Päike käib kõrgelt, ööpäevast võeti tund ära ja kevad on hingest tänavale pugenud. Aeg sukelduda plakatikuhja ja vaadata, mida huvitavat päevavalgele tuleb. Põhjuseks, miks see plakatihunnik üldse tekkida sai, oli omal ajal kehtinud riiklik tellimus. Aga sellest kunagi hiljem.
Oli periood, kui autor oma nägemused plakatiks vormis, kas siis vajadusest muuta maailm paremaks, ilusamaks, või lihtsalt rahateenimisvajadusest.
Kalle Toompere. "Mets on elu. Mina istutan metsa". 1986. Plakat autori "käteperioodist", mil käeline tegevus tänasest olulisem ja motiiv eesti graafilises disainis üsna levinud oli. Lihtsam on vist nimetada autoreid, kellel käemotiiv puudub, enim leiab seda Tõnu Soo ja Margus Haavamäe näituseplakatitel.
Kalle Toompere. 1986Anu Juuraku "Kedagi pole unustatud, midagi ei unustata" on külgeõmmeldud sümboolikast sügavamale vaatav ja võiks tänagi aktuaalsena mõjuda.
Anu Juurak. 1984Silver Vahtre segab mehe ja naise võrdõiguslikkuse teemal kokku pildi maailma loomisest sirbi ja vasarani välja.
Silver Vahtre. Foto Marius Bogustovs. "Võrdõiguslikkus pole kaotanud sugudevahelisi erinevusi" 1988Kevadise tuulepuhanguna mõjub Aili Ermeli "Hoia ennast ja oma planeeti".
Aili Ermel. 1984Tolmused linnatänavad toovad meelde Rein Mägari sotsialismiaja töömehe.
Rein Mägar. "Tööd ei karda ja palka ei põlga" 1983Plakatikuhja sukeldus Andrei Kormashov
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar