Reede, august 15, 2008

”PEATUS/STOPOVER”



MINNA HINT // MIRJA MAJEVSKI // KATRIN MURBACH // GERDA MÄRTENS

Harju tänaval Kirjanike maja vastas asuvale platsile pargitud haagissuvilas toimuv näitus 1.-8.8.08. Näitust sponsoreerisid Eesti Kultuurkapital ja Haagissuvila OÜ.


------------------------------------------------------------------------------------------------
Nach meiner Heimat zieht`s mich wieder. Es ist die teure Heimat mein
Martin Rünk

Nädala jagu päevi seisis Harju tänaval Kirjanike Maja ees üks haagissuvila, kuhu võis pidevate sademete eest varjule ronida ja samal ajal kunstinäitusest osa saada. Nelja kunstiku töid esitleva näituse "Peatus/Stopover" saatetekst kutsub mõtlema selle üle, mida tähendab tänapäeva maailmas olla pidevas liikumises ja mida see endaga kaasa toob. Kuidas ruumiline pidetus muutub vaimseks ja vastupidi.

Haagissuvila kasutamine näitusepinnana on suvisele ajale igati paslik lahendus. Tuletab meelde Rael Arteli paari aasta tagust suvegaleriid Pärnus, mille formaat lubas teha mõnusaid liigse pretensioonikuseta projekte avalikus ruumis. Suvel ei tohikski kunstiteod olla liiga kõrgelennulised, puhkusest pehmed pead ei kannata suurt välja. Ja kindlasti peaks vältima valgeid kuupe.

"Peatus/Stopover" toimis kõige paremini tervikuna, sest kitsasse suvehaagisesse installeeritud tööd sulandusid oma taustaga nii kenasti kokku, et meeleolu ja tähendusloome seisukohalt ei olnudki erilist vahet esitletud tööde ja haagise pisut koltunud kardinate ja täiesti juhuslike kleepsudega. Tööde vähene eristatavus teeb ühelt poolt nende iseseisva tähenduse vähem kontsentreeritumaks aga tervikuna annab mõnusalt laadna meeleolu.

Illustreeriva vahejuhtumina tuli hetk peale mind haagisesse üks karkudel kekslev tüüp, kes pärast mõningast kohanemisaega lõbusalt küsis, kelle oma see haagis on, kes selles elab. Kui ta teist korda sama asja küsis, siis tundus, et ta ei teinudki nalja. Kunst oli hooletule vaatajale märkamatuks jäänud.

Tundub, et tööd ei olnudki sel näitusel iseseisvalt niiväga olulised, palju olulisem oli külastaja, kes haagisesse siseneb ja võib-olla väikese ebalusega võideldes haagise emmas-kummas otsas maha istub. Selle valiku tegemine ei ole väga raske, sest kahe võimaluse vahel on kõige rohkem kaks ja pool meetrit. Seejärel seisab külastajal ees ruumi paigutatud kunstiobjektide eraldamine taustast.

Ühes otsas saab kuulata muusikat, mille Gerda Märtens lahkelt plaadile on laulnud. Suure asjaarmastajaliku kiindumusega esitab ta tuntud hittšlaagreid fetišeeritud suurlinnadest - London, Pariis, Moskva, New York ja eelnevate seas ka Tallinn. Jaburad taidluslaulud kestavad pikalt ja siis veel natuke.

Muusikamasinaga ühel laual asub dokumentatsioon Katrin Murbachi (Šveits) projektist, mille käigus ta saatis oma maa välisministeeriumi kaudu kirja kõikidele Šveitsi suursaadikutele palvega kirjeldada, mida tähendab nende jaoks kodumaa. Üllataval kombel tuli tagasi üsna palju vastuseid - mõned neist kantseliitsemad, teised südamlikumad.

Leidliku konstruktsiooni abil kokkuvolditaval töötasapinnal asub teler Minna Hindi juba eelnevalt erinevates kohtades nähtud videoga "Dentro o fuera", mis räägib hispaania hulkur-hipidest, kes on leidnud endale sobiva elurütmi tänavalt. Kui soojal maal saab õlle jaoks raha kokku, siis pole elamisväärseks eluks muud vajagi.

Haagise teises otsas on Mirja Majevskilt töö, mis läheb ekstra-hästi eelmainitud kardinatega kokku. Köögilaual on kirju vakstu, millel on laual reaalselt asuvale üksikule söögitaldrikule seltsiliseks kantud graafilised kujutised võltstaldrikutega.

Nomaadlus on teema, millele saab läheneda mitmel moel. Sotsiaalnärvist lähtudes võib teema üsna vihaseks ajada - inimeste rändamistel, sihtühiskonda sulandumisel, mittesulandumisel, edasi liikumisel, paigale jäämisel jne on omad tagajärjed sotsiaalsel, poliitilisel, psühholoogilisel tasapinnal ja programmilisel kunstil on mitmeid vahendeid nende lugude sotsioloogiliselt täpseks edastamiseks.

"Peatuse/Stopover" korraldajaid on valinud nomaadlusega tegelemiseks abstraktsema, tunnetuslikuma ja tõenäoliselt enesele kõige kohasema viisi, mis suvises ja turistiküllases vanalinnas on igati sobilik valik. Samas jääb puudu keskne tugev telg, mis teeks valitud teemas täpsustusi ja võtaks seisukohti.

Lahkusin näituselt väikeste hubaste mõtetega, kus ei olnud ruumi teravamaks probleemiasetuseks. Praktilise poole pealt arutlesin, mis süsteemiga haagises ööseks voodit lahti saab ja et haagissuvilaga mööda ilma kimada tundub täitsa teostatavana.

(Artiklile taustaks võib kuulata instrumentaalversiooni saksa nutulaulust „Nach meiner Heimat zieht`s mich wieder“ http://uk.youtube.com/watch?v=sk8m70C6CV8)


(kogu materjali saatsid Gerda ja Mirja)

Kommentaare ei ole: