Neljapäev, november 18, 2010

Uus skulptuur Tartus - Kultuurilaev

Oktoobris püstitati Tartusse kaubamaja kõrvale uus skulptuur - Kultuurilaev. Kaheksast “plangust” koosnev skulptuur kujutab endast laeva, mille tekile saavad tartlased nüüd plakateid riputada. Stonehendge’ilik sõõr on üks osa Küüni tänava uuest kuuest, mida järgnevalt tutvustab Gregor Taul.









Alustuseks Tallinna plakatiseintest



Kui novembri alguses toimus Märzi projektiruumis portreeplakatinäituse raames vestlusring Tallinna plakatitegijate vahel, siis küsiti muu hulgas, kuidas on võimalik, et Ats Parve kogutud plakatid tänavalt tulnuna nii head välja näevad? Ats vastas, et selles pole midagi iseäralikku – enamus Tallinna plakatitest asuvad ju siseruumides, ükski ilm neile seal liiga ei tee. Vähesed kleebivad iseseisvate ürituste plakateid tänavaseintele. Selle tendentsi põhjuseks on minu arvates korporatiivsete/institutsionaalsete reklaamipindade rohkus linnapildis. Üüritava reklaamipinna haare on sedavõrd totaalne, et Tallinna seinad justkui jagunevadki kaheks: 1) need, kus on rahaga kinni makstud reklaampinnad; 2) ülejäänud seinad, mis on nii puhtad, et neile ei julge midagi peale kleepida. Mida kindlam on ametlike reklaamipindade väli, seda lihtsam on kontrollida ka "illegaalide" tegevust. “Valesti” paigutatud peoplakatid konfiskeeritakse kärmelt, isepäised plakatikleepijad kutsutakse korrale. Nõiaring on tinginud iseseisva plakatikunsti üleüldise hambutuse. Kui enamus tegijaid on loobunud seintega mängimisest, siis pole ka üksikutel etturitel mõtet hammasratastega võidelda – tulemuseks üleüldine keegi-ju-niikuinii-kaasa-ei-tule suhtumine. Nii peeretavadki Tallinna plakatid von Krahli, Noku, Kuku, Levika ja Hella Hundi fuajeedes. Ja facebookis. Tallinnas on hetkel vaid kaks enam-vähem toimivat planku - üks von Krahli vastas, teine on Olevimäe läänesein. (Siin lõppeb hala Tallinna üle ja algab sõnavaling Tartu kiituseks).

(armetu plakatigeriljandus Kullassepa-Niguliste nurgal)


Tartu plakatiseinte olukord


Tartus plakatiseinte olukord on eeskujulik. Plakatid levivad nii siseruumides kui õues. Viimastest võiks välja tuua Werneri kõrval asuva värava, Rüütli tänava elektrikapid, Genialistide klubi ja Noti plangud ja Lossi tänava muusikakooli vastasmaja. TÜ raamatukogu juures olev Kitsa tänava maja sein on Muinsuskaitseameti nõudel (või eksin?) hetkel tühi, kuid kattub varem või hiljem jälle plakatitega. Rauga turi nõuab metalsete klmabrite näol akupunktuuri.


(nn Werneri sein)



(Kitsa tänava sein 2007. aastal - hetkel tühi)

Kaks aastat tagasi, kui elasin Tartus ja võtsin osa Pärmivabriku tegemistest, oli rõõmustav näha, kui reipalt vedas alternatiiv.tartu (tänaseks kahjuks seiskunud ettevõtmine, mis oli algselt mõeldud ühendama kümmet alternatiivset Tartu kultuuripinda) tegemisi Linnavalitsus. Ametnike eestkostel värviti üle Pärmivabriku õuel lebanud Draama festivali punased plangud ja tassiti need “permanentsete” plakatiseintena kesklinna. Plakatiseinad olid mõeldud aitama alternatiiv.tartu osalistel üles ehitama ühtset "turundusstrateegiat", kuids eda ei juhtunud. Mingil hetkel maandusid plangud tagasi Pärmivabriku hoovi. Ei teagi, miks. Küllap tassiti puuplangud talve eest ära, sest ju neist kevadeks palju alles poleks jäänud.



(See foto on võetud aadressilt http://picasaweb.google.com/Draama2007/Teatrifestival#5513527117465628050 ja kajastab 2010. aasta Draama festivali. (Olgu öeldud, et 2010. aasta festivalil olid tutt-uued plangud).
http://picasaweb.google.com/Draama2007/Teatrifestival#5513963457285315970 . Sarnased reklaamseinad ilmestasid Tartu linnapilti läbi 2009. aasta suve ja sügise.


Uuenenud Küüni tänav


Kui kevadel hakati renoveerima Tartu rahvarohkeimat kõnniteed, siis leiti, et aeg on küps korraliku plakatiseina rajamiseks. Konkursi järel valiti tulevase plakatiseina autoriks Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuritudeng Jaanika Kolk. Olgu öeldud, et Jaanika Kolk on Kastani tänava endises trükikojas (nüüdne Noor-Eesti Loomekeskus - vt http://www.nelk.ee ) asuva Paberimuuseumi (vt http://www.paberimuuseum.ee ) üks eestvedajatest, seega võib uskuda, et plakatite eluolu läheb skulptuuri autorile igati korda. Plakatisein telliti südamega asja juures olevalt inimeselt.

Plakatiseinaga seoses rõhutagem, et see skulptuur ei seisa lahus Küüni tänava ülejäänud ümberkujundustest (sest oi-oi kui tihti prantsatavad skulptuurid Eesti linnade tänavapilti nagu õudsed jääpurikad). Plakatiseina laiemaks taustaks on Riia maanteelt Laia tänavani voolav Küüni-Rüütli promenaad. Kahe viimase aastaga on linnaplaneerijad loonud sedavõrd hästi toimiva tänavavoolu, et ma kahtlen, et Emajõgi sellest kunagi üldse toibub. Pean silmas seda, et Küüni-Raekoja-Rüütli tsoon meenutab ja ületab oma aktiivsuse poolest kunagist kobrutavat elu sõdadevahelist Emajõel. Vaene jõgi jääbki sööti. Kohvikute, sööklate ja kaupluste kõrval leidub sel tänavasoolikal pea iga viie sammu järel mõni kosutust pakkuv pink, millel võib südamerahus lösutada, kerjata, lugeda, süüa, Internetis kolada, suudelda ja suitsu pahvida. Sel tänaval on skulptuure, mis hauguvad autode peale, seal on kõrtse ja lokaale, mis toodavad geeniuseid ja fekaale. Kohati toimib Rüütli tänav ka liiga “hästi”, nii et ajab üle kallaste. Näiteks Möku-esine on nädalavahetustel üpris vastik koht. Olgu see õpikunäiteks selle kohta, kuidas kvaliteetne linnaruum võib oma looja vastu pöörduda. Siinkohal tõstan käe püsti ja vibutan kivi, sest olen ka ise seal teiste öörahu häirinud.


Kuid tagasi Küüni tänava algusesse. Hakkate vana kaubamaja juurest jalutama. Vasakule jäävad lillemüüjad, kes tänaseni toimetavad oma tavapäraste hallide laudade taga. Õnneks ei ehitatud nendele viksidele daamidele ümberkorralduste keerises bokse ümber. Pean silmas seda, et Viru tänav Tallinnas oli lookas lillelaudadega palju armsam. Viru tänava “uued” putkad on liiga kioskilikud (soodustades kioskilikku sortimenti!) ning kioskide igavene jama on see, et nad vananevad liiga kiiresti. Kümne aasta pärast on Viru tänava putkad jumala armust väsinud ja ilmetud. Kuigi ja-jah, eks lilled ja nende müüjad tahavad ka soojas olla, kui õues on talv.



(Foto aadressilt http://www.europeade.ee/europeade/tartu/Europeade_tanav__4051.jpg)


Lillemüüjate vastast leiame roostevabast terasest kirjutatud teksti aleksandri (miksipärast on loobutud suurest algustähest). Need tähed on mõeldud rataste parkimiseks. Küünilised inimesed inisevad, et selline rattahoidja pole muud kui ideevargus Rakverelt. Ma ei oleks nii kriitiline. Antud kontekstis pole originaalsus kõige olulisem – loeb praktilisus (ja ratta parkimiseks on head) ja kõnetavus (tänav suhtleb möödujaga – Tere, mina olen Aleksandri). Lisaks "tekstist" rattahoidjatele (selliseid on veel kolm: uueturu, kaubahoovi ja küüni) on Kaubamaja ees nüüd ka ümmargused rattahoidjad. Need "sõõrikud" vahetasid kõikjal Tartus sel aastal välja kandilised ja/või madalad rattahoidjad. Mind, ratturit, ajasid need madalad (esi)rattahoidjad alatasa marru. Nende külge ei ole ülipika trossi puudumisel raami võimalik lukustada ning lukule ligi pääsemiseks tuli alatasa kükitada ja askeldada nagu urus. Tallinnas vohavad sellised lollakad rattahoidjad tänaseni (näiteks on sellised kõik Viru keskuse rattahoidjad). Siinkohal vihje Tallinna asjapulkadele – kui kunagi läheb pealinnas suuremat sorti rattahoidjate tellimiseks, siis kõige nutikam oleks need tellida konkursi raames võimalikult paljudelt erinevatelt kunstnikelt. Suurepärane võimalus rakendada tööle EKA ja TKK noored skulptorid (ning loomulikult ka kõikide teiste erialade tudengeid). Muide, Küüni tänava rattahoidjate kohta veel seda, et ka SEB kontori ette tekkisid ka uued ja pisut veidrad rattahoidjad.










(Foto autoriks Cycle Chic Estonia)


Kultuurilaev


Möödute Kaubamajast ja seal see plakatisein asubki. Plakatiseina asemel oli enne parkla, mis nüüd paarkümmend meetrit taanduma sunniti, ühendamaks omavahel Kaubamaja sissepääsu Küüni tänava äärne pargiga. Minu esimeseks emotsiooniks Kultuurilaeva nähes, oli – oo, Stonehenge, Päikesekummardajate tempel Tartus! Skulptuuri ja Kaubamaja vahele on paigutatud ka kümmekond pinki, millel istusid peaasjalikult rahulolevad vanainimesed, kes minu fotoaparaadile rõõmuga poseerisid. Endal näod päikese või skulptuurigrupi poole suunatud. Hea ruum.







Kultuurilaev on sügavaimas mõttes skulptuur - seda ei aduta ühel kohal seistes. Selle ümber on vaja liikuda, näha teda ühest küljest, nägemata teda teisest küljest. Kaheksast plangust koosnevat Kultuurilaeva katab väljast roostene rauaga, seest aga, kuhu plakatid käivad, puit. Plankude äärtel on kujutatud kuue noore Tartu kultuuritegelase profiile. Kes Tartu hetke kultuurieluga kursis on, tunneb kujutatud ära. See, kes ei tunne, peab minema kohvikusse ning kuulama pealt neid, kes teavad, räägib skulptuuri kohta autor ise..



Jah, parim viis skulptuuriga tutvumiseks, on sellest Küüni tänavat pidi mööda jalutamine. Lähem silm hakkab kõndimise tõttu trikke tegema - erinevate plankude poolikud profiilid jooksevad kokku eelmise ja järgmise profiiliga - tulemuseks väike karusell silmale.




Üks asi mind skulptuuri puhul häirib – ebameeldiv aimdus, et inimesed ei hakka sellele plakateid panema. Kui küsida, miks, siis tundub, et need kümmekond meetrit, mis skulptuur Küüni tänava keskteljest eemale jääb, annavadki vastuse. Plakatisein ei jää inimestele tee peale – eriti veel siis, kui plakatite jaoks on mõeldud skulptuuri sisesein (mis on absurdne mõte ja ma väga loodan, et plakateid hakatakse autori ideest hoolimata kleepima ka välisseintele). Võiks öelda, et autor ülehindas inimeste elementaarset tähelepanuvõimet, kuid samas jälle, kuhu kurat me ometi tormame; jääks, seisaks, vaataks õige natuke?


Nähtamatuks jäämise välistanud see, kui Kultuurilaev oleks asetatud uljalt keset tänavat. Ja kui Piirivalve orkester või Ülikooli sünnipäevalised oleksid skulptuurist paaril korral aastas "üle valgunud", siis oleks see marssiv mass Laeva neil puhul hoolivalt oma kaissu võtnud. Praegune plakatisein asub aga ohtlikult ohutus nurgas, mis taristule (ha!) au andes, on kaine mõistusega linnaplaneerijate poolt täiesti eluterve valik.



Veel Küüni tänavast


Liikudes edasi Raekoja platsi suunas, on plakatiseina visuaalseks jätkuks Küüni tänava pärnade alused pingid (kasutatud on skulptuuri siseseinaga samas võtmes puitu ning välisseina tooniga kattuvaid roostepruunisid pingijalgu) ja prügikastid (samuti roostekarva). Prügikastid on stiilipuhtad ja meeldivad nagu uued prügikastid ikka. Kui nende eest nüüd ainult hoolt kantaks! Ehmataval kombel on Küüni tänavale alles jäetud jälgid reklaamtahvlitest prügijunnid. Saan aru, et linn teenib nende pealt (mingisugus(t)ele firma(de)le laternapostiruumi rentides) tähtsat raha, kuid armuline prügikastihaldur võiks oma inventari eest ka heaperemehelikult hoolt kanda. Nõme lugu, kuidas korporatiivsed reklaamipinnad vaikimisi linna valitsevad.










Kuni Zavoodini on tänavasillutisele punaste kividega maha märgitud keskaegse Tartu hoonestusjooned. Poe tänava nurgal annavad sillutisest välja ulatuvad maakivid teada linnamüüri endisest asukohast. Minu arust on nende maakividega ülepingutatud. Vähemalt nii arvavad minu jalgratas – neist kividest üle sõites on tunne nagu liikleks kruusateel, hakkab kahju kodaratest, kummidest ja lahti logisevatest kruvidest.

Sillutisest leiab veel huvitavat – nii annavad maa sees olevad "tänavalaternad" teada endise kaubahoovi sammaste paigutusest. Lisaks märgivad maasse "graveeritud" ringid endise Kaubahoovi sammaste asukohti ning 36 maasse paigutatud lampi markeerivad jõekääru kunagist asukohta. Muide, kui kedagi huvitab tänavavalgustusega seonduv põhjalikumalt, siis soovitan vaadata järgmist lehekülge: http://www.obs.ee/~tonis/valgus/pildid/ .






*


Kui lõpetuseks tubli töö eest kedagi veel hurjutada, siis noomiksin inimesi, kes katsid pärnade juured sillutisega – põhjendades seda avalike ürituste puhul esineva ruumipuudusega. (!!!). Esimesed pärnad on langenud (vt http://www.tartupostimees.ee/?id=310634 ja http://www.tartupostimees.ee/?id=297202) ning loodus on inimesi hoiatanud, et puid langeb järgnevatel aastatel veel ja veel. Hoidkem päid! Vanaema ütleks: kaabakad.



Seda ka, et on sümptomaatiline, et tänini ei suuda elektrikappide vastu saada ühegi linnaplaneerija käsi.



(See monstrum asub praktiliselt Ülo Õuna "Isa ja poja" külje all. Muide, sarnane plönn on ka Tallinnas Kunstihoone ees)


*

BOONUS

2010. aasta jõuludel lisandub Barclay de Tolly pargi kõrvale soliidne käimla (vt http://www.epl.ee/artikkel/582707. Olles Tallinnas aastaid giidina töötanud, võin kinnitada, et omal ajal hirmus palju maksma läinud Toompea WC (nüüd on neid üle Tallinna juba kümneid) on linnale oma elementaarse funktsionaalsuse näol niisama palju kasu toonud kui mistahes armas kohvik või turismiettevõte.Meenuvad ka Kaur Alttoa Toomemäe ekskursioonid ning see, kuidas ta siis vahutades rääkis, et tema juba 90ndate alguses nõudis Linnavalitsuselt esimese asjana Toomele korraliku väljanägemisega käimla ehitamist. Tsiviliseerimisprotsess või midagi seesugust. Alttoa mõtlemine on Toomemäe kontekstis tänaseni ajast ees.

*

Suvel saab Kultuurilaev endale naabriks avaliku veevõtukoha, mille on oma kuluda ja kirjadega lubanud rajada Tartu Veevärk. Ei mäletagi enam, kas Tartus peale Roosi tänava kaevu selliseid rohkem üldse töökorras ongi?

*

Ja nüüd faktinurk:

* Linnakunstnik Tiit Kaunissaare sõnul tuleb õnnestunud töö puhul kiita linna arhitektuuriteenistust ja arhitekte Tiit Silda ja Tõnis Kimmelit. Viimase järgi on ehitust korraldanud ametnikud mõnd lahendust naljatades kutsunud kimmelduseks. Põhiprojekti koostas Tinter Projekt ning erilahendusi aitas välja mõelda disainibüroo Keha 3. Kultuurilaeva kavandasid Jaanika Kolk ja Bruno Kadak.

* Istutati 10 uut pärna, külvatakse 255 ruutmeetrit muru. Paigaldati seitse kahe meetri pikkust istepinki, 33 meetrit istepinke kaubahoovi platvormile ja 12 istumislavatsit. Endise kino Apollo asukohale tuleb kolme laua äärde seitse istet. Erikujundusega prügikaste sai tänavale 10. Kaubahoovi sammaste asukohti valgustab 36 LED-lampi, jõekääru kunagist asukohta 39 lampi.
(Allikas: http://www.tartupostimees.ee/?id=336688)

*

Jaanika Kolgi kommentaar Tartu Ekspressile:

Mis on Kultuurilaev?



Tartu kaubamaja kõrval puidust isteparvede lähedal hakkab asetsema skulptuur Kultuurilaev. Laeva mõtteks on kanda kultuuriinfot. See koosneb kaheksast seinast, mille vahel asetsevad inimkujudega augud, et inimesed saaksid hõlpsasti laevast sisse-välja kultuuriinfot otsimas käia. Inimkujudeks on konkreetsed Tartuga tihedalt seotud kunstiinimesed. Need erinevate kunstivaldkondade esindajad on edasi antud vaid välise piirjoonega ning jäävad suhteliselt üldistatuks ja anonüümseks. Kuid läbi nende noorte ja ennast tõestanud kunstnike saab Kultuurilaev oma vaimsuse ja tähendusjõu. 

Vastutusrikast kultuurielu aitavad vedada näitleja, luuletaja, muusik, kirjanik, meediakunstnik ja kujutav kunstnik. Kes nad ära tunneb, on kunstieluga rohkem kursis, kes ei tunne, see võib käia ja kuulata Tartu kunstiinimeste seltskonnas nendest lugusid või püüda mõistatada ja otsida ise neid kunstiinimeste seast.

Skulptuur on väljastpoolt metallist, seestpoolt aga kaetud puiduga, et kultuuriinimesed saaksid lihtsalt ja tasuta oma ürituste ja sündmuste reklaami paigutada. Teose üheks eesmärgiks on taaselustada ka plangu ideed, mis meediumina on üha enam kõrvale tõrjutud, kuid mis võib olla kõige tõhusam viis inimesele lähedale jõuda.



(Allikas: http://www.tartuekspress.ee/index.php?page=1&id=169&type=2 )

************





(Fotode autor Gregor Taul, kui just pole teistmoodi märgitud





7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Härra Gregor Taul, Kultuurilaev selekteerus siiski Tartu Kõrgemas Kunstikoolis toimunud ideekonkursilt. Palun ärge levitage valeinfot. Või küsige infot ikkagi inimestelt, kes on selle tööga otseselt seotud, või nendelt, kes meil kunstikoolis käisid üliõpilastelt ideid otsimas. Nüüd inimesed loevad Teie artiklit ja mõtlevadki, et vaat, kus on jälle sahkerdatud. Tegelikult aga ei ole. Väga halb lugu ja paluks see viga artiklis ära parandada, muidu jääbki see igaveseks valet kujundama. Muidu on artikkel põnev ja tänuväärne lugemismaterjal. Tahtsingi küsida, et kas võin Teie avaldatud analüüsi kasutada ka oma diplomitöös (loomilikult viidatud kujul). Lugupidamisega. Jaanika Kolk

ARTISHOK ütles ...

Aitäh vastuside eest!

Mul on väga hea meel sinu jagatud info üle ja loomulikult ja meeleldi teen artiklis muudatused.

Kas sa palun saadaksid mulle aadressile gregortaul@hotmail.com kirja, siis saaksin sinult artikli tarvis veel mõned küsimused küsida.

Gregor

ARTISHOK ütles ...

UPDATE!

Pärast kirjavahetust Jaanikaga ja muidu ladusat koostööd, tegin lõpuks ka artiklis asjakohased muudatused ning mõned teised väiksemad värskendused.

*

Kultuurilaeva puhul on muuseas tegemist ka Jaanika diplomitööga, mille kaitsmisele kevadel lisandub ka kirjalik osa. Loodan siis ka sellest siia mõned lõigud kirjutada.

Gregor

tõnis ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
tõnis ütles ...

Ühele asjale tahaks veel tähelepanu juhtida. Küüni tänava rattahoidjate disain on palju vanem, kui Rakvere tähed. Idee autoriks on disainer Tarmo Luisk (Keha 3), kes arendas selle toote aastaid tagasi välja minu mälu järgi hoopis Rotermanni kvartali jaoks. Kui Rakvere omad on vaid ideed kaugelt puudutades teostatud, on Küüni tänava tähed teostatud koostöös idee autoriga tema projekti järgi ja minu hinnagul ka rattahoidjatena funktsionaalsed. Oleks hea, kui mainiksite Tartu rattahoidjateidee autorit, kui Rakvere puhul BC'd juba mainite.

Anonüümne ütles ...

Aitäh täpsustuse eest!


Gregor

Anonüümne ütles ...

Mina lõikasin :)