Alljärgnev Eesti kultuuriloos pretsedenditut tsitaadijuhtumit käsitlev artikkel pidi algselt ilmuma “Pärnu Postimehe” veergudel, lükati aga sealse kitsarinnalistest väikekodanlastest koosneva toimetuse poolt tagasi.
Autor tänab Artishoki võimaluse eest see väga oluline avastus olenemata uurimise algjärgust siiski avalikkuse ette tuua.
J.W. Jannseni seostest Berliini dada-ga.
20. sajandi üks vaieldamatult põnevamaid kunstiliikumisi dada sündis 1916. aastal Zürichis Hugo Ball`i peas. Ajalehekuulutuse abil leidis Ball omale kiirelt ka rea väga võimekaid kaasmõtlejaid, kelledest olulisimad on Hans Arp ja Tristan Tzara.
Palumise ja libekeelse jutu abil (millega on dada ilmselt eeskujuks olnud meie suurele kunstikollektsionäärile Matti Miliusele) suutis Ball galerii ja etenduse paigana saada oma käsutusse ühe hubase õlleka. Ta lubas nimelt omanikule külaliste arvu mitmekordistumist ja sellest tulenevalt paratamatult suurenevat õlu läbimüüki. Samuti palumise eest saadud maalide ja joonistustega suutis Ball õllekeldrist peaaegu kunstisaali teha, kus kanti ette Tzara seosetuid ning Balli vaid häälikuile põhinevaid luuletusi, tantsiti kõige veidramaid tantse ja musitseeriti (kui taotlusliku kakofoonia kohta nii võib öelda) isetehtud pillidel.
Naljaka nime „dada”, millel on erinevaid tähendusi erinevates keeltes – kiikhobune prantsuse keeles, jaatus vene ja teistes slaavi keeltes, lapselik hüvastijätu hüüd saksa ja (viimase mõjul) ka eesti keeles – omistas liikumisele koos Arp`i ja Tzara`ga konjakit juues Vladimir Iljitš Lenin. Selle stseeni meeleolukat interpretatsiooni võite näha meie suure režissööri Hardi Volmeri filmis „Minu Leninid”.
Zürichi dada hääbub juba 1919. aastal, nii liikmete vaheliste erimeelsuste kui ka I maailmasõja lõppemise tõttu, mis võimaldas taas vabalt mööda Euroopat liikuda. Teatava paratamatusega viivad Zürichi dada liikmed dada pisiku nagu rändlinnud gripiviiruse oma uutesse sihtpunktidesse kaasa. Nii sünnib teiste seas ka Berliini dada.
Viimane paistab ennekõike silma oma suure lühiajaliselt ja ebareeglipäraselt ilmunud ajakirjadest koosneva publikatsioonide arvu poolest. Selle nähtuse põhjuseks, ehk siis kirjastustegevuse eestvedajaiks, olid vennad Johann ja Wieland Herzfelde, kes osalesid avangardsete kunstiajakirjade kirjastamises algusest ehk siis 1916. aastast saati. Juba siin tuleb välja vendade Herzfelde`ide hingesugulus J.W. Jannseniga kellel oli samuti kirjastamise alal pioneeriroll täita.
Berliini dada peamiseks kirjastuskojaks oli Malik-Verlag, kus trükiti pidevalt erinevaid ajakirju, mis järjepidevalt varem või hiljem riigi poolt ära keelati, et uue nime all jälle välja tulla. Üks tähelepanuväärsemaid neist on 15. veebruaril 1919 just vendade Herzfeldide ettevõtmisel ilmunud kvartalikiri „Igaüks iseenese jalgpall” („Jedermann sein eigner Fussball”), mille ilmumine piirdus paraku vaid esiknumbriga.
Ajakirja esikaanel näeme pealkirjakõrval seismas montöör-dadana tuntud John Heartfield`i teostuses jalutuskepiga meest meile tervituseks oma kõvakübaraga lehvitamas, kes mitte ainult asetuse, vaid kogu oma olemusega meenutab Jannseni „Perno Postimehelt” tuttavat tormavat postimeest. Nende kahe figuuri sarnasus ei jäta mingit kahtlust sellest, et vennad Herzfelde`id olid teadlikud nii Jannseni „Perno Postimehest” kui selle olulisest positsioonist kirjastamise kultuuriloos ning avaldasid oma ajakirja kujundusega austust suurele eelkäijale. Loomulikult on dada ajakirja kaanel tegemist oluliselt kaasaegsema figuuriga, kes ei kehasta enam romantilist uudiseid ja põnevaid lugusid toovat postimeest, keda pikki silmi oodatakse, vaid dada absurdi irooniat. Aga selles ei ole mingit vastuolu, sest omas ajas olid mõlemad figuurid väga kaasaegsed.
Millal täpselt Herzfelde`id esimest korda „Perno Postimeest” nägid või Jannsenist kuulsid, ei ole uurimise käesoleva seisu juures kahjuks võimalik veel öelda. Aga juba on mõned Saksamaal tegutsevad teadusfondid üles näidanud huvi finantseerida uurimisreisi Berliini arhiividesse täpsemate andmete ja taustnüansside väljaselgitamiseks, nii et võib loota, et järgmisel aastal samal ajal saan lugejaid rõõmustada juba uute ja huvitavate faktidega.
Kunstiteadlane
Igor Kala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar