laupäev, juuni 27, 2009

Kultuuri kergitamisest Pärmivabrikus

Tartu Kultuuritehas endises pärmivabrikus on isehakanud loomeinkubaator - kultuuriahi, kus jõudsalt kerkida ja küpseda. Keegi selle ahju iseärasusi muidugi veel ei tunne – kas tal on komme keskelt tooreks jätta ja ainult isuäratav pealiskoorik küpsetada või kipub hoopis põhja kõrvetama?! Üritasime Uue Nooruse ja Pärmivabrikulistega siit-sealt nuppe keerata ja vaadata, milleks Tartu Kultuuritehas võimeline on.


Tartu Kultuuritehas endises pärmivabrikus on isehakanud loomeinkubaator - kultuuriahi, kus jõudsalt kerkida ja küpseda. Keegi selle ahju iseärasusi muidugi veel ei tunne – kas tal on komme keskelt tooreks jätta ja ainult isuäratav pealiskoorik küpsetada või kipub hoopis põhja kõrvetama?! Üritasime Uue Nooruse ja Pärmivabrikulistega siit-sealt nuppe keerata ja vaadata, milleks Tartu Kultuuritehas võimeline on.

29.maist kuni 7. Juunini küpsetasime Pärmivabriku esimest festivalipirukat JUUMI. Ega see katsetamine pole ka niisama läbi klaasi vahtimine - tõelise loomeprolena tuleb kütte saamiseks kõvasti ise sütt ahju kühveldada, nii et higi otsaees lõõmamas. Töö tehases hõlmab endast suurema osa ajast mopi lükkamist ja radiaatorite tassimist. Kõik, mis kultuuri puutub, on unetute ööde arvel. Aga ilmselt aitab see muidu väetitele kunstiinimestele kaasa oma hinge ja keha tasakaalu leidmisele. Tahaks loota.


Juumi taigna keerasime kokku kodustest komponentidest:

Põhjaks Kultuuritehase põhitoodang kultuuri ja kunsti näol, kerge linnaruumi touch’iga. Täidiseks segasime kokku käputäie kunstiaktsioone piknikuga emajõekaldal, lisasime Protoeclectika ja jätkasime vahustamist näitustega ja Tartu Lugudega teemal Tartu industriaalpärand, lõpuks keerasime köögikombaini põhja ja mikserdasime hoolimata säilivuskuupäeva ületamisest sisse Vastiku Disko. Peale raputamiseks õpitube.
Maitseelamusi ja kõhutäidet jagus tõelistele kultuurigurmaanidele ja –õgarditelegi. Kui valdavalt kestis rahumeelne teejoomine arutelude ja spekulatsioonide saatel, siis Protoeclectical ja Vastikul Diskol kippus päris kultuuriorgiaks kätte ära minema. Mõnus on vaadata, kuidas muidu rahumeelsed inimesed eufooriliselt helisid ja rütme õgivad. Inspireeriv.
Seltskondlikele söömaaegadele kohaselt tõsteti Juumi käigus nii mõnigi toost. Avapiknikul paigutas Chaneldior Erkki Luugi kõne saatel emajõkke oma monuka. Neid võiks seal ilmselgelt rohkem olla. Vastukaaluks Kalevipojale Soome lahes. Eks Tartu loovrahvaski tahab oma vabadussambaid, mille üle vaielda ja kakelda. Turu poolt üle silla tulles näeks Pärmivabriku esises jõekäärus juba kaugelt väikseid (loome)vabaduse kuulutajaid.



Festivali viimasel reedel kutsus Leene Nola kokku visuaalse arutelu Spekulatiivne Spektaakel, et esitada küsimusi ja saada vastuseid. Sain valgustuse osaliseks. Tagantjärgi vaadates võis asi olla ka pingelisest prožektorisse vahtimisest… Arutelu hõlmas endas teemaarendusi ideede ja nende kehastuste üle. Mõte on oluline, aga kui mõtet kuidagi serveerida ei oska, siis on tegu mõttetu mõttega. Ehk siis tagasi varem mainitud tõsiasja juurde: terves kehas terve vaim, aga kõik peab tasakaalus olema – kui inimene riputab endale kirevaid sulgi, siis eeldame talt suurejoonelisi ideid, kui neid pole, saab meile osaks pettumine. Seetõttu ei üritanud ka Juumi ennast suuremaks puhuda, kui ta oli. Juumi on võrreldav vanaema rabarberikoogiga, natuke hapu, aga ometi lihtne ja maitsev.


Ainus vahe on ilmselt selles, et pärast kiiret allakugistamist hakkas kõhus keerama ja usun, et tõeline trall Tartu Kultuuritehases läheb alles nüüd lahti.

Helen Tammemäe
Juumi peakokk

Fotod: Gregor Taul & Helen Tammemäe
tartu.kultuuritehas.ee

2 kommentaari:

Aurora ütles ...

Ja ütle nüüd, Helen, kust sa selle kultuuripisiku külge said?

Leene Nola ütles ...

Sattusin halba seltskonda.