neljapäev, mai 17, 2012

Marko Mäetamme 10 viimast päeva

Maarin Mürk "lehitses" Facebookis Marko Mäetamme uut seeriat ammendamatul teemal "kunstniku raske elu" ning salvestas siia katkendliku, kuid ülevaatliku narratiivi koos kommentaariga (NB! ei sisalda spoilerit!). Lisatud ka pildid näituse avamisest Haapsalu Linnagaleriis!

Marko Mäetamme 10 viimast päeva. Haapsalu Linnagalerii, 11.-30.04.2012
http://galerii.kultuurimaja.ee/ - soovitan siit arhiivist lugeda lisaks galerist Kruusingu mäetammelikku pihtimust!
Foto: Arvo Tarmula


vt ka:
- "10 väikest neegrit", A. Christie 1939. aastal ilmunud kriminaalromaan
- "Only 10 more days shopping till`Apocalypse", artikkel SIIT
- "10 Days Late", laul Ameerika alternatiivroki bändilt Third Eye Blind
- "Hitler: the Last 10 Days", film aastast 1978
- "How to Loose a Guy in 10 Days", film aastast 2003

VÕTAB JU TÕSISEKS?!
Foto: Arvo Tarmula



Minuni jõudis Mäetamme järjekordne “enesepaljastus” Facebooki vahendusel – ühel hetkel tekkis newsfeedi vastavanimeline album, mis vaikselt täienema hakkas (ja seega pidevalt jälle minu newsfeedi ilmus). Teema on väga tuttav kõigile, kes näituste tegemisega kokku on puutunud. Broneerides endale galeriis aja aasta või varemgi ette, harjud mõttega kusagil kaugel tulevikus ees ootavast abstraktsest kohustusest/väljakutsest/võimalusest (kuidas see parasjagu tundub). Toimub “töölise võõrandumine oma tegevuse lõpp-produktist”. Näitusetaotluses visandatud plaanist ollakse avamise ajaks oma mõtete ja praktikatega tihti juba kuhugi mujale triivinud. Samas ripub galeriibronn nagu veskikivi kaelas, sest “sai ju lubatud”. Või sunnib takka neoliberalistliku loogika internaliseeritud piits – kui sa pidevalt ei tooda, siis pole sind olemaski. Ja nii leiavadki mitmed loovisikud end olukorras, mille Mäetamm nüüd ära on vormistanud – magamata ööd ja ärevuses päevad, avamine nagu Demoklese mõõk peakohal rippumas. Mida teha, mida teha…

Kuna samaaegselt jooksis mu newsfeedi ka juba antud seeriat eksponeeriva näituse info, siis hakkas kogu asi vaatamata oma kahtlemata elulisele temaatikale ja vaimukale esitusele tunduma natuke liiga lihtsa naljana stiilis “pole-ühtegi-mõtet-teen-siis-näituse-sellest,-kuidas-mul-pole-ühtegi-mõtet”. Aga olles seeria lõpu ära oodanud, olin meeldivalt üllatunud. Mäetamme järjekordse episoodi tema ammendamatust seeriast “kunstniku raske elu” teeb magusaks lõks, kuhu ta vaataja tõmbab. Jäägitu keskendumine kõnealusele teemale ja kunstniku isiklikule paljastusele (mis kutsus minus kohe esile eelneva lõigu jagu mõtteid) mõjub vaatajale uinutina.

Me oleme juba ammu harjunud, et kaasajal hajuvad viimasedki piirid avaliku ja privaatse vahel ning vujeristliku huviga saame meedia vahendusel jälgida üha isiklikumaid seikasid üha rohkemate inimeste eludest. Isegi kui me ei taha neid seikasid teada, tabab see info meid meie tahtest sõltumata, sest kogu meedia on suunatud millegi kõmulise paljastamisele. Märkamatult kaob ära oskus teha vahet tõe ja fiktsiooni vahel, mida soodustab kogu pealetungiv sotsiaalmeedia ja blogosfäär ning kasvamine postmodernismi-lastena. Vaataja kipubki võtma kõiki ettesöödetud mina-vormis lugusid autobiograafiliste paljastustena ning sellele Mäetamm välja mängibki, vajutades juba mitmendat korda mängleva kergusega nupule nimega “inimlik uudishimu”.

Mäetamme puhul on konkreetsemalt päevakorras uudishimu tavainimese kõrval ikka veel erilisena tunduva kunstniku kui sellise vastu – millised on tema päevad, mida ta teeb, mis elu ta elab? Ja oi kui imeline on avastada, et kuulus Eesti kunstnik Marko Mäetamm vaevleb ka argiste probleemide käes! Kunstnik on ka inimene! Ja veel selline natuke hädine inimene – küll ahistavad teda laenud ja liisingud, küll näituste tähtajad jne. Korralikud kodanikud võivad jälle öösel rahulikult magada – pole neil boheemlastel elu ägedam midagi. Mäetamme seeriad kinnitavad Pierre Bourdieu väljade vahelist piirjoont: loomeinimesed on tavaeluga kokkupuutes abitud, nad ei kõlba “päris” asjadega tegelema, las siis teevad kunsti või midagi.

Ja Mäetamm teebki kunsti, keel põses. Tulles tagasi minu esimese lõigu juurde – Mäetamme ülimalt isiklike lugude juures on lihtne unustada, et näitused võivad sündida ka sellest, et on olemas konkreetne mõte, mis ootab realiseerumist. Ja et järjepidevalt näituste produtseerimine hoiab kunstniku soojas ja tagab töötamisel enesedistsipliini.

Point is – me ei saa kunagi teada, milline variant Mäetamme seeriate puhul on “tõene”. Mängu ilu peitubki selles, et vaevalt on olemas ühtegi inimest, nii kunstiväljalt kui laiema publiku hulgast, kellel MITTE HETKEKSKI ei käinud peast läbi, et see “mina”, ka antud seerias, see ongi Marko Mäetamm. Kes ei tundnud endas väikest perversset vujerismivärinat, kuna sai teada järjekordselt midagi isiklikku justkui ühe konkreetse inimese elust; midagi, mis näitab teda nõrgast küljest, paljastab neid teemasid, millest ei ole kombeks rääkida. Eriti Eesti väiksuse puhul on lihtne minna Mäetamme loomingus ilmuvate tegelaste ja elu enda segaminiajamise teed (minu puhul aitas näiteks kaasa ka asjaolu, et seeria jõudis minuni minu Facebooki "sõbra" Mäetamme enda kaudu, lihtsalt tema fotoalbumina - mitte galeriis).

On lihtne unustada, et tõe ja fiktsiooni, memuaaride, paljastuste, lugude jutustamise jms puhul ei olegi olemas musta ja valget, mitte kunagi, mitte ainult kunstis. Või et kokkuvõttes ei olegi see üldse oluline, kas tegemist on antud juhul autobiograafiaga või väljamõeldisega. Rohkem kui ennast, paljastab Mäetamm tegelikult oma vaatajat.

./.../
/...//...//.../
/.../
Galeriivaated Marko Mäetamm

Kuna näituseavamised on tihti vaiksed, korralikud ja tasased (vähemalt see osa, mis valge kuubi seinte vahele jääb), siis sellel pildil demonstreeritakse avamisega seotud eufoorilisemaid tundeid! Kergendus! Rõõm! Hakkama sain! Ära tegin! Juhuuu! Ma saan jälle rahulikult magada!! (vähemalt järgmise tähtaja lähenemiseni....)

Foto: Arvo Tarmula

Kergelt ehmunud, teolt-tabatud näoga kunstnik galerii nurgas!
Foto: Arvo Tarmula

Siin pildil on oluline juhtida tähelepanu "väikelinna galeristile", kes kõiges "süüdi" on! Lubage esitleda, Agur Kruusing!! Osutamas järgmisele "ohvrile"?
Foto: Arvo Tarmula

Kommentaare ei ole: