ARTISHOK: Jaapani reisimuljeid vol 6. Abiko Open Air festivalist. Korralduslikult ja kunstist

Abiko Open Air festival toimus sel aastal 9ndat korda, näha oli, et korraldajatel kogemusi jagub. Kuigi Korea kunstnik Ko, kes sarnast festivali kodumaal üle 20 aasta korraldab, nimetas jaapanlasi poisikesteks ning pidas loomulikuks, et neil veel suuri rahasid kasutada ei ole.

Abiko festivali korraldusest on nii midagi õppida. Kõigepealt on huvitav nende esmane sisstuleku allikas. Nimelt on festival ise osanike eraomanduses. Osanikele on auasi oma raha korraldamise taha panna – isiklik asi. Esimesteks osanikeks olid korraldajad, nüüdseks on osanikke lisandunud. Ka tööd saavad pärast lõppu omavahel ära jaotatud. Sellest ma küll päriselt aru ei saa, mis mõtet on omada tükikest kivi või oksa, mis kunagi kunstiteose osa olnud. Sümboolne väärtus, mis muud.

Festivali kunstnikud olid jagatud kutsututeks, keda oli 15 ja lihtsalt kunstnikeks. Kutsutud kunstnikud olid korraldajatele silma jäänud või soovitatud. Samas võis iga kunstnik, tudeng või ka näiteks laste või puuetega inimeste kunstigrupp osaleda. Vahe oli selles, et kutsutud kunstnikele jagati selliseid hüvesid nagu materjaliraha, terve A4 lehekülg kataloogis ja stamp rally tempel.

Elamiseks oli meil kasutada 19. sajandist pärinev traditsiooniline rikka perekonna maja, mis samuti eraomandis. Majaemand asjatas pidevalt, valvas, et keegi ta majas midagi valesti ei teeks, algul pedante, rahunes ta hiljem ja nautis üha enam inglise keele prussimist. Pärast festivali lõppu oli võimalik majas edasi elada, siis aga 1500 jeeni (~150 eeki) eest päev.

Hommikusöögiks oli kunstnikele lauale jäetud paar saiapätsi, vahel ka margariin ja hiljem isegi moosi, lõunaooteks saime 500 jeeni, mida võis vabalt kulutada. Kes ostis poest valmissushit, kes sigarette (mida oli väga eksootiliste maitsetega, nt rumm-mentool või tsitrus-mentool), kes hoidis raha alles. Õhtusöök aga oli pidu, laud lookas oivalisi hõrgutisi festivali vabatahtlike kokkade pajast, jaapani vein ja sake. Mina oma hirmus, et meile süüa ei anta ja et Jaapan hirmkallis on, olin konserve kaasa varunud. Nagu eestlaste reisikombestik ette näeb. Need pidin lõpuks korraldajatele kinkima.

Igapäevane pralle

Nädala jooksul tegime tööd, nii palju kui selleks kõiksugu organiseeritud meelelahutuste kõrval aega jäi. Alguses oli küll tunne, et töö tegemiseks aega ei jäägi – paadiralli, pressikonverents ja kohtumine linnapeaga, Tokyos käigud, SPA lõbud, materjalide ostmine. Viimane oli omaette elamus. Poodide kogumiku nimeks oli Joyful Honda, see oli tohutu, mind haaras täielik otsustusvõimetus. Eriti selletõttu, et enamik aega kulus kunstipoes, millise valikuga omasarnast ma veel näinud ei ole.
Poes peab igal jaapanlasel ka vähemalt üks koer kaasas olema, tavaliselt ostukärus.

Paari päeva jooksul lõbustuste tempo vaibus ning kunstnikud jagunesid päevaseks ajaks objektidele. Kunstitegemiseks olid külalähedased bambusetukad, järv, pargid. Inimasustusega servnevad alad, mitte põlisloodus.

Mul endal kulus põhiline aeg Eestist hoole ja armastusega kogutud ööliblikate akvarellimiseks. Aeglane ja detailirohke töö. Evelyn võttis inimestelt maske ja siis kopeeris neid, Mann lõikas metsast pikki bambusritvi ja puuris neisse auke.
Õhtuti presenteeriti varasemaid töid, joodi häid jooke ja vesteldi. Nagu ikka sellistes kunstilaarites. Kuigi tuleb tunnistada - mingit suurt vennastumist ei toimunud.

Mina maalimas ja päikest nautimas

Mu installatsiooni osad

Evelyn minult maski võtmas

Evelyni maski töökoda

Evelyn maske bambusevõssa seadmas

Mann bambuskaevu üles seadmas

Ko pilli ehitamas

Mann ja Shirakawa.
Shirakawa kattis suure osa
järve pinda hõbedalehtedega.
Nägi välja väga sheff.

Päevad läksid ilma, et neil eriti vahet oleks olnud. Ikka liblika tiivamustrid. Ikka päike. Ikka lahja jaapani kohvi. Vahel käisin ka metsas oma kohta vaatamas ja konstruktsiooni üle mõtisklemas, et leida lahendust probleemile, kuidas eksponeerida akvarelle ja õrnu ööliblikaid metsas, ilma, et nad nädalase eksponeerimisajaga tormist ja vihmast kahjustada saaks. Samas mitte liialt vahenditele raha ja loodusressursse kulutades ning nii, et riputamisvahendid kontoritarvetena välja ei paistaks. Suutsin lõpuks hea lahenduse välja mõelda – akvarellid panin küll kiletaskutesse, servad aga bambusesse, liblikad akvarellide keskele puuritud bambusetorudesse varjule. Jäi puhas mulje.
Teisel päeval pärast näituse avamist käiski platsist üle suur torm ja paljud tööd said kahjustada. Esimene tõde looduses kunstitegemisel on ehitada vastupidav konstruktsioon!

Kiirelt jõudis kätte avamisepäev täis etteasteid. Peeti kõnesid ja esinesid: muusikud, tüdrukutekoor, traditsiooniline teater, teisel päeval austria stiilis joodeldajad, action painting’u tegijad, toimus oksjon kunstnike töödest (mis küll väga edukas polnud). Publikut oli palju nii avamisel kui järgnevatelgi päevadel ja nende eest oldi ka hoolitsetud. Avamisnädalavahetust võikski iseloomustada kui päevi täis meelelahutust laiale maitsele, mitte elitaarset kaasaegse kunsti üritust.

Tüdrukute laulukoor

Teater

Nn. lecture hiking ehk giidiga jalutuskäik viis ühe kunstiteose juurest teiseni, kus siis kunstnikud oma teoseid tutvustasid. Geniaalne leiutis külastajates hasardi tekitamiseks oli stamp rally. Iga töö juures oli kast ja kastis erinev tempel. Külastajad said kaardi, mille teisel poolel olid tööde nimed ja koht tembeldamiseks. Pärast võis valida oma kolm lemmikut, publiku lemmik saab 10 kilo riisi. Nii vaadati ka templikogumise hasardis ka tööd üle.

Templikast

Tembeldamiskohad kaardil

Ma olen suures vaimustuses jaapani viisist kunsti ja loodust ühendada. Väga minimalistlik ja väga võimas. Puhtalt tunnetuse värk, suuri sõnu polegi vaja. Sama tunnetus kandus ka teistesse töödesse, nii et pole see puhtalt rahvuslik eripära midagi. Annan mõne töö lühikirjelduse. Alustame mu enda omast.

Minu töö “Mälestuste ööliblikad”
Ööliblikad, korjatud kuu aja jooksul Eestist. Püüdmishetk ja minu mõtted tol hetkel tolles kohas dokumenteeritud. Emotsionaalne dokumetatsioon. Liblikad suurendatud akvarellis, teise kihina nende tiivamustreid järgimas mälestused. Piltidest läbi bambusetoru, milles sama liblikas. Öiseks vaatamiseks kumasid torudesse asetatud lambid liblikatele tagant valgust. Väga ilus :)

Vaatamiseks nii päeval ...

...kui öösel

Evelyni töö “Tummad kõlarid”
Inimestelt Eestis ja Jaapanis võetud kipsmaskid. Need asetatud ümber bambuspuude, nii et bambus näost (enamasti suust) pika toruna välja ulatus. Lisaks punasesest niidist ja kipspiiskatest labürint bambuste vahel. Viimane andis tööle kõvasti peent touchi juurde, tekitas salaruumi ja salakäigud noores bambusetihnikus.

Töö pole siin veel päris valmis

Manni töö “Vesivilepill”
Mustast bambusest kookkaev, kinnitatud saastatud järve kaldale. Suured bambusetorud kõikumas järve kohal, sees augud, nii et osalt bambusetorud kumasid läbi. Öösel kumasid aukudest punased tuled, meenutamas Venemaa õhuruumis nähtud naftatorne. Samuti tekitasid illusiooni, et järve pind on umbes kolm meetrit tegelikust kõrgemal. Keskkonnatundlik töö.

Päeval...

...ja öösel

Johni okstepusa
Okstepusa keset metsa tee kohal. Esmalt märkamatu.

Johni tuulepill
Tarale kinnitatud spetsiaalne nöör ja pabertopsid, mis tuule korral nööri mängust tekitavad heli võimadasid. Pidi ootama tuult.

Miho punalaiguline (vere)jõgi
Silla alt läbi minev pikk-pikk punalaiguline õhukesest paberist riba, mille taustaks ta rääkis kaks dramaatilist lugu. Esimene oli olukorrast Jaapanis, kus inimesed on nii stressis ja segi, et lapsed oma vanemaid ja vanemad lapsi tapavad, mõnes piirkonnas pidi see vaesusesest tulenema ja tavaline asi olema. Ja teiseks tema ema unenägu, kus too jalutas oma lapselapsega üle silla ning järsku laps jõkke kukkus ja kadus. Last ema ei suutnud leida, selle asemel nägi ta jões kihtide viisi mänguasju hulpimas. Ilus ja efektne töö, koos kuuldud lugudega omandas lisamõõtme sügavust.

Maeda “aurad“ metsas
Tema esimene teos, aga minu meelest üks efektsemaid. Kerged poolläbipaistvad tühjadest plastpudelitest “aurad” õhus keset puid.

Sabine “Here” ja “Together”
Kaks kontseptuaalset tööd, millest “Together” oma visuaalsusega mulle eriti muljet avaldas. Selles kolmele puule kirjutatud tähed, ainult üks õige vaatekoht, kus sõna kokku sai ehk töö “õige” oli. “Here” – punase nööriga bambusetihnikus maapinnale kirjutatud HERE, nööri küljes teatud vahemaa taga silt “You are here”. Nöör oli kinnitatud nii, et oli teekond “siin” alguspunktist lõppu oli võimalik läbida ilma nöörilt (siit) lahkumata. Väga head kontseptuaalsed tööd mõlemad.

Lahus...

...ja peaaegu koos

Sabine ja Magda "Here" teekonda läbimas

Ko pill
Suur ühest tüvest koto-pill. Kõrva vastu oksaharu pannes, võnkus kogu puu mängitud helilainetas ja töötas kõlarina.

Kozo värvilised niidid
Palju värvilisi niite tee kohal okstelt rippumas. Äärmiselt lihtne, peen ja ilus. Niitide rohkus tekitas pool-läbipaistva ruumi.

Takashi kivid reas
Kivimürkad reas. Väga minimalistlik, viimse detailini disainitud töö.

Ja veel pilte töödest

Mihoko värvitud kõrtest installatsioon

70 aastase sitke endise radiobioloogi ämblikuvõrk

Lisaks tegid kaks Rumeenias elavad ungari päritolu Peter’it dokumentaalfilmi “Kunstist looduses Jaapani moodi”. Sain minagi tunda end maailma tähtsaima kunstnikuna, kellele küsimusi esitades on enne töösse süvenetud ja see on mõtteid tekitanud.