Reede, juuli 23, 2010

"Hämmastavalt tark raamat ning võimas lugemiskogemus," Gregor Taul, Artishok

Eesti kunsti krestomaatilisemaid kunstiteadlase portreid
Nikolai Kormašov. B. Bernsteini portree. 1965. Õli, vineer. Eesti Kunstimuuseum

Punakaspruunis ülikonnas seisev mehefiguur, keha otsevaates, pea poolpöördes paremale. Vasakus käes piip, parem käsi taskus. Heledal foonil figuuri taga suur pruunides toonides ruut. (Muuseumide Infosüsteem, museaali kirjeldus)


Kui Kultuurkapital käesoleva aasta alguses 2009. aasta preemiaid jagas, oli Boris Bernstein juba ammu Ameerikas. Better late than never. Koos „Disko ja tuumasõja“, uue Vabaduse väljaku ja viimase laulupeoga märgiti Boris Bernsteini „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ läinud aasta parimate kultuuritegude hulka, ühtlasi tunnustati staažikat kunstist kirjutajat ja EKA emeriitprofessorit pikaajalise panuse eest Eesti kunstiteadusesse. Gregor Taul keerab aasta kunstiteadusliku monograafia „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ lehti ja mõtiskleb kunstimaailma üle.


1

Esmalt raamatu pealkirjast, kahest mõistest, mis teosele kontseptuaalseks raamistuseks on. Kunstimaailma mõiste pärineb institutsionaalse kunstiteooria rajajatelt Arthur Dantolt (kes termini 1964. aastal kasutusele võttis) ja George Dickie’ilt, kes kunstimaailma toimimise programmiliselt lahti seletas. Kunstimaailma mõiste on oma aja laps: läänes kobrutanud kuuekümnendad ei küsinud endalt enam niivõrd “mis on kunst?”, vaid pisut albimalt, “millal on kunst?”. See oli vastuoluline aeg nagu iga teinegi. Kunstinäitustel esinesid nähtamatud asjad ja kakad, kunstnikud veristasid end otse näitusekülastajate silme all. Nurjatu aeg, ent kunstimuuseume ja –galeriisid kerkis pinnale nagu Mehhiko lahes naftat. Sellises külluses vahetus kunst Danto sõnul kunstimaailmaga. Ehk kunst on siis, kui kunstimaailm nii tunneb. Kunstiotsustus sünnib “kunstiteoreetilises atmosfääris”, kus tähtedena säravad kehad nagu muuseum, massimeedia, kunstiteaduse instituut või teised taolised.

Raamatu teiseks kandvaks terminiks on visuaalne kujund. See on miski, mis sünnib koos inimesega, saadab teda läbi ajaloo ning jätab endast lõpmatul hulgal erinevaid jälgi, mille abil saame jälgida kunsti sündi ja arengut. Visuaalne kujund on kultuuriajaloo uurimise keskne artefakt (või mentefakt, kui soovite).

2

Käesolevas kirjatöös toetun raamatu viiendale ja ühtlasi viimasele peatükile, millel nimeks “Kolmas kuningriik” (küllap piibellik metafoor tulevale-olevale kunstimaailmale, mis kogu maailma valitseb [1]). Et raamatu ülesehitus on kronoloogiline, jõuab viimane peatükk otsaga tänapäeva ning pakub-suunab mõned viidad ka tulevikku. Järgnevalt toon välja viis-kuus probleemi, mis nimetatud peatükis enim tähelepanu pälvivad ning mis minu arvates ka kogu raamatu keskseteks teemadeks või avastusteks on.

3

5. Peatüki puhul on suuresti tegemist 18. sajandi kultuuri süvaanalüüsiga. Teesiks on, et just siis kujunes välja tänapäevani käibiv kunsti mõiste, millega kaasnes iseseisev spetsiifiline kultuurisfäär. Jumala eest, lugege neid lehekülgi, mis kiirgavad erudeeritusest!

4

Bernsteini kultuurianalüüs keerleb enamasti ikonoklastiat puudutavate küsimuste ümber. Nii pakub ikonoklastia Bernsteinile ka võimaluse ajaloolise avangardi sünni ja olemuse lahti seletamiseks. Lihtsustatult – kui avangard ütles lahti traditsioonilisest kujutamisest, siis hävitas ta “vana pildi”, mis polnud muud kui ikonoklasm. Aga selliste idée fixe’idega on juba kord niimoodi, et kui lugeja saab pooltuhat lehekülge ikonoklasmi, siis muutub see deus ex machinaks. Raamatu järgi võiks väita, et lääne kunstiajalugu polegi palju rohkem muud kui ühe ikonoklasmi juurest teise juurde liikumine. Sinusoidne spiraalis liikumine.

Bernsteini lugedes ei avaldu avangard mitte keeruliste sotsiokultuuriliste ja teaduslik-tehniliste muutuste taustal, vaid lugejale presenteeritakse ajaloo ideeline metatasand. Kardan, et Bernstein poleks sellega kuidagi nõus, aga mulle tundub ta idealistliku, platonliku mõtlejana. Bernstein küll rõhutab selgesõnaliselt, et tema ei ole essentsialist, kuid raamatu essentsialismijätked on paratamatud.

5

Bernstein laseb ajalooliste kunstivoolude eest kõneleda enamasti tolleaegsetel filosoofidel. Filosoofilistes arutluskäikudes (lõikudepikkused tsitaadid pole erandlikud) koorub välja ajastute hegellik (ja otsitud) tuum, varju jääb aga kunsti ühiskondlik plaan, tema sotsioloogia.

6

Kui Danto ja Dickie kohandasid kunstimaailma teooria otseselt oma ajastu kultuurisituatsioonile, siis Bernstein projitseerib kunstimaailma mõiste kogu möödunud kultuuriajaloole. See annab talle võimaluse eri ajastuid ühe puu järgi võrrelda-tüpologiseerida. Tuleb aga öelda, et Bernstein tõmbab range piirjoone ajastute vahele, mida iseloomustab tänapäevane kunstimaailm (murrangupunktiks 18. sajand), ja kus maali, skulptuuri ja teisi kunste “elati” meie maailmast erinevalt. Bernsteini projekt on sellest tulenevalt nauditavalt klaar, autor valdab ajaloolasele nii vajalikku paratamatuse kunsti. Uurija aeg ei lähe sassi uuritava ajaga.

7

“Paratamatuse kunsti” puhul pean silmas seda, et Bernstein pole mingi sotsiaalse kunstiajaloo kirjutaja. Raamatu suur mulje on, et elu on karm, aga õiglane, ajalugu aga paindumatu ja kuri nagu tank. Kunst on mitmel puhul selle tanki juht, kõrvalistuja või laskemoon olnud. Mõnikord on kunst muidugi ka tankitõrjes osalenud. Suurest paugutamisest hoolimata puudub kunstil eraldiseisev (humanistlik) missioon. Bernstein näikse ütlevat, et kui kunstil üldse mingi eesmärk on, siis on selleks tähendamine.

8

Platoonilisusest hoolimata on Bernstein siiski sotsioloogiline mõtleja. Mudeldanud maailma, meeldib talle õhtu lõpuks siiski mõõta, kui palju ühes või teises ajas või kohas “tähendamist” on. Mõõtmine käib kvantitatiivselt, uuritakse numbrite ja tähtede abil, mida näitavad rollid, institutsioonid ja tegevusalad nagu seda on kunstinäitus, -publik, -kriitika, -avalikkus, -muuseum, -maitse, -kaubandus, konnossöörlus originaalteos või autor.

9

Minu arvates on see kõik (kunstimaailma teooria) natuke liiga lihtne, et seletada kunstikultuuri. Art World sobib kirjeldama viimase poolsajandi suundumusi (ArtReview Power Hundred’it või KUMU Muutuvat maalikunsti, onju), kuid kaugemale minnes (nii ajas kui tungides), oleme ikka nõutud nagu, noh, kraanid Mehhiko lahes.

10

“Visuaalne kujund ja kunstimaailm” on tihe kunstiteaduslik tekst, milles kohtuvad nii traditsiooniline ajalookirjutus, uus kunstiajalugu, kohati üsna raskesti läbi puretavad filosoofilised sissepõiked, kuid lisaks veel sajad, kui mitte tuhanded silmaringi laiendavad efektsed lookesed kultuuriajaloost. Lisaks veel mitmed võõrsõnade konglomeraadid. Tulemuseks on barthes’ilik “tekstimõnu”, milles valitseb aga oht, et lugeja unustab teose viitava iseloomu.

Tülinorimine võib juhtida tähelepanu eemale peamisest – Bernsteini teos on hämmastavalt tark raamat ning võimas lugemiskogemus, piisava fantaasia korral igal juhul elu leht-lehelt muutev emotsioon.


_______________________________________________________________
[1] Muide, sõna maailm kohta lisab Bernstein, et see kunstikultuuris 20. sajandi künnisel populaarseks muutunud sõna (näiteks ajakiri “Mir iskusstva”) tähistas riiklik-poliitilisest metafoorikast loobumist, mis oli “kõigiti kooskõlas uue demokraatliku vaimuga, kinnitades ühtlasi kunstilise sfääri eneseküllasust omaette tervikliku kosmosena”.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

täpsustus. malle leisi maal bernsteinist kuulub tallinna kunstihoone kogusse. sigrid saarep