kolmapäev, oktoober 09, 2013

KOGUMIK POPULAARKRIITIKAT, VOL 2


Otsides opositsioonipartnerit Kumu näitusest “Aedade järelelu” kirjutatud artiklile “Aedade järelelu kolmes vaatuses”, mis ilmus Eesti Päevalehes 24. juulil, tundub parimaks valikuks olevat Lylian Meisteri artikkel 26. juuni Sirbis, mis kannab näitusega sama nime, “Aedade järelelu”. Vormiline erinevus nende kahe artikli vahel seisneb esmapilgul vaid mahus. Sirbi artikkel on Päevalehe omast ca kaks korda pikem. Sisu tasandil tegelevad aga mõlemad artiklid hinnanguandmisega. Silma torkab sealjuures, et hinnangud on teineteisele risti vasturääkivad. Meister kirjutab: “Näituse nüüdiskunsti osa suurim väärtus on see, et esimest korda saab kokkuvõtlikult näha viimase aja urbanistlikku mõtlemist ja tegutsemist Eestis, ökoeluviisi levikut. Kunstiplatvormina on esitletud EKA arhitektuuriteaduskonnast sirgunud noorte arhitektide ja urbanistide põnevad projektid.” Tandem Grigor ja Puķīte leiavad, aga et “Viiendale korrusele kureeritud tänapäevaste autorite valik püstitas ennekõike küsimuse, kas meie reaalsus on tõesti nii trööstitu? Aed on nähtus, mis eksisteerib veel vaid näidisena hiiglasliku aiandustarvete poe laos või varjatud nurgataguses, kuhu tuleb läbi augu piiluda.”
Päevalehe artikli populaarkriitilisus seisnebki ennekõike hinnangulisuse domineerimises, mida loomulikult väljendatakse läbi kujundite (nagu 'nurga taha piilumine' ja 'töödelt tolmu pühkimine'), samas kui Meistri märksa pikemas artiklis, on hinnangulisus kirjeldusega enam-vähem tasakaalus. Kohati kaldub artikkel siiski reportaažiks, mille eesmärgiks on kõik näitusel osalevad teosed esinemise järjekorras ära mainida: “Aiateatri ruumi primadonna on Jaanus Samma oma paljukiidetud seeriaga „Basseinid” ja Apollo platsi purskkaevuvideoga. Draamat lisavad Paco Ulmani fotod „Nimeta. (The Loneliness is Alive!)” ja Kirke Kangro video „Õismäe”, vaimukas teos, mille heli oleks tahtnud kõrvaklappidest kuulata. Paco Ulmani tundlik suhe ruumiga on olnud lummav juba läbi mitme fotoseeria. Ruumi lavastamisel on kasutatud ka metallikunstnik Leida Ilo teost „Kõrred”, Krista Möldri Londoni pargileidudega fotosid, Liina Lõõbase nihestatud reaalsusega fotosid Tartu aedadest ja Laura Kuuse sissevaateid naabri aeda. Ruumi keskpunkti on seatud Villem Tomiste Viljandi Minihansa teemapargi konkursitöö elegantne pargimööbli makett. Iseenesest ju huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjult.”
Repotaažilikkusest olenemata muudab Meistri artikli erialaliseks tsitaadis hästi väljajoonistuv nimede kuhjumine. Kunstnike nimed sellises tiheduses ei ole enam pelgalt nimed, vaid terminid, mis viitavad ühe- või teiselaadsele kunstilisele praktikale, mis tuleneb autorite loomingu, eluloo ja käekirja erinevustest. Meistri artikkel eeldab lugejalt nende tahkude võrdlemisi selget tundmist, et üldse mõista, millel põhineb artiklit lõpetav väide: “Iseenesest ju huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjult.”
Teine oluline aspekt Päevalehes ilmunud populaarkriitilises “Aedade järelelu” käsitlevas artiklis on selle valdav kriitilisus. Rain Kooli juhtis Vikerraadio päevakommentaaris "Kriitika talumatu kergus" 15. juulil tähelepanu asjaolule, et Eestis ilmub väga vähe laitvat kultuurikriitikat , mis näib ennekõike tulenevat kultuurivälja väiksusest tingitud enesetsensuurist: kõik on kõigiga seotud: “Eesti ajakirjanduses hävitavat arvustust just eriti tihti ei kohta. Lähtugem siis sellest, et võimalikke põhjusi on kaks: meil lihtsalt luuakse nii kvaliteetselt, et halvimgi on talutav, või kestab endiselt vaikiv enesetsensuur.”
Enesetsensuuri punktis on Koolil tõenäoliselt õigus. Ent ma julgen väita, et see olukord ei tingi pelgalt kriitika mitteilmumist (kui näitus ei meeldi, siis ei kirjuta), vaid suurendab olulisel määral erialalise tooniga artiklite osakaalu, kus hinnangu andmist teadlikult välditakse või peidetakse see võrdleva empaatia taha. Analüütilisus aga ei sobi kokku populaarkriitikaga, mis teesi kohaselt eeldab suure üldistusega selgeid seisukohti. Nii võib populaarkriitika üldisemal tasandil osutuda kunstikriitika välja sotsiaalseid küsimusi korrastavaks võtteks. Sest osa Kooli sõnastatud probleemist on kindlasti kantud ka peavoolumeedia enese kehtestatud kaanonist, mida määravad lugeja tähelepanu võitmiseks kasutavad strateegiad - hinnang, eriti kriitiline, on tõenäolisem tähelepanu köitja kui kirjeldav ja selgitav artikkel. Nii tingib peavoolumeediasse kirjutamine juba ainuüksi toimetajate kaasmõju tõttu paratamatult palju järsema tooniga artiklid. Seega on autori vastutus populaarkriitika formaadis kirjutamisel isegi suurem kui erialalise artikli korral.
Olenemata Kooli põhjendatud küsimusepüstitusest, tuleb meeles pidada ameerika kunstikriitiku Irving Sandlersi sõnu: "One thing I learned at ARTnews, where I was a critic from the end of 1956 to 1962, is that you always hit the big guys. You never hit a little guy. You simply walk away from those who are incompetent, unless they've achieved some reputation worthy of being hammered" (ARTnews Feb. 2013).

2 kommentaari:

August&July ütles ...

Hei Indrek, tänud populaarkriitika eest, polnud seda Päevalehes ilmunud kirjutust sattunud varem lugema. Pean tunnistama, et minu jaoks on teie taotuslik populaarkriitika ehk veidi lahmiva iseloomuga, mis minu näituse osa kriitikasse puutub, siis leian, et see ei ole piisavalt argumenteeritud. Miks peaks minu näitust vaatama Fluxuse kontekstis - sest olen kureerinud varem ühe näituse toetudes Fluxuse kunstnikule, kes ise ennast ei pidanud Fluxuse kunstnikuks? Kas see, et keskkonnal on lastud olla ja ennast välja mängida ei ole sinu arvates mõtestatud ja osa kuraatoritööst?
Kuidas väljendub see, et üritan muuta kogu õue kunstiteoseks? Täiesti vastupidi üritan luua paralleeli tekstide lugemise ja (näituse)ruumis liikumise vahel.
Mida korjame me tekstidest, näitustest üles? Kui paljusid eksponeeritud töödest märkame, millest me jalutame mööda? Fluxusliku vaimu väljalugemine on minu jaoks absloluutne "misundestanding" ja mind huvitaks, milline oleks teie jaoks selle selle kompromissitum lahendus? Mul ei oleks hävitava kriitika suhtes midagi, aga see võiks olla veidigi argumenteeritud, selleks et saaks täpselt aru kuidas see näituse hävitab. Minu jaoks on see näituse kuraatorina oluline, eriti sellepärast, et see on ainuke ilmnunud retseptsioon minu kureeritud osast. Olgu veel öeldud, et mul ei olnud tingimust kureerida oma näitust Aedade Järelelu kontseptsiooni jälgides. See lihtsalt võttis aset seal, samal ajal kui... ja püüdu anda nende aed-hoovi kunstinäituse kohana kasutada. Seetõttu leian, et kuna näitusest ühtegi teist konstruktsiivset kriitikat ei ilmunud on teie pop.kriitika vastutus suur juba ainult sellepärast, et see on ainuke...

Indrek ütles ...

Aitäh kommentaari eest Margit.

Mida sa pead silmas väitega, et "Aedade järelelu kolmes vaatuses" oli ainus näituse kohta ilmnud lugu? Lylian Meisteri artikkel millega ma meie artiklit võrdlen ja mis, nagu ma ka viitan on märksa professionaalsem, ning annab näitusele kõigele lisaks ka risti vastupidise hinnangu, pühendab su projektile mitu korda rohkem ruumi...

