neljapäev, jaanuar 13, 2011

Kunst ja tele toho pele

Novembrikuu Ekspressis küsis Karin Paulus, et kui televisioon vajab kunstirahva seisukohavõttu, siis kelle poole pöördutakse? Ja vastas, et eks ikka habemega vanameeste poole, nagu Heinz Valk, Jüri Arrak ja Enn Põldroos. Sest laisa meedia arvamusliidritena mõjuvad kolm kuningat usutavalt, neist kiirgab arhetüüpset isakuju, mida eesti patriarhaalne ühiskond armastab. (Loe http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/karin-paulus-roiskuvad-viljad-kunstipollul.d?id=35002057) Gregor Tauli Artishoki artiklist kannustust saanud EKA MET fondi lugu eilsetes kultuuriuudistes oli armas illustratsioon Pauluse artiklile (Loe ja vaata http://uudised.err.ee/index.php?06222418). Kuigi fondist tuli välja ka antud kontekstis tunduvalt sensatsioonilisem leid, Ülo Soosteri 1949. aastast pärinev lõputöö "Tartu tänava asfalteerimine", mainiti telesaates ikka vaid Enn Põldroosi kadunud diplomitöid. Ning kuna noorelt kunstiteadlaselt Gregor Taulilt, kes fondi lammutatavast majast isiklikult välja tassis ja säilitamiseks selekteeris, ei õnnestunud kommentaari saada, pöörduti ikka Harry Liivranna poole. Miks see nii on, et isegi kui tegu on kultuuriuudistega, on tele jaoks ikka olemas ainult Ennud ja Harryd? Artishok TV-le kommenteeris sotsioloog Pierre Bourdieu:




Levi võimsuse tõttu seab televisioon kirjutava ajakirjanduse ja üldse kultuurilise maailma täiesti kohutava probleemi ette. Massidele mõeldud ajakirjandus, mis kunagi tekitas hirmujudinaid (Raymond Williams on esitanud hüpoteesi, et kogu romantiline revolutsioon luules tekkis selle õuduse tõukel, mida inglise kirjanikele sisendas massiajakirjanduse ilmumine), näib selle kõrval tühiasi. Oma ulatuse ja täiesti erakordse kaaluga tekitab televisioon tagajärgi, mis pole küll enneolematud, kuid ometi täiesti ebatavalised.
Näiteks võib televisioon ühel õhtul tuua kaheksasi uudiseid vaatama rohkem inimesi kui kõikide Prantsuse päeva- ja õhtulehtede lugejad kokku. Kui niisuguse meediumi pakutud informatsioon muutub siledaks, ühetaoliseks omnibus-informatsiooniks, on selge, millised võivad olla selle poliitilised ja kultuurilised tagajärjed. See on hästi tuntud seadus: mida laiema publikuni tahab üks häälekandja või mis tahes väljendusvahend jõuda, seda enam ta kaotab oma teravaid nurki, kõike seda, mis võib tekitada jagunemisi ja välistamisi – mõelge Paris-Match`ile - , seda enam peab ta vaeva nägema sellega, et, nagu öeldakse, „mitte kedagi šokeerida“, mitte kunagi püstitada probleeme või püstitada ainult ajaloota probleeme. Igapäevases elus räägitakse palju vihmast ja ilusast ilmast, sest see on probleem, mis kindlasti kedagi ei riiva – kõige ehtsam pehme teema, välja arvatud siis, kui te oma puhkuse ajal vestlete vihma ootava talupojaga. Mida rohkem ajaleht laiendab oma levi, seda rohkem läheb ta üle omnibus-teemadele, mis ei püstita probleeme. Aine konstrueeritakse vastuvõtja tajukategooriatele sobivalt.
Seepärast ongi nõnda, et kogu eespool kirjeldatud kollektiivne töö, mis kaldub ühtlustama, labastama, „konformiseerima“, „depolitiseerima“ jne., sobib täiuslikult, ehkki tema subjektiks sõna tõsises mõttes ei ole mitte keegi, sest mitte keegi pole midagi sellist kunagi mõelnud ega tahtnud. Sedasama võime tihti märgata ühiskonnas: näeme juhtuvat asju, mida keegi ei taha ja mis näevad välja nii, nagu oleks neid tahetud („see on tehtud selleks“). Just sellepärast on lihtsakoeline kriitika ohtlik: ta jätab tegemata kogu töö, mis on vajalik selliste ilmingute mõistmiseks nagu näiteks tõsiasi, et ehkki keegi seda ei tahtnud, ehkki keegi finantseerijatest kuigivõrd ei sekkunud, loodi ikkagi nii veider asi nagu „teležurnaal“, mis sobib kõigile, kinnitab tuntud ja teada asju ning ennekõike jätab puutumata vaimsed struktuurid. Toimub revolutsioone, mis puudutavad ühiskonna materiaalseid aluseid ja mida revolutsiooni all tavaliselt mõeldaksegi – näiteks vaimulike varanduse natsionaliseerimine -, ja toimub ka sümboolseid revolutsioone, mida teevad kunstnikud, õpetlased või usuprohvetid, harvemini suured poliitilised prohvetid. Sümboolsed revolutsioonid puudutavad vaimseid struktuure, see tähendab, nad muudavad meie nägemis- ja mõtlemisviisi. Sellise revolutsiooni tegi maalikunsti vallas Manet, pöörates ümber fundamentaalse vastanduse kaasaja ja antiigi vahel, mis oli kogu akadeemilise õpetuse aluseks. Kui sedavõrd võimas vahend nagu televisioon kas või veidikegi võtaks suuna niisugusele sümboolsele revolutsioonile, siis, ma kinnitan teile, seda tõtataks takistama... Tegelikult on aga nõnda, et kuigi seda keegi ei pea nõudma, ei tee televisioon midagi sellist lihtsat tänu konkurentsi loogikale ja kirjeldatud mehhanismidele. Ta on täiuslikult kohandunud publiku vaimsetele struktuuridele.

