Intervjuu Rael Arteliga*

Rael, mis juhtus sinu PäŠrnu galeriiga?
Galerii on vist igaveseks suletud. Lugu väŠga lihtne - galeriis oli tulekahju ja galerii põles maha.
Millest sai tuli alguse?
Tuli sai alguse iseenselikult juhtmest, mis oli paigaldatud galerii kõrvalhoonesse ca 54`ndal või 68`ndal või 75`ndal aastal.
Ja see oligi põhjus lõpetamiseks või sa plaanisid nagunii Pärnust otsad kokku tõmmata?
Arvan, et kui tulekahju algab üŸhest suvalisest juhtmest Ÿühes vanas majas, siis on see mŠärk. Antud juhul oli tulekahju küŸll mäŠrk, sest see toimus üŸks päŠev enne ametlikku lõpetamist. Siis ma vaatasin, et loodusjõudude poolt on kinnitus olemas ja polegi siin enam midagi pikalt rä䊊kida. Nii ma lõpetasingi oma galeriitegevuse PäŠrnus. Tegelt ma plaanisin anyway lõpetada. VŠähemalt selles formaadis.
Kas jäŠi kunsti ka tulle?
Ei jä䊊nud, sest Pilvi Takala videoteos jooksis sel momendil projektori ja maki pealt, mis ma varaste ohtus igal õhtul koju viisin. Kuna ruum polnud kindlustatud ega valvatud (turvafirmad keeldusid selle valvamisest, sest tegu oli ju sisuliselt puukuuriga), siis ei hoidnud ma seal ka hinnalist vara. Lihtsalt elektrit polnud ning hull kõrbehais lehvis igal pool.
Tundub, et non-profit sektor hakkab siis PäŠrnust vaikselt lahkuma. KäŠivad jutud Litograafiakeskuse kolimisest Tallinnasse, Non Grata reisib nagunii aiva ringi, nüüd lahkub RA Gallery. Kas PäŠrnu hakkab keskusena kunstikaardil jäŠlle hajuma?
Mina ausalt šeldes ei tea, mida PäŠrnu teeb.
Sellesmõttes, et sind ei huvita?
Loomulikult mind huvitab, mis PŠärnus tehakse, sest see on omamoodi mu kodulinn. Aga konkreetne asi pole isegi huvitamise kŸsimus. Kui mina tegelen teatud asjadega, antud juhul on selleks kaasaegne kunst, siis on see mu väŠga personaalne interest. Pigem arvan, et minu professionaalne community on palju rohkem näŠiteks e-flux kui Riia või PŠrnu või Berliin. Ma teeks PäŠrnu kohta nii üŸheseid viŠiteid.
Tegelikult ju inimesed harjuvad häŠsti kergesti asjadega äŠra ning hakkavad neid iseenesestmõistetavaks pidama. Ja inimesed lahkuvad häŠsti kergesti asjadest, kõik on ajutine, ja millegi puudumisega harjutakse samuti lihtsalt. See, mis ma šöelda tahan, on no panic! NäŠituseformaat iseenesest on vŠäga temporaryformaat. Minu arust ei saa üŸldse kasutada väŠljendeid nagu "igaveseks" või et "see on nüüŸŸd lŠäinud" või et meil on nüüŸŸd mingi "kahju" või et "see ei tule enam tagasi" või et "see on hä䊊bunud". Teod on ikka ajutised ja käŠivad mööššda mingeid oma reegleid ja mööššda inimeste enda suhtumisi.
Ja teine aspekt: kõigi nende projektide taga, mida sa nimetasid, Non Grata ja Litokeskus ja Soosaare muuseum, kõigi nende taga on väŠga konkreetsed inimesed, kellel on konkreetsed elud ja konkreetsed vajadused. Selles mõttes ma ei teeks nii jäŠika ja pealispindset jäŠreldust. Inimestel on oma elud ja nad teevad oma eludega, mis nad arvavad. Ja kui nende elu osaks on üks kunstiprojekt, mis Ÿühel hetkel lõpeb, siis nii ongi, I`m sorry!
Well, yes. RA Gallery on siiski ikkagi ka vŠäga fŸŸüüsiline mäŠrk. Kas sa jŠätkad oma Tartu pinnal?
Garantiisid on keeruline anda, sest kõik asjad olenevad inimestest, kellel on motivatsiooni ja tahtmist midagi teha. Tartu ruumis tegutsemist tahan kindlasti jäŠtkata ja kuna see on raamatukogu alune ruum, tahaksin sellest kujundada sellise visuaalia ja informatsiooni kohtumise paiga. Ja Tartu ning Tallinna inimeste kohtumise paiga. Kindlasti on koht ka fotopõhistel projektidel, sest Tartus tegeletakse sellega intensiivselt.
Tahaksin ruumi anda eelkõige kuraatoriprojektide käŠsutusse, seda mitmel põhjusel: esiteks kasvatab see teatud kuraatorikultuuri, teiseks osaleb siis näŠitusel rohkem kui üŸks kunstnik. Soovitavalt võiks kunstnikud olla mitmest erinevast kohast, sest siis nad tutvuvad omavahel. Samas sõltub aga kõik ikka konkreetsest näŠituseideest, midagi päris vŠälja sulgeda ma kindlasti ei tahaks.
See on nagu giving the floor, et sa annad pinna kellelegi teisele. Mulle meeldib, kui ma saan oma pinna Šära anda. Tulemas on hulk mõtestatud projekte ja ma usun, et need tööšštavad. Olen ise seal juba Ÿühe näŠituse teinud ja sellest piisab, nüüŸŸd tahan seda hoida just floorina inimestele, kellel on mõtteid.
Kas see ei olegi mitte ka tavaliste kunstigaleriide tegutsemispõhimõte, et nad annavad oma põrandapinna ja täŠida ise?
Mida sa mõtled tavalise kunstigalerii all?
NäŠiteks KU galerii, institutsionaalne galerii
Jah, alati on keegi, kes ruumi haldab ja otsustab, mida seal tehakse. Eks Kumugi andis ju oma pinna väŠlja Briti loodusfoto näŠitusele... Ma arvan, et ruumil ja ruumil on võib olla ikka vŠäga suur vahe.
Aga sa ju teed ka mingi valiku esitatud projektide hulgast?
Loomulikult selektsioon toimub. Ka mul on oma maitse ja ma üŸritan oma maitset realiseerida. Project spacei programmi tegemine ongi selle tööšš kõige nauditavam ja sisulisem osa. ÜlejŠŠäänu on lihtsalt orgunn ja seintesse aukude puurimine.
Kirjelda oma maitset.
Minu maitse seoses Tartu ruumiga on, võibolla isegi mitte maitse, vaid clear statement on see, et see ruum on raamatukogu all ja see ruum on kunsti ja teksti kohtumine, visuaalia ja informatsiooni kohtumine. Kaasaegne kunst on ä䊊rmiselt infopõhine näŠhtus ja minu sooviks on seda seost rõhutada. Olen väŠsinud "tundeküŸllasest vŠärvidemäŠngust". Teine punkt seoses Tartu galeriiga on, et seal toimuvad kuraatoriprojektid ja grupinäŠitused: minu eesmäŠrgiks on kasvatada pisut kuraatorikultuuri ja näŠitust kui kollektiivse tegevuse formaati. Pealegi: mul on tunne, et mul pole Eestis eriti paljude inimestega rä䊊kida. Tahan seda enda jaoks ebamugavat olukorda kuidagi lahendada.
Kui Ÿüritan kirjeldada oma maitset üŸldisemalt, siis huvitavad mind pigem kontseptid kui objektid, rohkem kohaspetsiifika kui valge kuubik, pigem trash kui kaup, pigem reaktsioonid ja täŠhelepanekud Ÿümbritsevast keskkonnast kui hõllandused sisemaailmadest, pigem info kui emotsioonid. Samas nõuab mu eriala, et oleksin kõikvõimaliku kunsti suhtes avatud. See on vajalik konteksti tajumiseks, et üŸldse teada, kus tegutsed. Ma pigem kuulan kunstnikke kui otsustan enne. Kriitik on omamoodi kohtumõistja, mina kuraatorina tööšštan ikka eelkõige oma valikute kaudu, st valin, kellega ma koos tööšštan.
Aga kui Tartuga jäŠtkata, siis niipalju, et kui tuleb hea projekt, saab seal vŠäga mobiilselt käŠituda.
NäŠitusegraafikut ei ole?
Mingil mä䊊ral on ikka, aga see pole väŠga jäŠik. 2006/2007 hooaeg on paigas, aga nagu üŸtlesin, asjad toimuvad vastavalt vajadustele. Ma tahan hoida seda ruumi väŠikese ja düŸnaamilisena, pole mõtet monstrumit oma majapidamises hoida.
JäŠtkad ka siin korteris näŠituste tegemist või vŠlismaal - mis sinu jäŠrgmised konkreetsed projektid on?
KüŸsimus ei ole Ÿüldse mitte mingi ruum. Või mingi korter. Või mingi space. Või mingi Tallinn või Tartu või PŠrnu, vaid küŸsimus on ikkagi kunstiproduktsioonis. Võibolla see tundub natuke arusaamatu või võõras, aga kuraatori jaoks on kõige olulisem see, et ta teaks kunstnikke. Ilma kunstniketa ei saa ta teha praktiliselt mitte midagi. Minu esimene eesmäŠrk ongi kunstnikega tööšštamine, tulemas on projektid Tallinnas, PŠärnus, Vilniuses, Bukarestis ja võib-olla ka Varssavis. Olen huvitatud oma generatsiooni sisese networki loomisest ja sisulistest aruteludest.
Loomulikult, kui keegi pakuks Tallinnas kasutada head ruumi, võiksin oma elutoast sinna kolida. Ma pole ka ise viitsinud endale Tallinnas ruumi otsida, millegipŠrast võtab siin linnas iga tegevus liinitšš väŠlimuse.
Kas see on selline oma "perekonna" loomine?
Mismõttes?
Et kuraator kogub enda Ÿümber ringi kunstnikke, kellega ta pidevalt koos tööšštab ja oma projektidesse kaasab?
Erinevatel kuraatoritel on erinevad strateegiad, kuidas nad tööšštavad ja milliseid kunstnikke nad kaasavad. Nii spetsiifiliselt ei saa šöelda, et kuraator on kunstnike tarbija, nagu sa väŠlja pakkusid. See sõltub hŠästi palju konkreetsest situatsioonist. Ega kuraatori tööšš ei ole ka piltide seinale naelutamine. Aga ma siiski arvan, et praegu on minu karjŠŠääris see hetk, kui ma kogun kokku kunstnikud, kellega ma nöš "läŠbi elu lŠähen". Panen kokku oma seti. Jah, mul on ikkagi see idee düŸnaamilisest rahvusvahelisest, sisulistel huvidel põhinevast networkist.
Hüva on, tahad sa veel midagi lisada?
Ainuke asi, mis ma tahan šöelda, et enne selle intervjuu avaldamist sa näŠitaksid seda mulle.
Okei. Saadan meiliga. Tänud!


* intervjuu toimus TAZ Tallinnas, Pilvi Takala Ÿühe-päŠeva-näŠitusel "MŸŸüürililleke"
vaata ka www.moskva80.com/taz_tallinn_poster_pilvi.pdf


küsis maarin