Kui plakat maksis 15 kopikat
Taasiseseisvumine

Vanades asjades sorimine toob üksjagu üllatusi. Näiteks leiad ELKNÜ (leninlik-kommunistlik noorsooühing) juubeliplakatilt kellegi keelt näitamas. Aga neist asjust mõni teine kord - vabariigi aastapäeva lähistel sobiks olla patriootlikum ja rullida lahti mõned taasiseseisvumisaegsed trükipoognad.

Ivar Sakk. ÜLKNÜ 70 (fragment). 1988

Au sees on Eestimaa kaart ja rahvusvärvid. Kui varem tekitas moldaavia üliõpilase sinimustvalge töö graafikakateedris skandaali, siis nüüd, koos laulva revolutsiooniga, on trikoloorile tee valla.
Alfred Saldre illustreerib tuntud laulu 1988. aastal, kavala vanamehena joonistab Setumaa kohale rukkilille.

Ivar Sakk on mures kodukandi Virumaa saatuse pärast. 1988


Igale oma Eesti? küsib Kalle Toompere. Paistab, et veel 1989. aastalgi pole vaidlused tuleviku üle lõppenud.

1989. aasta alguses tuleb saata rahvaesindajad Moskvasse ja Sirje Tooma on tavapärast punast värvi asendama valinud seitsmekümnendate oranzhi ja pruuni, näidates, et a) oleme teist kogu aeg erinenud ja b) meil on oma iseseisev disainitaust, olgu või Kooperaatori toodangu või mõne puna-pruuni interjööri näol.

Aga varsti tulevad hoopis teised valimised. Tiit Rammuli rahvahääletuse ja Ene Vainola valimisplakatid. Kõik on veel lihtne.

1992

1986. aasta lõpus kirjutas Mart Kalm "Sirbis ja Vasaras" artikli pealkirja all "Hari möödas". Jutt käis põhiliselt autori(loe: kultuuri)plakatist ja eriti selle fotolavastuslikust suunast. Ühiskondliku plakati - sõltumata käekirjast - lained veel loksusid.

Andrei Kormashov