Reede, september 14, 2007

Artishok toodab: Liisi Eelmaa Linnagaleriis!

Liisi Eelmaa
vol 2

Linnagaleriis
12. - 25. september



Linnagalerii näitusel tulevad eksponeerimisele kolm videotööd, mis märgivad stenograafia-taustaga Liisi Eelmaa liikumist õpitud teatri väljendusvahenditest kaugemale. Kergelt nihestatud dokumentaalidena üles võetud lood portreteerivad karismaatilisi liidreid ja institutsioone eri väljadelt. Need "väljatõsted" on kõik oma liigi tüüpilised esindajad: hull kunstnik, sihiteadlik noorpoliitik ja ustavad (institutsiooni)jüngrid. Uuritavad on jäädvustatud nende omas keskkonnas, neil on lastud endal rääkida ning Eelmaa kolab, videokaamera käes, nendes erinevates omamaailmades ringi nagu turist või Alice imedemaal.

Eero Barndõk, aka muusik Barbariz pihib MSNs, kuidas teda painab Eelmaa näoga naisdeemon, tume kuninganna. Koos võetakse ette puhastav ristikäik läbi erinevate hingehoidjate. Barbariz käib ja pihib; Preester, Psühholoog, Ema ja messi-Shamaan kuulavad ta ära ning annavad nõu - näiteks psühholoog soovitab käia rohkem jalutamas ning süüa puuvilju, preester mitte mõelda selliseid mõtteid jne.
Noorpoliitik on oma prohveti juba leidnud. Töövarjuna käib ta kannul Andrus Ansipil, oma iidolist alati paar meetrit tagapool, jälgides, tõlgendades, jäljendades. Ta usub riigijuhtide jumalikku väljavalitusse. Noormees räägib kaamerasse sündinud juhi maneeridega segast, aga soravat juttu, millele Eelmaa video miksib vahele momente nii religioossetelt kui ilmalikelt juhikoolitustelt.
Oma kõige värskemas videos portreteerib Eelmaa hoopis institutsiooni kui selgelt välja kujunenud kirjutatud- ja kirjutamata reeglitega kogukonda. Video esimene pool miksib kokku suure hulga erinevate ususektide- ja kogukondade liikmete vastuseid küsimusele, kuidas iseloomustada Jumalat. Video on üles võetud nö kiir-tänavaküsitluse stiilis, õhus on eksamisooritamise meeleolu ning vastajad etlevad oma justkui päheõpitud vormelit järgides. Iseloomustused on ühelt poolt väga sarnased (Jumal on ülim) ning teiselt poolt lahknevad kohati isegi ühe kogukonna liikmete vahel. Ometi on need kogukonnad üksteise suhtes sallimatud. Video teine osa tõstatab läbi Aleksander Eelmaa personaalse jutustuse esile sama range vahettegemise ilmalikus kogukonnas, teatris.

Eelmaa kui jutuvestja kaadri tagant läheneb oma uuritavatele malbelt, kuid see pehmus on taktikaline. Veenvad kaadrid on kätte saadud intervjueeritavat terroriseerimata, agressiivset juhtme-kokku-ajamis-strateegiat (a la Borat või ESTO TV) asendab objekti ettevaatlik kompamine. Alustatud laused sumbuvad ja lõpetamata küsimused jäävad õhku rippuma, grotesk ja kunstiline kujund ilmuvad ilma, et kaamerahoidja peaks stsenaariumisse “naljakaid kohti” sisse kirjutama.
Kui Eelmaa on endale huvipakkuva eksemplari välja valinud, lavastab ta end koos selle persooniga huvitavasse olukorda ning hoiab siis kaamera sündmuste iseeneslikku kulgemist järgides sisselülitatud. Ettesatunud kummalistest juhustest saavad “lavastuse” osad, mis keeravad kesksele stseenile vindid peale ning väikeste kõrval- ja taustategevuste kaudu nihestub dokumentaalne pealiin, sündmused arenevad omasoodu, neil lastakse ennast nähtavaks teha nii, et kogu vidokaamerasse jääv maailm hakkab mõjuma totaalse näitelavana. Olles avatud ettesattuvatele seikadele, on Eelmaal eriline huvi katkestuste ja errorite vastu ning seda nii tehnilises kui narratiivses plaanis. Iseloomulikud on käsikaamerakvaliteet, hüplik pilt ja keskse loo katkestamine sisselõigutud võõr-kaadrite ja animatsioonidega. Pea kõik “puhta filmi” vead (mida on väga kerge vältida, välja lõigata, üle retusheerida), saavad mõnuga sisse jäetud. Eelmaa kogub “vigu” (ka enda omi), kaose käike selles mängus, kus peategelased püüavad sooritada võimalikult perfektseid rolle.


Liisi Eelmaa personaalnäitus vol 1 toimus Artishoki toodanguna jaanuaris ´07 Y-galeriis Tartus. Linnagalerii näitus juhtus tänu Anders Härmi ootamatult kutsele, millele tuli kiiresti reageerida. Töödekomplektid siiski üksteist ei korda, Linnagaleriis on kolmandana lisaks juures esimest korda Kumu lõpetajate näituse eksponeeritud institutsiooni-video. Samuti ei korda ennast ruum - Linnagalerii traditsioonilisse valgesse kuupi oleks olnud üsna raske tekitada Y-galerii hästiliigendatud, väikeseruumilist hubast atmosfääri. Nii ongi videod serveeritud anonüümses auditooriumimeeleolus ning kerget võõrandumist rõhutavad laest rippuvad kõrvaklapid.

Näituste kuraator Maarin Mürk
tänud:
Tartu Kunstimaja, MoKS, Y-galerii ja Linnagaleriist Toomas, kes installeeris kannatlikult kõike.

Liisi harutab juhtmeid

avamisele süveneti kohe töödesse

avamiskõned ...

.. ja aftekas. Liisi ja Säde naerus

kingiks saadud kõrvits

PS jaanuarinäituse materjal on siin

Kommentaare ei ole: