SASKIA JÄRVE „PSÜHHEDEELIA“

Et näha maale suuremalt, klõpsa pildil!

Näitusest Draakoni galeriis (12.10-24.10.09) kirjutas Chaneldior:


Saskia Järve maalid on äratuntavad ja eneseküllased. Märgatavalt sisaldub neis kohalolemine ja kellegi äratuntav pilk maailmale, rahulik ja soe, kergelt kummaline viivitus ja seletamatu eksootiline element. Läbivaks karakteriks on väikese tüdruku laadne olend, kel, kui ta end näitab, on kunstniku enese nägu. Kui teda näha ei ole, võib siiski aru saada, et maalilt avanev maailm on vaatepilt selle tüdruku silmadest.




„Psühhedeelia“ näituse puhul on Saskia Järve tööd kontseptualistlikult asetatud sotsiaalpsühholoogilisse diskussiooni. Näitus koosneb kuuest maalist ja erinevaid distsipliine ühendavast eksperimendist, mille tulemuseks on kunstniku poolt läbitud psühholoogiliste uuringute reportaazh. Niisiis on näitus pühendatud teatava vaimu otsimisele, ent tegemist ei ole sümboolse intellektuaalse pühendusega ega kujutavale kunstile omase turvalisest distantsist kiibitsemisega, vaid pigem reaalse ja kõiki abinõusid tarvitusele võtva retkega, et leida üles ja mingilgi moel kaardistada see, mida kutsutakse Minaks.

Saskia Järve`t ajendas oma Mina-otsingule ühiskondlik surve, mille kaudu talle püüti sisendada, et tal puudub tema Mina. Kahtlemata tuleb Mina metafoorina käsitleda- ei ole ju mõeldav, et kellelgi jääb puudu tema ise. Et keegi on ja samas teda ei ole. Olemise ja olematuse, yin ja yang-i paradoks muudetakse suupäraseks sobiva mina-ketšupi abil, mida kaasaegne ühiskond kõikidele oma liikmetele lahkesti pakub. Mina ongi puhtalt ühiskondlik fenomen, selles ei ole mitte midagi isiklikku. Mina on ühiskonnale mõeldud konstruktsioon, mis aitab inimest kategoriseerida. Kategoriseeritud objektina muutub inimene asjaks- nõnda kõneleb Vaino Vahing „Vaimuhaiguse müüdis“, milles käsitletud anti-psühhiaatria mõttesuuna teke langeb ajaliselt kokku psühhedeelia mõiste esilekerkimisega kultuuris.

Mina-konstruktsioonide koostamine keset kontrollimatut paljusust sarnaneb linnade rajamisega mädasoo keskele, mis omakorda sarnaneb saarele või päästerõngale keset ookeani. Pildilt „Kräšš“ on selgelt näha igasuguste konstruktsioonide traumaatilisus. Ei piisa silmnähtavalt eksisteerivast pehmete juustega väiksest tüdrukust, kes on pildi kesksel kohal- ikka tuleb ta kasvõi hävituslennuki eskordi saatel vastandada tema puuduoleva Minaga, lüüa ta peaga vastu kindlapiirilist linnastruktuuri, mille kujunemine on võtnud sadu aastaid ja ilmselt ka tuhandeid inimelusid, ja karjuda „Sa pead saama üheks neist!“. Vahing räägib „Vaimuhaiguse müüdis“ küll Ronald Laingist, kes oma teoses „The Politics of Experience“ kuulutab hullumeelsed ainsateks vaimselt terveteks inimesteks selles haiges ja võõrandunud maailmas, ent hiljem viitab Vahing siiski usinalt kategoriseeritud seaduspärasustele nagu „depressiivsetel inimestel on hirm minaks saamise- individuatsiooni- ees“, jne. Seda on aga hea teada, sest praegusel hetkel tarvitab ca 10% Ameerika Ühendriikide elanikkonnast antidepressante. Pildil „Otsides arguse põhjuseid“ on kujutatud roheline tuba voodiga, mille ees seisab hallipäine doktor ja teeb parasjagu haigele voodisolijale süsti. Meditsiiniline sekkumine käib täies hoos. Samas on toas selline atmosfäär, mis kergelt meenutab Lewis Carroll`it. Normaalsuse tähe all vaimset tervist esindava arsti pea ümber lendlevad värvilised liblikad (õlimaalile installeeritud tikandid) ja poleks ime, kui talle jänese kõrvadki pähe tekiksid. Saart ümbritseb ookean, teadvust ümbritseb mitteteadvus ja see kõik kokku on nagunii üks veider unenägu. Ideaalini lihvitud eneseteadvus varjab endas kõikjal laiuvat ja pulbitsevat psühhoosi, mis ootamatult vallandub ja kogu seni nii kindla ja vankumatuna näiv maailm tõmbub kokku ja haihtub mööda iseenese äravoolutoru tundmatusse. Või siis tõuseb haige voodilt ja kaob koos kogu toaga seinaprakku. Ainus, mis jääb, on see lõputu rohelise taimestiku foon, mis on ühtaegu igihaljas ja värske.

Roheline taimestik ja muru on oluline osa Saskia Järve äratuntavast käekirjast. See on esitatud kui kõike pealispindset saatva taustsüsteemi fassaad, milles kihab lõputu elu paljusus. Seda, mis on fassaadi taga, ei ole ilmselt võimalik kujutada. Enamvähem samale fenomenile on viidanud David Lynch oma tuntud punaste kardinatega. Nii rohetav muru kui ka punased kardinad on eelkõige piir. Nõnda võib Saskia Järve roheline muru olla piir Mina ja mitte-Mina või olemise ja olematuse vahel. Pildil „Teesklen kõrgemaks minaks olemist“ on alles jäänud Mina jaoks nähtavasti kõige olulisemad elemendid- tüdruk-Mina, ema-Mina, koer-Mina- ja kogu ülejäänud maailm on rohelise taimestiku taustal abstraktseteks valgeteks täppideks taandatud. Valged täpid langevad murule justkui teised võimalikud Mina-konstruktsioonid, andes mõista oma omadusest hetkega ära sulada ja või püsida kandvate Mina-konstruktsioonide vahel süütute hallutsinatsioonidena. Sellistega koostoimimist on tõestanud ja väljendanud maailmakuulus avangardist Yayoi Kusama.

Pole kindel, millest inimeste minapilt enamasti koosneb ja milles see täpselt seisneb. Tegemist võib olla unistusega (vt pilt „Veike Amierika“) või kontseptuaalse ruumiga, mille omadused määrab iga inimene ise läbi teadlike ja mitteteadlike protsesside. Mehis Heinsaare romaanis „Artur Sandmani lugu“ kohtub oma siseradadel rändav mees endanimelise majaga, mis on konstrueeritud vastavalt tema isikuomadustele. Samas asub nimetatud maja keset mehe enda lõputut sisemaastikku, mistõttu on see hea näide Mina-konstruktsioonide paljususest ja tõsiasjast, et igal Minal on oma kasvulava ja iga kasvulava asub ühe Mina sees, kusjuures Mina-konstruktsioonid ja identiteedid ei ole üksteisest isoleeritud, vaid teineteisega läbi põimunud ja moodustavad justkui hiiglasliku organismi- kui selle sümboliks võtta eelmainitud roheline taimestik, võib oletada, et aimdus sellise organismi olemasolust võib olla meie teadvuse lõppjaam enne teadvustamatust ehk siis seesama fassaad ja need punased kardinad.

Saskia Järve poolt läbitud psühholoogilisest mina-testist justkui selgus, et autori Mina on tema ema. Pildil „Maailm on ohtlik koht“ istuvad tütar ja ema suure vee ääres, nende selja taga hõljub veepinnal päästevest. Ühelt poolt viitab see Mina-konstruktsioonide vajalikkusele- need on otsekui päästevestid, mis takistavad sind uppumast hullumeelsuse merre. Teiselt poolt moodustavad pildi elemendid mängulise situatsiooni- seal on tüdruk ja ema, kellele on kahe peale ette nähtud vaid üks päästerõngas. Valikut ei tee neist kumbki, selle teeb hoopis Mina-konstruktsioone loov subjekt, seesama, kelle silmist avanevat maailma iseloomustab kohalolemine, rahulik ja kummaline viivitusetunne ja seletamatu eksootika.

Tere tulemast Saskia Järve maailma: http://picasaweb.google.com/saskiajarve