Haini fotod lähtuvad 60-ndate lõpus alguse saanud portreefotograafia alahoidlikumast traditsioonist, mille kõige tuntum esindaja on muidugi Kalju Suur. Tegelased piltidel ei poseeri enam kramplikult, ei võta pateetilisi poose, pigem proovivad jätta muljet, nagu oleks neid lihtsalt suvalisel hetkel pildistatud. Mis muidugi nii enamasti pole. Fotograafi kohaolek on enamikel piltidel selgesti tuntav, sageli on pildistatav otse objektiivi poole pöördunud. Situtsioonid piltidel on muidugi erinevad. Osad võtted on tehtud mingitel sündmustel (näituseavamistel jne.), teiste tegemiseks on pidulikult peategelase töökohta (ateljeesse vm.) mindud, kolmandaid lihtsalt suvalises kohas pildile palutud. Aga üldiselt on taust Haini piltidel väheoluline, tähtis on ikkagi inimene. Mõned erandid siiski, kasvõi nooruke Peeter Linnap 1988-ndal aastal fotonäituse "Me olime nagu lapsed" suure plakati ees lösutamas, graafik Peeter Ulas lamasklemas graafiliselt eriti esiletungivas õuemurus.
Samas aeg lisab piltidele ainult väärtust muidugi juurde. Paljud objektid on nüüdseks surnud, mitmed vanadusega oluliselt välimuses muutunud. Kahju samas, et erinevalt Kalju Suurest pole Hain eriti aldis oma fotodega raamatuid välja andma.
Omaette teema on Haini kirjutatud pildiallkirjad, millel on üsna tuntav camp mõõde segatuna kultuuriajaloo kildudega. "Jüri palm kuulutas, et ta ei ole transavangardismi pupe. Ega ei olnud ka..."; "Raul Rajangu ja Andres Tolts vaatavad ühes suunas. Nende esimene ühisnäitus on alles ees."; "Kes? Eve Alabasterkäsi Kask. Kus? Eesti Graafikakojas muidugimõista." (kusjuures pildil on Eve Kask kaunite kätega kohvitamas); "Epp Maria Kokamägi mediteerib. Seekord võõras ateljees".
Margus Kiis
vt. ka http://ygalerii.4t.com
2 kommentaari:
Hmm I love the idea behind this website, very unique.
»
Very pretty design! Keep up the good work. Thanks.
»
Postita kommentaar