Teisipäev, aprill 03, 2007

Kommentaariks Margus Kiisi artiklile “Guru ja tema parodeerija” (Sirp, 30. märts 2007)
http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=5387&Itemid=2



Tahaksin pisut kommenteerida eelmises numbris ilmunud Margus Kiisi kriitilist analüüsi Tõnis Vindi ja Ki wa näitusest. Ma ei saa kirjutaja vaatepunktiga nõustuda, sest lähtusin näituse koostamisel hoopis vastupidisest ideest. Kuigi dekonstruktsioon taotlebki algsete kavatsuste paljastamist ja nihestamist, võib alati arvestada rohkem kontekstiga.

Tõnis Vindi labürindi skeemid vaid tunduvad sarnastena, selles ongi seeria lõks. Kui lehti pikemalt vaadata ja omavahel võrrelda, tuleb välja, et suure ruudu sees paiknevad väikesed labürindid ei ole kõike identsed – varieeruvad näiteks labürintide sissekäigu asukoht ja keskpunkti kuju, st ka labürintide läbimise trajektoorid. Joonetatud (“karvastatud”) kihi lisamisega tekib veel rohkem kombineerimisvõimalusi – loodetavasti, mitte ainult vormi mõttes.

Margus Kiisi artiklist võib järeldada, et enamus näitusel olevaid Ki wa maale valmis Tõnis Vindi tööde “kommentaaridena”. Samas olen saatetekstis rõhutanud, et lähtusin mõlema kunstniku autonoomsest loomingust, millele üritasin pakkuda veidi vägivaldset võrdlevat käsitlust. Kui kirjutasin dialoogist, mõtlesin selle all pigem konstruktsiooni: näitus sai komplekteeritud kumbki autori olemasolevatest töödest (ka Ki wa “Maagiline ring”, tol ajal veel kavand), kusjuures pidin kunstnikke veenma, et nad võiksid omavahel “sobida”.

Ma ei näe Ki wa puhul otsest grupijuhi või “guru trooniihkaja” ambitsiooni, ning tema roll näitusel ei olnud ei Tõnis Vindi järgija, õpilane ega parodeerija. Ki wa “mina-olen-tsitaat” kontseptsioon on samuti midagi muud ning ma ei usu, et mänguline käsitlus, nihked ja teatud tasandil suhestumine peaksid tingimata tähendama parodeerimist.

Kui nimetada siin kedagi parodeerijaks, siis kahtlemata mõlemat autorit, sest “parodeerimine” käib antud juhul Jumala-demiurgi suhtes (omamaailma loomine, universaalsete kõikeseletavate skeemide konstrueerimine jms). Etteheiteid metafüüsikas on raske ümber lükata, aga peab tunnistama, et mõlema kunstniku tööd toimivad just tänu oma tugevale metafüüsilisele aspektile. Visionääre saab ju süüdistada ainult siis kui nad ei veena. Kuid postmodernsete väikeste narratiivide häda (või eelis) ongi selles, et nad ei pruugi (ja ei pea) kõikidele võrdselt mõjuda.

Elnara Taidre,
näituse "Labürint ja igavese tagasituleku teed" kuraator


-----------------------------------------------------------------------------------
samal teeml üks lisateadaanne:
sel neljapäeval, 05. aprillil kell 18.00 esitletakse kõnealuse näituse kataloogi, mille on koostanud Elnara Taidre ja Rael Artel ning kujundanud Jaan Evart. Tegemist on RA Gallery projektiruumi kõrvale loodud kirjastuse Hotel Pärnu esimese trükisega.
Esitlus toimub Y galeriis sisehoovis. Ühtalsi on see ka galerii esimese täispika hooaja lõpetamine.

Kommentaare ei ole: