Pink Punk “Must turg” Y galeriis 14 – 29 november 2006
Juba üpris staazhikas (vist sama vana kui 21. sajand) tegevuskunstirühmitus Pink Punk jõudis alles nüüd oma esimese püsinäituseni ja “rõõmustasid” halli ilma ja musta pori tõttu kannatavat publikumi mitte seksikate tüdrikute, kõditatavate teemade ja pealtnäha pealiskaudsete suhtumisega, vaid pealkirjaga “Must turg”, hämara näituseruumi, sünge video, väga introvertse installatsiooniga ja filosoofiliste probleemidega. See on olnud muidugi nii PP fänne kui ka lihtsat Tartu kunstipublikut segadusseajav. PP kui tegevuskunstirühmitus pole ka seekord teostanud midagi jäävat materjaalset, “jäävat väärtust”. On vaid miljonid tillukesed augukesed plastkettale kantud fooliumi sees ning konstruktsioon, mis näituse lõppedes jälle algosadeks võetakse.
“Värvimuutusest”. Võib-olla on asi disainer Margus Tamme lahkumises ja asendumisega bioloog Kaarel Sammetiga. Võib-olla. Samas endiselt staarifilosoofiat arendav Sandra Jõgeva ja välise atraktiivuses-dünaamikaga aktiivselt filminduses tegelev Kristin Kalamees on endiselt rivis. Kuid pööre musta poole on ikkagi natuke ootamatu. Kuigi ka roosal ajastul käsitles Pink Punk välise ninnu-nännu varjus tõsiste teemadega. Nüüd on siis mindud otsesemaks.Näituse nimivideo tundub olevat suuresti Sandra Jõgeva ajutöö vili, sest selle põhilemendiga on ta tegelnud juba paar aastat. Massiivselt mõjuvas teoses seisavad inimesed järjekorras, et anda oma kolm tilka verd peekrisse, mille täitjate üle peab Kristini näoga neiu hoolega arvet. Enesemüümise teemat käsitles PP juba aktsioonis “Give us money, we are pretty”, nüüd on
siis hingede käes aeg. Mis seal`s ikka. Eks Zeitgeist ole ka vastav. Jeesus tegi ammu selgeks, et ei saa teenida korraga Jumalat ja mammonat. Enamasti teenitakse viimast ja pannakse selle nimel oma elu panti. Varsti oleme kõik nii naha, karvade kui hingega rahamajade omad. Oleme õnnelikud pealegi ja ootame järjekorras. Video on teostatud efektselt, ühekorraga monotoonselt
(ühtlaselt-sujuvalt-pidevalt korduv tegevus-rituaal) kui ka dramaatiliselt (muusika). Vere ülevoolamine karikast, registreeriva naise ükskõikne ilme jms. mõjub. Samas muidugi, kunstipärast kiiksu on vähevõitu. Pigem ikkagi fakti konstanteering.
Installatsioon “Elulähedane kogemus” kujutab endast musta kabiini, kuhu saab sisse istuda. Peakohal on sul lame akvaarium, kus ujub ringi suurevõitu kala. Kalal on sadu tähendusi. Kristlikus sümboolikas on kala enamasti positiivne. Aga see installatsiooni kala näeb välja nagu väike hai (tegelikult on tuuraline). Tema ootamatu ilmumine eiteakust, üle pea ujumine ja hämaras basseinis ringinuhkimine mõjub pigem õõvastavalt. Isegi hirmutavalt. Primaarne eluvorm surutud piiratud kasti ei tundu just ohutuna. Ka inimene on pandud (kuigi pehmete seintega) pisikesse ruumi. Kala ja inimene siin küll eluruumi pärast ei võitle (nagu Joseph Beuys
koiotiga), samas turvaliselt ei tunne end vist kumbki. Ja õigus kah. Kuid. See kala tõenäoliselt elab kauem kui enamik tema “vabadusse” jäänud vendi-õdesid. Tänapäeva Lääne inimene, kes annab oma elu pangale, elab suure tõenäosusega kauem ja turvalisemalt, kui need, kes lihtsalt ei saa oma hinge pantida.
MARGUS KIIS
Juba üpris staazhikas (vist sama vana kui 21. sajand) tegevuskunstirühmitus Pink Punk jõudis alles nüüd oma esimese püsinäituseni ja “rõõmustasid” halli ilma ja musta pori tõttu kannatavat publikumi mitte seksikate tüdrikute, kõditatavate teemade ja pealtnäha pealiskaudsete suhtumisega, vaid pealkirjaga “Must turg”, hämara näituseruumi, sünge video, väga introvertse installatsiooniga ja filosoofiliste probleemidega. See on olnud muidugi nii PP fänne kui ka lihtsat Tartu kunstipublikut segadusseajav. PP kui tegevuskunstirühmitus pole ka seekord teostanud midagi jäävat materjaalset, “jäävat väärtust”. On vaid miljonid tillukesed augukesed plastkettale kantud fooliumi sees ning konstruktsioon, mis näituse lõppedes jälle algosadeks võetakse.
“Värvimuutusest”. Võib-olla on asi disainer Margus Tamme lahkumises ja asendumisega bioloog Kaarel Sammetiga. Võib-olla. Samas endiselt staarifilosoofiat arendav Sandra Jõgeva ja välise atraktiivuses-dünaamikaga aktiivselt filminduses tegelev Kristin Kalamees on endiselt rivis. Kuid pööre musta poole on ikkagi natuke ootamatu. Kuigi ka roosal ajastul käsitles Pink Punk välise ninnu-nännu varjus tõsiste teemadega. Nüüd on siis mindud otsesemaks.Näituse nimivideo tundub olevat suuresti Sandra Jõgeva ajutöö vili, sest selle põhilemendiga on ta tegelnud juba paar aastat. Massiivselt mõjuvas teoses seisavad inimesed järjekorras, et anda oma kolm tilka verd peekrisse, mille täitjate üle peab Kristini näoga neiu hoolega arvet. Enesemüümise teemat käsitles PP juba aktsioonis “Give us money, we are pretty”, nüüd on
siis hingede käes aeg. Mis seal`s ikka. Eks Zeitgeist ole ka vastav. Jeesus tegi ammu selgeks, et ei saa teenida korraga Jumalat ja mammonat. Enamasti teenitakse viimast ja pannakse selle nimel oma elu panti. Varsti oleme kõik nii naha, karvade kui hingega rahamajade omad. Oleme õnnelikud pealegi ja ootame järjekorras. Video on teostatud efektselt, ühekorraga monotoonselt
(ühtlaselt-sujuvalt-pidevalt korduv tegevus-rituaal) kui ka dramaatiliselt (muusika). Vere ülevoolamine karikast, registreeriva naise ükskõikne ilme jms. mõjub. Samas muidugi, kunstipärast kiiksu on vähevõitu. Pigem ikkagi fakti konstanteering.
Installatsioon “Elulähedane kogemus” kujutab endast musta kabiini, kuhu saab sisse istuda. Peakohal on sul lame akvaarium, kus ujub ringi suurevõitu kala. Kalal on sadu tähendusi. Kristlikus sümboolikas on kala enamasti positiivne. Aga see installatsiooni kala näeb välja nagu väike hai (tegelikult on tuuraline). Tema ootamatu ilmumine eiteakust, üle pea ujumine ja hämaras basseinis ringinuhkimine mõjub pigem õõvastavalt. Isegi hirmutavalt. Primaarne eluvorm surutud piiratud kasti ei tundu just ohutuna. Ka inimene on pandud (kuigi pehmete seintega) pisikesse ruumi. Kala ja inimene siin küll eluruumi pärast ei võitle (nagu Joseph Beuys
koiotiga), samas turvaliselt ei tunne end vist kumbki. Ja õigus kah. Kuid. See kala tõenäoliselt elab kauem kui enamik tema “vabadusse” jäänud vendi-õdesid. Tänapäeva Lääne inimene, kes annab oma elu pangale, elab suure tõenäosusega kauem ja turvalisemalt, kui need, kes lihtsalt ei saa oma hinge pantida.
MARGUS KIIS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar