Järgnev arvustus, mis käsitleb Suurbritannia paviljoni näitust 2015. aasta Veneetsia biennaalil http://venicebiennale.britishcouncil.org/timeline/2015 oli algselt kirjutatud Sirbi lugejatele mõeldud, ent kuna mina, Gregor Taul, selle kirjutamisega viivitasin, jäi ta tookord avaldamata. Et 7. jaanuaril 2016 avaneb Tallinna Linnagaleriis Edith Karlsoni isikunäitus “Vox populi”, tundus õigustatud selle nüüd avaldamine. Head lugemist!
Sigaret on sinu perses
Sarah Lucas on briti kunstnik, kes õppis 1980ndate lõpus Goldsmithi kunstikolledžis ja sisenes kunstimaailma koos Damien Hirsti, Gary Hume’i, Tracey Emini, Sam Taylor-Woodi, Marc Quinni ja teiste 1960ndate aastate põlvkonna esindajatega, keda edaspidi tuntakse ühisnimetaja Young British Artists (yBa) või Britart järgi ning kelle kujunemisaastad on lahutamatult seotud Tony Blairi juhitud vastuolulise nn Uue Tööpartei ja Cool Britannia “optimistliku” loomemajanduse imidžiga.
Tema leivanumbriks on läbi aastate olnud otsekohesed, sisendusjõulised ja robustsed skulptuurid, kus inimkeha defineerivaid tükke asendavad esemed nagu kurgid, baklažaanid, melonid. Üheks krestomaatiliseks teoseks on “Au Naturel” (1994), kus seina najal lössi vajunud madratsil sümboliseerivad naise ihu kaks melonit ja tuletõrjeämber ning mehe kere kaks apelsini ja igavesti erekteerunud kurk. Ka mitmed hilisemad taiesed toimivad vana hea pardi-jänese efekti järgi: kujutist ühtpidi vaadates näed küülikut, teistpidi silmates lindu. Ükskõik, mis külje pealt Lucase vilju vaadata, ikka näed seksi. Nii lihtsalt on, et teatud esemetel on meie ettekujutuses universaalsed mõjukujud. Sarah kirjeldab näituse kataloogis, kuidas tänavaturult kurki või suvikõrvitsast ostes võib naine kindel olla, et meessoost müüja talle selle peale silma pilgutab.
Kunstniku näitus Suurbritannia paviljonis oli minu jaoks 2015. aasta Veneetsia Biennaali üks kõige elegantsemaid, mitmetahulisemaid, karismaatilisemaid ja samas visuaalselt haaravamaid näituseid. Elegantne, mitmetahuline – sellised suursugused oskussõnad nõuaksid küll argumentatsiooni näol tuge (mida ma lugeja säästmise huvides ei tee), ent see, et Lucase näitus oli atraktiivne ja tekitas publikus samastamistunnet, on fotodeltki ilmne. Meid peaks aga huvitama see, et näituse sünni juures mängisid olulist rolli noored eesti skulptorid Kris Lemsalu ja Edith Karlson.
Küllap ei ole ma ainus, kes on varemgi tõmmanud formaalseid paralleele Lemsalu-Karlsoni ja Lucase loomingu vahele. Esiteks on nad kõik manuaalsed mõtlejad, vanakooli skulptorid, kelle jaoks käed on aju pikenduseks ja vastupidi. Mis puudutab kolme persooni iseloomu, siis Lucas kasutab endast kõneldes vaimurikast terminit “klassikaline pervert” –, mis on tabav määratlus ka Lemsalu ja Karlsoni kohta. See võiks umbes täpselt tähendada kaasasündinud ja sügavale juurdunud erootika- ja irooniameelte intelligentset sünteesi. Kolme autorit seob seegi, et hoolimata jõulisest (nais)küsimusega tegelemisest, ei märka me nende loomingus didaktilist, näpuga näitavat feminismi (mis pole iseenesest halb) ega kiivalt artikuleeritud ideoloogiat (pean silmas kunsti ja kriitilise teooria võtku, mis võtab kokkukeevitamist), vaid nad on tuumakalt poliitilised. Neil on väga veenev valimisplatvorm. (Nüüd ma keevitan). Igal juhul on need mõned alused, mille põhjal võime jälgida igaühe loomingu isesuunas minekut. Tervitan siiralt, et üks Vonneguti“karass” on sedavõrd toredad ja hästi klappivad inimesed kokku viinud.
Muusad – just nii kutsub Lucas oma sõbrannasid, modelle ja vormivõtmise meistreid – töötasid skulptuuride kallal kahe kuu jooksul külg-külje kõrval koos, jäädvustades teineteise alakehasid. Tulemuseks olid ühelt poolt intiimsed ja personaalsed portreed – Yoko (kasutan eesnimesid, nii nagu need esinesid pärisnimedena näitusetööde pealkirjades), Michele’i, Pauline’i, Krisi, Edithi jt muusade sõbrad tundsid kujude modellid näitusel ilmselt juba kaugelt ära ja ehk puhkesid jaburalt tuttavlike pooside peale ka naerma –, keskmise vaataja jaoks aga anonüümsed inimkujud, mille alastust varjasid–täiendasid vaid tagumikku, vagiinasse või nabasse pistetud sigaretid: võiks öelda, et Edithi isikunäituste deviis “Draama on sinu peas” transformeerus siin lipukirjaks “Sigaret on sinu perses” (Don’t look back).
Briti kunstikriitikud on neid sigarete tõlgendatud nii- ja naapidi, kunstnik ise on lakooniliselt kinnitanud, et tegemist ei ole sooviga provotseerida – kuidas saakski šokeeriv olla alasti inimkeha? Šokeerivad on massitapmisesd, pagulaste laibad Vahemere kallastel jms, mida me igapäevaselt meedia vahendusel kogeda võime, ütleb ta. See selleks. Igal juhul viitavad sigaretid suitsetamisele kui vaese mehe mõtte- ja meeleseisundi muutjale, ahvatlevalt ligipääsetavale ilmaavardajale. Samas võib sigaret tappa, olles nõnda seksi vastand või noh, oleva avaldumine vähe teistsugusel kujul. Lõppkokkuvõttes tapab seks ka. All in all levitasid need strateegiliselt paigutatud sigaretid puuga pähe saamise tunnet: äratundmissüngust, eluhellendust, et kuidas ma nüüd siia sattusin?
Kuidas siis? Kas Sarah galerist Sadie osanuks aimata 90ndate alguse Londonis, et linnas, kus toimetas vaevu kümmekond eragaleriid, on neid järgmisel hetkel mitusada ning et tema juhtida on üks kunstimaailma kroonijuveelidest? Kas hilpharakast tudeng Sarah osanuks uneski näha, et tema teoseid müüakse miljoni naela eest? Kas Kris märkas, et ühel päeval New Yorgi kunstirahvas ümber tema telje liikles või kas Edith taibanuks mõned aastad tagasi ette kujutada, et ta Veneetsias tervele maailmale perset näitab? Samas, Jumala eest, ei johtu ega olene see elus olemisest puuga pähe saamise tunne mitte kuulsusest, rikkusest või karjääriedust, vaid argipäevast endast: uskumatust tekitab see, et kirjeldatud olukorras on võimalik endaks jääda, mitte hulluks minna, olla ehe ja siiras, luua ausaid sõprussidemeid, süüa hommikuks mune ja õhtul beseed vaniljekastmes.
Tunnistan, et minu jaoks, kes ma ei ole klassikaline pervert, on pigem ebamugav avaldada artiklit, mille pealkirjas troonib perse ja kus hiljem vilksatavad teised alaks tehtud kehaosad. Ses tõsiasjas, et kõnes avalduvad ‘persed’ tekitavad kirjutajas võõristust, peitubki must (keele)auk, kuhu sisenevad sigaretid, mis skulptorite loomingut orbiidil hoiavad. Kui Sarah oleks luuletaja, siis viljeleks ta lokaalses slängis vänget räppi, munadega riime, kus poeetiliseks generaatoriks oleksid mitte EU– vaid düsfemismid. Millest johtuvalt tarvitseb nentida, et mingil peaaegu et objektiivsel kaalutlusel on ja jääb Lucase kunst infantiilseks, meenutades varateismeliste maailmapilti, milles kõik esemed on üleseksualiseeritud. Edith on pigem vana hing, tema kunstis pole üleerutust. See-eest Krisil on küll Sarah’ga sarnased lood, kuigi infantiilne ei peaks tingimata täehendama negatiivset hinnangut – vastupidi.
