Kolmapäev, oktoober 23, 2013

Manifesta tiim Eestis

Fotod Sten Ojavee, tekst Liisa Kaljula


10.-12. oktoobrini külastas Kultuuriministeeriumi ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kutsel Eestit Manifesta kunstibiennaali tiim direktor Hedwig Fijeni, haridusprogrammide juhi Sepake Angiama ja publikukoordinaatori David Smeuldersi isikus. Kohtuti eesti kunstitöötajatega, külastati piirilinna Narvat ja reede õhtul peeti Rüütelkonna hoone suures saalis kõikidele huvilistele avatud loeng. Hoolimata Lääne-Euroopa kunstitöötajate augustikuisetest üleskutsetest Venemaad hiljutiste geivastaste seaduste tõttu boikoteerida, on nüüd vist ikkagi kindel - järgmine Manifesta kunstibiennaal toimub 28. juunist 31. oktoobrini 2014 Peterburis ning kui välja arvata Guggenheimi sihtasutuse pikale veninud läbirääkimised Helsinki linnaga, on siiski tegemist üle pika-pika aja Ida-Euroopas aset leidva maailmamõõtu kunstisündmusega. Muidugi on Manifesta tiimi toimumiskoha valikus ja kõige kiuste selle juurde jäämises läänelikku misjonit ja soovi tuletada Venemaale meelde euroopalikke inimõigusi ja kodanikuvabadusi, ent Ida-Euroopale on Ermitaažis toimuv Manifesta 10 kahtlemata võimalus end regioonina tutvustada ning lõhkuda või kinnitada iseenda kohta käibel olevaid müüte.


Rüütelkonna hoones reede õhtul peamiselt kunstiringkonna osavõtul toimunud loengu näol oli tegu Manifesta ajalugu, missiooni ja brändi tutvustava üritusega, mis vaatas peamiselt ajas tagasi ja justkui peatus ettevaatlikult järgmise Manifesta lävel, sest vanameister Kasper König ei ole oma üksikasjalikumaid plaane veel avaldanud, kui välja arvata vihjed nagu Manifesta 10. ja Ermitaaži 250. juubelit ühendav „mänguline ja intelligentne“, „õrn ja sisuline“ väljapanek, milles „kaasaegne kunst tantsiks külg-külje kõrval Ermitaaži eksponaatidega“. Ent kes on need kunstnikud, keda kutsutakse? On nad pärit siitkandist või tuuakse kohale lääne kunstimetropolidest? Mismoodi lõimitakse Manifesta missioon ja rikkaliku ning vastukäiva ajalooga Peterburi?


Küllap kujunes loeng Manifesta brändi keskseks ka seetõttu, et eesti publik sensitiivsemaid küsimusi väga küsima ei kippunud ning naksakaid ajakirjanikke suurest meediast ei paistnud kohal olevat. Ometi võiks Manifesta toimumine naabersuurlinnas ühte-teist tähendada nii Eestile laiemalt kui ennekõike Tallinnale, mis saab ilmselt oma osa biennaaliturismist ning siinsed kultuuriasutused võiksid olukorrast kahtlemata välja võtta teadlikumad kasud. Valitud ajaks (7-11. oktoober) on plaanis siinsete linnade vahel käima panna St. Peter Line biennaaliliin ning Manifesta tiim ootab enda sõnul just ümberkaudse kunstipubliku aktiivset osavõttu ning uue püsisuhte loomist regiooni kunstihuviliste ja Manifesta vahel. Helsinki ja Tallinn, Stockholm ja Riia.

 
Hedwig Fijen tõi Manifesta ühe missioonina välja Euroopa kultuuri DNA uurimise, pidades kureerimisel alati silmas maailmajao hetkeseisu. Ajal, mil konsolideeruv Euroopa kompab oma uusi liikmeid ja püüab pingutades leida ühist pinda, on aeg Ida-Euroopasse tulekuks kahtlemata küps. Ka on pigem ajaloolist seisundit kui geograafilis-kultuurilist areaali tähistav Ida-Euroopa tänase Euroopa DNA uurimiseks sobiv koht, arvestades, et kõige kiiremad ühiskondlikud muutused toimuvad praegu just siin. Et Manifesta üks alusideid on olnud industriaalsaitide asustamine kaasaegse kunstiga ning ajaloo poolt hüljatud paikade uurimine ja taaskasutus, teeb Peeter Suure linnast ikkagi intrigeeriva valiku, rääkimata Ermitaažist endast. Manifesta 10 toimub esmakordselt oma ajaloo jooksul muuseumis, teistkordselt endises sotsialismiblokis ja nende valikute eesmärk Hedwig Fijeni sõnul on uurida, mida tähendab kaasaegne kunst maal, kus tema positsioon on kummaline.


