Vaatlus, analüüs või kriitika?

Näituse „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“ enesekirjeldust ning selle keele vastuolu praktikaga arvustab Argo Kerb.

Järgneva postituse eesmärk pole arvustada näituse sisu ja sealsed eksponaate. Huvi pakub seda ümbritsev retooriline kasukas, mille varjus näitus hoopis lihavam püüab paistab. Kui me jätame kõrvale põhjendatud ning detailsema kriitika terminite „ideoloogia“ või „identiteet“ kasutuse kohta (millest ka Liisa möödaminnes rääkis), väärivad paar retoorilist nüanssi küll tähelepanu.

Toon kuraatori tekstist välja lause, mida siin eelnevalt juba mainiti:
Kunstiprojekt vaatleb ja analüüsib kompleksset kultuurilis-poliitilist protsessi, mille käigus saab natsionalistlikust ideoloogiast rahvuslik identiteet – ning uurib nende kahe varjukülgi ja omavahelisi suhteid.

Osutades, et rahvusidentiteet on kuidagi de-radikaliseerunud natsionalism, avab kuraator Rael Artel oma peamise ideoloogilise lähtepositsiooni. Ühtlasi osutab see, et tegu ei saa olla analüüsi või vaatlusega sellises vormis, nagu seda üldiselt sotsiaal- või humanitaarteadustes mõistetakse. Vastupidiselt kuraatori saatesõnale kõnealune näitus kindlasti ei „vaatle“ ega „analüüsi“ „kompleksset“ kultuurilis-poliitilist protsessi. Näib, et jutumärkidesse asetatud termineid kasutatakse teatud tõsiseltvõetavust suurendava ja/ehk neutraalsemat vaatepunkti loova filtrina.

Kuraatori tekstil on üpris eksplitsiitsed maailmavaatelised alused, mida avab nii kasutatud keel, kui sealt nähtuv maailma toimimise loogika. Näitus tõepoolest vaatleb kompleksset a.k.a. keerulist protsessi, kuid seda saatvas kataloogis kasutatud terminid ja nende kasutamise viis osutavad, et „kompleksset“ mõistetakse üsnagi lihtsustatult ja protsessi rõhutatult ühesuunalisena. „Vaatlus“ kui kõrvalt- või pealtvaataja positsiooni omandamine käesolev juhtum kindlasti ei ole. Samas lauses on kasutatud terminit "analüüs", kuid näituse pretensioon ei ole kindlasti anda paremat, korrastatumat või laiemat arusaama natsionalismi ja identiteedi suhetest. Jällegi välistavad selle otsesõnu väljendatud väga jäik nägemus identiteedist ja rahvusidentiteedi olemusest. Kõik osutab, et eesmärk on siiski kriitika (millele vihjab kuraatori saatesõna lk 9 I lõik: Kunstnik elab performance’i kaudu välja oma kriitika avalikus diskursuses maad võtnud arvamuse kohta naise kehast kui rahva ja riigi taastootjast). Kriitika ei pruugi iseenesest veel olla alus arvustamiseks, kuid tegevuse eesmärgid dissoneerivad omavahel tugevalt. Vastuolu tuleb esile vaatlusobjekti või protsessi defineerimise ja tegelikult läbiviidava tegevuse kirjeldamise vahel.


Sellest loen välja, et nimetatud terminid (vaatlus ja analüüs) on mingitel põhjustel läinud kasutusse eufemismidena mõistele „kriitika“. Kuid siin tuleks võtta kasutusele toosama enesevaatlus või –analüüs selgitamaks, kas tegu pole lihtsalt mingit (sotsiaalset? poliitilist?...) kapitali andva word-droppinguga, mis maskeerib või moonutab (institutsiooni tasandil?) hoopis teistsuguseid praktikaid.

Enamikel teadus- või teadusega piirnevatel aladel, kus vaatluse või analüüsiga (vähemalt kaasaegses mõttes) tegeletakse, välistaksid eelpool nimetatud praktikate elluviimist just jäigad ja lõpptulemust determineerivad ideoloogilised ja kontseptuaalsed piirid. Näitusekataloogi tekstis, kus kuraator on võtnud kriitilised eeldused aluseks „vaatlusele“, hakkab see eriti teravalt silma.

Teiste väljade keele formaalne importimine, allutades selle legitimiseerivat potentsiaali enda loogikatele, on ka teatud vägivald. Mis juhtub, kui kunstiprojekt, mis pretendeerib näiteks antropoloogilisusele nihkub kunstnik-uurijat käsitledes täieverelisse modernismi ja stsientismi või näitus, mis väidab analüüsivat, rõhutab vaid ühte vaatepunkti? Parimal juhu need nõrgestavad oma võimalikku positsiooni ja devalveerivad mõningal määral endas sisalduvat ideed. Halvimal juhul on see otsetee enda marginaliseerimisele.