Veneetsia–Viljandi, september 2015–jaanuar 2016
Foto: Gregor Taul
Sigaret on sinu perses
Sarah Lucas on briti kunstnik, kes õppis 1980ndate lõpus Goldsmithi kunstikolledžis ja sisenes kunstimaailma koos Damien Hirsti, Gary Hume’i, Tracey Emini, Sam Taylor-Woodi, Marc Quinni ja teiste 1960ndate aastate põlvkonna esindajatega, keda edaspidi tuntakse ühisnimetaja Young British Artists (yBa) või Britart järgi ning kelle kujunemisaastad on lahutamatult seotud Tony Blairi juhitud vastuolulise nn Uue Tööpartei ja Cool Britannia “optimistliku” loomemajanduse imidžiga.
Tema leivanumbriks on läbi aastate olnud otsekohesed, sisendusjõulised ja robustsed skulptuurid, kus inimkeha defineerivaid tükke asendavad esemed nagu kurgid, baklažaanid, melonid. Üheks krestomaatiliseks teoseks on “Au Naturel” (1994), kus seina najal lössi vajunud madratsil sümboliseerivad naise ihu kaks melonit ja tuletõrjeämber ning mehe kere kaks apelsini ja igavesti erekteerunud kurk. Ka mitmed hilisemad taiesed toimivad vana hea pardi-jänese efekti järgi: kujutist ühtpidi vaadates näed küülikut, teistpidi silmates lindu. Ükskõik, mis külje pealt Lucase vilju vaadata, ikka näed seksi. Nii lihtsalt on, et teatud esemetel on meie ettekujutuses universaalsed mõjukujud. Sarah kirjeldab näituse kataloogis, kuidas tänavaturult kurki või suvikõrvitsast ostes võib naine kindel olla, et meessoost müüja talle selle peale silma pilgutab.
Kunstniku näitus Suurbritannia paviljonis oli minu jaoks 2015. aasta Veneetsia Biennaali üks kõige elegantsemaid, mitmetahulisemaid, karismaatilisemaid ja samas visuaalselt haaravamaid näituseid. Elegantne, mitmetahuline – sellised suursugused oskussõnad nõuaksid küll argumentatsiooni näol tuge (mida ma lugeja säästmise huvides ei tee), ent see, et Lucase näitus oli atraktiivne ja tekitas publikus samastamistunnet, on fotodeltki ilmne. Meid peaks aga huvitama see, et näituse sünni juures mängisid olulist rolli noored eesti skulptorid Kris Lemsalu ja Edith Karlson.
Küllap ei ole ma ainus, kes on varemgi tõmmanud formaalseid paralleele Lemsalu-Karlsoni ja Lucase loomingu vahele. Esiteks on nad kõik manuaalsed mõtlejad, vanakooli skulptorid, kelle jaoks käed on aju pikenduseks ja vastupidi. Mis puudutab kolme persooni iseloomu, siis Lucas kasutab endast kõneldes vaimurikast terminit “klassikaline pervert” –, mis on tabav määratlus ka Lemsalu ja Karlsoni kohta. See võiks umbes täpselt tähendada kaasasündinud ja sügavale juurdunud erootika- ja irooniameelte intelligentset sünteesi. Kolme autorit seob seegi, et hoolimata jõulisest (nais)küsimusega tegelemisest, ei märka me nende loomingus didaktilist, näpuga näitavat feminismi (mis pole iseenesest halb) ega kiivalt artikuleeritud ideoloogiat (pean silmas kunsti ja kriitilise teooria võtku, mis võtab kokkukeevitamist), vaid nad on tuumakalt poliitilised. Neil on väga veenev valimisplatvorm. (Nüüd ma keevitan). Igal juhul on need mõned alused, mille põhjal võime jälgida igaühe loomingu isesuunas minekut. Tervitan siiralt, et üks Vonneguti“karass” on sedavõrd toredad ja hästi klappivad inimesed kokku viinud.
Muusad – just nii kutsub Lucas oma sõbrannasid, modelle ja vormivõtmise meistreid – töötasid skulptuuride kallal kahe kuu jooksul külg-külje kõrval koos, jäädvustades teineteise alakehasid. Tulemuseks olid ühelt poolt intiimsed ja personaalsed portreed – Yoko (kasutan eesnimesid, nii nagu need esinesid pärisnimedena näitusetööde pealkirjades), Michele’i, Pauline’i, Krisi, Edithi jt muusade sõbrad tundsid kujude modellid näitusel ilmselt juba kaugelt ära ja ehk puhkesid jaburalt tuttavlike pooside peale ka naerma –, keskmise vaataja jaoks aga anonüümsed inimkujud, mille alastust varjasid–täiendasid vaid tagumikku, vagiinasse või nabasse pistetud sigaretid: võiks öelda, et Edithi isikunäituste deviis “Draama on sinu peas” transformeerus siin lipukirjaks “Sigaret on sinu perses” (Don’t look back).
Briti kunstikriitikud on neid sigarete tõlgendatud nii- ja naapidi, kunstnik ise on lakooniliselt kinnitanud, et tegemist ei ole sooviga provotseerida – kuidas saakski šokeeriv olla alasti inimkeha? Šokeerivad on massitapmisesd, pagulaste laibad Vahemere kallastel jms, mida me igapäevaselt meedia vahendusel kogeda võime, ütleb ta. See selleks. Igal juhul viitavad sigaretid suitsetamisele kui vaese mehe mõtte- ja meeleseisundi muutjale, ahvatlevalt ligipääsetavale ilmaavardajale. Samas võib sigaret tappa, olles nõnda seksi vastand või noh, oleva avaldumine vähe teistsugusel kujul. Lõppkokkuvõttes tapab seks ka. All in all levitasid need strateegiliselt paigutatud sigaretid puuga pähe saamise tunnet: äratundmissüngust, eluhellendust, et kuidas ma nüüd siia sattusin?
Kuidas siis? Kas Sarah galerist Sadie osanuks aimata 90ndate alguse Londonis, et linnas, kus toimetas vaevu kümmekond eragaleriid, on neid järgmisel hetkel mitusada ning et tema juhtida on üks kunstimaailma kroonijuveelidest? Kas hilpharakast tudeng Sarah osanuks uneski näha, et tema teoseid müüakse miljoni naela eest? Kas Kris märkas, et ühel päeval New Yorgi kunstirahvas ümber tema telje liikles või kas Edith taibanuks mõned aastad tagasi ette kujutada, et ta Veneetsias tervele maailmale perset näitab? Samas, Jumala eest, ei johtu ega olene see elus olemisest puuga pähe saamise tunne mitte kuulsusest, rikkusest või karjääriedust, vaid argipäevast endast: uskumatust tekitab see, et kirjeldatud olukorras on võimalik endaks jääda, mitte hulluks minna, olla ehe ja siiras, luua ausaid sõprussidemeid, süüa hommikuks mune ja õhtul beseed vaniljekastmes.
Tunnistan, et minu jaoks, kes ma ei ole klassikaline pervert, on pigem ebamugav avaldada artiklit, mille pealkirjas troonib perse ja kus hiljem vilksatavad teised alaks tehtud kehaosad. Ses tõsiasjas, et kõnes avalduvad ‘persed’ tekitavad kirjutajas võõristust, peitubki must (keele)auk, kuhu sisenevad sigaretid, mis skulptorite loomingut orbiidil hoiavad. Kui Sarah oleks luuletaja, siis viljeleks ta lokaalses slängis vänget räppi, munadega riime, kus poeetiliseks generaatoriks oleksid mitte EU– vaid düsfemismid. Millest johtuvalt tarvitseb nentida, et mingil peaaegu et objektiivsel kaalutlusel on ja jääb Lucase kunst infantiilseks, meenutades varateismeliste maailmapilti, milles kõik esemed on üleseksualiseeritud. Edith on pigem vana hing, tema kunstis pole üleerutust. See-eest Krisil on küll Sarah’ga sarnased lood, kuigi infantiilne ei peaks tingimata täehendama negatiivset hinnangut – vastupidi.
Veneetsia–Viljandi, september 2015–jaanuar 2016