Sinu kommentaarist: "kuna näitusest ühtegi teist konstruktsiivset kriitikat ei ilmunud" võiks järeldada, et sa peab Meisteri artiklit küündimatuks, ent samas alustad sa oma kommnetaari hinnanguga: "Pean tunnistama, et minu jaoks on teie taotuslik populaarkriitika ehk veidi lahmiva iseloomuga, mis minu näituse osa kriitikasse puutub, siis leian, et see ei ole piisavalt argumenteeritud".
Ma saan aru, et sa püüad väita, et meie artikkel oli küll konstruktiivne aga siiski mitte piisavalt argumenteeritud? Selle põhjuste, heade ja vigade analüüsile, ongi käeasolev, eelnev ja veel tulevad populaarkriitika analüüsid pühendatud. Ükski võte ei ole ilma omade puudujääkidetta.
Selles kontekstis olen sinuga täiesti nõus, vähene ilmuv kriitika paneb kriitikale suure vastutuse, ja sellest kogu populaar kriitika idee ka lähtub!
Nagu ma populaarkriitika VOL 1 sissejuhatuses ütlen, prevalveerib seiukohat, et väljaspoole erialaringkonda kuuluvatele inimestele arusaadavas vormis kirjutatud kriitika vähesus on põhjuseks, miks kaasaegsekunsti maine on avalikkuses nii madal. Ma püüdsin oma kõhklust selle aksioomi suhtes kerge iroonia kaudu ka esiletuua, aga kuni ei ole tõestatud vastupidist on see siiski tõenäoline oletus. Kuid sinu kommentaarist jääb mulje Margit, et sa püüad väita, et kriitka vastutus välistab populaarkriitika ladusa vormi, mis nagu ma oma analüüsis viitan (ja nagu sa ise oma komnetaaris ka möönad?) ei tulene mitte analüüsi puudumisest, vaid selle taandamisest kujunditele, ning kohustab kirjutama professionaalseid analüüse? Kas sa palun avaksid oma seiukohta pikemalt, miks sa nii arvad? Just võrdluses sellega, et üldiselt räägitakse just populaarkriitika vähesusest ja hädavajalikkusest. (Minu kui siiani kõrgilt professionaalset kriitikat kirjutanud autori huvi selle küsimuse vastu on siiras ja suisa eluline!)

Mis puudutab projekti käsitlust konkreetselt, siis kõigepealt Kumu reklaamis sinu projekti kui osa näitusest "Aedade järelelu" ja ma ei kuulnud ega näinud sind kordagi selle vastu protesteerimas, järelikult olid sa kuraatorina nõus sellega, et sinu projekt on osa suuremast projektist, ja selle foonil seda siis ka paratamult vaadatakse.
Fluxuse küsimuses, ma arvan, et kui sa jätab artilist välja mõsite fluxus, aga jätad alles kogu ülejäänud argimentatsiooni, siis on üks probleem kohe ületatud. (Võid fluxuse asemel lugeda näiteks: üks hetkel rahvusvahelises kunsti peavoolu domineerivaid esteetikaid). Ma vabandan siinkohal populistliku mõiste kasutamise pärast, aga see on jällegi üks populaarkriitika võtteist.

Näitusele antud hinnagu osas ei oska ma suurt midagi lisada selle, mis artiklis kirjas. Sa küsid retooriliselt: "Kas see, et keskkonnal on lastud olla ja ennast välja mängida ei ole sinu arvates mõtestatud ja osa kuraatoritööst?" Loomulikult on ja seda me oma artiklis ka ütleme: "Ent paraku ei ole see antud juhul kuraatoritöö, mis keskkonna huvitavaks teeb, vaid vastupidi." Ehk hetkel rahvusvahelise kunsti peavoolu domineeriva esteetika kontekstis, "kus mõtestatus ja püüd tähendusliku terviku poole programmiliselt puudub ning eraldi väärtuse saab vaataja käitumine...", nagu sa ise oma kommentaaris ütled, küsimuseks on: "Mida korjame me tekstidest, näitustest üles? Kui paljusid eksponeeritud töödest märkame, millest me jalutame mööda?" Lihtsalt meie hinnagul: "selleks, et see toimiks..., oleks tulnud minna veelgi kompromissitumaks. Kogu „Aedade järelelu" läbis ebaõnnestunud stsenograafia."