MULTIPLITSEERITUD INIMESED JA DEFORMEERITUD RUUM

MULTIPLITSEERITUD INIMESED JA DEFORMEERITUD RUUMID

Aapo Ilvese fotonäitus “Mitmekesi” ja Ralf Ginteri “Eesti panoraamis ja ruudus” Y galeriis 5 – 17 september 2006

Y galeriis paralleelselt eksponeeritud Aapo Ilvese ja Ralf Ginteri fotonäitused on muidugi kaks täiesti erinevat ja eraldi ekspositsiooni, millel omavahel oli mõnda aega vaid juhuslikult ühe ruumkonna jaotamise seos. Aapo Ilvese pildid tegelevad eelkõige inimestega ja sakslase Ginteri oma (linna)ruumiga. Aga üks asi on neil siiski ühine: mõlemad kasutavad kaasaaegset (digitaal)tehnoloogiat, et klassikalist fotoreaalsust muuta millekski natuke enamaks, kui hetke olemise pelk jäädvustus. Mõlemad on ühenipiharrastajad: Ilves paljundab ühe inimese ühele fotole mitmeks; Ginter laotab 180 või rohkel kraadi ringvaadet ühele tasapinnalisele ristkülikule, tekitades ühe pilguga haaratava panoraami. Mõlema puhul tekib küsimus: kas efekt efekti pärast, kas kelmikas nipp on vaid mustkunst või on siin ka sügavamaid kunstilisi taotlusi.

Aapo Ilves on oma näitusele toonud kümmekond monokroomset fotot, millest enamik on portreed ja kolm aktid. Pruunikate tooniga üsna suuremõõtmelistel piltidel on üks inimene ühes ruumis paljundatud nii, et jääb mulje nagu oleks ta kloonitud. Vahva meetod inimese portreteerimiseks ja selles vallas on Aapo Ilvesele käsitletaval näitusel mitmeid saavutusi: Matti Miliused õllelaua taga, Mehis Heinsaared norguspäi veiniklaasi ja ühte pisikest Mehist põrnitsemas, hordidena naistuttavaid, õllesõbrast vennad ja kasvõi kamp kergelt hullumeelse pilguga Aaposid arvutit piiramas. Tuleb välja, et Aapo Ilvesel on annet ka persoonide läbi objektiivi jälgimisel ja siin ehk pole alati efektitamist vajagi.

Aktifotodest võiks suuremaks õnnestumiseks lugeda kompositsiooni “Puu”, kus ühte naiskeha kohe hulgim ümber nimitaime paigutatud on. “Piret” mõjub ikkagi rohkem portree kui aktifotona. Aktifoto on tänapäeval üsnagi probleemne zhanr ja üldiselt kipub Ilves astuma vanasse ämbrisse – esteetitsemisesse, silmailutsemisesse. Mis võib kaasa tuua küll vanade fotopeerude õlalepatsutusi, kuid muidu ajab haigutama.

Kuid ei saa öelda, et kumbki zhanr oleks halvasti välja kukkunud. Aga näituse üldmulje tekitab siiski rahulolematust, õigustatud muljet diletantlikkusest. Tundub siiski, et probleeme tekitab portreede ja aktide kokkupanek ühele näitusele. Eraldi oleks nad igal juhul palju võimsamini mõjunud. Nüüd sigineb tahestahtmata mõte, et tuntud laulu- ja luulemees on avastanud fotoprogrammist ühe vidina ja tuleb nüüd selle käsitsemise osavusega uhkustama, omamatta mingit konkreetset muud ambitsiooni.

Rein Urbeli poolt juhitud Tartu fotogrupi OVER poolt Tartusse kutsutud Saksa arhitekt ja fotograaf Ralf Ginter on Taaralinnas ja ka mujal hoonetest, objektidest ja mereäärsetest palju pilte teinud, mitmeid neist ka arvutiga kõvasti töödelnud ehk siis panoraamideks liitnud, millel võib näha enamasti lausa 360 kraadi ümber fotoaparaadi. Tehnika iseenesest pole uus ega Eestiski seninägematu. Erinevalt aga näiteks Meelis Lokkist ei taotle Ginter kohe sugugi mingit sürreaalsust või muud kunstipärasust vaid lihtsalt toredat-efektset arhitektuurifotot. Ta isegi on võimendanud nn. kalasilmamuljet (ülilainurkobjektiivide kasutamisel tekkiv ruumi ja objektide kõverdumine pildil), et pildid traditsiooniliselt “fotolikumad” välja paistaks. Tahtmine olla igati vastuvõetav just tavavaatajale paistab välja ka objektide valikus: Ülikooli peahoone, Jaani kirik, “Plasku” sillaga, Raatuse sild, üksik pühakoda keset metsa, Hiiumaa rand, päikseloojang mere ääres – kõik kenad postkaardimotiivid. Ginter on pildistanud ka muud: Supilinna, mahajäetud Raadi sõjaväerajatisi, tühje piirivalvekordoneid jms, kuid need on esindatud väikeste, postkaardist natuke suuremate koopiatena.

Ei saa samas ka öelda, et Ginteri näitusel poleks kunstilist kaalu. Enamik Tartu panoraame on lihtsalt lummavad oma löövas kauniduses. Kohe näha, et Ginter kohe armastab arhitektuuri, konstruktsioone, vektoreid ja perspetiive. Lihtlabane betoonkolakast jalakäijatesild muutub tema pildil lausa insenerikunsti meistriteoseks. Tartu kesklinna kiviarhitektuur pole iseenesest Euroopa mastaabis mitte midagi erilist (kui üksikud erandid välja arvata) ja selle püüdlik tutvustamine turistidele tundub piinlikuna aga Ginteri pilte vaadates tahaks isegi viibida sellistel hõrgu moega tänavatel. Kuid nii või teisiti jääb Ginteri näitus pigem kommertsiaalse maiguga ilupiltide kogumikuks kui kunstilise taotlusega tervikuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda: Ilvesel on talenti ja tahtmist, kuid tal pole veel oskust panna kokku kunstilisel väga tugevat kooslust. Ginteril on talenti ja oskust, kuid ta ei taha seda kasutada kunstiliselt väga tõsiseltvõetavalt. Mõlemad on tehniliselt adekvaatsed ja ekspluateerivad oma võimalusi täielikult. Kuid, nagu näha, isegi tänapäeval, isegi fotograafias sellest päris ei piisa.

MARGUS KIIS