Augusti lõpus vastas Manifesta sihtasutus kunstitöötajate boikotipetitsioonidele seisukohaga, et „progressiivne, kaasaegne kultuur Venemaal on selgelt ohus, ent kuna ideederinglus piiride vahel jätkub, usume me, et on eluliselt oluline mängida selles dialoogis aktiivset rolli“. „Manifesta ei saa ega tohi põhimõtteliselt toimuda ainult Lääne või endise Lääne „turvalises paradiisis“ ja see toob paratamatult kaasa ka dialoogi nendega, kellega me ei pruugi nõustuda“. „Taanduda tähendaks eirata kaasaegsete ja pealetulevate generatsioonide hääli Venemaal. Arendades seda projekti Venemaal oleme me kuulda võtnud Vene LGBT kogukondade esindajaid ja oleme rõõmustavalt kuulnud, et Manifesta kohalolu on nii tervitatud kui vajalik. Me ei usu, et Venemaa isoleerimine on õige suund, ennekõike, kuna see võtab noorematelt inimestelt ligipääsu laiemale häälte ja arusaamade spektrile.“ Rüütelkonna hoones esitles Hedwig Fijen sihtasutuse seisukohta mõnevõrra pehmemalt ja paindlikumalt, väites, et Venemaa on juba viimase kahe aasta jooksul muutunud nii palju, et ette ennustada, milline saab olema Manifesta ja vene publiku suhe 2014. aasta suvel, pole võimalik. „Me ei ole naiivsed,“ oli Fijeni üks seekordseid kõlama jäänud sõnumeid, „Me ei ole ÜRO, me peame mõtlema väikeste sammude kaupa, me peame olema tagasihoidlikud.“

Ka Maria Arusoo küsimusele, kui sõltumatu Manifesta Peterburis ikkagi on, vastati diplomaatiliselt, et alati tuleb töötada kohaliku kontekstiga, austada kohalikke tavasid ning kui kohalik publik ei taha kaasaegset kunsti, siis on see huvitav uurimuslikult. Manifesta 10 on muidugi head nõuandjad, kes seisavad ühe jalaga Lääne- ja teise jalaga Ida-Euroopas, nagu Jekaterina Degot. Ent hea läbisaamine toimumiskohaga on oluline ka biennaali rahastuse seisukohast, sest Manifestal puudub mõne Euroopa struktuuri metametarahastus ja nii ollakse alati sõltuvad ka kohalikust toetusest. Nii tunti näiteks uhkust Manifesta 9 üle, mis tõi Gentis näitusele neljandiku linna tööliskonnast, kuna viimaste seas suudeti tekitada tunne, et see näitus on neist. Nii on Manifesta eesmärk ikkagi alati enamat kui olla lihtsalt kunstinäitus.


Pisut valgustati siiski ka näituse ülesehitust, Manifesta 10 teema „Mis on 21. sajandi muuseum?“ näeb nimelt ette kaasaegse kunsti muuseumi, moeinstituudi, filmiinstituudi loomist Ermitaaži juurde. Eesti jaoks on need küsimused niisamuti aktuaalsed, sest siinsed muuseumid on läbi tegemas dramaatilisi ja generatsioonide vahel sageli valusaid veelahkmeid tekitavaid muutusi.


Meenutati ka kunagisi arutelusid Manifesta Tallinnasse toomisest üheksakümnendatel ja Aktuaalses kaameras lubati peaaegu, et üks järgmistest Manifestadest võiks toimuda Narvas. Ka mainiti Manifesta 10 ühe missioonina Peterburi, Tallinna ja Helsinki kunstitöötajate vaheliste kontaktide soodustamist, mille edendamiseks on detsembris ette nähtud ühine „Kohvipaus“. Ühtlasi meenutati Karin Laansood kui Manifesta 3 interni ja kuulutati välja, et Manifesta 10 tiim ootab kohalikke interne, kellele on ette nähtud ka töötasu! Täpsemat infot huvilistele leiab siit!


Manifestal näeme!

Kommentaare ei ole: