näitusel ajal, mil ekspositsioon oli suletud. Helikandjale jäid vaid juhuslikult näitusesaali kostvad sekundaarsed helid ja vaikus. Neid vaikuse salvestuse faile protsessueeris ta  elektrooniliste vahendite abil. Nii muutus masinate sisendis olev vaikus masinate väljundites kuuldavaks heliks, seega on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potentsiaalide kuuldavaks tegemisega, nende väljaspoolse taasesitamisega. Teisalt on see omamoodi varitsuspraktika, nähtus, mida tänapäeval kutsutakse  the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu.

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile, kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Heliinstallatsioon muudab Kõksi maalide filosoofilised tagamaad aistitavaks, nö tajutavaks läbi Kiwa helide ning tekitab näituse saalides uusi seoseid aja ja ruumi vahekordades. Kõksi maalid saavad koos Kiwa heliinstallatsiooniga juurde uue dimensiooni, tekib erinevate ajastute ja meediumite dialoog. 

Kunstnik Kiwa teost saatev tekst: 

heliinstallatsioon näitusele „Vapruse, vabaduse ja rõõmuga! Endel Kõks“ 

stereoheli, 16'38 ''

Kohaspetsiifiline soundscape-installatsioon Endel Kõksi näitusele püüab ühendada Pallase-taustaga maalija loomingus olevaid kaugeid peegeldusi huvist elektroonika ja elektroonilise muusika ning väliseesti helilooja Udo Kasemetsa vastu (kes oli üks esimesi John Cage ideede järgijaid), Cage'i post-muusikalisi ideid seoses vaikusega ning Kõksi näituse toimumise fakti kontseptuaalselt vulgaarmaterialistlikust aspektist. 

Installatsiooni alusmaterjali tarbeks salvestatakse Tartu Kunstimuuseumis toimuva näituse ajal näituse vaikust ja juhuslikult näitusesaali kostvaid sekundaarseid helisid. Vaikuse salvestuse faile protsessueeritakse elektrooniliste vahendite teel. Kuna masinate sisendis on vaikus ja masinate väljundites saab sellest kuuldav heli, on sümboolselt tegu isoleeritud subjekti seesmiste protsesside ja potensiaalide kuuldavaks tegemise, väljaspoolse representatsiooniga. Teisalt on tegu omamoodi varitsuspraktikaga, nähtusega the noise of the observer, kus keskseks saavad vaikuse uurija enda tekitatud helid, üheltpoolt reprodutseerimise ja taastekitamise vahendite ning teisalt tajuva subjekti kohalolu. 

Teos viitab teadvuse protsessidele, piiripealsele tsoonile kus eimiskist, tühjast sisendist ja maksimaalselt võimaliku nulltasandi stiimulist saab miski, kus saab nähtavaks, et eksisteerimine tõepoolest tähendab tajutav-olemist ning masinate keel (mida olema harjunud pidama objektiivseks) on suutmatu tõe või "eimiski" olemusliku keskme tajumise väljendamises. Selle asemel on tajumise subjektiivsus ja sisekõne iseärad, kestev ja pidevalt modifitseeruv tajumus. 

Kiwa

2013