Antud lõik on pärit loengust „Televisioonist“, mille prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu pidas televisiooni otse-eetris 1996. aastal. Tekst on tervikuna kättesaadav Loomingu Raamatukogu sarjas 1999/30. Prantsuse keelest tõlkinud Hasso Krull.

Vahendas Liisa Kaljula

9 kommentaari:

margus ütles ...

Loomingu Raamatukogus on ilmunud "Televisioonist", kus Pierre samal teemal pikalt laksib.

ARTISHOK ütles ...

Minult ei õnnestunud kommentaari seetõttu, et ise sellest loobusin. Pärast vana maja artikli avaldamist helistati mulle Kultuuriuudistest, et soovivad teha klippi Raja tänavale viidud asjadest ja muidu nii, et võiksin kirjeldada ja tutvustada, kust ja kuidas ja mida ning mis edasi.

Ütlesin ära sel põhjusel, et tundus nagu õiendaksin sel puhul võõra varaga või mis veel hullem, kui klipist jäänuks mulje, et keegi tuleb aasta aega hiljem ja hakkab nõudma selgitusi, miks maja ikka lammutati vms.

Selline kartus oli nähtavasti asjatu, sest uudislõik oli korrektne ja valutu; näidati ilusas ruumis restaureerutavaid väärikaid maale, kõnelesid usaldusväärsed inimesed ja ei oska üldse midagi ette heita. Vajalik jätk artikli poolt alustatud diskussioonile.

Lõigus kõlas siiski üks nõutult armas lause, et tänu sellele, et maja lammutati, jäid need maalid alles, kuna muidu oleksid need seal aja jooksul lõplikult hävinud. Mitte üldse halvaga, aga aga ma leian, et see oli eksitav info või vähemalt peidetud alatooniga teave.




Gregor

lassebosse ütles ...

Ringvaade võtab kogu leidude loo uuesti ette:

http://etv.err.ee/index.php?05593526&video=608

Gregor jääb lõpuni salapäraseks.

Vastab EKA muinsuskaitse- ja restaureerimise õppejõud Hilkka Hiiop, kes viitab Artishokist saadud vihjetele ja atribueerib jooksvalt otse kaamerate ees.

Carl-Dag Lige ütles ...

mullegi üllatus, et lausa Ringvaatesse pika loo tegid. Sooster sai nüüd küll selgelt välja hõigatud ja näidatud.

lassebosse ütles ...

Kujutan ette Anu Välba assistenti, kes rullib Artishokis Gregori pikka artiklit aina allapoole ja allapoole ja allapoole... Ja lõpuks hüüatab, käes, sensatsiooniline kunstileid, kulla tiim, pakkige asjad, kell seitse oleme eetris! :d

Ei, midagi ei ole öelda, tervitused Ringvaate tiimile, väga operatiivne filmibuss teil!

Carl-Dag Lige ütles ...

kui Gregor oleks rääkinud, siis oleks tema nädala nägu olnud :P
http://www.postimees.ee/?id=372533

Carl-Dag Lige ütles ...

muuseas mis puudutab noori kunstieksperte siis jättes kõrvale tõiga et peavoolu meedia eelistab enamasti turvalisi valikuid (suurele publikule meeldida soovimine + ajakirjanike "piiratud" maailmapilt kuivõrd ei tunta kogu kunstimaailma), ei saa mööda minna sellest et noored (25-40a?) kunstispetsialistid pole ise eriti aktiivsed end meediasse pakkuma. kui on sõnum, siis tuled leida strateegia ja taktika selle kommunikeerimiseks. lihtne on öelda, et meedia ja ajakirjanikud on selles süüdi, et ekspertide ring nii kitsas on.

Carl-Dag Lige ütles ...

väike täpsustus:
kui sul kunstispetsina on sõnum, mis su arvates väärib ka laiemale avalikkusele vahendamist, siis tuleb leida strateegia ja taktika selle kommunikeerimiseks. mis ei tähenda seda et lõpuni oleks võimalik kontrollida selle sõnumi käekäiku meedias. aga enda aktiivsus loeb päris palju.

lassebosse ütles ...

Ka nõus. Artikli avaldamine on vastutus nii või naa. Kui edaspidistest kommentaaridest keeldud, siis kommenteerib keegi teine, kes ei pruugi olla pädevam, aga kellel on omad huvid. Aga ma arvan, et me ei tea enam pooli asju sellest loost, avalikkuse suhete osakonnad on ammu oma veskid tööle pannud. Postimehe artikkel oli ju kena lugu, millega asjale punkt panna. Ja nii pidigi olema, EKA restaureerimisosakond päästis EKA MET fondi ja avastas seejuures kaotsi läinud šedöövreid. Kõik on ju väga hästi.