AUSAST SÜMBOLISMIST ABSURDSE REALISMINI

Näitused “21. sajandi alguse naissümbolistid” MOKSi galeriis Moostes ja “Tartu noorte naiskunstnike suvepäevad” Tartu Kunstnike Majas juulis 2006

20. ja 21. sajandi vahetusaastatel kujunes Tartus omaette maalikoolkond, mille taustaks oli Tartu Ülikooli Kunstide Osakonna Maalikateeder, laadiks teatud üldistusega figuratiivne õlimaal ja kellest enamik vähemalt mõnda aega harrastas justnimelt sümbolismi.

Tavapärase kunstiajaloo järgi oli sümbolism 18. Sajandi lõpul tekkinud ja sajand hiljemaks oma õige hoo sisse saanud kunstivool, mis vastandas ennast jäigale klassitsismile, teaduskultusele, ratsionalismile ning modernismile, hakates lihtsa reaalsuse ja üllaste ideede asemel kujutama nägemusi, fantaasiaid, mütoloogiaid, tundeid. Sümbolism oli popp modernismi alguses ja tagasi oli ta ka selle lõpus 20. sajandi lõpus. Samas sülitas uus Tartu sümbolism ka postmodernismi pealiskaudsusele, trenditsemistele ja tühistele vormimängudele, üritades tõestada, et ammu surnuks tunnistatud maalikunst on pea ainukesena võimeline näitama inimese hinge ja vaimu sügavust, valgustama selle pimedust.

Samas oli Tartu mees- ja naissümbolistid üllatavalt erinevad. Meessümbolistid (Priit Pajos, Albert Gulk, Peeter Allik jt.) põrutasid oma loomingus palju kaugemale fantaasiate ja ideede maailma, põletades sillad reaalsusega näiliselt täielikult. Naissümbolistid on oma teostes jäänud kes n.ö. maalähedasemateks, kes omaenese reaalsetest kogemustest lähtuvaks, kuigi kõik esitavad seda nii isiklikus võtmes, et ei saa optimaalses selguses küll süüdistada.

Juulis ongi korraga üleval kaks näitust, millest üks demonstreerib naissümbolistide kunstnikutee algust ja teine seda , mis on neist praegu saanud. Mooste MOKSi galeriis olev väike retrospektiiv “21. sajandi alguse naissümbolistid” on pealkirjati veidi eksitav – tegelikult on maale käesoleva algusest kui ka eelmise lõpust. “Esimeseks pääsukeseks” Meiu Münti “Hommik” aastast 1996 – hämarerootilismüstiline argistseen, milles on raske ära tunda kunstnikku, kes hiljem sai tuntuks pesuesemete mustal taustal kujutajana. Evelyn Müürsepa maal seeriast “Juvenilis Vulgaris”aastast 1998, kus autor segab banaalse noore inimese probleemi -- vinnid ja punnid – sõnamaagiaga, kasutades samas ladina vms. keele asemel inglist, kandes teksti suurte tähtedega maali valgele taustale. Kaie Luik süvenes aastal 2002 vanade väikekodanlike fotode ja vanaema heietuste obskuursesse maailma – maalil “1907” võib ära tunda tavalist 20. sajandi alguse päevapilti ühest perenaisest, keda aga kummitab pilvest ilmuv väikelapse kujutis. Maris Palgi Edvard Munchi mõjutustega “Patsient”, mille hullunud pilguga mehes võib ära tunda kaassümbolisti Kaarel Vulla. Samas nurgas Palgilt veel teine maal – “Puppe-verbrechen” (1999) – lapsepõlvepainaja, kus märatseval hallil taustal jube nukk. Lõpuks Jane Remmi üleeelmise aasta maal, kus raseda naise kõhust kumab koolnu nägu – sümbolism oma klassikalises, üsna õudses hiilguses.

Tartu Kunstnike Majas eksponeeritud “Naismaalikunstnike suvepäevad” on sama peaaegu koosseisuga, puudu Remm ja Müürsepp, juures Eda Lõhmus, Meta Narusberk ja Külli Suitso. Sellel näitusel võime muideks näha Narusberki sümbolistlikke maale viiest viimasest aastast. Tema hämaratel ähmastel ja kahtlaselt staatilistel piltidel iseloomulikke pealkirjadega “Lemmeõis”, “Päikesepüüdja”, “Päiksevarjutus neljapäeval” võib näha kummalisi inimkujusid värvilises udus kahtlaselt kohmitsemas.

Mis on teistest tartu naissümbolistidest saanud? Enamasti on nad hakanud hoopis realistideks, nii karmideks, et seda võib nimetada absurdseks. Absurdseks realismiks või eksistentsiaalseks absurdiks selletõttu, et üsna jabur on “raisata” “üllast” maalikunsti (ja sellega kaasnevat vaeva) selle peale, mida nad kujutavad – esemeid, vaateid jms. mille pealtnäha pole mingit esteetilist ega ideoloogilist väärtust. Nende (ja maalide) pea ainuke väärtus seisnebki selles, et nad on lihtsalt olemas. Maris Palgi maalib näiteks õmblusmasinaid, nende detaile, mõnikord nende kasutajaid (muide, Evelyn Müürsepa viimase aja maalid kujutavad pikendusjuhtmeid). Kaie Luik maalib ühe üksildase naise vananevat keha suvalistes situatsioonides. Ja Meiu Münt maalib lihtsalt paljast ja peata broilerit, muidugi terve seeria, pannes pealkirjadeks nii “Memento mori”, “Nature morte” kui ka “Sula”, “Kukk ja pojengid”, “Esimene lumi”, “Jahutatud broiler”.

Mitu aastat Taanis elanud Külli Suitso on osaliselt samuti absurdse eksistentsialismi liimile läinud, maalides justkui fotosid, selliseid suvalisi ja mõttetuid, erinevatest ajastustest. “Punane tuba” on 50-ndate tänavapilt ja “Pruun tuba” 70-ndate tubase stseeni jäädvustus.

Eile sügavad sümbolistid, täna absurdselt ühemõttelised realistid. Sellised need naised kord juba on.

Margus Kiis