neljapäev, aprill 12, 2007

GRAAFIKAÜLIÕPILASTE NÄITUS HOBUSEPEA GALERIIS.


Ott Pilipenko


Olivia Verev


Magnus Vulp


Magnus Vulp


Kuldaveärt Karud


Kuldaveärt Karud


Kertu Ehala


Ilmar Kurvits

Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengid on järgemööda esinenud kolmel sellekevadisel näitusel – Wiiralti kunstiauhind Rahvusraamatukogus, “Triviaalgraafika” Hobusepea galeriis ja “Kuldaveärt Karud” EKA galeriis.
Hobusepea näitus oli klassikaline „koolitöödest” koostatud kuraatorinäitus, EKA galerii oma aga tsensuurivaba omaalagatus. Nende järjestikune esitlus hea võimalus mõelda „meie ja nende” sündroomile kunstiõppes. Minus kasvas aga veendumus, et mõlemat näitusevormi tuleks skisofreeniat kartmata harrastada.
Tutvustan kõigepealt Hobusepea väljapanekut, mille initsiaatoriks-diktaatoriks ise olin ja mille osalise alternatiivina on inspireeritud „Karude” ruumiteos EKA galeriis.
Esmalt kohustuslik selgitus mõiste “triviaalgraafika” kohta. See termin on leiutatud märgistamaks üht kahest suunast, milles graafikaõpe Kunstiakadeemias viimasel ajal liikunud on. Paarilisena on kasutuses “elitaargraafika”. Trviaalgraafikaga võiks seostada graafikaga kaudsemalt, kuid siiski olemuslikult seotud linna- ja looduskeskkonna nähtused, samuti mitmesugused subkultuursed avaldusvormid. Elitaargraafika seevastu märgib graafika traditsioonilisi nö. kõrgeid vorme nii vabagraafika, kui graafilise disaini alla kuuluvaid. Sinna viimasesse liituvad ka mitmed vaikselt perifeeriasse tõmbunud graafikaliigid – ex libris, kalligraafia, postmark ning -kaart jne. Arvan, et töövahendid ei määra graafikakunsti kuulumist ühte või teise harru ehk piltlikult – litograafia või kuivnõelatehnikas kondoomipaki disain (Olivia Verev) ei muuda teda automaatselt elitaargraafika valda kuuluvaks ja ebaotstarbekast töövahendite valikust tekkiv nihe ongi see sõlm, mille harutamisel võivad tekkida küsimused graafika olemuse kohta. Muidugi, sageli ei tasu analoogne ponnistus ära ja mõtekam oleks kasutada tavapärasemat tööriista – arvutit.
“Triviaalgraafika” näitus Hobusepeas oligi pigem aruaanne huvilisele, kui vihje mingi uue laine ootusele. Siit sai aimu graafikaõppe hetkeseisust Kunstiakadeemias. Näha oli põhiliselt sügissemestri õppeülesannete vilju, paremaid palukesi tollest perioodist, seda muidugi. Samuti kujundas tervikilmet ka tulevase Tallinna Graafikatriennaali teema “ Poliitiline ja poeetiline”.
Kui võrrelda tudengite töid Rahvusraamatukogus esindatud põhiliselt varasemate põlvkondade tippgraafikaga, siis peamised erinevused seisnesid kahes punktis - tehnilises meisterlikkuses (teadagi kelle kasuks) ja sõnumi selguses. Sõnum, ükstapuha, millises küpsusastmes ta ka ei esinenud tuli Hobusepeas kindlasti selgemini esile, kui Rahvusraamatukogus. Loomulikult ei pretendeeri Wiiralti preemianäituse taolised üritused mingi monoliitse idee väljendamisele ja mitmekesisus/eklektilisus ongi tema loomuses.
„Kuldveärt Karude” üritusel EKA galeriis aetakse aga oma asja. Tänavalt ruumi eksinud vaatajale võiks jääda mulje, et karud on üks bänd, selline totaalne loominguline gäng. Millega nad täpsemalt tegelevad, millist muusikat mängivad, milliseid filme toodavad või milliseid pilte produtseerivad jääb muidugi segaseks. Samas on üks asi selgemast selgem – nad on väga kuulsad ja nende loomingulisele kollektiivile ei ole võõrad ka klassikalised sisepinged, mis tähepositsiooniga kaasnevad. Lai irve staarikultuse üle seguneb korporatiivse kambavaimuga. Päris märkamatuks ei jää ka killuke ambivalentsust – staar võiks end ju päris magusa ja healõhnalisena tunda.
Wiiralti noore kunstniku auhinna laureaadid olid graafikamagistrantidest kunstikaksikud Kertu Ehala ja Ave Teeääre, kelle nahas avaldub graafiku keeruline suhe ümbritsevasse (kunsti)maailma kaunis selgelt – nende tegevus on hargnenud kolme suunda – kunsti ning sotsiaaltöö piirimail balansseeriv tegevus Ravila hooldekodus, graafilise disaini valdkonda kuuluv ajakirjakujundus ning lisaks veel osavad katsetused klassikalise vasesöövitusega. Mitmekülgsus tuleb kindlalt kasuks koristamaks tehnilised barjäärid oma konseptsiooni rajalt. Ja see on olulisem, kui noor kunstnik sageli karta oskab.

Urmas Viik

3 kommentaari:

Gerda ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Gerda ütles ...

Siin kirjeldatud näitustest, noortest graafikutest, kes defineerivad iseend ja graafikat, olen kuulnud/lugenud ajakirjandusest palju. Mind huvitab, miks kõik(minu teada) artiklid 2 noortenäituse kohta on kirjutanud Urmas Viik, kes on graafikatudengite õpetaja-eestkostja. Miks pole aga mitte keegi teine, süsteemiväline sõna võtnud, nagu oleks loogilisem ja kindlasti objektiivsem, võib-olla ka värskem?

Anonüümne ütles ...

selle peale pole muud öelda, kui et oleks ainult rohkem selliseid õpetajaid-eestkostjaid