… otse vabadusekuuest!
Üldiselt võib Tallinna Kunstihoone näituste peale kindel olla – aastatega on sooritatud vajalikud isatapud, välja kujundatud oma käekiri ja püsiesinejad,. Turvaline ja kvaliteetne. Selline kaasaegne kunst, millega oleme harjunud ja mis meile sobib – kenasse vormi valatud, puudutab valusaid teemasid ja teeb seda kõike läbi eluterve iroonia.
Improvisatsiooni kohta kirjutatust jäi mulje, et tegemist on keskmisest kehvema ülevaatenäitusega. Veidi intrigeerivamalt mõjusid kuraatorite kirjutised teemal, et “joonistamine läheb jälle moodi” või et “Kunstihoones tekkis vapustavalt pingeline loominguline õhkkond”.
Nii friiki elamust ei oleks osanud siiski ette kujutada. Ma ei teadnudki – või olin ära unustanud – et meil ka sellist kunsti tehakse nagu sel näitusel väljas. Umbes nagu saaksid ühel päeval teada, et sul on vend, keda vanemad on kõik need aastad pööningul luku taga hoidnud.
See täiesti teistmoodi elamus lõi paralleeli viimase Berliini Biennaali freak showga. Samasugused veidrad skisomängud ja nihkes kunstkäsitöö; konserveeritud keskkonnad, mis pärinevad hoopis teisest aeg-ruumist. Kuskilt sealt akadeemilise-anatoomilise joonistuskursuse materjalivirnast. Päris lõpuni ei ole kuraatorid oma obskuursel teel siiski läinud ning on näituse paari markomäetamme ja kaikaljoga ära lahjendanud. Samas oli lisaatraktsioonina välja käidud muusika järgi joonistamine nii kummastav idee, et selle eest saavad korraldajad küll lisapunkti.
Margus Tamm
Valik töid:
Üldiselt võib Tallinna Kunstihoone näituste peale kindel olla – aastatega on sooritatud vajalikud isatapud, välja kujundatud oma käekiri ja püsiesinejad,. Turvaline ja kvaliteetne. Selline kaasaegne kunst, millega oleme harjunud ja mis meile sobib – kenasse vormi valatud, puudutab valusaid teemasid ja teeb seda kõike läbi eluterve iroonia.
Improvisatsiooni kohta kirjutatust jäi mulje, et tegemist on keskmisest kehvema ülevaatenäitusega. Veidi intrigeerivamalt mõjusid kuraatorite kirjutised teemal, et “joonistamine läheb jälle moodi” või et “Kunstihoones tekkis vapustavalt pingeline loominguline õhkkond”.
Nii friiki elamust ei oleks osanud siiski ette kujutada. Ma ei teadnudki – või olin ära unustanud – et meil ka sellist kunsti tehakse nagu sel näitusel väljas. Umbes nagu saaksid ühel päeval teada, et sul on vend, keda vanemad on kõik need aastad pööningul luku taga hoidnud.
See täiesti teistmoodi elamus lõi paralleeli viimase Berliini Biennaali freak showga. Samasugused veidrad skisomängud ja nihkes kunstkäsitöö; konserveeritud keskkonnad, mis pärinevad hoopis teisest aeg-ruumist. Kuskilt sealt akadeemilise-anatoomilise joonistuskursuse materjalivirnast. Päris lõpuni ei ole kuraatorid oma obskuursel teel siiski läinud ning on näituse paari markomäetamme ja kaikaljoga ära lahjendanud. Samas oli lisaatraktsioonina välja käidud muusika järgi joonistamine nii kummastav idee, et selle eest saavad korraldajad küll lisapunkti.
Margus Tamm
Valik töid:
Feliks Sarv "Kultuuride piiril"
Sol Kjok "Tasakaalu akt"
Kaisa Puustak
Eleriin Ello "Pundar"
Tiina Reinsalu "Meremadu"
Oliver Laas "Nimeta"
Kärt Hammer "Akt"
Mall Nukke "Must"
Vjatsheslav Semerikov "Oopus"
Mari Roosvalt, sarjast "Memory I-IV"
Marje Üksine "Mälestus XX sajandist II"
4 kommentaari:
Milleks nuriseda! Las inimesed joonistavad.
Ei nurisegi, kiidan hoopis.
Tugev elamus oli. Nagu ütlesin, erines tavapärasest kunstihoone näitusest. Kuigi ma kahtlustan, et vähemalt kuraatorid ei teadnud, mida nad tegid, tuli see neil hästi välja.
Freak-show polnud siin halvustav hinnang, vaid viide selle aasta skandaalsele Berliini Biennaalile, mis manifesteeris end just läbi freak-show.
mul tekkis paralleel hiljuti külastatud Peterburi eksperimentaalse kunsti festivaliga (ja seesama, kus eestlased rokkisid) - sealne ülejäänud väljapanek oli samuti täiesti USKUMATU, väljaspool head ja halba.
aga midagi tahaks ka magamistoa seinale panna onju,m6ni roheline naine v6i nii.
Postita kommentaar